Lugupeetud külalised nii siinpool kui ka sealpool trumpi. Tere tulemast Meie teisele kaminaõhtule, siis kui haaval, kus ka eelmisel kaminaõhtul. Me puudutasime põgusalt neid päevi ja sündmusi, mis olid seotud selle teatrimaja valmimisega tema taastamisega pärast sõda. Puudutasime eesti ooperi ja balleti alguspäevi. Täname, jätkame meenutusi sõjajärgsetest, ooperi- ja balleti etendustest ja tänase õhtu teise poole pühendame operetile. Ma paluksin kõigepealt siia laua juurde tulla, Tiiu targama, Linda selliste mägi ja Georg talis. Tänase õhtu esimese nii-öelda teemana puudutame laava teatri kõige pühamat kõige tähtsamat paika. Ja igal rahvusel on omad traditsioonid, omad isegi ebausukombed lavale minekuga lava laval tulekuga seotud. Venelased ütlevad alati enne nii puhani pera sakslased, Haldson, Paynru ja nii edasi, nii edasi. Teid Ma paluksin öelda, millised tavad ja kombed on kõige rohkem olnud seotud Estonia teatrilavaga. Ja üldse teatrilavaga. Distsipliin algab juba, kui me teatri uksest sisse tuleme. Rääkimata sellest, kuidas me käitume valvelauaga kuidas me käitume riieteruumis. Sealt edasi juba garderoobis. Ei tohi halba tuju olla. Kui kodus on suuri raskusi peame selle kõik unustama. Ja tulema oma pühasse templisse, mida me nii väga armastame. Garderoobis püüame hästi korralikud olla puhtad, sest see on meie teine kodu. Rääkimata sellest, kui me kostüümi selga paneme ja paruka pähe paneme. Kui oma varandust Ja ei tohi mitu korda lasta ennast kutsuda läbi mikrofoni lavale. Peame ise jälgima-kuulama läbi mikrofoni. Kunas on minu võim, kõikide näitlejate ista etteaste tulemas. Te tulete siia lavale laulma või tantsima ja seda te tahate, peate tegema, aga mida laval ei tohi, püha teatas. No kõigepealt peab äärmine vaikus olema. Kui seen on laval, siis lava taga ei tohi mingisugust müra alla. Ei tohi lava taga ka võõraid tegelasi olla. Ja rääkimata sellest, kui keegi omast seeni ära tibla val, et ta siis läheb lava taha ja hakkab seal lobisema või, või kõvasti rääkima oma kolleegidega. See on täiesti lubamatu. See segab teisi, kes lavale jäävad. Ja ma mäletan, kui mina teatrisse tulin siis ei tohtinud tõesti mitte piuksu teha lava taga. Kadunud Ants Lauter. Kui ta kuulis, et keegi räägib lava taga siis tegi ta kohe korralduse seda inimest sealt kõrvaldada. Ja. Laval olles muidugi On eriline tunne ja eriline austus. Tiiu torgama pilvitu risuga. Tahaksin eelnevale lisada seda, et see kõik peab kasvama meisse nii esimesest päevast teadsee astudes esimeste sammudega siia majja tulles. Ja mitte ainult siin lava taga, vaid lavaümbruse ruumides peab ka olema täielik vaikus. Mul tuleb siin üks niisugune nali meelde, ma olin nii harjunud, et ma rääkisin õhtul etenduse ajal alati sosinal, nendes kõrvalruumides ja siis mitmel korral. Kas keegi kolleegidest, kas sa oled haige, on sul hääl ära, mis viga on? Tähendab, see kasvab niivõrd verre, et, et etendus kui läheb, et siis ta kõige kogu majas olema mingisugune eriline, eriline õhkkond valitsema. Laval ka väljaspool etendusi võime proovide ajal. See on täiesti lubamatu ja täiesti kujuteldamatu, et keegi võiks seda teha, seda vahel juhtub. Ei tohi siseneda lavale kunagi üliriietes. Mütsis mantlis ei isegi kalossidest, see on niivõrd suur viga ja võib solvata väga sügavalt neid inimesi, kes laval tegelevad millegi väga suurega. Niisama on muidugi keelatud igasugune kõrvalised rääkimised ja jutuajamised ja kõik, mis vähimalgi määral võiks häirida seda loomingulist protsessi, mis parajasti. Ma teatrites on väga üldlevinud nõue, et teatrisse ei tohi vilistada, et see võrdub oma kunsti välja vilistamisega. Kas Estonias on ka seda nii nõuete traditsiooni jälgitud? Raudselt? Aga kas te võite kõik kolmeks öelda, milline on teil olnud kõige meeldejäävam või erakordsem sündmus, mis on seotud selle lavaga siin? Tähendab, seal küünlad põlevad, toodija, Mubarak, parukas läks põlema korraga. Tähendab, see oli on olnud, et tähendab, suur kiirus oli siis, tähendab kellelgi peas ennem on olnud, siis tehti minu jaoks bensiiniga, puhastati, arrised, plahvatas, poed ja rahvas oli ka saalis muud midagi teha, kahe käega võtsin peast kinni, talavalt ära joosta enam ei saa. Siis Krumm oli ka, siis ta oli noor, laule just alustas ja tema aitas, siis kustutasime kahekesi ära. Tuletõrje appi. Pöörlo ja pöördlava on aastate jooksul kõveraks läinud. Ja kui ta minu tähendab puhub ja lõpp oli komadini välja tulema, nagu tulin väljas ja rõngas tuli, ma ei näinud muidugi seda maja vaatan ikka Saari, rõngas tuli aga 10 senti madalam, siis parem jalg pliks läks, siis tundsin enam ja kukkusin põlve peale maha. Siis näidata ei tohtinud, oli hirmus valu. No ja siis kaardil läksidki siis vähendama põldudel, tõusin ülesse, tegin niuke, teab naeratuse etega omal pead, nii et mis hirmus valgust. Ja siis lõppes ära kiigel, nagu midagi ei märka pärast siis olin, tähendab, seal jalgu oli tükk aega kipsis, siis nii, selles hädas sain ka veel. Nii et no nisust, need paar juhtumit, aga teised teised juhtumid olid kergemad, neil ei ole mõtetki rääkida. Enda kohta ma võiksin öelda niipalju et peale Estonia, et ma olen esinenud viilis Milanost ooperites mitte ja mitmetes linnades Soomes, Leedus ja ausalt öelda muud midagi rääkida ei olegi, nii et ma olen reisinud, käin seal. Ma võiksin end, kui on vaja, siis ma võiksin, anti, mis on järele jäänud veel näidata teile? Eelmistel õhtutel oli soove, et meie lugupeetud veteranid võiksid ka veel laulda, siis Georg Tales on esimene, kes täna sellega alustab ja tema esitusest kuulete fermooni aariat Verdi ooperis Travjaata. Oo. Elas. Ja. Aga? No. No no. Palun väga, võib-olla Lindast helistamegi ütleb oma kõige raskema või kummalisi juhtumeid, mis on seotud selle lavaga. Võin ühe väikese juhtumi rääkida, selle nimelt külma taadis. Ma tegin ühte paha tüdrukut, Froscani, minu nimi. Ja meie ahnitasime oma emaga taadi või tähendab eidega kõik varandused, mis Duncadei metsast külmataadi käest ja korjasime siis kõik hunnikusse oma sinna voodisse kastid ja kompsud sinna selle eesriide taha niimoodi. Ja kui me siis olime selle hunniku kokku saanud, siis kukkusime sealt kõik alla, nii mina kui kui ei. Ja siis oli saalis lastele niisugune kisa ja kilkamine ja aplaus ja üks laps karjus suure häälega. Paras. Me pidime muidugi väga tõsiselt ikka olema, aga ma ei saanud naeru pidada. Ehkki see oli niisugune niukene tragikoomiline juhud. Kargama, mis teil meenusele lavaga seoses kõigem laevaga seoses meeldu meenub muidugi. Üks väga-väga oluline küsimus, mis meil on päevakorral juba aastaid olnud. See on nimelt meie akustika küsimus ja siin on mul üks, üks väga niisugune õnnelik päev või meenutus selle-ga seoses. Nimelt kui me