Ei ole merel rasked, mitte ootusest pikad kuud või tinaselt venivad päevad vaid lubatud tähtaegade ja lootuste luhtumine, mõtles kapten Toomas Kukk, silmitsedes läbi illuminaatori Casablanca sadamatuledes säravat reidi, käed sügavalt taskus. 80 meetri pikkune kaubalaev Maria oli reidile saabunud juba 27. detsembril. Kohaliku agendi Mustafa jutu järgi pidi laev ainult mõneks tunniks ankrusse jäetama. Tegelikult oli aga seisak nüüd juba nelja päeva pikkuseks veninud. Tühi laev Rummas suure mereummiklaines, kõikudes meeleheitlikult pordist poordi nagu lootuses rapsida endalt kõik asjatud soovid ja ootused. Ainult vihavaenlasele võis soovida sellist ballastis laevaga lahtisel reidil seismist, nagu siin kõigile ookeanituultele ja lainetele valla Casablancas. Päevi kestnud kõikumine ja sihitootus, tegi mehed närviliseks. Eks igaüks oli salamisi plaaninud võtta aastavahetust vastu rahulikus miljöös kai ääres kuid mereasjadel on omad isepäised reeglid. Veel eile oli Mustafa ka telefonis lubanud, et laev saab tänaseks fosfaadi kai äärde kuid hommikuks puhusid tükist teised tuuled vabrikus filtrit puruks, sadamas transportööri katki ja nii see tantsinud. Kurat, siin peaks küll kannatus kummipaelast olema, pöördus kapten kinnituse saamiseks vanemtüürimees Kalju kalda poole, kes ninapidi lokaatoris laeva asukohta määras. Dziif juba vanem mees oli oma tegemistes kinni ega tabanud kapteni sõnade mõtet. Ah, kummipaela kohmas ta pingsalt rohelist ekraani uurides. Kummipaela peaks ju pootsmanil olema, kas kutsun Draakoni silda? Püsivalt vilksatas fosfor ses valguses prilliklaasid. Toomas muigas endamisi. Nii juhtus kaljuga tihti. Vahel tundus, nagu viibiks mees kusagil teises maailmas ja oleviku, oma probleemide ja muredega lihtsalt voolas temast mööda. Las olla Tsiiv pidu tulemas, poistele juba laulutuju, mis me selle kummipaelaga siin ikka jahime, rehmas kapten käega. Vanemtüürimees kehitas hämaruses õlgu. Tema vimmas kogu pöördus jälle lokaatorit uurima. Et kaljuasjadest omamoodi aru sai. Seda oli varemgi juhtunud talipüüdlik kohusetundlikum ametis. Kuid see oli aastakümneid harjunud viisil pikivagu astunud vana hobuse kohusetunne. Kõiki teatud ja tuntud töid tegi ta korralikult. Juhtus aga poole vao peal kivi ette jääma, oli segadus suur, tuli teha valik, kas jätta takistus vasakusse või paremasse poordi. Ja siinkohal lõppes Kalju Kalda ettevõtlikkus. Küllap see oligi peapõhjuseks, et tooma, sest 15 aastat vanem mees kandis ikka veel vanemtüürimehe paguneid ja tundus selle ametiga rahul olevat. Aste kõrgemal oleks tähendanud vihatud otsustamist ja vastutust. Paraku esines laeva esimesel ohvitseril siiski momente, kui talle meenus puuduv neljas kuldpael õlakul, mis oleks võinud seal juba aastaid tagasi olla ja siis sigineksid tema kõnemaneeri sõnad. Kord ei pruugi see ka nii olla. Sellistel puhkudel ütles Pootsmann Saaremaalt pärit säni kael Arno palk. Et vaadake nüüd käik, poisid koda meite Chif kaela kangeks saab. Vaielda kaljule meeldis ja olgugi, et kapteniga tuli seda harva ette, võis messi kohvitassi taga suitsupausi ajal, ükskõik mis teema puhul seda tihedamini kuulda. Vanemtüürimehe kommentaari vaata iga kord ei pruugi, seega kulla pootsman, temal oli kõigist asjadest oma arvamus konstateerida Harlasliku huumoriga vaada poisid mete kaljuga sedaviisi, et anna süüa, juua, peaasi, lase ainult vaielda. Ja siinkohal oli