Kevadet võrreldakse ikka elu algusega. Ja ometi, kui mõtelda kas või üksnes 10-le 20-le ligemale kevadel gaasi siis avastame, et sageli on vikatimees tabanud just looduse puhkemise ajal meie nimekaid inimesi. Hiljaaegu Ellen Laidre. Meenutagem teda tänases saates, mille tegemisel olid abiks filharmoonia meeskonnad, Karel tuberik ja helilindid, meie fonoteegist ning arhiivist. Ka need lindid, kus lauljatar on rääkinud iseendast. Praegu kõlav Bachi aaria oli aga viiendal mail Estonia kontserdisaalis Ellen laidega hüvastijätumuusika põrgadega ümbritsetud salgast möödusid selle meloodia saatel paljud neist, kellesse laide laulukunst on ilusaid mälestusi jätnud. Ellen Laidre sündis 1916. aastal Tallinnas ja kui me ei teaks seda, arvaksime tõenäoliselt eta, oli maalaps nii suur looduselähedus, loodusearmastus ja kiindumus rahvalauludesse peaksid meie arusaamiste kohaselt sündima pigem kuskil metsade ja põldude rüpes kui kivi tänavail kivimajade vahel. Ellen laide on küll ise tunnistanud, et ta käis juba lapsepõlves väga sageli maal. Tihe side aga jäi aga püsima kogu eluks kust tulid rahva laulutama ellu, selgitab aga arhiivilindilõik. Minu meelest ma olen nii kaua kui ma ennast mäletan armastanud muusikat ja laulnud olen, maga terve elu vaja. Et ma ei oska öeldagi, kust see huvi tuli. Minu vanaema laulis väga kallis vanaema laulud olid rahvalaulud. Maaga laulis riimilisi rahvalaule, no neid, mis olid siis moes ja lauldavat siis, kui tema noor allik Konservatooriumi jõudis Ellen laide alles küpse neiu eas, 1940. aastal. Oli küll üritanud õppida klaverit, kuid kehv tervis sundis pidama pikki vaheaegu ja ebaregulaarsed tunnid ei soodustanud suurt edasiminekut. Küll aga hakkas üha rohkem köitma laulmine, mida ta koolipäevilt rahastas töölismuusika ühingu kooris. Siis võttis ta tunde, tõsi küll, väga lühikest aega Aleksander Arder juures. Järgmiseks lauluõpetajaks sai Ženni Siimon. Konservatoorium õpingute katkemine sõja tõttu vahepeal leivateenimine üsnagi muusika kaugel alal raamatupidajana ning pärast sõja lõppu taas konservatoorium. Esinemised lauljatari enda hinnangu kohaselt rohkem kui 2000-l korral. Lauldud üle 500 laulu. Muidugi, ma väga meelsasti laulan kriigi. Mulle väga meeldib Rahmanina, mulle meeldib Schubert, palju olen ma laulnud ka Schumanni Tšaikovskit olen laulnud. Laulu laulmine ei olegi minu enda välja mõeldud. See tuli. Nii, et me käisime tegemas rahvalaulukontserte Saaremaal koos Herbert Tampere, tema tegi loengu ja minut ta võttis kaasa, et ma laulaksin saatega rahvalaule, mis on heliloojad, on kirjutanud. Kusjuures Ma näideteks laulis ise päris ehedat rahvalaulu. Ja ma mäletan, et meil oli salme kolhoosis oli üks kontsert Sõrves meri on kahel pool, on selline hästi tore koht. Ja sel õhtul, kui ta tegi seal seda loengut, siis ta ja ise laulis, siis ta ütles niimoodi, et ma ei saa aru, miks pean mina neid laulma. Miks teie neid ei laula? Ma ütlesin, et mina ei oska ehtsat rahvalaulu laulda, tema ise laulis väga toredasti. Ja siis pärast ma hakkasin mõtlema, et miks ma ei võiks neid laulda, need on ju laulnud eestlased ja kaua aega laulnud ja osanud neid laulda. Ma ütlesin, et ma prooviks oskan neid laulda, ei oska laulda ja läksin Tartu Kirjandusmuuseumi. Kas seal on väga palju lahkeid ja abivalmis inimesi? Seal Ma kohtasin kolli Kõivad Ingrid Rüütlit. Siis Udo Kolk oli seal ja siis ma õppisin ära mõned rahvalaulud ja tartus võõrastemajas, laulsin siis ette Uudocolgile ja Herbert Tampere