Kapten heitis pilgu kellale, võttis klaasi ja tõusis. Mehed. Kell on sealmaal, et kodus hakkab uus aasta kätte jõudma. Võtame meie naiste ja laste, isade ja emade, õdede ja vendade ning üldse kõigi koduste terviseks. Kõlpsatasid klaasid ning vaikselt võeti taas istet. Kuid ei olnud Pootsmani loomuses lasta kurbadel mõtetel võimutseda. Ta haaras nurgast akordioni ning instrumenti, nagu last hellalt kätel kandes astus Toomase juurde kapteni, ära. Ole nüüd täitsamees cio pill võtta. Teeme ühe õige meremeeste looga. Laulame, laulame sumiseti salongis soostuvalt. Toomas tõstis akordioni, põlvedele, sättis rihmad parajaks ning lauses noh, laulame siis juba koos, ta venitas lõõtsa laiali, alustas meeldiva paritoniga. Veel pikk on tee kodu kaugel eelpäevi, pikki torme ootama, sees. Esialgu lauldi areldi. Aga refrään näen, kõlas juba uhke mees koorina. Ja mis tähtsust seal oligi, kes ja kuidas laulis? Nad laulsid kõigest hingest. Ja see läks hinge. Sest laul oli ju neile, kes seal kaugel maal iial ootamast ei väsinud. Siis tõstkem, klaasid, joogem nende terviseks, kes maal voogas viis. Refrääni ajal oli pootsman püsti tõusnud ja juhatas meeskoori hoogsalt kätega nagu tuuliku tiibadega vehkides. Ta ei lasknud ennast sellest häirida, kui teine mehaanik püüdis teda varrukast sikutades istuma meelitada. Hoogu läinud draakon oli unustanud käte kahvli, millelt nüüd dirigeerimise käigus üht-teist vändakeseleri pükstele pudenes. Laul kestis aga mürinal edasi ning mehed tundsid, nagu oleks neid meloodiaid tiivul kantud praegu sinna, kus kodusadam ootama sees. Kuid iga hea asi lõpeb kord. Pootsman, kes puht inertsist nagu kukk aiateibast hilinenult kätega veel paar tühja sopsu lõi, haaras laualt klaasi ja pasundas voh. See oleks õige lugu. Korra paneme selle Clamaka nüüd kaldal olijate terviseks. Laul oli toonust tõstnud ning Messis valitses lõbus sumin. Isegi paigutine tugev parda kõikumine, mis ähvardas pudelid taldrikud laualt viia ei häirinud, nii nagu varem. Toomas ei tundnud end täna rahulikuna. Miski häiris teda sisemiselt. Andnud pilli pootsmanil üle, lahkus kapten salongist ja seisis nüüd sillas. Koolimajas valitses vaikus, mida ainukesena rikkus gürokompassi. Vaikne monotoonne nurumine. Nõrk valgus langes kaardi lauale ning uudishimulikult rohetas lokaatori ekraan. Chif seisis lokaatori ja seina vahel nurgas ning sihtis käsi põsakil läbi illuminaatori merele. Mehed vaikisid. Ja mida siin oligi öelda. Alles mõni minut tagasi oli kapten vihasena telefonitoru käest visanud Mustafa Ell. Kohalikul agendil jätkus jultumust pärast kõiki neid lubadusi teatada, et Kaie äärde pääsemine lükkub veel paari päeva võrra edasi. Kurrat võtaks, katkestas kapten vaikuse. Maroko laste jaoks poleks nagu kalendrit ja kellaaega leiutatudki. Homme järgneb homsele ja nii lõputult. Vanemtüürimees ei lausunud sõnagi, ta oli ametis venelaste suure palkeri jälgimisega, mis oli otsustanud vahetult Maria vööri ees ankrusse jääda. On ikka kuradid, nagu kusagil mujal ruumi ei oleks, kirus Kalju poolvaljult venelasi, kes elegantse pöördega olid kiilunud oma 15 tuhandese tonnise laeva kahe teise samasuguse vahele ning parema ankru vette. Mida sa sajatad? Tundis Toomas huvi. Laata