käisime 50. aastal Moskvas esimestel külaskäiguetendustel ja meil toimus Moskva suure teatri filiaalis esimene proov, lavaproov koos orkestriga kõigi tegelastega, see oli nimelt Tormide rand siis me jäime kõik kuulama ja ma pean ütlema, et sõna tõsises mõttes me nagu ei tundnud oma kollektiive ära. See kõlas kuidagi hoopis teisiti, see oli nii ühtlane, nii kompaktne ja, ja meie suurepärased vokalistid pääsesid nii hästi, maksa isale. Orkester kõlas suurepäraselt, ei olnud katmise probleeme ega midagi säärast. Ja see muidugi see kogu periood, me lihtsalt nautisime neid etendusi ja neid proove, mis toimusid ja kahetsesin nii väga meie kallist kodulinna publikut, kes ei kuule meie meie suurepäraseid kollektiive, mitte nende õiges kvaliteedis. Ja see probleem on nii väga südamel alati kui siia majja siia saali astud. Ja nüüd tahaks väga loota, võib-olla see siiski lähemas tulevikus. Ühenduses meie uue ooperihoone ehitamisega lahed. Suur, tänulik. Palun siia tulla, nüüd kaob põnevus Rover. Eelmisel õhtul puudutasime Estonia balleti alguspäevil täna me tahaksime teie käest kuulda neid muresid ja rõõme, mis on seotud Estonia balletti elu käima panemisega sõjajärgsetel aastatel. Me palusime ka täna tulla siia anna ekstoni, kelle ka kõige enam seotud need esimesed lavastused organisatsioonide kahjuks ei ole saanud tulla millegipärast. Ja ma palun nüüd kõiki juuresolijaid, need päevad need aastad hetkeks võib-olla meie silme ette tuua. No meie esimese käest, et esimesed kuud pärast seda oli muidugi raske see, et meil ei olnud teatrimaja. Aga projekt on teatavasti niisugune ala võstatiga Beff treenima tormilised, ennast vormis hoida. Ja siis meie töötasime üksvahe sealt, kus praegu on. No ma ütleksin, et Pärnu maanteed kosmose juures on ekspordiasutus mingi Kalevi, Kalevi spordi. Ja kõigepealt muidugi oli seal küttepuud ja see oli väga külm. Ja ma mäletan, siis veel ilmus, siis oli seal üks, üks niukene välkleht, valmistati parajasti ette mingisugust niisugust kava. Ja siis pandi sinna seinalehte geeni, Raudsepa ja Artur Koidu vist fotot või niisugused välja lõigatud fotot ja tekst oli all, et oh, ihu, ära värise, sest varsti tuleb kevadest See elas seal kindlasti kahtlemata väga raske aeg oli see eriti just balletile, siis oli ju ka lahkunud meie esimene juht, rahval on play ja tuli küll energiana ekston. Aga siiski me olime ju ikkagi rahvanumbritega väga kokku kasvanud. Kõigele vaatamata ometi juba aasta pärast toimus paslovi purske. Jah, just, eks ta, need võiksid nende initsiatiivil, et see toimus toimuste glooria laval. Aga kuidas te suutsite selle ette valmistada, kõik nii vormi saada, no siis on juba nii ammu tagasi raskem praeguste meenutada, aga kuidagi me ikka tegime seal, kus kõrt seal meil siis trennis praegu. Veeru, mida te, treeningud, treeningud, me alustasime, nii et meil oli valitud seljas kiiremini, soojaks, kiiremini, soojaks, nii küll. Ma olin siis, kui pool stanged oli tehtud, siis kõik võtsid palitud seljast. Ja siis hakkas see miskine õige õige tund pead. Aga milline etendus nendest esimestest, mis meil pärast sõja aastatel siin toimusid, Venno glooria ruumes, on teile teie arvates kõige rohkem meelde jäänud teile endile? Luure ja just esimesed. Ma mäletan Windsori lõbusaid naisi. Minu meelest see oli Anna ekstoni õnnestunumaid talite ja meil Olbri sisendas meile ja võib-olla see ka, et meil oli kombinaatteater, me olime väga draama mõju all. Me tahtsime väga laval mängida. Ja seal oli need võimalused sihukeseks inspiratsioon niukseks loominguks nagu kõige sobivamad. Ja see pakkus meile väga suurt lõbu. Võib-olla me teile inspiratsiooni andmiseks vaatame vahepeal ühte vähest filmi fragmenti, milles on jäädvustatud meie balleti inimesi. Palun võtame lava pimedaks, see on 1958. aastal Anna eksponi juubelist. Kahjuks nii vähe kahjuks nii vähe ja üldse on vähe jäädvustatud ja kui praegu seda tragmenti vaadata siis tekib tõesti kummaline tunne. Sedasama ladina vanasõna suhteliselt ajad muutuvad ja meie muutumises nendega. Väino Aren, kes koostamara soonega siin tantsis, seda stseeni vintse lõbusatest naistest on juba pensionär. Anna eks ta on sama energiline veel kui tänaval vastu tuleb. Ja balletikunst on tõesti selles mõttes. Ju ääretult raske, et ta on teatrikunstidest kindlasti kõige lühem. Tema algab kõige varem ja inimesed peavad ennast päev päeva kõrval sportlasliku alastamatusega vormis hoidma. Pärast Rahelolbreijanna ekstoni tööd. Viimane siirdus ju teatavasti varsti korregraskooli direktoriks. Oli Estonias oma lavastajatega raskusi ja nende aastate kõige paremad saavutused on meil seotud kõigepealt kahe külalislavastajaga, need oleks Vladimir Burmeister ja Boriss senster. Mida te võiksite öelda Nende panuse kohta Estonia balletiedasiarendamiseks? Inge Põder võib-olla alustav Lähem küsidelt ja mina ei oska üldse rääkida. Ei ole ka võib-olla palsite veel midagi. Nüüd on minu meelest väga toredad tore aeg, kui olid seltsimees tantse ja pool meeste. Me saime nendelt väga palju. Huvitavad lavastused olid, võtame selle aegulitatusel noorus, minul isiklikult need kaks pleti tohutult lähedased olid, meeldis neid teha. Samuti seal Esmeralda ja seal ebapeedia ja nii edasi andis meie balletile Estlikest meetmeid, ütleme nendest nagu praegusel balletile koreograafiline haridus, Männatud, sellest puudujäägid olid siis nende lavastused meile lihtsalt lähedasemad palju mängida, palju ka küllalt tehnilisi asju küllalt, me võiksime oma võimeid näidata. Et minu meelest see aeg oli väga tore. Mina võin lisada, et mina seda Aiboliti võisin lõpmatuseni vaadata eriti vete pilti, see oli nii lõbus, et tüütan kunagi seda kasutades alati vaadata seal alati tantsijad leiutasid igaüks ikka midagi uut seal just selles pildis, nii et see oli väga põnev alati vaadata. Minule Naiboliitiga kaks mälestustest niisugust. Ma tantsin, rebast ja rebaseosa on just selle rööviga seotud ja need proovid olid nii kohutavalt huvitavad. Bentsleri, seda olin niivõrd vaimukas ja tema oskas igasuguseid leidlikke niisuguseid ettepanekuid teha, mida me muidugi kohe katsume realiseerida. Minul ennem endale oli veel juhus, et ma ei tea, kolmandal etendusel jäid meil haigeks pääsukese osatäitjad. Mida teha, tuli minu juure, tantsige pääsuke maha. Ruttu, Sist päeval, pool tundi tehti proov õhtul, siis ma hakkasin tegema, aga need seal tohutult käike. Tema jooksis ümber, siis lavatiks, eks sosistas kust nurgast välja. Kuhu ära linnatajale. See oli vist väga, ei ole väga niukene. Mulle tundub, et Burmeistri üks kõige suuremaid teeneid oli ka see, et ta ju Helmi Puuri Luikede järves lavale. Kas te mäletate, kuidas ta üldse tuli selle peale noort täitsa tundmatut baleriini sellesse