Ma palun kõigepealt Öelge, mis on teie elukutse ja kust te töötate? Ma olen projekteerimise instituudi energiavõrkude projekt, Eesti kompleksse uurimisosakonna grupi juht ja minu tööks on elektrivõrkude projekteerimine. Nõnda siis muusikast väga kauge ala. Jah, seda küll, kaheksas muusikahuvi peaks kuuluma nagu iga inimese vaimse maailma juurde. Ja kui me tahaksime alustada seda saadet muusikaga Nahkuna minu meelest maailma muusika paremikku keskus on viin, siis võiks algust teha mõne Viini opereti avamänguga, kasvõi näiteks silmaga. Operetimuusika on üldse üks minu lemmikžanr ja võiks öelda, et see seisab praegu on minu muusikahuvi alguses noh, esimestel aastatel peale 146, kaheksa kui algas teadlikum raadio kuulamine siis esitati seal üsna palju opereti popuriiside operetimuusikat üldse kahju, et seda nüüd nii vähe on. Ja siis ma leidsin, et see on väga tore muusika. Hakkasin seda kuulama, hakkasin isegi pähe pima, leiutasin isegi mingi kriipsu meedoy nende ülesmärkimiseks. Et siis juudi hetkel võiksin endale märgus reprodutseerida kõiki toredaid viise, kes teeb praegu tunnete noodikirja. Küll ma oskan mingi pilli abil üles kirjutada, meloodiat või, või nii kuidagimoodi maha mängida, aga noh, mingisuguse tõelise pillimänguoskusi ei ole see veel jõudnud. Mis pilli te olete proovinud? Klaverit? Graphilliga klahvpill on nagu kõige mõnusam. Ta annab õige heli kätte. Aga see kriipsu tege ülesmärkimine, see andis täieliku efekti, nii et meloodia jäi paremini meelde. Mõnikord andis jah, aitas tõesti meelde tuletada. Siiski ainult meelde tuletada, mitte täiesti võõrast meloodiat. Reprodutseerida nagu päris noodid. Ja ma leidsin kord üles hiljuti niisugused vanad üleskirjutused ja ja tõepoolest, isegi praegu ma tuletasin selle abil meelde paar meloodiat, mis juba ammu aastakümned olid ununenud, nii et operetimeloodiad juhtisid teid muusika juurde või oli selle eel ka midagi? Ma mäletan, meeldisid muidugi ilusad meloodiliselt laulud. Tädi ja ema laulsid kodus raadiost, samuti hakkasin kuulama olnud operetimuusikaga üldse tolleaegset estraadimuusikat oli palju ilusaid laule, tolle Assadi muusikasse esitati palju siis nähtavasti Nõukogude estraadimuusika. Nad võiks öelda, nagu Donajevskeemiljutil tuulikov. Ja nende seast ma leidsin lemmik meloodiaid küllat operettides. Aga noh, ma arvan, et selles muusikas oli vist tugev viini mõju. Sest kergemuusika, klassika, see on ikka minu meelest kõik enam-vähem salvini alusel. Kui tänapäeval kuulate selleaegseid meloodiaid, kas nad tunduvatele endiselt armsad, need meeldivad kõik endiselt ja tavaliselt ikka rohkem kui see tänapäevane muusika. Kas me tohiksime praegu kontserdiosa jätkata mõnega nendest meloodiatest ja millega valime midagi tolleaegsest parimast Nõukogude operetist, vabast tuulest? Te ütlesite, te leiutasite omamoodi noodikirja iseenda jaoks, kas te olete seda hiljem käest pruukinud? Ei ole, umbes 50.