ele neid laule, mida ma siis juba oskasin. Ma ei oska teile öelda, mismoodi ma neid laulsin ja missugune närveerimise kraats oli. Mõtlesin, et, et see on kõik nii oskamatult ja halvasti tehtud, aga nad olid väga heatahtlikud ja innustasid mind seda edasi tegema. Ja siis meie valisime Nad aitasid mind valida repertuaari ja siis seadsime kokku ühe kontserte ja siis mul on väga palju, esinesime koos udukulgiga ja nii ma hakkasingi laulma, hakkas meeldima ja sellest on nii kaua tagasi, siis ei olnud rahvalaulu hoopiski. Oi lauldav, nüüd ju töödeldakse teda igatpidi ja, ja lauldakse, aga siis ei laulnud Eigi ei laulnud salmilisi rahvalaule keegi ega rääkimata siis regi värsilisest rahvalaulus, nüüd keegi laulnud. Brigaad Ellen Laidre, Elsa Haavesson ja Udo Kolk rändas oma programmidega paljudes Eestimaa paikades. Neist päevistan häid mälestusi, Kaarel tube rikul, kes 1960. aastal hakkas filharmoonia muusikainspektorina juhtima Lõuna-Eesti muusikaelu Valgast, Põltsamaani ja Võrust Pärnuni välja. Oma autoga viis ta brigaadi esinemispaikadesse. See oli omaette suur ja väga, väga tore töö, mis tegi ära see brigaad, Ellen Laidre eesotsas, meie põhiline liikumine oli möödavad nende rajoonide koole ja kultuurimaju mis eriti eriti meeldiv oli kohtumised kooli õpilastega. Ellen Laidre, kes niivõrd sügavalt tundis meie rahvamuusikafolkloori kõiki neid nüansse. Ta oli suurepärane illustraator sinna juure, mitte ainult suurepärane kammerlaulja ja meie rahvalaulu esitaja kui ka kõikide nende karjaste haikude ja, ja hüüdude ja kõikide imiteerijate. Nii et see oli niivõrd läbi mõeldud niivõrd sügavalt läbi töödeldud programm millega me sõitsime mööda Lõuna-Eestit ringi Õnneks meie heliarhiiv säilitab ühte niisugust programmi ja me võime sellest valitud katkendi ka aastate taha tagasi minna. Lõuna-Eesti rahvalaulude omapära on kõige suurema erinevuse muude alade laurudest saanud setu rahvalaulus. Nii nagu teada, nimetatakse Eesti kagusopis elavat omapärast rahvaosa. Setu rahvalaulus on olemas küllap juba kaugest minevikust naaberrahvaste vana balti ja muinasslaavi mõjud. Ja see on andnud setu rahvalaulule tublisti teistsugust värvi kui sedasama ise loomuks pidada muu eesti alaviisidele. Seal on sageli ka rohkem hoogu ja temperamenti lihtsalt rahvalaulu väljenduses. See tagasihoidlikke värvikas lüüriline stiil, mis muidu iseloomustab eesti rahvalaulu, on siin nagu tagaplaanil. Õnnestunuks tuleb pidada helilooja Riho Pätsi rahvalaulu seadet küla ütel, mis põhineb setu pulmalaulule. Selles pulmalaulus. Setu noorik tõrjub tagasi etteheited, nagu oleks ta liiga suur või liiga vana. Kuidas ta saab vana olla, kui see kõiv ehk kask on veel noor, aga tema häll on selle kõivu okstel kiikunud. Muusikalisest küljest väärib tähele läpanu klaverisaate kujundus mis põhineb setu pillimängu motiivile. See annab sellele laulule aga iseloomuliku hoo. Võib öelda, see on küllaltki iseloomulik setu instrumentaalloomingule, aga kalauru loomingule. Nii koos reisides saad tundma inimest tema olemuselt tema mõtetelt tema hingeelult. Mis on meelde jäänud, see Elleni nii suur elu, armastus, tema optimism, tema elurõõm Ja muidugi sinna juure selle muusikaarmastusele ka see suur loodus, samas kui me sõitsime näiteks seal Võrtsjärve äärt mööda üle Pikasilla mustlaskooli siis Ellen palus. Peame kinni, vaatame, jälle, vaatame jälle see toimunud, et kui tore, kui tore on ikkagi Eesti maastiku ilus panoraam, kui tore metsatukk, kui ilus jõekene ja niimoodi