osasse rakendada? Baleriin vast niiväga tundmatu ei olnud see tema jaoks tema jaoks, sellepärast tegelikult Helmi Puuri tundi meil koolis juba Burnest oli eksamiga tuttav ja pealegi oli ju Helmi puur oli ju Moskvas või Leningradi koodis, tema oli nii, et sealt ka ikka vast juba nii. Aga miks mitte, ta oli uus nimi ja alles Leningradi kooli lõpetanud, huvitas teda välja tuua. Ja ballett on ju üldse noortele? Tse noorus balletis on, vot, on just ütleme, noorusse sega õpetama ühes teises filmi pruurile, eriti sobis luik, sest tema oli mees levilasemaid, lüürilisemaid tantse ja õrn ja habras. Peale teda on ka väga ilusaid tantsida, ka tema oli eriti just erilise lüürilise fluidumiga mida looduses üldse ütleme harvem karakter, tantsijaid on rohkem. Aga kas teil on juhtunud ka, kui te teete laval mingit väga rasket pehmilist? Seal paat, võttekaad või fuajeedee pirueti, vahel jalg värisema hakkab? Aga mis te teete selle vastu? Midagi ikka naeratan, tuleb välja, naeratad publiku poole. Ikka nii, eestinõuded tuleb välja peatuda. Aga milline on teie kõikide selline kõige meeldejäävam sündmus, mis on selle lavaga konkreetselt seotud? Meeldiv sündmus. Meeldejääv on kindlasti see, kui jälle taastati Estonia ja minul esimene osalisin Luikede järves, Must Luik. Seepärast kõiki neid kannatusi, mis me seal keldrites, külma käes jälle taas Estonias suurel laval. Publik oli alati täismajad. Kõige rõõmustavam sündmus, minul on üks natuke sünge mälestus, see oleks Silva etendusse Acoliitiku lavastuses veel. Ja meid oli kolm paari. Ja ei ole kunagi juhtunud niimoodi, no mõni inimene, mõni üksiktantsija võib laval eksida, aeg oli moment, seal, mingisugune Ungari tants oli ja eks see kõik on baari ja joonist muidugi absoluutselt Segija sammustika ja enda tahes naerma. Sellepärast ma ei tea, kes seal praegu Siidulikus pead hakkas, aga niimoodi, et seda absoluutselt segamini. Ja siis vedas hirmsasti naerma ja siis nägime poliitiku nägu seal laua taga, siis me läksime kohe tõsiseks. Täitsa tõsiseks lõige lõputaktides taimega selle loo kokku, nii et lõpupoos ikka lõpupoos. Ma mäletan seda väga hästi. Mina käisin ainult ühe koha peal, andis tegelikult sellele taimele jah, probleem on paar-kolm paaria jäädagi täitma seda Ungari tämbs igatahes ei olnud. Milline tank siis teil on kõige rohkem meeldinud omad võitja. Ma pean ka Windsori lõbusad naised hakkama seepärast, et ma tean ühte juhust, see oli kas siiski vanas, et Morabiliteedin siis seal üks tehniline ring oli teha seal niuksed, oksad kohatasid. Ja nii et neli etes iga kord ma kukkusin täpselt töökoha peal. Et raudselt, kes juhatas, käis juba. Ta närveerib seal all käpad, kukkun või ei kuku ja kui ma kukkusin, täitsime kepi ära panna, seda lihtsalt ei muuda see tantsima. Aga viies kord ma enam ei kukkunud, siis ma sain oma kindluse. Kerdavad, ma ei pea enam ei kukkunud, aga neli etendust järjest nagu läksid, nagu selle kurve otsing, kõhulik. Midagi nii hullusti kõhule teevad, ületan karu ära markeerida, et see justkui oli ette nähtud, ette ei jätku, kukkumine laval, see on niisugune tunne on, et sa oled vist sekkunud. Aga ise mõtled, et sa istud, istud sotsiaalidest tükk aega istunud või? Tänan väga, palun ka oma autogrammi külalisraamatusse. Lihtsalt lõkkest. Sa kirjutad, sa teed oma sünniaasta sinna. Pahade töö tuleb veel. Ooperižanri juurde viib meid taas tagasi Elsa Maasik. Kreegi romanss sind armastan. MPC retsitatiivi aaria ooperist kadunud poeg. Kuna ooperilauljad alati enne esinemist ei taha rääkida, öeldakse, et Maaridel, Monaco, isegi oma abikaasaga ei räägi ühtegi sõna sel päeval, kui ta ooperit laulab ja Nikolai euro ja mõned teised ei pidanud isegi telefoni samuti vastu võtma siis ma arvan, et ma Viktor Gurjev oli enne, kui ta tuleb ka meie vestlusringi, annan võimaluse laulda. Viktor Gurjev on abikaasaga pikad jutud rääkinud. Nüüd ta tuleb meie juurde oma lemmikaariaga Zelenski aaria Tšaikovski ooperis Jevgeni oneedil. Mnjaa. Friedebert Tuglas on kunagi ütelnud sellised sõnad, et on suur loomistraagika kui on nooruse tunde värskust Pole veel kunstilise tööelutarkust. Kui kõik tehnika saladused on saavutatud pole enam toda algvärskust kunite mõlemat mõtleksite ja ütleksite, et kui oleks võimalus laulda uuesti oma lemmikrolle, pater, flaidwinski, Alfredo, mida te tänapäeval oma teadmiste-oskustega tahaksite teistmoodi teha? Ei tea, kas teistmoodi oskaks teha? Sest harjumused, õpingud ja tookordsed, katsed. Võib-olla paremini võib alati. Aga. Mina ei oskaks ütelda, mida teistmoodi kindlasti paremini võib alati. Tagantjärele on alati hea öelda, et tõepoolest teeks paremini. Aga kui teaks seda just siis, kui seda on vaja teha. Kahjuks seni ei ole ja seepärast sel ajal, kui ma täiesti jagan eelsega sama mõtet et sel ajal kui seda ettekannet, kui seda osa laulad, tundub, et sel hetkel see on ikkagi oma poolt antud parim. Aga loomulikult, kui praeguse pilguga vaadata tagasi lossis teeks arvatavasti palju, palju, palju teistmoodi. Kui kui seda tegi, sai tehtud, siis? Loomulikult see on lihtsalt niisugune. Juba. Meisterlikkuse küsimus, mida nüüd tagant tagantjärele ette vaadates juba, mis nii kui võib nii väljenduda, meistri silmaga, vaatad Teie tegelete mõlemad praegu pedagoogilise tööga. Elsa Maasik, Tallinna Pedagoogilise Instituudis, Viktor Gurjev, sina mitte ainult konservatooriumi rektorina, vaid ka lauluõpetajana, seal mida te oma õpilastele oma kogemusi ja, ja soove edasi andes peate ooperilaulja elukutse töö juures kõige tähtsamaks. Mina vastaksin selle peale suurt armastust oma ülesande vastu. Ja koos niinimetatud kutsumusega. Tahta teenendada kõige paremas mõttes kõige paremini rahvast. Ja ma olen ikka püüdnud seda oma oma õpilastele rääkida. Süvendada seike kõigis kõige kõige suuremat kohustust iga oma Kasi kõige väiksema ülesande vastu kõige suuremat kohustust, kui ta juba kord publiku rahvate esinema läheb, see on kohustus oma töö vastu. Ja teie mõlema kõige meeldejäävam päev sellel laval. Meeldejäävaid päevi on palju ühte välja tuua. Teistest on väga raske. Kui ma võiksin nii vastata, et kõige meeldivam on, nagu me oleme viimasel ajal nimetanud, nendel laudadel viibimine on kõige suurem õnn. Igasuguses olukorras oli varem praegu muidugi harva et. Anda tunnustust või valmistada mingisugust head meelt kuulajaile, kes on tulnud oma vaba aega veetma. Tahtmine teha head meelt. See on minu meelest kõige suurem rõõm mille aluseks on kahtlemata suur vastutusrikas tunne ja töö ennekõike ettevalmistamisel. Minul meeldejäävad hetked on seotud. Võib olla väga Ilusate musitseerimisega sütiaatris. Ja nüüd hetk, et mul on võib-olla kõige meeldejäävamad nende isikutega kes on olnud, kes on tõelised suurmeistrid sel