Teine tüürimees, kelder, kes vahetpidamata oli iiri laeva kutsunud, pani lootusetult telefonitoru käest. Ei vastasjalg Keeii kui mitte piuksugi ja teha ei oska midagi. Ta käed olid vajunud külgedele rippu ning silmad sihtisid paremas pardas üha selgemalt välja joonistuvad tumedat siluetti. D sina kutsu muudkui kutsu, tuli kapteni järsk korraldus. Silmadega Kataris kinni, jälgis Toomas pingsalt suure laeva triivi. Tuul oli veelgi tugevnenud, viimased mõõtmised näitasid juba 28 meetrit sekundis. Maria viskles agoonias. Kõikide lainetega jõudnud laev kaasa minna ja need lihtsalt jalutasid üle teki. Sellisel momendil tundis kapten kukk end otsekui lapsepõlves sügisesel noorel jääl võrdub või jääb pidama. Kui aga marjavees tõusis, raputades taas kord endalt sadu tonne kaaluva koorma, oli kaptenil salajane soov teha pai oma laevale, mis nõnda südilt ja vapralt võitles nii iseenda kui ka oma meeskonna eest. Kaks kaabeltaud ainult kaks eraldas neid suurest palkerist, mis vääramatult nagu karm saatus otse nende suunas triivis. Kapten Cook tundis kuklal kellelegi kondise jäist hingust. Kuid end lõdvaks lasta ei olnud tal mingit õigust. Sillatiivauks avanes ning koos tuulemühinaga pressis ennast kiirustades limajja pootsmanni jässakas vett tilkuv kogu. Kas paneme Hembrid paremasse, pardasime Mess, õhkus ta häälest parandamatud optimismi. Iirlastel nähiakse nõu olevat meid paardi tulla. Sakutades vuntsidelt wet jäida, muigamisi kaptenilt vastust ootama. Kapten kukele ei olnud naljatuju. Närviliselt astus ta pootsmanil paar sammu lähemale. Sina, Arno käisid viimati masinas, ütle, tuleb sealt midagi. Pootsman kannatas kapteni uuriva pilgu välja. Kui nüüd tõsiselt, siis lõimete vanemat Antai tõstabaes koi ei külm, dush ega puhkpillimuusika. Toomase hääles oli ikka veel natuke lootust, aga teine mehhaanik. Pootsman palgil oli väga sitt tunne, et kas selle väikese lootuse pidi oma kaptenilt röövima. Teine, teine, ütles ta vaikselt, nimigi ütleb. No teine peale, vanemad keerab, siid, määrib seal nagu ülemus, Ede näidab. Kaks kätt taskus löödud ilme näol, pöördus kapten radari juurde. Peamasinale võis kriipsu peale tõmmata. Ja seega vist ka kogu laevale. Ma tahtsin soolo ütelda, torises pootsman vastu tahtmist. Tuule ja lainega viis meite vasaku poordi päästeparve minema pani teine omatahtsi karvutades kalda poole. Kapten Cook oli seisatanud keset roolimaja. Ta ei pöördunud, vaid langetas otsekui leinas pea ja pomises. Nähes, kuidas lootusetuse ja murekoorem litsus tekki ligi mehe, keda pootsman sisimas väga austas tammus laeva hirm jalalt jalale, tundes end otse füüsiliselt puudutatud olevat. Teine tüürimees jätkas roidunult tööd kutsudes. Ta iirlasi, kes arvatavasti rahumeeli oma koides pühade rammestust välja puhkasid. Mõtted kapteni peas lõid virvarri. Ei olnud üks neist targem teisest. Ometi mõistis toomas, et kätte oli jõudnud moment, kus tuli otsustavalt tegutseda. See oli üks sellistest hetkedest, mille ees treenerid kaptenite palka, maksavadki igapäevast laevajuhi tööd võivad teha ka tüürimehed. Toomas ajas selja sirgeks ja astus radari juurde. Tõepoolest poolteist kaabeltau tuligi jäänud. Pilk aknasse, kinnitas, et kõrge rauast sein seisis siinsamas peaaegu käega katsuda. Oodata ei olnud enam midagi. Teine tüürimees, mida sa enam karjud, käratas ta, üllatunud mehele, ruttu alla, riided selga, päästevest ümber ja pakile. Saabaste klobin ja roolimaja ukse mürtsatus andsid märku tüürimehe kadumisest. Toomas