draakonil õigus. Kalju teadis alati kõike, kõige paremini oli siis jutt parajasti naistest, perre, elust või hispaania härjavõitlusest. Vanemtüürimees jäi oma teadmistele kindlaks, nagu talda Kalju. Sellest siis ka pootsmanni poolt antud austav nimetus Rocca al Mare. Kõik see meenus Toomasele, kui ta illuminaatorist välja vaatas ja pani muigama. Ta oli suhtunud mõistvalt vanema mehe iseärasustest, sest merel juba on kord nii, et sellesse kinnisesse rauast maailma pidid üheksa meest mitmeks kuuks kuidagi ära mahtuma. Selleks aga pidi sul olema paindlikkust naabrite omapära taluda, kui see just töötegemist segama ei hakkanud. Eks ole, iga inimene omaette isiksus oli tooma selge selja tagareise, kus mõne mehe sihverplaat nii ära tüütas, et pani vägisi telliskivi järele ringi vaatama. Maria meeskonnaga aga olid lood teised. Selle seltskonnaga pakkus töö tegemine mõnu. Õige meresõit algabki sealt, kus saatuse tahtel kokku juhtunud võõrastest inimestest moodustub perekond või nagu praegusel ajal eesti keeles peenemalt öeldakse laevapere ja kaptenil. Temal on täita perepearoll, olla aus ja õiglane oma meeste vastu, samas ka karm, kui tarvis peaks olema. Seda viimast ei saa alahinnata, sest nagu kuival maal, nõnda ka merel käivad nõrkused ikka inimesi pidi. Selle vahega, et merel on neil tihti kallim hind. Kapten Toomas Kukk tõmbas käed taskust ning jalutas kaardikambrisse, kus Rocca al are sirkliga kaarti torkis, ise laua kohal küürus. Raadiotelefonist kõlas inglisekeelseid jutukatkeid ja kaks korrust allpool messiruumist kostis akordionimängu ning läbi seinte jõudis summutatult kohale ka meeste laul. Võta viimane naps, anna kaldalt ots santsugot kokku, koduteele pikaks läinud. See reis ootab ammu neid. Kuuled, kuidas poisid virutavad. Hästi laulavad syndrinad, lausus Toomas tunnustavalt, astudes kaardilaua juurde. Siig lükkas prillid otsmikule, keeras pea viltu nagu kalakajakas ja kuulatas. See on see pootsmanni lõhnardis, kes pill piinab, ütles ta veendunult, langetas prillid ninale ja pöördus uuesti kaarti uurima. Koht on sama, kuhu ankrusse jäime, triivi ei ole. Näed siin öeldu kinnituseks sorkas kalju murdunud küünega nimetissõrmekaardile. Toomas vaatas kaarti. Vett oli kiilu all 25 meetrit põhipidi kirjade järgi olema Saviias. See peaks ankrut kinni hoidma küll, mõtles ta endamisi. Kolm seeklit, keti pomises ta kaalutlevalt. Kuule, Chif, pöördus kapten otsustavalt vanema mehe poole. Kolm seeklit ankruketi on küll vees, aga ma arvan, et seda on vähe. Nikerdab meid piki kallast töötava hoovusega lahti, on kuri karjas. Laev on reidile üsna meesti siginenud. Võtta haige poistest keegi pakile kaasa ja laske üks heegelketti lisaks. Kapten Cook jätkas kaardi uurimist, kui kuulis vanemtüürimeest oma selja taga, ütlevad iga kord ei pruugigi nii olla. Sellisteks puhkudeks oli kapten kukel varuks järgmine manööver. Ta ei hakanud paukuma ega kärkima häält tõstma ega ka subordinatsioonist pajatama, vaid pöördus, vaatas vanemtüürimehele tähelepanelikult otsa ning lausus. Käsk. Chief oli antud täitmiseks. Selline lihtne moodus tuletas teisele mehele meelde, et on asju, mille üle diskuteeritakse, kui tarvis. Ja on käsk, mida tuleb täita. Kaljuvakatas korjas prillid ninal ja roolimaja ukse vaikne tümps sattus, andis märku mehe lahkumisest. Kapten Cook haaras binokli, jalutas illuminaatori juurde ning ei tuledes säravat Reidi