-te aastate lõpuni ma seda harrastasid siis kergema muusika vastu, nagu mõneks ajaks huvi vaibus, hakkasin üle minema tõsisema muusika poole peale ja hakkasin koguma heliplaate vajadus midagi mälus oletada ja pähe õppida kadus ära, siis ma hakkasin avastama klassikuid, sümfoonilised muusikat. Sümfoonia tuli minu juurde näiteks Tšaikovski neljanda sümfoonia kaudu. Tükk aega meeldis see mulle kõige rohkem kloostri loomingust. Sümfooniline Stolmidest, balletimuusika oli muidugi kergema poole pealt nagu enam-vähem võrdne operetimuusikaga minu kõrvus. See pakkus huvi oma meloodilisuse ja tantsurütmidega nagu kerge muusikagi. Aga jah, sümfoonia ronis kovski neljandaga, Beethoven tuli minu juurde Seitsmenda sümfoonia, aga sest selles oli kergesti meeldejäävaid teemasid. Algajal muusikahuvilisele on ikka nii, et mis kergesti meelde jääb, see on parem. Ja nii ma eelistasin Beethoveni seitsmendat sümfooniat teistele, mida ma siis ka ikka aeg-ajalt püüdsin kuulata. Selles mõttes on heliplaat asendamatu muusikapropagandist, et teda on võimalik tõesti hetkel uuesti kuulata ja kui mõni koht ka alguses jääb natukene arusaamatuks siis võib-olla teisele, kolmandal või, või ka 23. kuulamisel hakkab sealt midagi pärale jõudma. Jah, no selle Viini klassikute romantismiajastu muusikaga see asi nii kriitiline ei ole, seal, ma usun, et ka esimesel kuulamisel saab juba täieliku naudingu. Teine asi on muidugi tänapäeva muusikaga mida ta tõesti mitu korda kuulama, süvenema sellesse, nii et Tšaikovski neljas ja Ottomani seitsmes olid siis kaks esimest muusikahuvi ärgitajad sümfoonilise loomingu poole. Ja peale selle muidugi igasugused lühipalad on tänapäeval nimetatakse populaarseks klassikaks Tšaikovskit näiteks itaalia kapridža siis toosakest Olavi tantsud. Slaavi tantsud, neist meeldis kõige rohkem mulle number kolm, kõigega. See kõlas kuidagi kõige südamlikumad. Kujutlesin selle saatanliku tantsivaid lapsi. Siis püüdsin kuulata kõiki teisi, ka need jäid mulle meelde. See oli vist oma 10 tükki mul peas, enne kui ma nende plaadid sain. Brahmsi Ungari tantsud, eks operetimuusikast ma vahepeal tükk aega ei pidanud, eriti lugu. Aga nüüd võib, öeldakse viimased 10 aastat meeldib ta mulle jälle väga. Ma jõudsin nagu selle muusika ühtsuse ideeni. See asi on ikkagi hea meloodia ja selle osav töötlus. Ükskõik siis, mis žanriga tegemist on. Beethoveni sümfooniad olid kõige esimesed, mida ma hakkasin siis teadlikult kuulama. Et ma oleks näiteks Mozartit kuulama sel ajal või mõnda tema teost nimetanud, seda ma ei mäleta üldse. Ma arvan, et muusikahuvi alguses vist Mozart, et minu jaoks ei eksisteeri, Haydlist rääkimata. Aga nüüd ma pean muidugi neist kõigist ühtviisi lugu, keda te edasi nimetasite, kuidas see astmestik teile on kujunenud, fraasist edasi muidugi täna päeva poole romantikud laviini klassikud viisid selle teatoonilise muusika täiuslikkuseni. Ja selles on mingisugune objektiivne looduslik täiuslikus. Sest see Diotooniline heliredel põhineb ju mingi algus, heli, toonika, ülemtoonidel, ülemtoonide suhetel, mis on tegelikult füüsiline nähtus looduses. Nii et selle muusika ilu ja see väärtus peaks olema nagu absoluutne ja jääv. Aga nüüd edasi hakati seda deformeerima, seda süsteemi ja sajandi algusest. Muusika juba lagunes mitmeks väga erinevaks suunaks kui romantismiajastu ja sellele eelnenud muusikast võiks öelda, et kõik on kuulatav. Võib-olla on üks teos nõrgem, teine on parem, nõrgemad on aeg välja praakinud, näinud me lihtsalt ei kuule. Siis asi tekitab muusika juba mitmesuguseid muljeid ja hinnanguid, seal on niisugust muusikat, mis paneb väga intensiivselt kaasa elama, väga värvikas ja kujundirikas, siis on niisugust, mis jätab