Ka eelmises saates alanud mõtete vahetus jazzmuusika avaldusvormide ja selle žanri kui terviku kohta. Jällegi on meie ees hulk kirju, mis sisaldavad üsna erinevaid seisukohti. Asjaolu, et kuulajate-vaatajate ja lugejate arvamused muusika, kunsti ja kirjanduse küsimustes võivad lahku minna on iseenesest täiesti loomulik. Põhimõtteliselt iseloomu kannavad need lahkarvamused alles siis, kui on tegemist realistlikke ja antirealistlike suundade vastandamisega. Ühe või teise küsimuse ümber võib aga tekkida vaidlusi ka siis, kui mõlemad pooled asuvad realismi positsioonidel. Tärgata erinevaid soove, teoste kunstilise, mõjuvuse, esteetilise väljendusjõuvormi selguse paljude teiste detailide osas. Niisugused vaidlused puhkevad tavaliselt konkreetsete kunstiteoste ümber ja võitjaks jäävad need, kes oma seisukohti veenvalt motiveerida suudavad tõestades vastaspoole argumentide nõrkust konkreetsete faktidega. Asudes seisukohal, et džässmuusika omab meie laia kuulajate ringi jaoks väärtust vaid oma realistlikest ja esteetiliselt kaunites vormides. Ootasime kuulajaid eeskätt niisuguseid kirju, mis analüüsivad või kasutavad oma väidete materjaliks meie saadetes kõlanud muusikat näidates konkreetsete palade nõrku või tugevaid külgi, aidates sellega kaasa asjatundliku, suunava ja abistava ühiskondliku arvamuse aktiviseerimisele. Mõningaid sääraseid kirju tutvustasime juba oma varasemates saadetes. Vahepeal saabunud kirjadest on selles mõttes üheks huvipakkuvaks üliõpilase Alo Lepassaar kiri tartust milles öeldakse järgmist. Olen palju muusikat kuulanud, selle kohta kirjandust lugenud ja loodan, et suudan helide maailmas juba pisut orienteeruda. Toetan seltsimeesteora Tennosaare ja Ilvese seisukohti. Ma ei kujuta kaasaegset kerget muusikat ilma dressita ette. Miks ta mulle meeldib. Seepärast, et ta sisaldab kaasaegsete elutunnetust, on asjalik, küllalt sageli intellektuaalne ja temas puudub senti mentaalitsemine. Peatudes džässielementide kasutamisel kerges muusikas, kirjutab Alo Lepassaar. Eestis võib selles suhtes olukorraga peaaegu rahule jääda, sest meie heliloojad on otsinud ja ka leidnud uusi kaasaegsemaid väljendusvahendeid, mis on ühtlasi ka rahvuslikud. Eriti meeldib mulle Uno Naissoo viimaste aastate fantaasiarikas ja kujundite rohke looming, kus on edukalt kasutatud džässivõtteid. Peab tunnistama, et Naissoo on nõukogude kergemuusika heliloojatest minu lemmik. Tartust on pärit ka järgmise kirja autor Ants Noormägi, kes kirjutab. Pean tunnistama, et pärast džässmuusikaajalooga tutvumist õppisin teda hindama uuest vaatepunktist. Sai selgeks, kust on pärit tema emotsionaalne esituslaad. Optimismi kõrval hakkasin nägema ka temas peituvat protestitunnet. Raadiokuulaja haljas tamm kirjutas halvasti muusikast. Kahjuks kohtame veel sageli eriti isetegevus laval pleki kärinat ja maitsetud lärmitsemist kuid veel rohkem kahju kui halva tagant ei nähta head. Ma arvan, et vaidlus, kas džäss või klassikaline raskemuusika on asjatu ja küsimuse tõstatamine nii kasutu. Tekib situatsioon sarnaneks sellega, kui moekunstnikud hakkaksid ühel heal päeval vaidlema, kas riietada inimesi edaspidi tolmu, mantlitesse või kasukatesse. Selge, et sarnast vaidlust iialgi ei tule. Miks vaielda siis muusika alal? On ju siingi küsimus, selge, nii raske kui ka džässmuusika on mõlemad vajalikud, omavad