silmitsema. Saatusekaaslasi, kellele uus aasta pidi saabuma ankruketi otsas kõõludes oli piisavalt teisigi toomas, loendas ligemale 30 erilippudega ja eri suuruses alust. Talle meenus kapten Põllu kursandi praktika ajast. Merel poisid ei ole mingit pidu, oli vana kapten alati rõhutanud. Meretöö on ränkurid uhke pitsball algab siis, kui jala kodusadamakai peale saade. Vaat siis tuleb kalendrist sõltumata nii jaanipäev kui jõulud jutti maha pidada. Olnud kapten põllu. Kuid teisalt, võttes sellisel õhtul, kui teadsid kodus kõiki lähedasi jõulupuu all koos istuvat, oleks pagana raske üksi kurbade mõtetega kajutinurgas konutada. Ei väike koosistumine oli ikkagi vajalik, ei nõustunud toomas mõttes kapten põlluga. Laul, naer. Jutu Westmine on oskused, mis ajast aega laevadel hinnas olnud ja ikka aidanud nostalgiast võitu saada. Kapten Cook uuris kiitriga tuledes säravat 25000 tonnist Iiri Walkerit, mis seisis paremas poordis toomas, kujutas hästi ette nende meeste meeleolu, pidulaud kaetud arvestused tehtud. Ja siis kukub kõik kokku nagu kaardimajake. Peremehele, kel niigi napib positiivseid emotsioone, on seal ränk löök. Iirlasi oli täna tabanud just selline löök, mõtles kapten, silmitsedes suurt laeva, mis mõne tunni eest oli sadamast reidile kupatatud. Suur laev tundus olevat väga lähedal. Kaheldis astus toomas lokaatori juurde kuus kaabeltaud, mühatas ta rahunenult ja jalutas tagasi oma vahipostile illuminaatori juurde. Ehk suured asjad tundusid merel teinekord ka lähemal olevat, kui need tegelikult olid. Käsi põsakil jäi kapten messist kostvat akordioni kuulama. Pootsman tunneb pilli hingeelu, nentis Toomas ent oli siis ühtäkki sunnitud tasakaalu säilitamiseks laialt jalgu hargitama. Suure merelaine ummik, mis kusagilt lääne poolt saabus, sundis tühja laeva poordi spordivisklema. Selline tootiline jääb tugev kõikumine, kui taldrikud laual ja raamatud riiulis ei püsi ning asjad alatasakapist tekile pudenevad, ongi merel kõige tüütum ja väsitavam. Iirlastel marja kõrval polnud aga häda midagi. 25000 tonni fosfaati ja 12 meetrit süvist hoidsid suure laeva ilusasti paigal. Nendel, seal seisavad taldrikud ja pudelid kenasti laual, Kadetses kapten Cook, suurt naabrit sihtides. Tõepoolest oli Airis fläkk pikk ja lai. Ennem väsis silm, kui jõudsid ühest otsast teise laeva üle vaadata. Casablanca säras tuledes. Ja iga tule taga on mõni inimene oma rõõmude ja muredega filosofeeriks kapten linna imetledes. Vahetult rannale peaaegu vastu ookeani olid moslemid püstitanud valgetest kividest uhke mošee, mis oli üleni tuledest valgustatud. Pühakoja valgus siras merele säras mitu korda eredamalt kui kõik teised tuled temast tagapool. Suur ümmargune kuu upitas end parasjagu minareti tippu ning heitis müstiliselt sinakat Helendust mustavale ookeanile, mis hingas korrapärastel lainetena. Saates pahinal oma veed kaldaliivale. Koputus roolimaja uksele äratas kapteni mõtisklustest. Siis kokk Jüri Vask ehk kuprom. Nagu pootsman taristunud oli pressis oma turske kuju ukseavasse. Seda, et liha on laual, mehed salongis koos ja võiks nagu alata, kui jättis mees kõhklev lause pooleli. Oli kuulda oli kuulda, muheles kapten. Olime tsiifiga siin üleval nagu laulupeol. Kõhe. Nähes kokka häbelikult silmi peitmas, hakkas asi toomast huvitama. Sul, Jüri, paistab midagi veel südamel olevat, mis mureks? Oli näha, kuidas kokk enesega võitles. Seda, et kuule