haaras Voogi, dogi Chief vasta sillale. Tulen, kostis läbi tormi müha. Iirlaseni on poolteist kaabeltau, jätkas kapten kindlalt. Kepi halsiga. Oodake veel, ma ütlen, kui on õige aeg selge ketti halsiga oodata, sülgas aparaat ragises välja vanemtüürimehe hämmeldunud vastuse. Otsusele jõudnud mehe kindla sammuga astus kapten Kaardikambrisse, kutsudes Pootsmani käeviipega kaasa. Ta haaras paberi ja pliiatsi, kummardus laua kohale lambi valgussõõri ning asus joonistama. Vaata siia, Arno. Lausus ta üle õla draakonile. Võtad kõik vabad mehed pakile kaasa. Ma arvan, et me teeme nüüd nii. Pootsmani tuju tõusis mitme pügala võrra, kui ta uuris joonist laual. Ta oli näinud kaptenit mure ja vastutuskoorma all nõtkumas, kuid mitte murdumas. Ent see mees, kes siin praegu paberile energiliselt jooni vedas, mõtles ja tegutses, oli õige kapten Cook, keda tema juba aastaid tundis. Tuul ja lained olid veidi järele andnud. Ilm ei olnud küll paranenud, lihtsalt palker paremas poordis oli juba nii lähedal, et tema mustav parras, mis kõrgus marja kohal varjas osaliselt nii tuule kui ka laine vanemtüürimees. Kalda püüdis läheneva iirlase peale kui vaadata ning kirus mõttes tibu, kes mingil arusaamatul põhjusel veel viivitas. Närviliselt keerutas mees näppude vahel tormijakki epi, mis seest pudenes ning lainega pimedusse uhuti. Kurradi kurrat, kirus ta endamisi ja heitis tahtmatult pilgu suurele naabrile. See aga muudkui lähenes ja lähenes. Püha jumal on iirlased, lollakad või halises Fredi, kes pärast naasmist oli end alguses üsna rahulikult ülal pidanud. Tõttu tuleb selga nagu Hiina müür. Kogeles õnnetu madrus, otsekui hüpnotiseeritud suurt laeva vahtides. Kul-kul kalju, selleni pole rohkem maad kui kui paarkümmend meetrit. Noormehe hirmunud hääl vaibus sosinasse. Ah Jospel, mis sa palvetad püünist Chief oma häälele reipust lisada, aga tundis ka ise, et see tal eriti ei õnnestu. Sadakond meetrit on kindlasti veel. Läbi tuule ulumise lainemüha kostis paljude meeste hõikeid. Vihmas ilmus peli tagant nähtavale õli, kuues pootsman, kes ülejäänud mehi paki alla juhatas. Vööribrigaad, Honste heitel laud kaetud, iirlased peaks kohe siin olema. Ah, pootsman, jäta oma loll lõhverdamine, olitsiif ärevil ja vihane. Ja mida te siin üldsegi ringi kooserdade teadlane Eedele anti valiga mandu, Muhu väina regatil valmistuda. Ning vanemtüürimehe imestava pilgu all kadus pootsmani süüdvesterile tekki kihutava merevee kobrutavasse pilve. Kusagil läbi tuulemüha, kostis Velda, käriseb hääl, käikse naiiguteks, udujutt ja ime siva paki alla. Soch nüüd on siis ka draakonil ära keeranud kindlasti olukorda, kuid pilk kiirlasele sundis teda kõike muud unustama. Vahemaad võis olla kõigest 60 meetrit ja seda siis, kui asjale optimistlikult vaadata. Noh, nüüd nüüd ootuses oli mees isegi põlved Lõnksu lasknud. Chif läks käti hals, kuulsid, kostis voki dokist. Kauaoodatud käsklus. Selge läks ketti, hals. Röögatas Kalju häälega, milles oli kuulda pingest vabanemise juubeldust. Pärast paaril rajatavat hoopi kõrises ankrukett lüüsis. Vete Lartsatas, viimane seekkel ja pakil jäi harjumatult vaikseks. Enam polnud kuulda keti rapsimise häält. Vanemtüürimehe esialgne rõõm asendusärevusega. Tundus, et Marial ei olnud triivimisega kiiret. Laevade vaheline kaugus pigem vähenes veelgi. Hoides kätega reilingust, kummardus kaljukalda pingsalt ettepoole. Ainult paarkümmend meetrit eraldas nende laeva peale ujuvast terasmüürist, mis rippus ahistama ja tumedama