oma kindla aja ja koha meie elus. Võib-olla on meie helilooja tõesti mõneti süüdi nende raadiokuulajate ees, kes kurdavad Chazzilarmikuse üle. Tuleks luua rohkem rahvuslikule koloriidile vastavaid rahulikke džässipalu. Tahaksin veel rääkida džässmuusika ja niinimetatud kerge muusika vahekorrast. Üks raadiokuulaja kurtis trassi rohkuse üle ja soovitas asendada see eesti raadiorepertuaaris kerge muusika teiste paladega. Arvan, ta lihtsalt ei oska džässi muust eraldada. Mina sooviksin, et kõik need ei me ette tea, laadilised haledad laulukesed asendatakse headuses muusikaga. Leian, et tõeliselt hea asjatundjate poolt valitud džässi loomingu propageerimine on õige. Lõpuks tahaksin avaldada oma isiklikku arvamist veel ühes ajakirjanduses ja raadios laialt valgustatud küsimuses. Mõtlen partei ja valitsusjuhtide kohtumist kultuuritöötajatega ja seal avaldatud mõtteid. Leian, et need on täielikult kehtivad ka kergemuusika suhtes. Vabanemine laegusest Stambi järgi kirjutatud estraadipaladest tühise sisuga laulukestest ühelt poolt ja muusikaliste vahenditega Veiderdamisest, teiselt poolt meie kaasajale väärilise muusika loomiseks on kerge muusika valdkonnas sama tähtsal kohal kui kirjanduses ja kunstis üldse. Kas ei peitu üks reserve sellel teel? Teaduslikus analüüsivad ja meie kaasaja omapära kasutavas pöördumises klassikalise džässmuusika poole? Kasvõi tema optimismi ja emotsionaalsus pärast? Ma pole mingisugune muusikateadlane ja minu seisukohad on isiklikud. Kui võimalik, palun valgustage, kas need on õiged? Tundub, et Ants Nurme mõtted džässi ja tõsise muusikasuhete ning džässmuusika kitsaskohtade osas on asjalikud, õiged kahtlusi tekitab aga ettepanek asendada. Ei me ette tea, laadis laulukesed džässmuusikaga. Jätame kõrvale küsimuse sellest, kas ei me ette tea ja teised temataolised on head või halvad ja küsime, mida need laulud endast kujutavad. Vastus on siin, selge, need popule, väärsed, rahvalikud laulud. Kui nad on halvad, tuleb luua paremaid. Mitte mingil juhul, aga ei saa kerkida mõtet asendada rahvalikku laulu, žanri kui tervikut teise žanriga džässmuusikaga. See oleks täpselt sama väär kui küsimuse vastupidine asetus. Džässmuusika hulgas leidub halba muusikat, sellepärast asendage koguse žanr rahvalike lauludega. Täieliku kontrastina kahele eeltoodud kirjale kõlab järgmine. Kuulasin eile õhtul seltsimees Ojakääru vestlustes muusika kohta, kus oli öeldud, et vanemad inimesed elavad muusika suhtes minevikus. Kassaga džäss pole minevikku muusika. Nagu Pärnu kirja kirjutaja täie õigusega nimetas banni muusika. Vahest käib sekka mõni röögatus ja huvilgamine ja seda nimetatakse muusikaks. Kui poleks paremat muusikat kuulnud, siis veel, vahest võiks selle aseainega leppida? Meil on ju head materjali külluses, miks siis halba tarvitada? Iga päev komponeerida leitakse uusi juurde, miks siis sarnase muusikaga leppida või on meie kultuur nii vaeseks jäänud ja helivald helidest tühi, et banni kolistada? Teie teate igatahes seda Pariisi juhtumit, kus tuli kokku grupp kunstnikke, tegid eesli saba kasvu, turistliku maali ja missuguse auhinna see näitusel sai? Džässmuusika ka on, ka üks sarnaseid muusika peab meis kasvatama ilutunnet ja rahuldama meie muusikavajadusi oma ilusate helidega aga mitte tegema tramburai. Sellest võiks ju palju kirjutada. Ma tegin lühidalt