ei olnud see mingisugune mingisugune reisimine, et vot seal minuti pealt jõuad sinna koolimajja ja siis antakse kontsert ära, koolimajas jälle kiiresti edasi teise majja. Ei, see oli oli täielik puhkusest, seal läksid välja juba terve päeva peale ja nii kujunes nagu see sõit iseenesest ka. Kogu see kontsert oli mõnus, Ellen laidev tundis sellest suurt mõnu, ta tegi seda nii hingestatult. Aga kui artist esitab seda puhtast hingest siis kuulaja võtab selle ausad vastu, nii nagu ta ausad on antud. Mulle meeles Puhjas Puhja keskkoolis esinesime, oli võrdlemisi jahe aeg, oli. Kooliõpilastes paleer oli meid ära saatmast, kõhu kõnnide ulatuses kahelt poolt seisid ja meie aplausiga saadeti alas paneeli vahelt. Aga alguses esimene pilt oli nagunii, et nagu, et ei mis sa ikka seda rahvamuusikat tuled sinna kuulama. Aga lapsed olid nii haaratud. Samasugune, ütleme näiteks tuleb mulle väga meelde, kus oli noh lihtsalt vaimustuseni olid lapsed haaratud Viljandimaal. Tarvastus kõiki kohti, kus me käisime ei jõua ju meelde tuletada, aga põhiline oli ikkagi just see kõige väärtuslikum töö, see oli meie rahvusliku folkloori ja üldse rahvamuusika propaganda koolides just noorte keskel kes said esimest korda võib-olla ja hiljem polegi saanud enam sellisel tasemel meie folklooriga rinnutsi koos olla. Publik reageerib väga erinevalt ja ma mäletan, esimene sellelaadiline kontsert, minul oli see väga huvitavaks elamuseks. Esimene kontsert toimus mustlasma ei olnud kunagi elus enne laulnud publiku ees ilma saateta. On niisuguseid momente olnud, kus esimest laulu esitades need on nimelt karjase hõiked, tekib järsku saalis mingisugune niisugune kahtlane vaikus, keegi ei saa aru, mis, mis Heiditi Taimo. Kuna inimesed on alati harjunud kuulma seatud ja saatega rahvalaulu üldse laulu. Aga siis pärast nad juba orienteeruvad kiiresti ümber. Need tekstid on huvitavad ja ja siis on see vastuvõtt olnud alati väga hea. Eriti kogesin ma seda sellel suvel Hiiumaal kus toimus vabas õhus Hiiu kadakate vahel eesti rahvalaulu kontsertlaeng publikistuski mäeküljel ja oli väga ilus. Sume suvine õhtu. Meil on Laidre oli üldse väga laia ampluaaga laulja ta ikkagi kammerlaulja romantilise kallakuga laulja ja muidugi, mis on Elleni suur teene, see on meie Mart Saare soololaulude propageerimine. Mul on hästi meeles, kui Errel tulijale järjekordsele kontsertreisile tuli sinna ja vaadake, seltsimees tuberik, vaadake, see on täiesti värske. Mart, Saare, Mart Saare laul pühendatud on minule ja nii tema rääkis oma koostööst ka Mart Saarega sest tunda ise rahvalaulu olemust põhjalikult. Seda kergem oli temal tunda ja tunnetada. Mart Saart, mida tol ajal kõik meie soololauljad ei tunnetanud. Ja muidu tänu Laidrele said need laulud tol korral paljudele kuuldavaks ja hakati pärast seda ka rohkem laulma. Ja Mart Saar, nagu ma ütlesin, juba tänu sellele hakkas kirjutama neid soololaule rohkem. Mart Saarega sidus lauljatari eriline hingelähedus vahest ka selle tõttu, et mõlema loodusmuljed lähtusid paljus ühest allikast. Nimelt oli Ellen Laidre vanaema kodu ja Mart Saare hüppas saare koduvaid ühesooga eraldatud. Ta oli väga heasüdamlik ja ei oskagi nii häid sõnu leida või peaks temaga ta ütlema. Ta oli alati rõõmsameelne, alati rahul. Ma ei ole kunagi kuulnud, et ta oleks virisenud, et ta oleks pahane kellelegi peale olnud. Et tal ei oleks mõni olukord meeldinud. Sellepärast et need riigid olid ju küllalt rasked. Ja just nõndasamuti peaaegu samade sõnadega