seda, et pean ütlema kogeles ähmis mees seda, et selle hullu kõikumisega läksid kummuli kaks kasti õlut ja kolm pudelit veini, mis kaptenihärra mu kätte usaldas. Nüüd oli see öeldud ning Jüri tundis end kohe hulga paremini. Kapten Cook muigas. Ja mina siin üleval jälle mõtlesin, et mis pagana asi see mehi nõnda varakult laulma ajab. Sa, Jüri pole oma varudega just kõige kasinalt ümber käinud. Saades aru, et kapten on heatahtlikult meelestatud, muutus kopi jutukamaks. Seda, et kus sa siin jõuad, alustas ta õhinal. Mees, kes kambüüsist mööda marsib, loeb enda kohuseks muudkui lunib. Jüri, Jüri osatas kokku osavalt kedagi meestest. Aita hädas ligimest. Maroko kliima kuivatab hirmsasti kurku ja ainult kaamel kõrbes võiks pikalt joomata elada. Toomas ei varjanud lõbu, mida kuprumi jutele valmistas. Ja jätsid sind ennast kohe päris vara, Maddox, küsis ta nöötamisi. Ei, seda nüüd päris mitte. Jüri jutus oli kuulda kõhkluse noote. Olukord vajas õiget serveerimist. Nii iga just öelda ei saa. Kui Mont hakkas lõppema, istus murega maha ja noh. Otsas oli. Kuprumi ohkas kergendatult. Tema süda oli nüüd küll puhas. Tead, Jüri muigas kapten lõbustatult silmi vidutades. Vanasti lauldi sellist toredat laulu. See, kes toidab linnukest, ei unusta ka inimest. Messiruumi täitsid sumin, jutukatked, naeru, lõkatused, mis kapteni sisenedes vaibusid. Kallist vana-aasta õhtut kõigile, soovis Toomas ja võttis laua otsas istet. Koksin Curtis, jätkas ta kavalalt silmi, kinnitades et Mulla, ikaldus ja põud tabanud meritüki pahandust teinud Ararat lõhkunud ainult killud pididki järel olema. Laua ümbert kostis tagasi hoitud naeru turtsatusi. Mina sain aga raadiogrammi, et rahvusvaheline meremeeste hoolduskeskus seal üleval jätkas kapten muigamisi sihtides pöidlaga lae poole. Meie eest hoolt kandnud ja vaimustunud hõisete saatel pani Toomas Kukk kaasa võetud pudeli lauale. Kosson vas, kohv ise kohal ja aialäkenud Vaitiga ka, kostis läbisegi vaimustatud sosinad. Kapten lasi pilgu üle rõõmsate nägude käia ja küsis nöökamisi. Ei tea, äkki lähevad jälle ümber. Nüüd tõusis vali, naljatleb protestikisa, ei, ei, külme kindlalt peos. Hoiame. Veel kord lasi kapten pilgul üle rõõmsate nägude rännataja lauses. Mis siis muud, kui võtame kübarama ta nööpis korgi pudelilt. Lõbusalt mulksudes täitis kange kraam klaasid. Siis seisis kapten Toomas Kukk, klaas käes, oma meeskonna ees. Nende meeste ees, kellega ta kuude kaupa vetevälja mõõtnud tuult Rotsinud ja laineid taltsutanud. Ta tahtis neile öelda midagi head ja sõbralikku. Midagi sellist, mis oleks kasvõi vähekenegi suutnud kompenseerida koduja lähedaste puudumist sellel erilisel õhtul. Mõeldes ka oma perele, alustas Toomas mõtlikult. Merel on ikka nii, et sina loed ja arvestad päevi. Püüad sättida oma tulekuid ja minekuid, aga tema sinder teeb oma korrektiivid ning see on meie ameti paratamatus. Me võime olla ju nii valjud mehed kui tahes, aga mere riiugaste vastu me ei saa. Ja siin me nüüd oleme Casablanca reidil. Uus aasta on silme ees. Kapten köhatas korraks, veeretas klaasi näppude vahel kogus mõtteid ja jätkas. Ega ma vist ei eksi, kui arvan, et täna õhtul on meie kõigi mõtted seal kusagil mitme 1000 miili kaugusel põhjakaares, kus meil igaühel pere kodus kuuse all koos õues külmakraadid ja lumi rindu. Siinkohal tegid kapten pausi ja jätkas juba rõõmsamalt. Kuid Need amet on meil selline, et kus