Leopold tammik, pensionär 70 aastat vana. Kahjuks ei too kirja autor muusikaalad ühtki konkreetset näidet ei heade ega halbade palade hulgast. Tõenäoliselt on talle kogu džässmuusika väljenduslaad vastuvõetamatu. Hoolimata sellest, et kaasaegne muusika areneb väga mitmesugustes suundades ja panni, muusika, röögatust ja huvilgamise kõrval esineb üsna sageli ka pehme meloodilise ja sujuva väljenduslaadiga muusikat. Seltsimees tammik teeb märkuse, et meie eelmises saates olevat öeldud, nagu elaks vanemad inimesed muusika suhtes minevikus pärast mõtet ei otseselt ega kaudselt kujul seal ei esinenud ja siin peab olema tegemist eksitusega. Olemas 30 aastaseid elust väsinud Rauku, kelle jaoks kõik on juba olnud ja kaheksandat aastakümmet käivaid noore hinge ja noore südamega inimesi, kes elavad erksalt kaasa kõigele uuele. Viimaste hulka kuuluvad. Et tuua näidet muusika inimeste hulgast eesti muusika suurkujud Mart Saar ja Heino Eller, kes tänapäevani on oma tööga eeskujuks igale noorele. Niisuguseid inimesi on meil kõigil elualadel ja väita, et kõik vanemad inimesed elavad minevikus, oleks suur viga. Raadiokuulaja Tammiku üldhinnangut džässmuusikale jagab seltsimees Penno Lellest, kes varustab oma kirjamärkusega. Kui raadioonu tahab erapooletu olla, siis vast teeb ka alljärgnevad read rahvahulkadele teatavaks. Kirilise kõlab järgmiselt. Vene kirjaniku kroloovi valm, loomade kvartett. See on suuremalt osalt praegune džäss. Kui see jutumärkides muusika vastuvõetav ei ole, siis öeldakse võhiklikkust. Tennosaar ja teised Ojakääru raadio vestlus 18. märtsil. Ehk näiteks maalikunstis, kui väike eesel musta märja sabaga üle lõuendi veab. Kunstiteos, mis peab kujutama frakis lauljat Milano ooperis. Kui julgete vastu vaielda, öeldakse võhiklikkust. Džäss oma põhialustelt on jutumärkides muusika mis oli palju aegasid tagasi mets, inimestel, neegritel, importkaup saab tõestada. Öeldakse, ka kultuuriinimese muusika oli palju aega tagasi primitiivne. Tõsi, kuid me ei lähe selle juurde tagasi. Öeldakse ei minda Tšassiski tagasi ka tõsi, sest ultra džässis pakutakse palju hullemat häälitsuste virvarri, kui oli omal ajal mets inimestel. Džässtantsumuusikana on vastuvõetav, kuid mitte ultra tses son kakofoonia. Need olid raadiokuulaja Benno mõtte džässmuusika kohta. Ka temale ei meeldi kakofoonia džäss, kuid veidi ettevaatamatult annab ta amnestia Tšassile tantsumuusikana. Ometi teame, et just džässmuusika kõige äärmuslikum tantsuline vorm rock n roll käis käsikäes tuima ja vulgaarse muusikaga. Õigem oleks siiski möönda, et nii džässis kui ka tantsumuusikas leidub oma häid ja halbu näiteid. Mis puutub süüdistustesse võhiklikkuses, siis vaevalt saab tõsiselt nimetada muusikas võhikuks inimest, kes samas ta üht või teist kergemuusikavormi olles aga sealjuures hästi kursis tõsise muusikaga. Praktika näitab, et kergemuusika mitmesuguste vormidega leiab kuulaja kontakti kuidagi iseenesest ilmadega kontakti omalt poolt ettevalmistamata. Tõsise muusika puhul aga on vaja rohkem ettevalmistust, rohkem teadmisi, muusikast rohkem süvenenud kuulamist. Nii ei ole huvi puudumine kerge muusika mitmesuguste vormide, antud juhul džässmuusika vastu mitte kuidagi seostatav võhiklikkusega muusikas väitnud ka raadiokuulaja Tennosaar eelmises saates tsiteeritud kirjas. Küll aga oli selles kirjas taunitud