külmaks, tunned, justkui helilooja ei oleks seda südamega teinud. Ei saa niisugust muusikat, mis ärritab, viib mõttele, et milleks looja on raisanud oma aega ja paberit, anna pill kolmeaastase lapse kätte tuleb täpselt sama välja ja ma olen siis püüdnud selle kujundlikuma värvika maa poole pealt endale need muusikamuljeid ammutada. Tutvusin Mahleri sümfooniat, ega see on tõesti huvitav Nestor tema muidugi otsaga veel romantismi Is temas on palju meloodiat siis impressionismi debiicii Rawell need mulle meeldivad, aga nüüd edasi võiks jätkata Sibeniusega seda enam nii eriti meloodiline, aga ta on väga värvikas ja vot siin tulemegi selle muusika kujundlikkuse juurde, kui ei ole enam audiot seal nautida sisse, peaks olema närvikusse kujundlikus. Ta peab looma mingi elamuse mingisuguse pildi, Sibeliuse on selge Soome maastikud. Kui ma teda kuulan, siis tekib silme ette mingi hämar põhjamaa pilvine taevas kaljud, järved ja kärestikud ja ma kuidagi liigun, nagu seal teinekord vaatlen, mingisugust maastikupilti, teinekord justkui lend on üle selle. Ja järgmine aste, ma arvan, on Šostakovitši jah, mis puudutab meloodias, siis on ta sellest muidugi veel kaugemal püsiv geenius, aga seda värvi ja kujundlikkust on rohkesti. Ja nüüd mul Šostakovitši teosega on seotud väga huvitavad muusikaelamused või nägemused. Kümnendat sümfooniat ma kuulasin kontserdil selle esimene osa maalib väga selgelt silme ette surnud saastatud looduse pildi selle saatel ma nägin täitsa elavalt tuhavälju, kuivanud puid, hukkunud loomi, seal külised jõgesid suitsupilvi taeva taustal ja silmapiiril tuhandeid tööstushooneid. Et säärane, kuigi selle sümfoonia kirjutamise ajal veel seda nii ei olnud, netega helilooja nii ei mõelnud. Aga noh, see pole tähtis, see helilooja poolt mõeldud teemamuusikas. Ega see ei suru peale oma kujutlusi. Ja mulle ei meeldigi teada seda teemat, mida helilooja mõelnud. Mulle meeldib, et ma kujutada muusika saatel seda, mida mida sa muusika konkreetselt minule ütleb. Nii et kujutlus on omamoodi improvisatsioon, aga kas ta on alati ühesugune? Ühe muusikapala puhul võib see erinev olla sama muusikapala kuulates eri kordadel. Sostakovitse puhul on küll samad kujutlused olnud. Kuuenda sümfoonia esimene osa. See tekitas samuti väga huvitava kujutluspildi. Ta lekitas kujutluse mingist sinakas tapmast väärist seal ei olnud nagu mingisugust üleval allsüsteemi ei olnud. Palju on mingisugusest sinetuses, ühel pool on heledam, teisel pool on tumedam. Nüüd, olenevalt muusikast see heledus hakkab Kaalu saama läheneb või siis tume osa. Ja kogu selle osa jooksul nisugune hõljumine. Aga muidugi, värv muusikas on omad, olen muidugi kuulnud pärimusmuusikast, aga see on minu meelest üks kahtlane asi. Kui muusika ongi seotud värvidega, siis need värvid peavad tekkima kuulaja kujutluses. Tundub, et väljastpoolt neid värve ei saa peale suruda ja kui kuskil kontserdil mingi värviline valgus vilgub ja valgub, siis ma arvan, et sa lihtsalt segada. Jah, aga seesmist värvi kujutuste te nimetasite ennega defitsiidi Ravelli nemad on vist üldse ju kõige värvilisemad heliloojad maailmas, millised assotsiatsioonid nende muusikaga seoses tekkinud? Rockwell son, Hispaania päike on jah palju hispaania teemadel kirjutanud ja tõepoolest niisugune mingisugune lõunamaa. Poolpaljas