Milano La Scala. See nimi on tuttav igale muusikasõbrale nagu hea luuletus, huvitav raamat, haarav muusikateos, mis ei tunne vanadust. Nii on Milano ooperiteater laskalastunud läbi aastakümnete kirjutades uusi helisevaid lehekülgi oma kroonikasse. Mitte iga teater ei saa kiidelda 100 kaheksakümneaastase vanusega. Selle hea sisse mahub sädeleb Rossini romantiliselt Beliinijadonitseti. Kordumatu Verdi mahuvad veristid Putšiini, Eleon Vallo ning paljud teised, kes on teinud Itaalia muusika ajalugu 1778.-st aastast alates sama aasta 26.-ks veebruariks arhitekt žettedermarini projekti põhjal lagunenud Santa Maria alla skaala kiriku kohale valminud teater on oma algaastast peale olnud selleks läätseks mis on koondunud enesesse itaalia muusika paremikku. Peegeldunud dema suundasid ja voolusid. Kuid mitte ainult itaalia muusika. La Scala laval on kõlampi see Haagner Mozart, Glinka mustarski, Taskala kroonika lehekülgedel säravad lauljad debatis teeni kruuso selli, Debaldi, Rufo, Berlingi Shaljaapinidel, Monaco, Kallase ja paljude teiste minevikku ning kaaskuulsuste nimed. Eri peatükk selles raamatus on käesoleva sajandi üks kuulsamaid dirigente Arturdoscaniini kellega laskaloli seotud väikeste vaheaegadega ligemale pool sajandit. 1898.-st kuni 1952. aastani. Sõja purustusest on laskala uuesti üles tõusnud. Sõjajärgsete hooaegade arvele tuleb ligi 250 ooperilavastust ja ligemale 100 paletti. Aasta jooksul annab teater keskmiselt 220 kuni 230 etendust. Milano äärelinnas Bowisas asuvad teatritöökojad ja hoiuruumid. Ligi 150 ooperidekoratsiooni üle 60000 kostüümi on seal hoiul. See ei ole mitte ainult laskala varandus vaid maailma muusikakultuuri varasalve üks osa, nii nagu on seda skaala teater ise. Oma kunsti ei ole laskala pakkunud mitte ainult immilanole ja Itaaliale. Külalisetendusi on antud Pariisis, Viinis, Berliinis, Londonis, Hollandis, Edinburghis, Brüsselist võrdset, aga nendest ei leidu viiendast kuni 28. septembrini toimunud külaskäigu etendusele Moskvas ning suure teatri vastukülaskäik Milanosse. 22. selgu päeval algavad peaproovid. 27. oktoobril aga avab suur teater poriscudunoviga laskala järjekordse hooaja. Selline visiitkaartide vahetamine on maailma teatri ajaloos esmakordne. Moskvasse saabus peaaegu pool laskala kollektiivist. Solistid, koor, orkester, tehniline personal, ühtekokku ligemale 450 inimest. Külakostiks toodi kaasa viis ooperit. Nagu läbilõike las skaala Itaalia muusika ajaloost. Tšakino, Rossini, Sevilla habemeajaja esietendus 1080. aastal, kaetanodonitseti lutsiieti, lammer, Moore esietendus 1835 Giuseppe Verdi truba tuur 1853, diakoonia Putšiini poeem 1896 ja Tulandot 1926. Lisaks ohvritele esitati veel Verdi reekviem, anti viis kontserti, soolokontserdiga esines Renato Scotto. Solistidena olid teatril kaasas praeguse ooperitrupi parimad jõud. Orkestri koorm, laskalal alalised solistid aga kutsutakse lepingu alusel üheks või mitmeks hooajaks. Nõudeks on, et juhtiv solist peab hooaja kaheksa kuud igas kuus esinema vähemalt kuuel korral. Seekordses trupis oli laskaalal rootslanna Birgit Nilsson Ameerika lauljatar Leontine Price, vulgaarne Nikolai Keurov. Ning loomulikult omad tähed Mirella freeni, Jettasimionaato, Renato Scotto, Bruno torileedi, Jeanie, Raymondi akustinotherin Läheks pikale, et kõiki loetleda. Laskana etendusi vaadates meenus tahtmatult Stanislavski mõte. Ei ole suuri ega väikesi osi. On ainult suured ning väikesed näitlejad. Laitmatu hääle valitsemine, värvide mitmekülgsus, suurepärane muusikatunnetus, näitlejameisterlikkus, kordumatu isikupära. Need jooned iseloomustasid kõiki soliste. Eredamana teiste hulgast vahest meelde tuletasime anada tema asut seinad läbi trubaduuriks vaadates unustasid, et viibid teatris. Niivõrd jäägitult andis Symenaate edasi Asutsjana