ajal, kui mina alles hakkasin laulma, ma pean siin, et eelsete minu kõrval istub minu suurim elamus muusika tegime seal. Oli 1949. aasta, kui ma sain koos eelsega koos laulda. Muski minu esimeses ooperis luski. Suurmeister mina alles alge Robedile ja edasi, samuti väga suurte meistritega, kellega mul on varasematel aastatel olnud. Olen saanud laulda. Üks suurimaid kujusid oli muidugi Pavel dissean kellega koos mul oli õnn laulda. Onigis ja. Kuigi. See oli vist üks esimesi välismaalasi meie laval, Lilia Vassiljeva Bulgaariast suurepärane laulja. Ja kui laval isegi väga väga võõra inimesega leiad väga toredasti muusikaliselt kontakti. See jääb alati kauaks meelde nende paljude paljude teiste väga eredate momentide juures, mis meil meie elukutse juures laval tuleb läbi elada. Siis mul on veel üks selline küsimus sinule, Viktor. Sinu nimingurie elab meie laval üle nüüd teist noorust sinu poja Rostislav Gurjevi näol. Ja kui sa nüüd vaatad teda nendes osades Alfredo või Lenski, kus tema esineb, teeb oma esimesi tulerisse siis kas sa võid öelda, millal sa rohkem närveerisid, kas siis, kui sa ise neid osi laulsid, sa teda näed, nendes osades. Ma võib-olla ütleks omast pojast, vaid võib-olla otse süüdistatud tõlkide nende kohta. Keda oled konservatooriumis juhendanud? Sama sügavalt läbielamused olid mul minu esimestel õpetajatega, ma mõtlen siin Ivo kuuski. Mõttel, alukaal, Nende esimesed esinemised tõepoolest olid nii. Kuulates nende esimesi esinemisi oli tõepoolest nii, et et vahe sellist tunnet. Parem oleks siis elava. Ja samuti on ka muidugi järgmiste juurusega kuulates. See on nii-öelda oma lapsi ja mitte ainult tingimata just oma kasvandikke, ma mõtlen, kes minu juhendada on vaid ka Wilsoni meie lapsi. Tõepoolest. On see ärevus erakordne. Nüüd, mis puutub otsekohe oma poega, siis küllap siit tulla loomulikult kahekordselt endal väga iilist tulle, kui võib nii öelda. Ja kui salule küsisid, et kuidas ma tahaksin, kuidas, kuidas motiiksin üht või teist osa nyyd nende osades, mida ma kunagi laulsin siis nüüd ma tema kaudu nende osade juures ma tahaksin temale süstida seda, mida mina siis veel kätt ei saanud. Ja kui ta seda Suudab realiseerida see oleks vist minule kõige meeldivamaks elamuseks. Aitäh Ma palun ka teid mõlemaid. Kahetsusega tuleb seda, et järeltulev põlv, kes minevikku õpib tundma selle järgi, mis on pandud kirja, saab operetist väga segase pildi. Lugedes argu rikkaid opereti mahategevaid kirjutisi, jääb talle arusaamatuks, kuidas on mitukümmend aastat lastud laiutada operetil ja sünnitada tal nii palju paha Eesti kutselise teatri arengule. Need sõnad on kirja pannud Agolüüdik 1000 963936. aasta teatri septembrikuu numbris. Ja et mingil määral selgust saada sellesse küsimusse, siis me pühendame oma tänase kaminate teise poole. Operettide palun kõigepealt siia tulla Ants Eskola. Tänapäeva teatrikülastaja tunneb teid eeskätt ju meie juhtiva draamanäitlejana. Aga ometi siin saalis on kindlasti täna veel palju inimesi, kes mäletavad teie vallatusi siin kunagi operetižanris. Ja kui te nüüd mõtlete tagasi sellele ajale, kui teie tulite teatrisse ja hakkasite operette tegema milline või mida teile meenub kõigepealt seoses sellega? Mul meenutada juba üldse väga raske, sest see aegus minu operetis oli. See on väga ammu, kui teised minu koligi on. Peletis operetis mängimine selle kohta nüüd natukese nii valesti kirjutati valesti mõeldud, isegi mitte nüüd, hilise hilisemal ajal on palju inimesi, kes mind üldse ei mäletagi. Et ka siin majas olen olnud. Ja eriti ma olen siin majas muidugi siia majja tulnud draamanäitlejana võeti hiljem, sattusin operetti ja sattusin operetti. Viipas mulle sõrmega. Minul nii äkki midagi, midagi, seda laulan, laule võrdub hea meel, et et reaalkoolis laulutunnis oli mul laulmine kaks. Ja aga midagi parata ja tema on, mind vist ei mäleta seda kahte tema vist ka ei mäletanud, me saime päris hästi läbi, tee teda malet, aga mina teda mäletasin eluaeg, me jätame selle kahe päris. Ja, ja siis, kui teised laulsid, Sid, ta saatis mind lihtsalt välja. Sinna uksest välja. Kas välja, et ma jalutasin sama, mina muidugi jalutanud, väljaksin välja jalgpalli, mängida. Aga nii ma sattusin, jah, opereti agulimootori meeled ja laulmine oli mul kaks, ma ütlesin ka, vilets laula. Aga sellegipoolest ta ütles, et mul on operetis kaks koomikud ühte patta ise ja siis teise peale tahaksid sind proovida? See oli operett, Paul Abrahami operett. Aga kui nüüd tagasi mõtlete sellele ajale, mida tellisin, andnud see tegelemine opereti, aga balletiga, hilisemale teatrile Eelteadmisi hariduse haridusele, treeninguid vastavalt treenivad ja kõike seda mul oli vähesvatas, sattusin otsekohe nii-ütelda. Rohelisena nagu öeldakse, lavale ja kõige suurem praktika minu arvates ka praegu, ma arvan, nii, on ikkagi hästi kaua ja pidevalt laval viibida, mis annab tapva julguse ja saad ennast ära proovida. Ja teiseks, see tähendab operett andis mulle võimaluse palju laval viibida, nende. Seda panime tegema, mida ma muidugi käsi ei osanud või ei suutnud või ei olnud mingisuguseid, tähendab, pani mind liikuma ja tantsima ja Ansse mulle kehalist treeningut, mis asi? Ilma milleta laval lihtsalt on, on ettekujutamatu näitleja, liiguks, tegeleks lavalist liikumist ja vabadust ja tantsu ja ja tol ajal oli hüüdlaused, operetan jalgades tolleaegne ooperit toriga jalgadest. Teisiti jalgadest, väga tuju oli taksodele. Aga kui te ütlesite, et teil koolis oli laulmine kaks ja ometi hiljem me teame, et te olite üks nendest meestest, keda väga palju jäädvustati heliplaadile, kui löök laulide esitena kelle käest ja siis selle laulukooli saladuse kätte said. Aga kui teile nüüd esitada selline küsimus, milline on teie kõige meeldejäävam või, või eredam sündmus selle laval ei pruugi mitte ainult operetis olla. Kuna te olete küllalt tükk aega site Estonia ruumidest ära. Sellepärast ongi mul väga raske seda meenutada, mis kõige eredam oli? Jalast ütelda, seal oli nii mõndagi. Mõndagi, mis puudutas, puudutas minu kolleegidest tolleaegsetesse Naberite näitlejatesse. Riina Reinik Akulüütit tykki säras kui niisugune. Ma annan teile viis minutit järelemõtlemisaega kuna kuna me vaatame vahepeal veel ühe filmilõigu, nimelt te mainisite oma kolleege siin ja selles filmilõigul, mida me praegu näeme, on üks teie lavapartnerit siin jäädvustatud. Ja see on üks väheseid filmilõike, mis pärineb ennesõjaaegsest perioodist kusagil 36.-st 37.