on iseloomustatud ka Ellen laidet ennast. Kuid siin Tallinnale palju lähemal valgejõel oli Ellen laidel see paik, kuhu ta enam kui 25 viimase aasta jooksul linna rutust pages. Inimese sõnad on ju, on viletsad looduse ilu kirjeldamiseks, loodus on siis ilus, kui käiakse üksi. Äärmisel juhul kahekeisikuse, teine oskab, et olla, seal on kõik ilus. Seal on sellepärast juba ilus. Ta kuulub lahema pargi alla ja seal on igasugust metsa, seal on maastikuliselt juba nii suur mitmekesisus, seal on lehtmetsa, seal on segametsas, elan okaspuumetsa, seal on raba ja seal on sood. Seal on kanarbiku väljasid, seal on kõike. Ma ei oska öelda, millal mulle see loodus ja ja mets ja meeldima hakkas, aga see on arvatavasti sellepärast, et ma kõik oma suvevaheajad, kui ma koolis käisin. Ma olin maal, ma mäletan nii selgesti seda momenti, kui ma pidin minema tööle ja alguses ju isapuhkust. Ja see oli esimene suvi, kus ma olin täiesti linnas. Ja siis mulle tundus, et see on nii nagu maailma lõpp. Kõige suurem mure oli mul see. Ma tööle läksin, et ma ei saa enam tervet suve olla maal. Ja tema Mart saarelik suhtumine puudesse. Kõik puud ei ole ühesugused. Igaüks isemoodi kasvanud ja igalühel on oma eri nägu. Ma tükk aega välistasin ühe kuuse pärast, ta oli liiga tee lähe lähedal ja ma mõtlesin, et keegi kindlasti ta haarab sealt ära endale näärikuuseks. Aga nüüd ta on õnneks juba nii suureks kasvanud. Jõuta ära vill, nii puudun toredad puud on ju elavad olevused. Vaatamata ilmale vaatamata külmale ajale, vaatamata kuumale ajale, Ellen Laidre oli alati vormis. Ma ei kuulnud kunagi, ma ei näinud kunagi, et neil oleks oleks ennast kuidagimoodi hirmsasti sisse pakkinud Holl salli näo ette pandud külma ilmaga seal või? Ei, seda ma ei näinud kunagi. Tema oli oma olemuselt ikkagi täiesti looduslikult nii nagu hingeliselt niga, looduslikult terve oma laulu aparatuurilt. Jumala Landmiselt. Aga kui ma tulin 66. aastal tulin Tallinna, siis jäi minu ülesandeks nagu kaugem organiseerimine direktori asetäitja ametikohal. Ja otseselt kontakti väljasõitude osas Ellen Laidre ka enam ei olnud. Kuigi ka tihe ja väga südamlik side jäi meil Hellel Laidriga kuni tema elu lõpuni. Ning siis Ellen laide viimane päev filharmoonias. Elleri, Tšaikovski, Bachi muusika ja südamlikud hüvastijätusõnad. Ines, Žanna. Tuhanded muusikasõbrad on koos sinuga rõõmustanud ja kurvastanud elanud üle ülevaid hetki ja masendus, minuteid sulle neile kõikidele olnud nii palju hingelisi ja vaimseid rikkusi jagada, küll lavalt, küll igapäevases elus, küll oma kolleegidele. Veel aasta tagasi. Jube haigena jätkus sul jõudu ennast uuesti laulja vormi ajada ja tulla meiega koos esinema. Lemba hällilauluga. Ja vaevalt kolm kuud tagasi ronisid sa küll natuke Torisedes, kuid siiski vapralt neljandale korrusele. Läbi oma kolleegid panid nad paika selle aktiivse ja sirgjoonelise suhtumisega inimestesse mis on sulle alati omane olnud. Kui keegi oleks siis meile ennustanud tänast kurba hetke, Me oleksime ta välja naernud, sina koos meiega kuigi nii meie kui sina teadsid juba tookord, sa oled ära märgitud. Äärmiselt otsekohene pole midagi jätnud enda teada, mis on väärinud teistele väljaütlemist. Sa oled olnud niisugune töökas tragid ja tore eesti naine. Kellesarnaseid võiks olla tunduvalt rohkem, kui need meie hulgas paraku on. Meie peame täna sinuga hüvasti, aga mingil moel ja viisil. Elazza meis kõikides edasi. Kuni meie lahkumistunnini. Nüüd on puude rahustav kohindama ümber.