lõunamaa külad, lõunamaa inimesed kuidagi siis kangastavad. Aga Mudeli poolega seoses tekkis kunagi üks palu, mida ma olen juba üsna varases nooruses märganud. Vot sellega tekkis mul niisugune kujutus, et Ma kõnnin mööda porist teed mingil lõputul väljal lakkamatult ulgu vihma, ümberringi on kõik lade nagu kuskil kostivere loopealsel. Millegipärast ei tuletanud mulle üldse lõunamaade päikest meelde. Seniajani mul on niisugune tunne, et see on mingisugune lõputu, väsitav, tüütu minek aga ta meeldib mulle sellegipoolest. Kas kontsertide külastamine ei vähendanud huvi mehhaanilise muusika kuulamise vastu, ei vähendanud, kui suure hulgani on jõudnud plaadikogu tänaseks üksikplaat on üle 400 pluss ooperi- ja balletikomplektid ja siis on neid vanu 78 pöördelisi plaate. Neid ma ei ole õieti Nõmmerdanud. Neid ma peaaegu ei kuulagi enam. Aga siiski seal olid ka mõned kenad palad, mida nüüd kauamängivate ei ole, nii et ma ikkagi neid säilitada. Ooper ja ballett? Mulle meeldib igatahes kõigepealt muidugi romantismiaegne Verdi Version täiesti ammendamatu meloodia allikas, nagu ütleme Strauss kerges muusikas. Verdi ooperimuusikat ja Putšiini on omamoodi täiuslik. Moodne superooperile minu arvates hästi ei sobi. See moodne meloodia, vaene polülitonaalne, Võiotonaalne muusika. Eriti kui ooperiaine on minevikust. Siis tekib vastuolu, nagu toimunut, minevikku Su ei lauldud nii sel ajal kui ooperi tegevus toimub. Aga siiski on ooperiga seotud üks suurim elamus Atonaalsustadega fonilisest muusikast. Son Bergivatsek. Seda ma kuulasin heliplaatidelt. No see ei ole üldse ilus muusika, võiks öelda, et see on täiesti inetu muusika, aga minu arvates ta väljendab niivõrd ilmekalt seda tühistustada kurjust ja vägivalla ja vaimuvaesus atmosfäär jäta lihtsalt haarata kaasa. Ja ma ei saanud lõpetada enne, kui see ooper lõpp, sest ma tahtsin seda kaasa elada kuni loogilise lõpuni, nii nagu seda elasid läbi ooperi tegelased. Et kas käsotsioonilises muusikas on olnud niisuguseid toodekafoonilisi teoseid, mis on suutnud huvi äratada sümfooniline muusika siiski on minu jaoks peaaegu alati kuulatav ja väljendusrikas, mida mas öelda kammermuusika kohta, näiteks kammermuusikažanr, milleni ma ei ole jõudnud samuti kammervokaal music ballett, balletimuusikaga seotud ka üks tugev elamus, son partoki, Võlumandariin muusika ja tantsuühtlus saavutas niivõrd kõrge taseme ja ta pakkus niisuguse elamused. Peale selle lõppu ma olin veerand tundi täiesti tumm. Muusika kuidagi väljendas nii ilmekalt seda ta elujõudu ja seda vastupanu korjale, mis selle balletiteemat, et minu meelest tänapäeva muusikal ongi see ja omadus võrreldes möödunud sajandi mustega, et tema väljendab kordest, võtame romantismiajastu, muusika, nahkaste, Verdi ooperid seal mõnikord on traagiline situatsioon, tegelased on siingi ahastuses. Aga muusika on niisugune kena tantsuline meloodiat võtad ja siis ei ole sellest loogikast midagi järel. Aga tänapäeva muusika ikka väljendatud inimese emotsioone tõesti mitmekülgsemalt. Ja seni, kuni maailmas seda kurjust ja tühisust on. Seni peab olema niisugune muusikaga. Teie jaoks on siiski muusika üks looduse kajastusi, päris nii see vast ei ole. Minul jah, muusika tekitab küll peamiselt looduspilte või mingite loodusnähtustega seotud pilte. Tuul, atmosfäär, maastik, vastupidi, ka