kannatused. Kõigele sellele lisaks suurepärane hääle valitsemine. Ent kunagi ei muutunud tehnika domineerivaks. Niivõrd orgaaniliselt sulasid osaga kokku häälevarjundid ja meisterlikkus. Õigemini nadolid asud seinast välja kasvanud. See oli tõeline näide, kuhu võib jõuda sihikindla töö ja talendi ühendamisega. Sellele austusele lisandub veel teadmine, et lauljatar on juba 50 ligidal sündinud 1960. aastal ning sellest on 28 aastat laulmisele pühendatud. Oma karjääri vältel olen laulnud ligi 70 osa. Nendest kõige enam sümpatiseerivad mulle Karmen ja menium, jutustas jätazimionato. Tänapäeva ooperit olen vähe laulnud ja pean ausalt tunnistama. Ma ei mõista eriti kaasaegset muusikat. Uue osa õppimisel kasutan võimalikult palju algmaterjalide sealt saanud kujule põhijooned millele siis liidan omad tähelepanekud oma tunnetuse järje algul ma ei julgenud nagu oma tundeid avaldada, kartsin. Praegu suudan olla täielikult. Selles osas, keda kehastab oma lauljakarjääri kestel on sul jättasime Nato leidnud laialdast tunnustamist mitte ainult oma kodumaal. Seal on kõlanud peaaegu kõikides maailma suuremates ooperiteatrites. Seitsmeteistkümne aastaselt võitis lauljatar esikohadelgantu võistlustel Florientsijas. Sellele on hiljem lisandunud kuldse korpuse auhind maailma parimale Metsus Opronile viooti nimeline kuldmedal kaks Grand Prix heliplaatide eest. Kuule meid, sul jättasime naat esituses evoli aariat Verdi ooperis Don Carlos. Kuna eespool oli juttu tuba tuurist, siis ei saa märkimata jätta suurepäraseid dekoratsioone. Aga anname nüüd sõna asjatundjale, ratt Estonia kunstnikule Eldon Rentrile. Lähed Scala ooperiteatri külalisetenduste kaudu Moskvas avanes mulle kauaoodatud võimalus kohtuda Nikolai Bennoa loominguga vahetul viisil. Tegelikult olin juba varem fotomaterjali kaudu mõningal määral tuttav selle erakordselt andeka teatrikunstniku fantaasiarikaste kompositsioonidega. Kuid pildimaterjal ei suuda kunagi luua sellist elamust lavakujundaja loomingust, kui seda valmistab originaali nägemine koos valguse ja muusikaga. Nikolai loomingust õnnestus mul näha kahjuks ainult ühtema labakujundustest nimelt kujundust, Verdi ooperile trubaduuriks. Tuba tuur on kahtlemata üks oopereid, mille olemus vastab kõigiti Nikolai isikupärasele stiilile ja ta eredale teatraalsele väljenduslaadile. Selle ooperi olite noa kujundanud väga ranges. Kõrgusse kerkivate raskete müüristiku massiividega kasutades seda arhitektuurielementi läbi kõigi lavapiltide, liitis ta kogu kujunduse ühtseks monoliidseks tervikuks. Ka värvilahenduses oli hoitud ranget printsiipi. Põhiline värvigamma oli läbi viidud mustvalge nüanssides, mida aktsepteerisid paiguti suits, pruunid ja külm sinakad toonid. Kogu teostuse stiil meenutas karmi söejoonistust, milline kohati rangelt oli nagu kolareeritud. Kõigile valitsus, aga Nikolai penoale omane maaliline käsitluslaad romantiliste valguse-varjumeeleoludega. Kogu atmosfäärist õhkus teadlikult taotletud pseudokeskaja romantikat. Meenutan heal meelel nähtud trubaduuriks etendust kus nii lavastus, lauljad kui ka kujundus andsid niivõrd eredalt stiilse ooperielamuse, et see jääb värskelt püsima kahtlemata veel kauemaks ajaks. Mees solistidest on raske kedagi eriliselt esile tõsta. Vahest Nikolai uurorit tõmbas hiljana Rossini Sevilla habemeajas. Kahju, et külalisesinemistele ei saanud tulla Franco Corelli üks maailma juhtima tenoreid kuid ka Bruno Proveeri Chaney, Raymondi Carlo Bergonzi rentsuk Gazelatu tutvustasid Itaalia tenorid kõige paremast küljest. Bruno preveedi tuli muusikasse juhuslikult. Olles autofirma Fiat katsetaja sõitja kuulis kord üks klient Privedyt rooli taga laulmas. Teise kiidusõnade soovitus loomisega tegelemiseks ei andnud preveidile rahu. Tasubki töö kõrval laulmise tunde võtma. Debüüt toimus 