ise. Ajavad nagu kiusu täna oli Rocca al Mare nördinud. Esialgu tulija sättis iirlane end meie külje alla, nüüd venelane kolme kaabeltau kaugusele vööri nagu piiramisrõngas. Kui siin peaks kedagi praegu triivima hakkama, noh ise tead. Muidugi Toomas teadis, mida selline situatsioon tähendab. Ja ta pidi nentima, et vanemal mehel on õigus. Normaalne merepraktika ei näe ette nii suurt laeva sellise väikese varuga teiste aluste vahel ankurdada, kuid venelasi võis ka mõista. Neile oli iga minut kallis. Nendegi uus aasta ootas vastuvõtmist. Taas tundis kapten Cook, et mingi seletamatu rahutus, mille ta algselt oli vana-aasta õhtu süüks arvanud närib hinge kallal. Mida ilmateade lubas, küsis ta vanemtüürimehelt, kes oli võtnud prillid eest ja pahural moel taskurätikuga klaase lihvis. Kordasin ikka sama, mida paari tunni eest sügav madalrõhulohk liigub Atlandi keskosast kirdesse Biskaia suunas. Laev kõikus tugevalt külglaines, nii et kapten pidi illuminaatori raamilt tuge otsima. Ja sedasama ikka lausus ta tasakaalu säilitades. Vanemtüürimees, sättis prillid ninale ja ütles merele vaadates rahustavalt. Ilm rahulik, taevas selge. Tähed ja kuu muudkui siravad ja piiska aiast, noh. Sealt on meieni nagu maalt kuuni. Ei need tsüklonid siia ulatu. Toomas surus kaks kätt taskus, jalutas spordi illuminaatori juurde. Suur ümmargune kuuketas oli end ninaräti tipust lahti kangutanud ja troonis uhkelt mere kohal. Ah, ütled, et maalt kuuni, kordas ta mõtlikult. Kuule, Kaljo, oled sa tähele pannud, millist imelikku värvi on Tänaku? On jah, ümmargune ja punakas. Oleks pootsmani suuriku potist läbi käinud, imestas ka vanemtüürimees, astudes kapteni kõrvale akna alla. Aga iga kord ei pruugi sega nii olla, rõhutas siis Rocca al Mare. Siin lõunamaal on kõik asjad tükkis teistmoodi. Vanemtüürimehe sõnad ei toonud rahu, kapten Kuke hinge. Teistmoodi, kordas ta mõtlikult lõuga silitades. Kurrat süda ei anna rahu. Nüüd olid oma kahtlused sõnadeks vorminud. Aegu lasin mehaanikutel peamasinad pulkadeks võtta. No kuule, siin ei tohiks küll mingeid probleeme olla. Ei, sa ütlesid, et Mustafa lubas meid alles ülehomseks kai äärde. Arusaamatuses, kehitas Tief võlgu, lükates prillid lühinägelikult silmi, kinnitades ninalt otsmikule. Kõik oli õige, pidi toomas kaljuga nõustuma. Aga seletamatu äng temas ei andnud järele. Homsenitsiif on palju aega, selleni tuleb veel elada. No seda minagi, et aega on küllalt, soostus kiirelt ka kalju. Ma ise kuulsin, kuidas vanem vänt ütles õhtul nooremale, et hommikul veel paar tundi õliseid käsi siis pulgad koos ja muudkui anna tulla. Arvad, et ainult paar tundi, küsis kapten. Viimane uudis leevendas pisut rahutust. Paar tundi, paar tundi, pomises Toomas endamisi. Üle silla kaardikambrisse kõndides. Saad siis, mine õige alla poiste juurde. Vana-aasta õhtu ikkagi. Noh, aga minu vahtu tüürimehe ilmes võitlesid kohusetunne ja tahtmine peost osa saada. Mine kalju, viipas kapten rahustavalt. Ma jään ise silda. Ja ega mul olegi mingit peotuju. Vanemtüürimees kehitas õlgu, võttis prillid eest Sursned taskusse ja roolimaja ukse vaikne klõpsatus andis märku mehe lahkumisest. Kaardilaua hämaras valguses astus Toomas raadio juurde ja klõpsa selle mängima. Vaikselt