-st aastast. Nimelt see on see aeg, kus Eesti kroonikafilm hakkas tegema esimesi samme helifilmi jäädvustamiseks. Ja nagu me siit filmi algusest näeme, see võte on tehtud Rootsist ja nagu kilumehed mulle täna mainisid, et küsimus oli vist sellest, et kust osta see helifilmiseade kas Rootsist või Saksamaalt ja see on teatud mõttes reklaamiks. Prooviks tehtud. Selles filmis esinevad nimelt Milvi laid ja Eduard Türk. Palun. Kas teil olnud laval ka kunagi midagi segamini läinud? Küll, miks ei ole? See teater on väga täpne töö, ta nõuab suurt täpsust aga kõige püüdmise peale ta ikka vahest läheb segamini. Muidugi, kes praegu kohe siin laua taga istusin ja ootasin oma järge. Tuli meele. Operetiga Roonu poibataalias. Ma olin endale meisterdanud väga ilusa pika nina ja olin uhkeva meistritööle. Ja see sest kõikides operettides oli ühtemoodi, nägin välja, ma mõtlesin midagi muud välja mõtlema. Mul oli pikk nina ja piks, pika sulega müts oli peas. Ja siis nagu tol ajal löödi ära, tants lõppes. Siis Riina Reinik tuleb. Lava tagant hüüab. Et kas sa oled veel seal. Oli väga rõõmus mind nähes ütles, et tead, ma nägin seda etendust, kus sina pealt ära. See suurepärane üteldes. Me teame, et Acoliidik oli selline mees, kes igas etenduses püüdis ka midagi päevakajalist juurde panna ja ühest ajalehest ma lugesin just et Savoy balli etendusel kus Acolüütik esimesest türklase osas olevat ta haaremistseenis oma kuut naist suudeldes öelnud. Sellel naisel, kes sakslanna pidi kehastama, et sind ma ei tohi suudelda surun vere segamine keelatud, mu aariameelne, aariavereline nats. Nii et kas te mäletate, kuidas need naljad või või teravused märki läksid ja kas süüdiks seda tihti kasutas need teravused sisuliselt päevakajalised lauset ja leid harrastas ta üldse väga tihti. Ja ma pean ütlema, publik ootas isegi need. See oli nagu tol ajal kombeks, et pidi midagi päevakajalist sekka Panale igale edenemisele oli ta siis, kui midagi juhtus kas me poliitilises elus või siis muidu linnapeale midagi niisugust sõnasta, kuidas öelda midagi põnevat, siis pandi selle vastavalt sellele ka midagi opereti sisse kusagil eriti koomikud koomikud oli see lubatud ja kui seda ei olnud, see oli umbes sama võrdlus sellena nagu. Siis ma ei tea, kas meie filmi demonstreerimisel võimalus nüüd on, üritame siiski veel kord. Teate, on öeldud, et et vahel isegi näitleja võiks laval lugeda telefoniraamatut, kui ta teeb seda huvitavalt. Ja kunagi on räägitud, et ühe mingisuguse raadioreportaaži aja algusel üks kompanii pani liini kinni, et oma rivaali ennetada ja see mees on lugenud piiblit tund aega lihtsalt sinna mikrofoni sisse. Kui teie olete lavalvat just sattunud sellisesse ossa olukorda, et nagu ütles, et vahel läheb segamini. Mis te olete, mis te olete teinud, siis? Aga kas on see välja rabemine Laberi meil vahel läinud ka viinud uude segadusse? Mul tuleb meelde Ruts Bauman analoogiline kunagi juhus olnud, et et ta annab oma märgusõna are partner lavalill. Ja siis ta hakkab improviseerima, et näed, ta jäi sinna okastraati kinni. Et nüüd ta juba sai lahti, tuleb üle selle kraavi ja üle aia ja nii pikki mängu kuskil lava teise nurka. Aga partner garderoobist kuuliselt on hiljaks jäänud jooks hoopis siit sisse. Aga mida te ütle maguliidiku lavastaja ja pedagoogitöös kõige olulisemaks peate, sest nagu ta ise ütleb, et opereti süüdistati mitmes patuseta rikku publiku ja näitlejate maitset, aga nagu ma mitte ainult teie puhul vaid palju ka teiste puhul, kes operetikooli Estonias läbi tegid, nad nende inimeste maitset ja taset siiski rikkunud ei ole. Järjed lüüdikul oli mingisugune õige silm, ka selle zhanri kin käsitlemisel kindlasti oli kindel. Tal oli oma maitset ja oli oma oma väga. Tead ma seda, seda, seda piiri, seda noatera kesta enam minna ei saa. Operett on väga vallatu ja vallatusega võib kusagil minna natukene liialt maitsetu, siin sellest hoidume ja agulüütikul see maitseb piir oli taredid, tunne. Mis lubas tal teha niisugust asja või niisugust asja öelda, mis on võib-olla teisel inimesel lubamatu vist ei tule hästi välja, kuidagi maitsetu on, aga tema kui sarmikel inimesel tuli isegi kena veel ei saa. Aga mis tema osadest lavastuste teile kõige rohkem on meelde jäänud? Ma arvan, et oma viimased lavastused poola pulm jaa. Esimesed operetisolist ka väga suur operetilavastused. Kilda läksite. Tänan teid väga selle vestluse eest, palun teid oma autogramm palunud siia tulla Gerda murrel, Emily Rebas. Akul ülikoolis see mees, kes üle 20 aasta oli Estonias operetilavastajaks ja tema on ka veel järgnevad read. Operetil tuleb meil kuidagi olla vaeslapse osas ei taheta nagu anda täit tunnustust. Operett nagu polekski kunst ning operiti tegelased, kunstnikud. Pahatihti kuuldub jutte, et operetile minevad summad pole muud kui raisatud raha. Ometigi on operett just see, millest on võrsunud meie ooper ning mis annab nüüdki lõviosa teatrisse. Te olete ju mõlemad töötanud tema käe all ja olete mõlemad laulnudki ooperite kõrval veel ooperis. Mida teile tuleb meeldepäevadest ja koostööst agulitikuga. Palju kõiki sai jällegi. Ei oska nagu kõiki, sest kõik, mis oli, on nii on nii ilusa Lustellid töötada poliitiku käe all. Rõõmul iga hommikul igal hommikul ootasid, kuna tuleb tund, mil jälle saks proovile minna. Ja kuulata tema manitsusi, tema soovitusi, tema kiitust, mida oli väga harv. Sellega oli ta kitsi, aga ta siiski olla. Mida teie võistlus ja ma võiks sammas sõnatundega. Sest tema proovid olid küll väga pikad, kui ta algas, proovi, ütleme selle, kui peaproov oli, siis see algas kell 11 hommikul selleks kella viie-kuueni õhtul välja. Ja siis meil oli veel edendus peale selle. Ja tihtipeale muidugi tema tegi omale kodus kõik valmis, et vot nii ja nii, aga lava mõõtmed jälle olid need väiksed ja kuidagiviisi ei klappinud. Ja sellega vahest ei käega, et hea küll, homme algab jälle otsast peale. Ja nii läks. Nonii, harilikud proovid ka, tihtipeale algasid uuesti kõik see samma jälle, kõik olid tal ümber jällegi. Aga muidu oli tõesti suurepärane lavastaja ja nõuannetega. Ta oli kõikjal täis solvatuna. Aga milline pill temaga kõige rohkem meelde jäänud? Aga võib-olla üldse oma kogu selle teatud jooksumistelember kõige suuremat rahuldust pakkus? Endal oli mul kannike vaat kannike õli, tema lavastas kannikesega. Kes ta ise tegi seda Bristovid seal ja ta oli nii nõuga ja jõuga, minul oli kannikesed ja nii, et ma tegin alguses minuni. Ja pärast siis hiljem oli kallikene, see tuli mul kiiresti välja umbes nädala jooksul. Ja siis ta oli tõesti kõige ihu ja hingega selle juures tõesti, et mul ikka hästi läheks välja ei tule, siis ma veel mäletan, ma tulin lavale, oli pea või minu peaproov, orkester oli ka siis ainult võeti need kohad, kus linalaval ja tulin, korv oli käes, kus need rekvisiidid vaid seal sees ja nii kuma lavale sain, kukkusin mina kõigil seal korvis. Vanni õnneta tsoon, nüüd on nii, et minu esietendus läheb, trügis. Aku tuli ei ole, nüüd on just vastupidi, nüüd