sadam, seal, kodu, kus laev seal koi ja seepärast toomas vaatas taas meeste ootusärevaid nägusid. Seepärast kordas ta klaasi kõrgemale, tõstes mina nagu õigetele meremeestele kohane, tõsta selle klaasi ja võtta esimese napsi meie laeva, meie kodu- ja tööpaiga terviseks. Toolidega kolistades ja läbi isegi heakskiitvalt sumisedes tõusi mehed. Õige, õige, vaat see on õige. Kostis kiitvaid hüüdeid. Võtame marja terviseks. Kuumalt libises märjuke kurgust alla. Toomas asetas tühja klaasi lauale, võttis istet ja lauses olgu head käekäik ja mis peamine, et vett seda merevett. Vähemalt kolm jalga kiilu alla jätkuks. Rahulolev mõmin ning nugade ja kahvlite klõbin andis märku, et jutt oli omaks võetud. Grill-liha oli aga tõepoolest parajalt piprane, hästi pehme ja meeldiva suitsulõhnaga. Pootsman kuule, pootsman. Tunnustus, noodid hääles heitis kapten pilgu laua teises otsas trooni vale saarlasele. Sul on see liha praadimine ikka täitsa asja ette läinud. Läks aga veiniga üles, oli koka Jüri kiire vahele torkama. Üldine naer andis tunnistust, et probleem oli kõigile tuttav. Ent pootsmanil oli solvunud nägu ees, kui ta käega üle rasvaste hülgevuntside silus ja valjul häälel kogu messiruumile teadvustas. Veini, veinikorrad. Roosikorra anti, tervist kahjustavad Ühest piima. Draakoni pilk oli otsiv, nagu püüaks ta veel praegugi kaotsi läinud piimapudelit leida. Kuid seda sa minu käest ei nuianud, oli kuprom kiire vahele uskama, meeskonnakaaslastele kavalalt silma pilgutades. Pootsman lõi käega, süvenes nohisedest taldrikusse. Teine mehaanik Aavo, uus ehk vändake, nagu seisis Pootsmani nimede registris, pühkis suu salvrätikuga korralikult puhtaks. Vaadake, mehed, mul õnnestus seda liha grillimist näha. Täitsa kino oli. Just just, kinnitas draakon kahe suutäie vahele pajata, neile vändake pajada, kuidas tööprotsess meitel kaitseraskuste kiuste just käis. Mehed laua taga jäid kuulama. Kui kusagil oli juba pootsmanni käsi mängus, siis võis teravaid elamusi oodata. Teine paanikest tundis endal ootavaid pilke, ei kiirustanud alustamisega. Ta Mekutas klaasist ja hammustas Sakummiks liha kõrvale. Tundes huvi tõusvat, alustas ta. Olime vändaga paari tunni eest roolimasinaruumis. Kuuleme, kuidas peakoha lahtri tekkis, raud kriuksub mööda rauda ja midagi rasket paneb laine taktis Kraunudes vasaku, spordis paremasse. Pisut aega oli vaikus. Siis jälle samad hääled, ainult nüüd juba paremast tordist vasakule. Meil Raivoga kohe selgus majas. Küllap on lainega meie õlivaadid lahti väntsutanud ja need seal ringiratast lagevadki. Noh, ise teate, ränk värk oil, pallucianna õlis aste. Selle viimase eest kipuvad sadama mehed rahakoti kallale, mis omakorda võtab palga kõhnaks. Seepärast olime vanema vändaga kuusk udujutt trepist üleval. Teine mehaanik võttis üleüldist tähelepanu nautides klaasist uue sõõmu. Noh ja mis edasi, kostis häbematult meeste hulgast. Meid edasi, mis edasi korrutas, vändake, meie vaatidel polnud häda midagi. Seisid paremusspordis sooritult kelmi nagu mõistagi. Aga draakon raisk, grillib ahtri, tekkis liha. Järgneva saateks oli üldine naer. No ja suure merelaine ummik liigub paugu, parem on laev kreenis ja grillahi sädeme puru taga, ühes poordis ajab laev ennast tõesti, tuleb järgmine laine suurem kui eelmine ja ahi leekide lehvides juba teises spordis. Pootsman tulehark püsti peos, noor jumal, muutkui litsub lõõtsutades kogu