nuppe sättides jõudis ta mingi saksa raadiojaamani, kust tuli päevateemalisi laule. Ohates viskas mees end kaardikambris Sophale, seades tuulejaki paremini pea alla. Sellel diivanil oli ta varemgi öid maha tukkunud, kui navigatsiooni line olukord seda nõudis. Ja mitte sellepärast, et kapten poleks oma tüürimehi usaldanud. Ei. Põhjus oli teine. Tüürimehed teadsid, on siinsamas, teisel pool seinakaardikambris, kui vaja, peaks minema. See andis rasketes olukordades inimestele kindlust, õigeid otsuseid teha. Aisakell aisakell laulis raadio viies mõtted kodustele radadele. Gürokompass ketras hämaruses oma lõputut vuramist. Raadiotelefonist kostis aeg-ajalt uniseid jutukatkeid. Toomas tõstis käed pea alla, jäädes sügavalt mõttesse. Aisakell aisakell Leelutas raadi omasoodu. Kodus seal on praegu kindlasti paks lumi maas ja parajad külmakraadid. Metz ilusas külmahärmas tehtes ja, ja kuused need kodu, Bly kõrged kuused Paksu valgekoorma all. Uus aasta on tulnud. Käiakse perest peresse, soovitakse tervist, õnne pikka iga. Ja järsku näeb kapten kukkuma abikaasat koos lastega kuusepuu all istumas ja kingitusi paberist harutamas. Ootavalt vaatavad nad temale, kes ta uksel seisab. Tule, tule tuppa toomas, viipab Liisi, heites tuttava pealiigutusega silmile langevaid pikki blonde juukseid kõrva taha. Kapten Cook on minemas kõigest hingest, soovita oma pere seltsi kuusepuu alla, kuid miski takistab seda. Salongi sisenenud vanemtüürimeest võttis vastu lõbus jutujoru ja sumin vürtsitatud naeru ja maci muusikaga. Mehed olid üle meelikus tuuris ja rõõmsate hõigetega tervitati uut nägu. Cheep, kuhu salajätsid meid, loosiplaan, üks otsatu, vägev meeste koor kogu ajada Ale sadanud, ajab Neetu. Mis sul siis omal viga kohendas Rocca al Mare laua taha istuma, kas näpud on haiged või haiged, haiged porises pootsman, pahurad teeseldes. Kes siis täitemeelest koori dirigeerib, kuma, lööd sa vedama hakkan, ma pean üksi ka kõiki töösid. Tehie meeste ülemeelik naer oli talle vastuseks. Ei tea, mis vanal täna õige viga on, lausus dziipharutlevalt, tõstes ette kartuleid, hapukapsast ja hane. Mehed laua taga jäid kuulatama. Esialgu sõimas näo täisagendil, kes teda uue aasta puhul õnnitles, jätkas vanemtüürimees ise silmadega Taldrikus. Siis torises ilma üle ning lõpuks vandus marokolasega Solla valet värvi kuu üles tõmmanud. See jutt tekitas lõbusat elevust. Vaata mäed, evo, õige mees. Pootsman oli püsti tõusnud, klaas käes. Ise teate, kui tema korra Kike Riitab ja tiibu sopsutav, siis osas ja eest ning korrapärast selle pääle korjab iga kuli jalad kõhu alt välja, teeb, imes ivamis taristo. Võtame selle napsi, tibusabasulgede terviseks. Heakskiitva suminaga kõlksatasid klaasid. Kuprom, kes oli kõikumise vastu mõlemad küünarnukid lauale toetanud ning silmi Kissitades hane konti äras, lausus meenutades. Mäletate, viimati kuu aega tagasi, kui siin Casablancas olime, otsustas, vala kohaliku Chip Chandleri käest nats värki tellida. Koka Jüri viskas näritud kondi käest ja muigas kavalalt. Seda, et tuli üks kõhnavõitu araabia vend, mappe kaenlas ja padavai üles otse vana kantseleisse ja seda, et sama kiiresti, kui ta üles läks ta sealt alla ka tuli. Trepiotsal tegi veel kummarduse