läheb kõik hästi. Kirjuta mulle alati rääkinud. Teie kõige kummalisem või naljakam sündmus ei ole seotud mittelavaga, vaid direktori kabinetiga Estonia teatris. Võib-olla te võite sellega nüüd laiemale ringkonnale teatavaks teha? Jah, see oli nii, et kui ma Estonia teatrisse tulin, Malul, mängisin külalisena operett Chaina, see oli üks väga suur operett, sellega oli ka minul debüüt. Ja, ja siis ühel heal päeval paluti mind direktori juurde, et lepingut sõlmida. Agu Lüdig viis mind ukse taha ja nii palju kui ma teda ka palusin, et tulge minuga kaasa, läheme kaasa, ta ütles. No ega laps ei ole mingi kõik, ega mina siis lepingut ei tee. Läksin mina direktori juurde, istus üks muhelema nägu, väga-väga sümpaatne ja väga lahke näoga. Vanemapoolne härrasja rääkisime väga ilusasti ja rääkisime pikka juttu ja ma rahunesin maha ja ja siis ta palus alla kirjutada lepingule. Ja ütleb mulle sealjuures, et siis, et ja nüüd kui teil tuleb nüüd olete meie maja inimene, nüüd kui teil tulevad mingisugused mured, siis palun ikka pöörduge minu poole ja pilgutab selle juures silma. Ma nii ehmatasin ära, tõusin üles muidugi teada juba nii elust, et mis silma tegime, Nikon ja jaja. Kargasin üles, läksin näost punaseks. Ma ei saanud aru, kas tema sai sellest aru, et mis mind nii mõjutas. Ruto, sirutasin käed, jah, jah, ja ta ütleb siis mulle veel, et ärge häbenege ja pilgutab jälle silma. Nii, ikka. Ja ema ruttu tagurpidi, läksin sealt uksest välja ja, ja tundsin, et mu põlved värisevad ja ukse taga agulüütika abikaasaga naeravad ja naerab terve kantselei. Keegi minule midagi muidugi ei ütelnud ja ütlevad, nuiasid, ame teadsime. Ja peale seda need aastad, mis mina töötasin, mina ikka pelgasin direktorit, kuigi pärast tuli välja, et temal oli silmanärv haige. Ja mis aga mitte alati pilgutanud, nii. Teatud aeg oli ta rahulikult, aga siis ta pilgutas mitu korda nii järgimööda jälle ja see sattus parajasti just niisugustele fraasidele minuga. Ja mina ikka pelgasin teda, ma terve see aeg, nii kaua kui ma teatris olin, ma ikka püüdsin teda vältida ikka, kui ta tuli, ma läksin tagasi kuskile mujale. Tema abi ei vaja. Ei, see on mul nii eluks ajaks meelde jäänud. Ikka vahetevahel jälle uitan ja naeru Milli Rebane, kas te võite öelda, millist osa te olete kõige rohkem mänginud? Kõige rohkem Veneetsias? Umbes kui palju? 100 ringis ikka täpselt andmeid ei teadlik. Aga millist, millist osa te tahaksite näiteks uuesti mängida? Kannikest tahaks kannikaid. Gerda murele ma seda küsimust vist ei esita, sest tema alles hiljuti tegi meil siin juubelietendusel nahkhiired kaasa ja kuna ta täna palus ka nahkhiirest ühte stseeni kaasa pealisilmselt Te olete oma roosa Lindaga väga rahul, olen seeni, nahkhiire, kolmandast vaatusest esitavat Gerda murret ja meie partneritena Kalju karask ja Enno eesmaa balandi ennem andkem autogramm siia. Muide, roosa lindi sellel ma olen isegi aimanud, kuid kahjuks vanglast väljapääsu pole sama lihtne, kui sissepääsu tuli leida. Muuseas, väga sümpaatne mees, ta peaks kohe saabuma. Näete, jaota, tule siia. Mina olen teie ämma päästa. Muuseas, kõigepealt ma pean teile tunnistama, et ma ei olegi kellegi süsteem, aga memm Stenni nimetasite ennast, jäi haigeks, stenigse. Vaadake lugu, see saab nimelt selles, et eile õhtul vangistamise ajal ma viibisin tollel naisel. Aga miks ta ülesse hüppasite? Ärge värki heegele, nätame. Nii seise, teie ütlete viibisite sellel lugupeetud isikuline naise juures, keda te mõtlete selle lugupeetud isiku all ka tema abiga käsi, käsi, käsi, kahtlemata. Kui te tulite mind kaitsma, siis te pea tema meest kiitma, vaid peate teda mustama. Mesilasmeesteta. Milline, mis kellaajal ja tema ei ole? Seal oli kella 11 paiku. Jäime koll. Siis siis jah, jah, ja siis puhkasime. Jaa, lahkumisel ta korraks stuudios, kuid ma pean ütlema, et väga ebahuvitavat nagu oma me. Tema juurde teatud siis nägid nad teater, aga ka hästi räägime nagu mees mehega. Ma olen kindel, et ka teie olete kunagi õrn olnud ühe daami vastu ja arvatavasti pole ta seda pidanud suureks kuriteoks. Manöök silda. Jah, tõesti, teele õigust räägib ka. Öelge. Üks väga veider mind siia ka. Kui proua suures kodus. Puhul on see küll jah, raske sellist kaitsta, pun nii alatu ja jõhker, täis aastate võõrast naist. Räeglastab. Alates apoled mängib ainult härrasmees otsas. Operett ei tohi jääda puhkama loorberitele, vaid peab sammuma ajaga ja selle vaimuga kaasa. Peab vabanema kerge ja mitte vajalise kunsti halvast kuulsusest ja lülitame end algupärase repertuaari kaudu meie kultuuriliste taotluste ja ürituste ringi. Ka need sõnad pärinevad agulüüdikult. Ja kuigi Lüdig ise ei jõudnud ära oodata esimese nõukogude eesti opereti sündi on meil tänasing külas Alfred Mering. Esimese nõukogude eesti opereti Rummu Jüri üks kaasautoreid enne kui me hakkame Rummu Jüri saamislugu võib-olla meelde tuletama, me kuulame ära arvulaidi esituses Jüri aaria Marran, Viktor Gurjevi jälle põhjust närveerida. Tarvo laid on tema õpilane. Nivoole Roon pööre Suursoo joovi. Ja. IRL giid, muuseumi uus, kui olen voolu Kuidas te siis selle Rummu Jüri mõtlevale üldse tulite? Kuna ma ei ole mitte enam päris verinoor siis jäätmite laiali valguda oma jutuga, siis vahest lubati, et ma oma märkmikust koondkujul loen ette selle Rummu Jüri sünniloo. Rummu Jüri loomise idee on pärit teatrikriitik hukku lumetilt. See oli 1952. aastal, kui ühel ilusal suvisel päeval läksime tütar Mayga Piritale suvitama. Ma ei tea, et siis merevesi oleks olnud õline. Nii me siis seal rannas mõnulisime, kui ootamatult ilmus meie juurde supelpükstes teatri kriti, kukku lumeti, hakas sammas rannaliival rääkima et temal on tulnud selline mõte, et hakkaks õige Rummu Jüri kohta kirjutatud seiklusromaani ainetel opereti libreto tegema. Ja tegi mulle ettepaneku hakata tale kaasautoriks. Nõustusin aasta läbi, kogusime hooliga materjali ning töötasime libreto kallal, enne, kui pöördusime ettepanekuga Edgar Arro poole hakate Jürile muusika autoriks. Aru nõustus ja võttis endale kaasautoriks Liu Normeti. Kõige pingelisem töö toimus 1000 953. aastal. Vanemuises toimus Rummu Jüri esietendus 54. aastal lavastaja Udo Väljaots. 