näiteks kui ma olen matkal, kõnnin mingisugust metsateed mööda siis minust tekib muusika floora, sest see on küll kahjuks rohkem Viini operetimuusikastiilis mis mul peas tekib. Aga põhiliselt muusika on siiski inimtunnete kajastus. Füüsikaline alus on looduslik helide vahekord, mis meloodia moodustab, aga helid on ritta seatud ikka inimese poolt oma tundmuste väljendamiseks. Paistab, et muusikaste hindajate kõige rohkem meloodilist alust, aga kui üldse rääkida tänapäeva kergest muusikast, mis teile siin vastuvõetavaks osutuda? Vanus kerges muusikas oli ikka tuntav viini substraat. Ja kõik, mis siis tehti tooniandvatest kergemuusikamaades nagu kuulus selle piini meloodika juurde, aga nüüd siis hakkas arenema, tänapäeval on, minu meelest on kaks väärmust ääretu kirevus, nende vahel üks äärmas, see on küll meloodika küll võib-olla isegi Viini muusika alusel. Aga son, kaldumine primitivist lõputult, võrdleme sarnaseid meloodiaid, nad on algelise ülesehitusega labasse kadentsidega paaride algusest kuulnud siis täpselt öelda, kuidas telefonile ja kõikides maades kukub enam-vähem ühtemoodi välja. Ja teine Pärnus on see, mida ma nimetaks tagasiminekuks ürgaega, see on siis niisugune esitus, nagu ma kujutan ette, et koopainimesed omal ajal kui muusikali rituaal kui oli vajadus sellega midagi saavutada, midagi seal leiduda, midagi välja elada, siis satuti ekstaasi. Nisugune ekstaas valitseb praegu popmuusikalavadel mõningate ansamblite, et aastates. Nii et see on nagu jah, mingisugune kultusliku, rituaalne muusika, seal on siis kõik mängus näoilmed, žestid, poosid ja modifitseerimise viisist, ainult pillid on tänapäevased ja ma ei leia selles midagi halba, sest selles võib-olla üht-teist huvitavat ka. Kuigi seal on ta siiski rohkem teate tegemine, alati ei ole meeldiv, see esitus. Ja nende vahel on siis tõesti tohutu skaala, seal on, on häid lugusid, on keskpärased, ta on niisugust ärritavat muusikat, mida ei taha üldse kuulata. Oleneb palju ka sellest, kus ja kuidas kuulata eesti ansamblites testi esitlejatest võib enam-vähem kõike kuulata, mõni balane ilmekam, mõni vähem, mõni rohkem. Põhiliselt ta muutub siis ärritavas, kui teda peale sunnitakse ükskõik kas mingis avalikus kohas või kuskilt läbi seina sest siis tekib, kujutas niisugusest muusikalisest harimatusest niisugusest kergemuusikakultusest, mis surub kõik teise muusika kõrvale. Ja vot selles ongi see põhiline traagika tänapäeva muusika elusat, et suurem osa inimesi üldse muud muusikat ei tunnista. Muidugi see ühedoonilisust, see kummitas kindlasti varem ka, küllap siis, kui need Saksa ja USA-s laagrivabrikut täie auruga töötasid siin sajandi esimesel poolel siis oli kindlasti sama häda tõsistel muusikutel, et see labane muusika ujutab kõik üle. Jah, missugune meloodia. Mulle meeldib. London raske põhjendada, miks üks meloodia meeldib, teine ei meeldi väliselt nende kaunis sarnased. Eks seal teatud intervallide järgnevuses ja viisikäigud on siis seda meeldivust mõjutavad. Aga ma nüüd nimetaksin mõned palad mida ma ilusa meloodia etaloniks pean. Siis peaks vast olema selge ettekujutus, mis laadi meloodiad mulle kõige rohkem meeldivad. Kerge muusika kohta muidugi, tõsisel muusikal on oma väljendusvahendid, seal ei ole see meloodia, kujuti tahtis maailma kõige