kaadervärgile järele. Täitsa Euroopa karikas, kohe just seost sorkas ka Pootsmann Matsutades meeste naeru vahele. Käikse sitem see, kui ahjul puuda elus tuli, seest kõrvetab, raisk. Pootsman, pungitas silmi ja puhus näppudele, näidates, kuidas ta just oli grillimise ajal toimetanud. Teine mehaanikaga jätkas mullaks pootsmanni-le veel. Kui nad siis järgmiselt ringilt tulid ahi ees ja draakon hoobiga vehkides järel püüdsin mõlemad kinni ja ühist viljala. Aavo patsutas pootsmanile naljatlevalt õlale. Keevitasime grillahju, jalad ahtriteki külge. Kuule, rändake, Sa oleksid võinud draakoni sussid sinnasamasse kinni lasta. Sõnaseadjaks osutus teine tüürimees Juhan kelder, kes kuidagi ei suutnud unustada, et hüüdnime angaar oli talle just pootsman omistanud. Ta jätkas meeste järjekordse naeru rõkatuse saatel. Oleks meest postil seisnud, oleks liha varem valmis saanud ja vein Kaales. Pootsmann muigas rehmas käega ja tõstis endale uue portsu kartulisalatit. Pidu oli saavutanud staadiumi, kus kuulajaid hakkas üha vähemaks jääma ja seda enam tekkis jutustajaid. Pootsman. Kole pootsman, kostis kapteni hääl läbi jutumelu, mis nüüd tasapisi vaibus. Ütle, kas laeva isa on oma osa saanud. Pootsmani nägu omandas tõsise ilme. Just nii, härra kapten kotermanni meeles peetud klaasi veini taldriku kartulimoosi viisin isiklikult juba paari tunni eest ahtrimastikanna juurde. Kapten Kuke näole ilmus rahulolev naeratus. Tuli, see on tubli pootsman. Meretraditsioone ei tohi unustada. Mehed laua taga noogutasid lugupidavalt ja soostuvad. Esimest reisi tegev noor madrus Fredy oli ainuke, kes pilkavalt köhatas, lastes iroonial välja paista. Ta tedretäpiline täis nägu, punetus ja väike kilk peas andis julgust, kui ta irvitades konstateeris. Tootsime jahud veinile, ajasid ise päkad silma ja sama teed läks ka kartulimoos. Draakoni alati naerune nägu vedas tõsiseks peandiga hoogu, mees, saaled, baas liiast, noor ning roheline veel, et kotermannile kriipsu peale vedada. Fredi, kes püüdis oma noorust kuraasikusega kompenseerida, ei jäänud võlgu. Kotermann. Mis või kes see veel on, kas keegi on teda näinud või käega katsunud? Võidurõõmsalt vaatas noormees salongis ringi. Mina avaimusi ei usu, nägu veelgi punasem lõi Fredi pea uhkelt kuklasse. Pootsman laiutas demonstratiivselt käsi apelleerides ülejäänud seltskonnale. Ütle nüüd noorust, kes sooleiospelhoosi vaimudest õhkkond, vaimud näevad kuskil kuivas maalt pesitseda, aga merel? Õige õige pootsman, kuuldus läbisegi heakskiitvat suminat. Kapten Cook leidis, et on aeg sekkuda. Hermes. Toomase pilk oli terav, kui ta Fredi punetavad nägu silmitses. Kotermann. See on meremehe hing, tema oskused, püüdlused ja tahe. See ongi see, mis päästab, hoiab ja kaitseb laeva ka veel siis, kui maamehe jaoks oleks kõik ammu kadunud. Kapten tegi pausi ja vaatas mehi, kes olid tähelepanelikult kuulama jäänud. Kotermann, jätkas Toomas. See on meretööde ja tegemiste hea traditsioon. Ja pole tähtis, kellena või millisena me teda ette kujutame. Kui meie austame meretraditsioone, siis austame ka endid nendes traditsioonides. Õige õige, kostis meeste hulgast kinnituseks. Sellise ühisrinde vastu ei julgenud Fredi rohkem midagi öelda. Tujutult nokitseda kahvliga taldrikus, kuid noormehe näost võis üsnagi selgelt välja lugeda, et noor madrus liigitas kuuldu. Kui mitte just muinasjuttude hulka, siis vähemalt ulme valdkonda küll.