1958. aastal Milano teatris noobu tooniana Leonku vallutajatsetes. Järgmisel aastal aga kehastab preleedi juba Turiidud mascani ooperis talupoja au. Ja nüüd olen laulnud paljudes maailmad teatrites Roona prioriteedi. Hiljaaegu esinesin Buenos Aireses, kus laulsin normas jämeketis. Pärast Moskvat ootab mind lausa on Šveitsis, kus laulan Verdi ooperis saatuse jõud. Seejärel tuleb koos dirigent Herbert von Karajan iga Berliinis tuba tuur. Laskalasse jõuan tagasi Londoni kommenttgaardeni teatrist. Uueks ooperites Mu kolmandal hooajal La skaalas tuleb Verdi Simone bokaneegre. Bruno Treveidi esitab neid ka lahti aaria Puccini ooperist Durandot. Paljud solistid, kelle kavanest Moskvas võimalus vestelda toonitasid meeldivat koostööd režissöör Franco defirelliga samuti dirigent Herbert von Karajaniga. Laskale kutsuda teatrisse mitte ainult nimekaid soliste, paika lavastajaid, dirigente. Nii lavastas Lukinovis kondi meile tuntud filmirežissöör külalisetendustest Verdi trubaduuriks. Herbert von Karajan iga aga seovad las skaalat juba kauasid sidemed. Moskvas avanes võimalus nende kahe koostööd näha ja kuulda Putšiini Pohhimis. Putini oopri poeem etendust külastasid ka ratt Estonia peadirigent Neeme Järvi ja lavastaja Paul Mägi. Otsisime naat teatris proovi vaheajal üles. Minul õnnestus kuulata Putšiini poeemi Verry reegiumit, mis paistis mulle eriti silma kõigepealt poeemi etenduse muusikaline külg. See oli väljendatud dirigent Herbert von Karajan, nii kaasaja dirigentide dirigendi loomingulises tööprotsessis. Ta juhatas etendust peast, oli niivõrd lahti kistud ahelaist, mis takistavad paljudel muusikutel väljendavast omaloomingulisi mõtteid tõestades sellega veel kord üldtuntud väljendust. Partituur peab olema peas, aga mitte pea partituuris. Täpne žest, suur nüansside skaala, äärmine pianissimo ja maksimaalne Fortissima fraseerimine ja loogiline lahendus partituurid lahtimõtestamisel. Samuti helilooja teksti siirast tõlgitus. Sellele lisanduvad suurepärane kontaktlavaga orgaaniline tervik, mis lähtub ühest tsentraalses punktist. Dirigendist ei saa mainimata jätta Raymondi ja Freni siirast mängukoori ebatavalist täpsust. Lavapilti eriti teise vaatuse lavapilti võib mainida veel hästi läbime mõeldud orkestri asetust. Meie orkestrit ja asetus on tavaliselt dirigendi vasakul käel, esimesel teised riiulid keskel aldid ja paremal küljes. Tšellod ja kontrabassid seal esimeste viiulite asemel olid flöödid, on poed, fakotid, klarnetit ja nende taga metsasarved, kontrabassid ja esimesed viiulid olid otse dirigendi ees. Teised riiulid olid dirigendi paremal küljel ja esimeste ja teiste riiulite vahel istusid aldid. Nende taga paremal vool, juba vaskpillid, löökriistad, miks see oli nii tehtud? Kindlasti sellepärast et koondada keelpillid ühtseks tervikuks ja tuua nad rohkem välja, aga puhkpillid hoida rohkem äärtesse. Et nad ei muutuks domineerivaks. Režissöör kunstnik Franco Tsefereli. See preili on ka muide antud lavastuse kunstnik. Dirigent Herbert von Karajan koos kõigi osa täidetega koori ja orkestriga on loonud erakordse haaravusega etenduse eriline osa minu arvates on selles etenduses kahtlemata aga just kahel esimesena nimetatud sekrellil kui lavastuse loojal jaka rajalil, kui etenduse intervelteerijal. Režissöör Franco üldse. Fredil on tuntud lavastajana, kes püüab läheneda kõigis oma lavastuses ääretult suure põhjalikkusega ja realismi tundega. Kaldes. Nii, mulle isiklikult tundub kohati võib-olla materialismi, kuid peab ütlema väga huvitavasse ja nauditavas sõnatu realismi. Eriti hiilgab tsifereli oma teise vaatusega. Vaata see põhiplaan ise iseenesest on juba arvuliselt huvitav. Lava on kahekordne. Kujutame ette, et esimesele korrusele on intsineeritud kujundatud kohvik, momiss seda läbilõikes, selle peal kõrgub