64. aastal läks Rummu Jüri Vanemuises juba 200 korda. Nüüd üks episood selle Rummu Jüriga ühenduses vahejuhtum uue Estonia direktoriga, kus mees ei tundnud meest. Mina ei tulnud direktorit ja direktori tundnud mind. Direktor istub oma kabinetis suure kirjutuslaua taga. Sisenenud kabineti. Tervist, seltsimees direktor, palun luba Tartu sõiduks. Seitsmeteistkümnendal oktoobril on Rummu Jüri esietendus. Tahaksin seda näha. Kas te olete sellel päeval vaba? Ei ole. Aga leiate võimaluse etendust muuta. Kellena te teatris töötate, kas olite koorist? Ei ole näitleja, mu nimi on meri. Ahnii. Aga palun määrake pühapäeva õhtuks selline tükk, kus ma ei mängi. Ma olin Rummu Jüri üks libretistil, tahaksin väga. Noh. Ja, ja seda ma tean, võtab märkmiku. Tulge reedi, siis ma annan teile vastamise. Vabandage, kuidas ta nimi oli. Meering kirjutab märkmikku, Mary, nende ja tervist, väga head tervist, seltsimees seltsimees. Direktori jutule minnes lootsin, et mu palve kohe täitub. Ise lootsin ise. Nii nagu rahvas ütleb, ise on seal õudes. Puides heasüdamlik direktor oli meil lühikest aega. Rummu Jürile uus variant. Jüri menu Vanemuises ulatus Estoniasse, peanäitejuht viiner teatas 10. detsembril 1954. Aasta. Teade, seltsimees meering või võtame Rummu Jüri Estonia repertuaari. Minister ütles seepeale. Ah nii, muidugi, kui teie ise, Aleksander porisovitš tõesti tiitli Rummu Jürist uue variandi, siis jumal teiega, võtke see tükk repertuaari. Ja just nii, ütles seltsimees minister, võtke see tükk repertuaari. Näete, ma ei ole isetükki Vanemuises näinud ja pole ka mitte lugenud, aga andsin lubaduse lubaduse, et võtan ette ja teen uue variandi. Esmaspäeval kell 11 30 palun titt direktori kabinetti, seal räägime edasi. Esmaspäeval, 13. detsembril kell 11 30 direktori kabinetis. Viiner, valva Nigula arro Normet, lumet, meri. Nüüd, kus viiner oli venekeelse rea tõlkija läbi lugenud arvestajaid tükil on üleliiduline minek. Õnnitles autoreid uuest variandist, mida ta ise lubas teha, polnud enam juttu. Teatas, et lavastajaks Paul Mägi dirigendist. Priit Nigula soovis veel autorite arvamust ära kuulata osade jaotuse kohta. Lumi tegi ettepaneku kaaslavastajaks määrata. Viiner kiitis ettepaneku heaks. Mõni päev hiljem kutsuti mind jälle direktori kabinetti, kus vägi juhtkonna juuresolekul teatas, et tema ei taha Rummu Jüri lavastada kuna temal olla nüüd viimane aeg üle minna. Ooperite lavastamisel. Andsin nõusoleku Jürile avastamiseks. Tegelasi määrati kaks koosseisu, ainult pastor Manfred osa täiteks ei leidunud. Tööd alustades jäi Malmsten ootamatult haigeks ja vaata, seal ilmus ootamatult silmapiirile vaba mees Ruut Tarmo. Mitte keegi ei mõistnud aimatagi, kust võib tulla päästeingel. Tarmo palgati pastori osa peale, kes selle rolliga suurepäraselt toime tuli. Malmstein said terveks, seega oli meil nüüd kaks pastorid. Estonias toimus Jüri esietendus mais 1955. aastal, mis läks üle 100 korra. Mulle teadmata põhjustel võeti järsku Rummu Jüri mängugavast ära. Kuigi tükil oli veel minekud. See aeg räägiti sageli Estonias teatriprofiilist, võimalik, et Jüril polnud sobiv profiil. Ja sellepärast ehk võetigi maha. Rummo. Jüri mängiti veel Moskvas, Kiievis, Leedus, Lätis, Kaug-Idas. Udu Väljaots käis külalisena mitmel pool Rummu Jüril avastamas. Me kuulsime teid nüüd, kui esimese Eesti Nõukogude opereti autori meenutusi akas. Teil tuleb meelde, milline teie esimene osa Estonias oli, kui näitlejad. Esimene osatu Estonias oli mul 1000 921. aastal, kui direktor ja lavastajaid Karl Yougholtz andis kosjasõidus mulle jaagu osa. Ma olin ütlemata rõõmus selle üle ja siis sõna lavastusse andis põlises kromi Tääris samal aastal Vilmer mulle siin osa siin Estonias Nende üle, ma tundsin väga suurt rõõmu. Ja pensionile minnes tähendab, lõpetades Estoniaga. Mängisin leedis. Seda tuulittli osa, see meeldis mulle. Tunnetuse tuulitel on kõikidel hästi meeles ja mul ei tarvitse esitada mitte ühtegi küsimust, sellega seoses ainult ma näen. Helgi Sallo on teile üks küsimus esitada. Ma palun teda tulla välja enne, kui ta laulma hakkab. Ta esitab tennise sele küsimusena. Saan õnnelikuks, et võin mängida siin lavale. Kas te tulete mulle isaks? Nuti. Kuna Alfred Mering on kaasa toonud veel teise käsikirja, siis ma arvan, et kuulame selle ka ära, aga võib-olla läheb liiale. Lepina teise peabki, kui pikalt enam kirjutada? Väät Estonias kaheksandal novembril 1949. aastal õnnestunud operetilavastus, rahutu õnn. Juri Mil juutini muusika muusikajuht Vallo Järvi, lavastaja Paul Mägi. See oli operett nagu ikka ooperit, aga tema erakordse värskuse ning menu tagas Mil juutini rahvamuusikale tuginev meloodiline muusikateose rahvalik akuutne sündmustik, kus esinesid lihtsad tööinimesed ja kus ei puudunud ka intelligentsi esindajad. Rahutu õnne kontrolletendusele järgneval arutluskoosolekul. Kõik sõnavõtjad õnnitlesid vaimustatult noori juhte, hea saavutuse puhul toodi etega puudusi ja räägiti, kas viimase pildi lahendus on päris õnnelik. Oma lõppkokkuvõttes ütles tolleaegne kunstide valitsuse esindaja seltsimees toona umbes nii. Täna nähtud rahutu õnne etendus Estonias operetti alalt pöördeline sündmus kus on mahajäetud vanale lääne trafaretne operett, Jaan viljelema hakatud tõelist Nõukogude muusikalist komöödiat Glen südameis noori juhti toreda algatuse eest, kuid ühtlasi hoiatan, et alustatud teed mööda tuleb minna edasi, mitte tagasi ja mis kõige tähtsam, mitte edaspidi jääda loorberitele puhkama. Kaheksandal novembril oli esietendusel saal tulvil minule ka hea lilled ja nõnda edasi. Tüki lõpus kutsus tegelaskunud juhid lavale kuus publikuga, võeti need vastu suurte kiiduavaldustega pealistride sulgemist, haarati juhid kätele ning pilluti neid rõõmuhõisete saatel mitu korda õhku. Samal õhtul peale etendus toimus naiskomisjoni korraldusel suure oktoobrirevolutsiooni 30 teises aastapäeva tähistamine kus meie uus kunstiline juht viiner pidas päevakohase kõne. Hiljem tõstis klaasi noorte juhtide auks ja meenutes esietendusi ja kordaminekud. Koosviibimisel oli laudkonna. Koosviibimisel olid laudkonna rühmitatud nagu Estonias kombeks, alade kategooriate kohaselt istuvat juhtkonsulist tööd orkester, koor ja tehniline personal. Mõnes lauas joodi kohvile küüriga, mõnes lauas visati segava hirmsad või seatapjad. Söödi võileibu, nii luud, tahedamad, mis kodunt kaasa võetud. Koori daamid kutsusid külalisteks lauanaabriteks Johan Jürgo Felixi Juhanud ja minu lauas tehti kõigi aeg mõistlikku nalja ja tantsiti ja oli väga lõbus. Ja opereti rahutu enne kohta. Referent ütles rahutu õnne kohta, lavastaja Paul Mägi oli tüki ümber teinud sisse pandud sinna üliliigseid mõtteid ja ideid, mis on käesolevale žanrile liigsed, milleks on tükile juurde tehtud proloogia epilood. Referent jäi lootma, et täna on viimane kord, kus ta peab ütlema, et tükkide ümbertegemine on keelatud. Tükkima repertuaarist maha ei võta. Kuna asi laseb end parandada, lõpetas referent. Nii palju sellist, mis on kirja pandud 1000 949. aastal. Nüüd tagantjärele Peab ütlema. Õnne peab olema. Paul Mägil oli õnne, talle usaldati Estonias esimeseks lavastuseks Miljutini operett, rahutu õnn. Noorele algajale lavastajale oli ka suureks õnneks see meie töö. Esimesel perioodil linastus Tallinnas Tallinna