ja karjus. Kuprumi, keeras kaela kõveraks, ajas silmad pungi pähe ja niiviisi lake küüritades, hüüdis peene häälega. Sohver Alien Colin Maibas. Meeste naeru saatel kiilus jutusse. Pootsman jutt jummala õige maalitekist. PayPal valmis, noh tead, otsi ülevalt poolt komandot, millal provienti laeva tassida. Draakon silus vuntse, siis kuuled kuskilt teise korra peal käis üks vein, röögatus, miskit panime, ost tekkis õhukese vingaaliga, möödad saba, tuul sundisime tükk aega kohapeal vurrkanni lööma. Kui ma ennast lõpuks pidama sain, oli september juba käibel poolest eestlase mees, hüpates teise poole karates Stahlis Tarklikult õlgade Peetsis. Pootsman tõmbas meeste valju naeru saatel põgeniku matkides ka oma sagris kukla õlgade vahele. Iga kord ei pruugi see ka nii olla, sõnas vanemtüürimees taldrikut kõrvale lükates. Lauasolijad vahetasid mugeldes pilke. Mina olin parajasti kantseleis, kui see araablane arvetega sisse 100.. Tunnetades oma tähtsust, torkis Chief orgiga hammast, jätkas siis. Tibu, luges arveid, vaatas Sistsip Sanderit kuidagi eriliselt ja uuris jälle arveid. Matkis kalju kujukalt kaptenit, küllap selles vaatamises ikka midagi niisugust oli, et mehike hakkas tooli peal nihelema kartlikult ukse poole piiluma. Kui vana aga laua tagant püsti tõusis ja pabereid käes kärutades, röögatas sulid vargad, kus teemandid ja kuld all võpsas võõras istmelt nihutas end külg eesukseni ning pani punuma. Trepilt karjus veel üle õla tagasi vahtides, et tema on ainult sohver ja tema ei tea midagi. Naeri asjakohased märkused ei tahtnud lõppeda. Vana oli veel tükk aega tuules, jätkas Chif taldrikut uuesti täis tõstes kirus araablasi, kes paari kasti apelsinide eest küsivad juveelide hinda. Meeste pime vaimud röösitlebüüdis Pootsmann kavalalt muiates kolleegide naeru taltsutada. See lugu ei lõppenud veel sellega kus poisid draakonil tuli, vaim peale, kutsus teine tüürimees seltskonda vaikusele. Saanud natukese haige mööda läinud seisan maa treppi, vaadan siuke tumedate akendega must limusiin nagu neitsi filmides, ühtevalu näidatakse ise Pitkutse, sama vahe venib meite paraadtrepi. Limu esimene ots oli juba kohal, tagumine polder, Lukivad, väljaskid. Ohohoo kostis meeste hulgast imestunult, vastastikku aga pilgutati silma. Pootsman oli ju tuhas. Kindlasti kohtas nõnda sirinal alla, matkis pootsman ilmekalt elektrilise ajami häält ning eks tumedas ülikonnas flaier küsis mu käest viisakalt ja rõõmsa Oxfordi aktsendiga. Etis mootor seal Maria. Ja muidugi vastu, et jess Raiken huvi ja. Ja see oli ikka marja küll, jah. Pootsman oli end tõesti soojaks rääkinud. Selle aja peale jõudis limusiini ahtrinuki tagant kohale. Eduard pandi pääle ja ankur lasti lärsti alla. Naermise enne laastutulena vindus kippus nüüd lage pealt upitama, ankur listi alla, soigus, teine mehaanik tooli peal kõveras. Küll kurat ikka valetab. Pootsmanil oli solvunud ilme, kui ta kaaslaste rahustamiseks käed tõstis. Mis asjade karjude laulma räägi kus, kus vaigistati vastastikku. Draakon, kes vahepeal oli suutkastnud, jätkas. No nagu ma ennist ütli jahimassi kohta seisma. Kohvri uksest karges mustades prillides miniseelikus tikk-kontsadega blondiin välja. Pootsman pungitas silmi ja