hukkamõistu, mis tuleneb põhiklikkusest, see tähendab seda, kui tervele žanrile antakse, ehitab hinnang ilma edasikaebamise õiguseta, süvenemata sellesse, missuguseid nähtusi see žanr endasse haarab ja missugused on nende nähtuste tekke ja arengu seaduspärasused. Vähesest süvenemisest kõneleb näiteks etteheide džässmuusikale selles osas, et tema juured viivad tagasi mets inimeste neegrite juurde. Ükski rahvas ei häbene oma laule ja muusikat ja eriti uhked võivad selle üle olla neegrid, kes ebainimlikus orjuses lahti kistuna oma kodumaast, keelest ja iidsetest tavadest säilitasid kõige kaunima inimliku omaduse võime laulda vormisid ümber oma ja teiste rahvaste muusikat ning lõid muusikaliigi, mis tänapäeval on kogu Ameerika visiitkaardiks hoolimata sellest, et samas Ameerikas veel tänapäevalgi valitseb julm neegrite diskrimineerimine. Muidugi ei ole see kõik vabanduseks džässmuusika naturalistlikele äärmuslikele vormidele. Samuti ei saa selle nimel mõõdutundeta kogu kerget muusikat vahetada ümber Tšassiks. Žanri küsimustel peatub pikemalt raadiokuulaja Rakvere rajoonist, kirjutades järgmist. Näib, et tavaliselt meie vabariigis peetakse džässi üheks estraadimuusikaliigiks. Sellepärast esitatakse teda estraadiorkestrite poolt segamini estraadipaladega ja estraadipäraselt. See segab kuulamisel, takistab tervikliku mulje tekkimist ja loob džässi absoluutsete ehitajate seas arvamuse, et kogu esitatud virvarr oligi džäss. Minu arvates on sees aga tänapäeval kolmandaks põhiliseks muusika žanriks tõsise ja kergemuusika kõrval. Kas ei oleks otstarbekas tõmmata selge piir džäss ja estraadimuusikaorkestrite ja kontsertide vahele? Muret tekitab originaalse džässirepertuaari vähesus ja kvaliteet. Tihti jääb mulje, et meie džässipalu peetakse selle tõttu heaks, et nad on kaotanud žanri omapärale. Nalja värvikuse. Lugu ei päästa muidugi ka Forted, sest neis on noodid nii rõhutatult positiivselt järjestatud. Mina näiteks kuulan eesti sümfoonilise muusikat palju meelsamini kui džässi. Üksikud õnnestunud katsed ei muuda olukorda. Sageli püütakse seda seletada ja õigustada rahvusliku omapäraga. Oleks naljakas, kui kriitik ütleks kirjanikule. Romaan on hea, ainult stiil pole küllalt omapärane. Kirjutan veelkord ümber ja tingimata mõtle välja oma stiil. Loogem rohkem head ja tõelist džässmuusikat ning rahvuslik omapära lööb kindlasti välja ilma erilise pingutamiseta. Kirja lõpus leidub veel küsimus, mis ühist ja erinevust on moodsal tantsu muusikali trassil. Kas tantsumuusika on džäss või kergemuusika? Umbes sama küsimust teisiti sõnastatud, leidub ka Tallinnast Henno Meristelt tulnud kirjas. Kas džässmuusikast kõneldes on mõeldud ka selle nii-ütelda tantsitavusele? Seostub ju paljudel inimestel džässi mõiste siiski ka tantsuga. Neile küsimustele võib lühidalt vastata järgmist. Arenemise jooksul on džässmuusika olnud seotud tantsuga kuid pole olnud ainult tantsumuusika, vaid tantsulise iseloomuga olustiku muusika. Esimene Tšassiga seotud moetants oli keekvoog, mis saavutas niisuguse populaarsuse. Et 1892. aastal korraldati New Yorgis juba selle tantsuvõistlused. Kiigu hoog oli neegrite folkloorist üle võetud tants ja levis seoses Mistralite rändgruppidega. Käesoleval sajandil esineja kerkinud salong, tantsud. Foxtrot Vans step to step, synni Charleston ja teised baseeruva džässi