kinodes operett. Jutustus siberi paast, selle hea filmiga tutvumine inspireeris nii lavastajaid kui näitlejaid. Lavastaja sai filmi kaudu idee teha operedile Omalt poolt proloogia epiloog. Peab ütlema, et lavastusse lükitud lisandid tulid asjale kasuks. Kasuks tuli igale näitlejale filmis nähtud suurepärased osatäitmised. Õnnelikuks osutus Estonias osade jaotus. Iga osaline oli omal kohal. See oli ansambli võit, mis ei juhtu tihti teatris. Kahtlemata aitas palju kaasa opereti edule noor Georg Ots kes oli juba siis publiku lemmik. Ta tuli ja võitis Georg Otsale partneriks sobis kiiresti esile kerkinud meeldiv sarmikas veeta. Kodanipork. Ansambli kuulusid veel Valter Luts, Sofi Sooäär Ja seal oli see veel ei tule meile kõigile. Ja siis ühel harilikul reaetenduse õhtul ilmus ootamatult rahutu õnne etendusele operetiautod, viljutin esimesel vaheajal kõik tüki osalised, panime kibekiiresti rahad kokku, et autorile laval lilli ulatada. Etenduse lõpul kutsusime autori lavale ja talle sai tänutäheks üle antud lilled. Peale etendust jäime autori terviseks kaks pudelit šampust, mis on tõesti tõsi. Kuigi teatri ruumides on alkoholi tarvitamine rangelt keelatud. Autorilt küsiti, kuidas ta etendusega rahule jäi, ta vastased sõitis vaatama, mis imet Tallinnas on tehtud, et siin tema operetil nii erakordne menu on. Ta lisas, et mujal nõukogude liidus läheb rahutu õnn tavaliselt. Ta jäi igati etendusega rahule ning tal ei olnud midagi proloogi epiloogi ning mõninga muu lavastaja poolt trükitud lisandi vastu. Muide, Vanemuises ja Pärnu Draamateatris lavastatud rahutu õnnel ei olnud erilist menu. Rahutu õnn läks Estonias üle 100 korra ja mine tea, paljude veel oleks läinud aga peali Johan Jürgo surma, kes kehastas suurepäraselt autojuhti, endist traktoristi, Jaakko Burmarki. Võeti rahutu õnn mänguga vast ära. Hea tahtmise juures oleks leidunud virgule asendaja, näiteks kaljukärast aga räägiti, dekoratsioonid tahavad remonti, uued tükid tulevad peale ja nii ei jäänudki rahutu õnn Estoniale raudvaraks. See operett oli nii populaarne, et kultuur ja elus ilmus aprillis 1960. aastal kaks rahutamine laulu kuus teksti Luutidega. Muusikat juhtis esmakordselt edukalt noor dirigent Vallo Järvi. Rahutu õnne kohta ilmus ainult kaks arvustuste. Õhtuleht uus tuul, Estonias, vein, nugis sirp ja vasar, õnnestunud operetilavastus, Leo Normet. Mõlemad kriitikud, nagu pealkirjast näha kiidavad ning õnnitlevad, aga sellist suurt menumis tüki ilusaks sai, ei mõistnud keegi ennustada. Veel tänapäeval võime vahel raadiost kuulda rahutunne esimese vaatuse lõpu lauluq Georg Otsa esituses koos kooriga tailaadaiga. Minu arvates on rahutu õnn niux heledam laik möödunud aja operetirepertuaaris, mis seisis mängukavas üle 10 aasta. Vahejuhtum, rahutu õnne etenduse ajal, mida pealt nägin lava taga oma etteastet oodates teises pildis, teema ja akna taga kõnnib edasi-tagasi, rõõmsalt lauldes meeskoorirühm, rühm labidad, kirkad seljas, nad peavad jätma mulje, et akna tagant möödub väga palju töölisi. Üks pikakasvuline tugev noormees meeste rühmast aga ei kõnni aknedaga, seisab labidaga akna kõrval ja ainult laulab. Inspitsient. Seda märgates hüüab nooremehele, mis te seisate, tehke muljet. Noormees vastas seebile kindlalt. Laulda ma ju võin, aga seda muljet tehku, kes tahab. Niisugust nalja igatahes mina küll kaasa ei tee, mis ikka on liig liig. Kuna teatris nõutakse, et lava taga tuleb vahel ka muljet teha siis tubli noormees lahkus omal soovil diaatrist veendunult. Mis on ikka liig, see oli. Meie tänase kaminaõhtu viimase numbrina kuulete duetti Kalmani operetist Maaritsa, mille esitavad Helgi Sallo ja Arvo lai. Graafilovaaritsema ma olen väga rikas, väga ilus ja väga tark. Ja mul on tohutu mõis varastinis jala, elan seal üsna üksi oma 18000 õrnroosa põrsakesega. Muide, krahvinna, kas teil on ka põrdlackeni Oya? Minul on neid õrn roosakesi 20 tuha. Siis liidame teie 20 toad minu 18000 õrnroosa seakesega ja meil on, meil on suurim sigadus kagu Euroopas. Härra parun, kas nii kangesti tahad abi ja, ja tinglasti. Kuid ainult üks. Kiviga tuleb, mu jutt on liiga lihtne tunne, väga. Lugupeetud külalised, Meie kamin, õhk on jõudnud lõpule. Tahaksime loota kogu südamest. Teie kallis publikum, teie soe osavõtt ja tähelepanu aitab muuta selle ühenduse meil iga-aastaseks teadliku traditsiooniks. Ja ma loodan, et meie lugupeetud veteranid saavad ka seal olema alati oodatud külalisteks, nad leiavad mahti ja soovi siia tulla, et meie kõige nooremad näitlejad Esinevad sellel õhtul suure rõõmu ja vastutustundega. Ja meie nende tehtud, et viime kaasa teatri, põlvkondade, vahetuse, pidevuse ja ühtekuuluvuse. Tugeva sümboolse. Enne kui me ulatame oma lugupeetud külalistele Väikse lilleõie koos kellukesega Estonia teatri lavalauas selles pinnas Kumu, nende rõõmud ja mured on kõige rohkem maetud. Enne ma tahaksin teile rääkida ühes vettraditsioonist Estonia teatrielust, millega te kindlasti olete kokku puutunud igal pidulikul sündmusel. Nimelt see, kas te võite öelda, kust on tulnud üldse. Mulle kadunud Ants Lauter rääkis sellest ühel 1964. aasta õhtul, kui meil oldaks väikene pidulik sündmus ja ma küsin, kas te võite öelda, miks just selline komme või selline püüaks Estonia teatris käia. Ja Ants Lauter ütles, et see on pärit vene näitleja tuntud baleriini mentorina prii keri isad, kes oma rändtrupiga mööda Venemaad ringi rännates pärast peolauda istudes kus tolleaegsetest avaliku elu tegelased neid vastu võtsid. Ja kui lavast laval tekkis piinlik või lauas tekkis piinlik paus, kus keegi osanud midagi rääkida, aga näitlejatest oodati alati midagi vaimukat või andekad pead ütlema, siis nad leppisid kokku, et Krieger koputas kolm korda jalaga ja kõikaks korraga köhima, aevastama. Grifabrahwaneid Igalühel oma mingi eriline spetsiifiline nisugune häälitsus ja koos ütlesite. Aga ühe lõunasöögi ajal kõik ta piigeri alt vedada ja leppisid kokku, et täna selle veidriku teise jalaga kolm korda kogu koputab. Mitte keegi hakka aevastama. Ja selles vaikuses riide hõikas üksinda kõvasti üle pika lauajupp. Kõikjaid lolli näoga talle otsa vaatama. Muidugi need, kes asjasse on pühendatud. Ja kui Ants Lauter tuli Eestisse Estoniasse, siis ta korra oli rääkinud mihklisoo reformimine. Benno Hansen, selline tore lugu. Krieger isaga juhtus ja kõik leidis, et seal väga naljakas ja omapärane kommet täiesti lauas midagi muuta, töötas teemik Ruubatsioon. Ja nii nad hakkasid seda tegema väikses ringkonnas. Ja tänapäeval ongi tulnud selline komme või traditsioon Estonias pärast iga pidulikku sündmust pärast kolmekordset elagu hüütakse patsi. Ja nüüd ma palun teid kõiki koos nüüd meie lugupeetud külaliste üks elagu kaks Norra ja kolm korda.