laksatas keelt. Aga tahad, mehe käed-jalad olid kohe nii Petkad. Ning draakon ajas vahepeal käed laiali, demonstreerides seda õiget pikkust. Pärast jalgu tuli kohe kael, vahepeal polnud mitte midagist. Teine tüürimees Juhan kelder pühkis naeru käes luksudes silmi. Trakal. Kuule kuule, draakon 1000 ja üks ööd pole selle kõrval midagi. Kuid pootsmanil ei olnud praegu aega teisi kuulata. Tal oli jutt, rääkida. Eesti arvasid, jätkas ta õhinal, et ehkleedi, tule, mojore nii toob. Mida te reeglid, aga kus sa sellega tähtsa näoga rajal tilder, küpsis oma kontsade otsas oled mööda tagumise ukse juure lõi selle ristseliti kukkus seal midagist silmu Pletama magusaisu peelemis, leedi poolt, tuli mu peale, heitis, pani kopra ümber käima ja maa pisut kõikuma. Noor madrus Fredi kele tedre tähniline nägu oli punakat jumet veelgi juurde saanud kus põnevil silmadega pootsmanni küljes. Ja, ja siis, ja siis Arno, Läksid sa talle kohe päris ligi, päris ta õhinal meeste naeru saatel. Ja siis ja siis osatas pootsman pahasena. Ta jutu järgi rikuti blondiin silmi, pleed ta silma mu abita, ühe hirmpikka körna musta ülikonda, valge triiksärgiga araablase autost välja. See kogu aeg pard on, kas oleks possible veerkaptenid, nähje repliikidele tähelepanu osutamata, kastis jutumeister vahepeal suudia jätkas. Maa avastaja bossibelbossevel oma kantseleis, silmublee pane Aga padavai trepist üles, meitel maksas iiliti oodata. Ise aga jäi täitsa kogemata limusiini uksest sisse vahtima ja selle koha peal venitas jutustaja hääle üles ning ruttides teiste huvi ja nautides kaaslaste häbematult ootust, võttis rõhutatud aeglusega sõõmu õlut. Ja olgugi et kõigile oli ammu selge, et pootsman valetab, kui metsaline oli seda muinasjuttu põnev kuulata. Draakon, lase edasi, mis seal siis oli? Mis seal siis ikka oli, kostis ootusärevalt meestelt läbisegi, läbimatuid, hääli me seal olime, seal oli, korrutas Arno, võttes omale järelemõtlemiseks aega. Ta silmad olid Maialt ja unistavalt lakke pööratud, lausus käega üle vuntside libistades. Paremat kätt oli bassein, Joost kaks aluspesuta näkkis yhes paremat kätt paar koos video ja värvimuusikaga. Vot just. Ning pootsman heitis naeru müristavatele kaaslastele võiduka pilgu. Aga baarileti ees olid kindlasti tühjad pukid, meid kõigi ootamas, lausus söömist lõpetav vanemtüürimees. Nöökamisi. Just öige pooleli pole meele, ei lasknud pootsman ennast häirida ning jätkas unistavalt lae uurimist külas idamaine muusiga, igas pool pärsia vaibad maas. Ja siis ja siis draakon julgustasid, kuulajad pootsmanid. Ja siis, ja siis korrutas jutustaja, keda välja mõtlemine oli jõudnud juba ära tüüdata. Siis ise korrodi blondiin ukse nina ees blondi kinni, ronis ise autosse ning korduvatele koputustele siinkohal toksis pootsman kujukalt näpuga lauale. Seespool täi reageerinud. Naerujutu ja sülti jätkus ning pidu kestis endise hooga edasi. Kuu ümmargune ja punakas oli end marja vöörimasti jupitanud, kallas läbi illuminaatorite rooli Maia sinakat valgust. Gürokompass nurruma lakkamatult nurru, mis ning raadiotelefonist kostis katkendlik inglisekeelseid fraase. Käed seljal, jalad kõikumise vastu tugevalt harkis seisis kapten Toomas Kukk killuminaatori all ja vaatas