marja kohal. Ja siis alguses aeglaselt ja vastu tahtmist hakkas vahemaa suurenema. Mingi, mida kaugemale, seda kiiremini lained ja tuul laeva eemale kandsid. Suur vanemtüürimehe vabanemine, kui ta rõõmsal häälel silda teadvustas. Vahemaa kasvab 80 meetrit. Nüüd kannab meid juba kõrvale. Vasak ankur on allalaskmiseks valmis, ootame käsku. Kuid veel suurem olitsiifi üllatus, kui ta läbi ragina kuulis sillast kapteni vastust. Tubli, Kaljo, tubli. Vasakut. Ma kardan vasakut ankrut mitte mingil juhul puutuda. Kuidas aru said? Selge, vasakut ankrut mitte puutuda. Kordas Rocca al Mare, puht masinlikult, kehitas üllatunult õlgu. Kalda kaljudeni oli kõigest kaks miili. Mida seespidi tähendama? Tuul ja lained, mille eest palker oli neid varjanud, haarasid marja uuesti enda valdusesse. Perutades piitsutades laeva tagant üha kiiremini kalda poole triivima. Kerge lastita, alus liugleb, külg ees, üle lainete. Ta oli otsekui kevadel koplisse lastud lambatall, kes sihitult hüppab, kargab, oskamata järsult kaela sadanud vabadusega midagi peale hakata. Kuna marja liikus nüüd veemägedega kaasa, siis oli tekile paiskub vee hulk oluliselt vähenenud. Laev küll liikus, aga kuhu? Kapten Cook nõidus roolimajas sõeludes radari ja kaardilaua vahet muuli otsani, poolteist miili kaldanisele taga, kaks arutles ta sirkliga kaarti mõõtes. Teeb pool miili, sellest peaks jätkuma, pomises ta iseendale lohutuseks. Sügama, kus, noh, kas seda peaks küll olema. Aga, aga hoovus seppa, vanahoovus, siinkohal kõlas laevajuhi hääles kõhklus. Kes kurat võiks öelda, kuidas hoovus sellise tuulega töötab? Uuesti tegi ta tuuri radari juurde ja sealt ringiga kaardikambrisse. Seni tundus kõik klappivat kohad kaardil näitasid laeva triivi enam-vähem arvatavast suunas. Sild, sild koorile kostis Voogi dokist Rocca al Mares ärev hääl. Kuulen, oli Toomas lakooniline. Meid triivib otse muuli otsa pihta. Vahemaa kaheksa kaadel taud, vasak ankur alla laskmiseks valmis. Vanemtüürimees püüdis olla küll külm ja kiretu, kuid ometi kostsite häälest abi paluvad noodid. Kalju ma juba ütlesin, hoidke käed ankrusse teemale. Kapteni hääl oli kindel ja resoluutne. Anna mulle korraks pootsman toru otsa. Mõne aja möödudes kostis aparaadist Arno palgi igavesti optimistlik hääl, koolen kaptenihärra. On sul Arno, kõik kombes? Päris toomas murelikult. Paasioolrait ja paremgi veel käiko joone pääl ning tuli see tublid mehed ootavad ainult kamandud. Kooliotsani ulatab vaes veel käega katsuma, kärises aparaat vastuseks. Kapten Kuke nägu kiskus vägisi muigele, kui lause, mida ta ütles oli rohkem kui tõsine. Pootsmann. Maria saatus on nüüd teie kätes. Põle märja meitide ealeski alt vedanud, äi toimegid viletsamad olla. Ragises aparaat tuulemühinaga võidu vastuseks. Casablanca muuli otsa roheline tuli, mis oli eemalt nii kutsuvalt ja lubavalt klinkinud ei valmistanud mõne kaabeltau kauguselt enam mingit rõõmu. Mürinal murdusid kuue seitsme meetrised lainejurakat betoonrajatisele, mida kolmest küljest piirasid kaljupangad ja otse siia betooni ja kaljude kaela ajasid halastamatult lained tormituule, mahitusel abitut laeva. Vanemtüürimees Kalju Kalda sihtis otsekui hüpnotiseeritud rohelist tuld ning kuulis selgelt takistusele paiskuvate lainete müra. Kusagil pakki all röökis pootsman kavandada oma eribrigaadi. Rämma tämmaeldakse le laia kõvemini. Oled sa mees või kelgunöör, mäss jaksale, korrad. Soo püksiauk veeb irvakile ja välja veel sulle öeldakse. Kõvemini noh, noh vat