rütmikale ja kasutavad oma saatemuusikaks lihtsamakoelise sääs muusikat mis on rütmiliselt üksluisem ja vähem improvisatsiooniline. Svingmuusikaperioodil, kus džässorkestrite enamus elatustantsumängust, restoranides, tantsusaalides ja koolide pidudel põis tihti džässi ja tantsumuusika mõiste üsna lähedaseks muutuda. Käesoleval ajal aga, millal džässmuusikas on tugevat tendentsid, suurema arendatuse tempo muudatuste ja keerukate rütmifiguuride poole on žessi, koloriidiga tantsumuusika ja Concertliku iseloomuga džässmuusika vahel vahe tegemine lihtsam? Kuulake näiteks üht 30.-te aastate svingmuusikaperioodi kuuluvat Tšassiliku tantsupala. Võrdluseks toome sama teema Concertliku džässitöötluse. Äsjakuuldud palas võisite tähele panna tugevaid, tõsise muusika mõjutusi. Niisugusest nähtusest kõneleb oma kirjas kuulaja Ants Mets kes peale Leningradi raamatukogunduse instituudi lõpetamist siirdus tööle Kamtšatka-le ja on praegu meie vabariigis puhkusel. Džässmuusika lähenemine tõsisele muusikale on aga tema arvates ajutine nähtus. Selle üle on käesoleval ajal raske otsustada, kuid sellesuunalisi katseid on tehtud üsna rohkesti. Kuulake üht taolist katsetust. Kolmandat osa Howard Brubeki tsüklilisest teosest dialoogi džässansamblile ja sümfooniaorkestrile, mida esitavad New Yorgi filharmoonia orkester Leonard Bernsteini juhatusel Deiw pruubeki džässkvartett. Pole vist raske tähele panna, et süntees tõsisest muusikast ja Tšassist jääb siin saavutamata. Osa alguses valitseb sümfoonilise muusika tüüpiline koloriit. Džässkvarteti sisseastumisel see taandub ja annab maad rahulikule, improsatsioonilisele džässmuusikale. Võib-olla on autor ette tunnetanud, et ta ei suuda luua uut kvaliteeti ja on selle tõttu valinud niisuguse dialoogide vormi mis nagu ei eeldagi sümfoonilise muusika ja džässisünteesi. Sääraseid katseid on tehtud ka meil. Kuulake Moskva helilooja Mikael Tariver Tiievi vokaliisi, mida esitavad suure teatrikeelpilliorkester Rentovitši juhatusel ja estraadiorkester Saulski juhatusel. Kui juba kõne alla on tulnud džässmuusika tõsisempale siis ei saa jätta peatumata ühel näitel, mis tutvustab džässi ühest väga vähetuntud küljest. See on laul, kummaline puuvili, neegrist bluusi lauljatari Billie Holiday ettekandes. Laulan sügavalt traagilise sisuga, jutustab neegri linkimisest ja lõpeb järgmiste sõnadega, viidates puus rippuvale laibale. See on vili varestele nokkida, vihmale korjata, tuulele tõugata, päikesele rüüstata ja puule pillata. See on kummaline ja kibe vili. Kaasaja džässmuusikarealistlikest arengusuundadest on kahtlemata positiivset ammendada ka meie heliloojaid. Eeltoodud näitega suguluses on helilooja karakarajeveegolm, Nocturni neeger, luuletaja längston kiusi sõnadele, millest üht, kuulajate käesoleva saate lõpuks Askold pesseedini ettekandes olek Lonstrumi orkestri saatel. Paljud. Tänane saade jääb ühtlasi viimaseks käesoleval hooajal. Loodame, et vestluse džässmuusika arenguloost ja tänapäeva perspektiividest koos kuulajate mõtete vahetusega aitasid süvendada asjalikku kriitilist suhtumist džässmuusika avaldus vormidesse ning näitasid seda muusikažanri vastastikuses seoses paljude teiste žanridega mis kogusummas moodustavad selle mitmekülgse ja ammendamatu kunstiliste muste allika milleks miljonitele inimestele on muusika, kunst kogu oma rikkustega.