tuledes säravale reidile. Laev Rummas endistviisi küljelt küljele ning selles kõikumises oli tunda tüdimust nagu kapteniga hinges. Raadiokaardikambris aga laulis aina sama viit aisakell aisakell. Alles oli ta liisid, näinud temaga juttu puhunud ja kõik, kes seda nii selgelt, et oleks kohe käega puutuda tahtnud. Köhatati tagasihoidlikult seinalokaatori vahelisest nurgast. Imestunult pöördus Toomas vaatama. Oma teada oli ta vanemtüürimehe alla saatnud ja pidi sillas üksi olema. Kes seal on? Küsis ta paar sammu lähemale astudes. Hämarusega harjunud silmad hakkasid aknast langevas sinakas valguses seletama kaptenimütsi ja kippari habemega vanema mehe kuju, kes kõverat piipu popsides ennast nurgast nähtavale nihutas. Mina olen toomas mina kotermanni uss, kes siis muu. Lausus võõras käriseva passiga. See ju vana lugu. Kui kapten puhkab, siis kotermann valvab. Ja olgugi, et Toomas ei mäletanud vanemat meest varem näinud olevat, tulid tolle käriseva hääl, kõver piip ja õlgadele visatud tormijakk kusagilt tuttavad ette. Jah, just sellisena oli ta lapsepõlves kotermanni vanade meremeeste juttude põhjal ette kujutanud. Ah siis sina oled, juss haigutas toomas mõnuga. No näe, tukastasin pisut kodused, tulid meelde. Mis laeva isal murekson. Kapten uuris vana meremeest huviga. Kotermann viskas õli jaki seljast, kohendas siniseid tunkesid ja istus roolimehe tooli. Ta tõmbas piibust mõnuga paar sügavat mahvi, lasi paar pahvakut healõhnalist klanni tubakasuitsu lakke ning pöördus siis silmi Kissitades kapteni poole. Ah et mis mureks? Mured on meil sinuga ikka ühised marjad hoida ja valvata. Täielikult. Siinkohal silus võõras arutlevalt käega üle halli habeme. Tulin ma sind tänama, kapten. Paljud kipuvad vanu meretraditsioone unustama. Sinul, Toomas, olin mina vana inimene, täna õhtul meeles. Piibu kahast tõusis järjekordne pahvakas aromaatsed suitsu. Toomas astus Kaardikambrisse, võttis külmikust paar pudelit õlut ning ühte neist avatult, vanamehele ulatades istus kotermanni vastu taburetilt. Unustada kordas ta mõtlikult. Kuidas saab unustada juss? Need vanad ja väärikad merekombed ongi see selgroog, mille peale uus põlvkond meremehi kasvama peab. Vanamees võttis pudelist tubli sõõmu, pühkis peoga üle märgade huulte ja kinnitas. Hiljem. Vaata seal õige, Toomas. Laevad on tänapäeval rauast, kuid ega mehedki ei tohi sellepärast veel paberist olla. Jah, nii see on. Taevaalune sputnikuid täis laeva asukoha võid ookeanis mõnemeetrise täpsusega määrata, aga meri, juss, meri on ju endine, ütles kapten kahe õllesõõmu vahel mõtlikult. Kotermann vajus mõtteisse pudelda, käes ootas joomist ning hambus olev piip tossas nõrga raginaga. Ma olen ka märganud, võttis vanamees piibu suust. Noored mehed tulevad peale, laevad on elektroonikat täistuubitud, aga kui sa kuule, siis põrutavad ikka, kas magubidil madalasse vööripidi kokku upuvad sootuks. See on sellepärast juss, et vanu tavasid ei peeta enam miskiks. Noored mehed on tehnika toel bravuur ja ülbust täis. Et see oli ikka ära, ei ole. Toomas ütles hingelt, mis seal ammu kipitanud oli. Just nimelt just, kinnitas ka kotermann pudelist rüübates. Unustatakse vana tarkus. Merd karta ei või, kuid ülbitseda ei tohi temaga sootuks.