nõnna ja see juba parem. Käega süüdvestrialt otsa kondilt wet rapsides ronistra pakun pakile ning uuris lainet trotsides ilma ja tuult. Vaada kalju. Nüüd on nii nagu vanasti vene Zeitung seisis, et nad jäid ikka lihtsateks inimesteks, vaatamata sellele, et nende nimed kuldtähtedega said ajalooraamatusse raiutud. Vanemtüürimehele, kes vaimusilmas nägi juba laevakividele heidet tavat, sellised naljad ei meeldinud. Ärritunult, karjus ta. Mida sa, kurat, klaarsud kogu aeg näed, isegi triiv on otse muuli selga ning roheline tuli plingib. Juba tekkis draakoni meelerahu, oli kõigutamatu ta Haitis uudistama pilgu Plinkivale tulele ning lausus sügavust hääles. See ongi parem. Tekkis tööde hea maale, kuulen, roheline valgus pidi närvidele rahustavalt mõjuma. Satsi abistage, too tibu oma kärge õlle pealt välja rehkendanud, et me siit mööda saame, pane tähele, mees, saame ka usku, mees. Usku peab sul olema. Käega rühmates ja meestele käsklusi karjudes lahkus pootsman pakilt. Uss sülgas, Tsee vihaselt üle pardausk, usk. Pomises ta endamisi. Kus kurat see usk siin on ja keda või mida sa veel usud? Läbi undava tuule ja murduvatel lainete müha kostis hämarusest pootsmanni kraaksuv hääl. Merre karupoegade perse juurikad, olge käik angest valmis. Ametlik osa lõppenud, kohe algab tants. Siig sild kutsub ragises voki toki kapteni häälega. Ahaa, hakkas lõpuks ennastki huvitama, mõtles Kalju kahjurõõmsalt, otsides kuue Altaparaadi muuli otsani 50 meetrit vastas ta lühidalt süda ärevusest põksuma. Hetk valitses eetris vaikus. Palju nüüd küsiti sillast. 20 vastas vanemtüürimees ja ta hääl värises kergelt. Roheline tuli oli siinsamas, siruta käsi ja haarav. Murduvate lainete müra kippus kurdistama. Vanemtüürimees. Kalda seisis hirmunult, silmad pärani kätega kramplikult treeningus kinni, põlved veidi, Lõnksus ootas hinge kinni pidades, millal vaev muulile viskub. Ja ta palvetas. Marja samas. Maria kallis, kole tubli tüdruk. Me peame. Me kohe väga peame siit muuli otsast mööda saama. Ja siis ei suutnud Rocca al Mare oma juubeldust varjata, vaid karjus täiest kõrist vastutuult ja tormi. Hurraa möödas Bay seed, kulla Ta kohe ruttas ta uudist sillaga jagama. Hästi tore on, tuli raadiost vastuseks. Kalju, ütle pootsmanile, puri üles ja pane üks mees ankru peale valmis. Selge buli üles ja mees ankru peale valmis kordades vanemtüürimees automaatselt, ilma et oleks õnneuimas öeldusse süvenenud. Pootsman, röökis ta ülemehelikult tuulde, puri üles. Kunitsiif ankrupeli pidurite kallal, nokitsesin, jõudsid kapteni sõnatel ajudesse ning ta jäi üle juurdlema. Mis kuradi puri, pomises ta arusaamatult nina alla. Läbi tuule undamise kostis alt tekilt draakoni innustavalt hääle kärinad. Eks katsia gara läks ta ämma PM on veel korra laia Topelanti pääle, nii ta kellel võitley korrald ämma korraga. Mehed vähkisid ja venitasid. Ühiste pingutuste tagajärjel kerkis läbi plokkide kinnitatud luugi present tugevas tuules laksudes laperdades visalt aina kõrgemale, kahe vöörimasti ehk iraaklase sammaste vahele. Ja mida kõrgemale present kerkis, seda rohkem täitusse imestunud vanemtüürimehe silme alltuulega mis ei suutnud Chief oma hämmeldust varjata. Vana tahab marjast purjelaeva teha. Ning järsku sai talle kapten kukekava selgeks. See oli väga lihtne ja loogiline, nagu kõik geniaalsed asjad, piisas Marial purje Varul paari kaabeltau võrra edasi nihkuda. Sinna, kus kõrge betoonist lainemurdja sein kattis tuule ja märatsema, mere ning alus ja