ilusamaks lauluks. Ma pean Sophia Parika armastust mustlasparuni teisest vaatusest. Seejärel tuleks filmist lumivalguke ja seitse pöial bossi laula, naeratus näol vaid kõla laul, kõlan, aed nagu teda, neid on tõlgitud siis näiteks pastarose vana-ema muinaslood ja teised sedalaadi. Et muidugi paljudele võivad tunduda liiga magusate navi senti mentaarsetena, aga aga las nad olla, see on ikkagi positiivne emotsioon, mida nad tekitavad. On riskiüks niisugune ürgallikas, millest kõik muusika algab, see on rahvalaul, rahvamuusik, rahvamuusika peab olema puhas. Huvi rahvamuusika vastu on tekkinud õieti hilisemal ajal koos huviga raskema sümfoonilise muusika vastu. Sest palju on niisuguseid rahvaste muusikat on tõesti väga kauge ja kõlab kuidagi võõralt. Sa ei paku selle vini muusikaga Harjumaale mingit elamust. Ja siin aitab, kui ollakse natuke reisinud näiteks türgi rahvaste muusikat, ma hakkasin austama peale seda, kui olin Kesk-Aasias käinud. Nüüd niisugune pikk ja veniv laul, minu silme ette kõrbemaastiku päikese ja sealse arhitektuuriannet lagedad mäed ja pikkadesse riidesse mässitud inimesed, maganud on siis nagu sinna seda kuulates ja ma kuulan seda laulutäie naudinguga. Selles on midagi lummavat, samuti India ka see on veel raskem meloodiaga parada nagu mingi pilli näppimine. Aga peab ka pisut kujutlema seda sealset maastikku ja rahvast, kas te ainult piltide järgi ja sinna üle kantama kuidagi vaimus seal siis võib seda muusikat nautida. Aga eesti regivärss, see on ka minu jaoks avastus, viimaste aastate avastas. Ja väga tore avastus, praegu ma kuulan neid naudinguga samuti, järelikult siis ka tormis muusikat, tema regilaulude seadeid. Ja nüüd see rahvamuusikatöötlemine, see on nüüd omaette küsimus. Eesti Euroopa muusikast. Kaugelt rahvamuusikat Euroopa muusikakeelde üle panna on minu meelest kaunis lootusetu ettevõtmine, see midagi head ei anna, vastupidi kõlab natuke paremini, tähendab, kui Euroopa muusikat püütaksegi värvida mingi kauge rahvamuusikaga. Niimoodi on eriti romantismiajastul saadud päris huvitavaid tulemusi, ütleme Borodiiliblist, Igoris, Polovetsi laagripilt on väga ilus ja huvitav muusika, see on Euroopa muusika, muidugi. On see idamaine varjund, niisugune väike nüanss on juures. Ja see sobib. Aga üldiselt paistab mulle nii. Et mida ehtsam rahvamuusika, seda nauditavam ta. Aga sümfooniline muusika on ka väga palju toitu leidnud. Rahva meloodiates on see viidud juba siiski niivõrd teisele alusele, ta ei mõju enam rahvamuusikana. Mis teile Tormise loomingust kõige suuremat elamust pakkunud tundub? Raua needmine on väga sugestiivse muusika võib-olla isegi peaaegu mitte muusikaga, ta kuulub sellesse värvika muusika hulka mille hulka liigitasin ta üldse selle tänapäeva muusika paremikku. Lihasööjalihase vara ja peresid, kus. Kodunenud. Mootoreid. Lüpseid mastaabi, viimastes raudades möönosesse lauda vehkleja Valgas laadida. Apelsini. Rähkama asja ei saa, siis on seal ka Soome. Konsultandi. Harjuksid. Alguse Palame valisime teie abiga talume lõpulooga. No võiks katsuda fonoteegist üles leida midagi niisugusest vanast meloodiliselt estraadimuusikast mida nüüd enam kaua pole kuulda olnud. Näiteks niisuguste südamlike meloodiate kategooriasse kuulus minu meelest üks soome laul, priimabaleriin. Võib-olla on sellel alles.