inimesed oleksid päästetud. Laev, mis tuule ja lainete tõugatuna oli kalda poole nihkunud, peatus hetkeks justnagu kaaludes oma uut staatust ning leides siis purjede all sõitmise kohase olevat, hakkas tasahaaval juba muuli taha liikuma. Muuli otsa roheline tuli, mis algul oli kohakuti, vööriga nihkus roolimajani ja kiiruse suurenedes jäi hoopis ahtri taha. Mehed Me eed, Maria liigub, vaadake, ta liigub. Karjus pakil vanemtüürimees Kaljo kalda rõõmust jalgu trumpides. Ta haaras süüdvestri peast ja virutas selle üle meelikus hoost tekile. Vihm ja veepiisad muulil murduvatest lainetest segunesid, tab valgel soolaseks kokteiliga. Kuid praegu ei häirinud see Rocca al Maret kopika eestki. Ka pootsmani purjebrigaad, mis oli nüüd pakile kogunenud, käitus nagu koolipoistekamp. Mitmest kõrist vallanduv rõõmukisa pidi küll pilvini kostma. Ja ainult Pootsmann muheluse näol porises rohkem moe kui asja pärast meeste pimedad, röövlite, kisate laevade elu, purju tal sõitend, egas me ette marja viletsa male. Siis kummardus ta asjaliku olekuga üle poordi vaatama ja arvas, et vunki pidi oma viis sõlme välja andma. Kuid rõõmu varjamiseks ja oli teguga pootsmanil taloodsas küll tähtsa näoga tegevust otsides ümber ankrupeli, kuid vägisi kippus muie suule ja laul huultele. Õrn punatse põrjut, kutt loojale päey, oh viige mind ka ju üürlasta jorisedes tuulega võidu. Muul koos veest kõrguva betoonist lainemurdjaga murdis tuulehoo ja merejõu. Tasakesi küljelt küljele õõtsudes libises Maria nüüd vaikselt Casablanca sadama sisereidile. Kogu eelnevat õudust poleks nagu olnudki. Laev liikus inertsi jõul. Presendist, puri oli lainemurdja varjus lonti vajunud, laperdas jõuetuks vajunud tuule käes. Poolest. Iga kord ei pruugi segani olla lauses vanemtüürimees valjult nagu kellegagi vaieldes. Aga aga mees kurra peaga mees, vandus ta imetlevalt ja südamest ning põrutas oma sõnade kinnituseks rusikaga vastu reelingud, nii et tühi toru Kumedalt kõmises. Pootsman, kes poordi ääre peal kõõlus ja lähema kai tulesid uudistas, ei saanud lõõpimata jätta. Ta vaatas tähtsal moel käe alt sadama poole nagu vene vägilane ja lausus. Vaata, džiip, Molo sihuke tunne, Tibu sihi purjude toe, Loort kuuenda kai ääre. Seal seda fosfaadi paska laaditakse. Vanemtüürimees kalda ei lausunud sõnagi. Ta silmanurk oli tuulega märjaks läinud. Taevast kippus vihma näol seda kraami üha juurde tulevat. Chiffgaapas käega üle märja palge ja kummardus tekilt süüdvestrit võtma. Koogi dokkida põues hakkas krabisema ja kapten Kuke väsinud hääl lauses. Chif. Laske purje alla. Inertsi kadumisel vasak ankur kolm seeklit vette. Just nii purje alla ja vasakut ankrut kolm seeklit vette, kordas kalju innukalt ja lisas üle keeva vaimustuse ja rõõmu ajel. Õnnitleme. Mõni hetk valitses eetris vaikus. Siis ragises aparaat kapteni häälega vastuseks. Tänada ja õnnitleda Tulevi jussi ja Mariat. Ja korraga ei saanud vanemtüürimees aru. Imestunult vaatas ta ringi ning kordas poolvaljult. Keda, keda ta ütles, tuleb tänada. Öeldi puhtas selges eesti keeles täna ta tuleb, kotermann, jussi ja marjad mesi nõnda aru saama, too torkas pootsman lustakalt tekist otsi kokku korjates. Mõne minutiga pärast kõrises küüsis ankrukett ning valjul Artsatusega läks laeva viimane ja ainus ankur oma tööülesandeid täitma. Nagu vana hobulasi puus keeras teenekas alus end kuulekalt vööriga tuulde jäädes tasakaaluka ja mõtlikuna õõtsuma sadama mustavalt tuledes sillerdaval veel. Uus aasta merel oli saabunud.