aga Mumaater, kus paradeerib kogu vaatluse kestel arvurikas Kodjalateni kirev jõuluõhtut pühitseb elanikkond. Niisiis mäng, tegevus sünnib laval kahel korrusel kuni väljendada. See muidugi annab kõik ääretult suure liikuvuse ja kirevuse. Kui kujutada ette, et sellest vaatlusest võtab osa peale solistide tsirka. Ma jõudnud küll lugeda, aga nii tundus suure lava ulatuses tsirka 100 koori artisti, lisaks Nymansid lava, orkester, vahtkond, terve rühm poisikesed ja nõnda edasi. Siis võib-olla saame üsna minimaalse ettekujutise, kogu pildi kirevusest ja väga efektsest liikumisest ja mis peaasi sellest meeleolust, mida see vaatus just vajab. Samasuguse suure meisterlikkuse ka oli lavastaja lahendanud ka kõik teised vaatasite stseenid. Eriti haaravalt mõjus neljas Matthias kutseforellil lavastaja talendi mitmekülgsus avaldas suurepärastes üksik intiimstseenides lahendanud väga huvitav põnevalt nelja boheemlaslik tantsuduellis seeni saavutada erakordselt mõjuva kontrasti haigemini ilmumisega vaeste kunstnike kodusem või jällegi ooperi lõpp, mille lavastaja fantotses reli oli lahendanud küll ääretu lihtsusega kuid seda suurema mõju seda. Ja lõpuks etendusi külastega ütlemisest mustas. Õnnestus mul näha kolme. Need olid Rossini, Sevilla habemeajaja, Putšiini Pohhimis ja Durantot köitis just eriti väga kõrge muusikaline kultuur. Pokaalid, kehitelu, kool, meisterlikkus, musikaalsus, partiide ääretu täpne valdamine. Peen väljatöötlus, see kõik tagas kogu ansamblile säärase aluse, mis omakorda tingiski nauditava lihtsuse ja vabaduse kogu lavaliste ülesannete täitmises. Loodame, et tulevik meil selle võimaluse annab, et näha kohata seda suurepärast teatrit. Veel kord. Mirella freeni, kes poeemist laulismi myyd ja Durandotis liud on alles noor lauljatar sündinud 1935. aastal. Laskalas debateerisin 1906-l teisel aastal laulsin Verdi ooperis Waltav. Kuid oma elu esimese esinemise tegin 20 aastaselt Modenasse sünnilinnas Meka Eelana Bizeegarminis. Laskaalas olen juba laulnud kaheksas ooperis. Tänavu detsembris laulan Verdi Travjaatas, lavastab defireli, dirigeerib von Karajan. Seejärel lahkunud skaalast. Ei tea veel, kuhu pakkumisel paljudelt teadlitelt eeskujusid. Ma olen õppinud paljudelt kuulsustelt, kuid kopeerida ei ole ma kedagi tahtnud. Vaimustatud olen Marie kallasest tunnistas Mirella kreeni. Minu lemmikosad on liu ja Mimi. Eriti Mimi. Milano kriitikud on kirjutanud Mirella freenini kohta. Tema nimi on igas suhtes laulja suure tähega. Rohkem kui kaks miljonit avaldust saabusla skaala etenduste piletitele. Sellest suudeti ooperietenduste ja kontsertidega rahuldada 100000. Ülejäänud pidid leppima raadioga ja televiisori ekraaniga. Loomulikult ei suutnud need asendada vahetut kontakti, millised saame teatrisaalis viibides. Selge on aga see, et külalistekunst, mis väärib sõna suur jõudis miljonite muusika sõprudeni. Vaimustatud vastuvõtt publiku poolt oli külalistele väärikaks tasuks. Ma kartsin Moskvasse tulla, lausus oma intervjuus akustina terrin. Iiobi loetakse ju Venemaad passide kodumaaks. Kuid seevastuvõtusoojus hajutas kõik kahtlused. Selline publik nagu Moskvas on igale lauljale tänuväärne õhkkond. Minu sooviks on laulda lähemas tulevikus Boriss Kodonovi ja uuesti tulla Moskvasse, et seda laulda. Suures teatris lõpetas oma muljet akostinopherr. Loodame, et see peatselt teoks saab. Juba järgmise aasta algul lubas külalisesinemistele tulla ka Nikolai Keurov kelle suurepärast Don Basilio võisid meie vabariigi muusikasõbrad jälgida televiisoriekraanilt. Moskva lastele ei olnudki Eurovi nimi. Tundmatu oli Nikolai uru õppinud Moskva konservatooriumis. 1955. aastal saavutas laulja esikoha lauluvõistlustel Pariisis ning samal aastal toimus Sophia ooperiteatris Keurovi debüüt Don basiiliana. 1958. aastal laulis Keurov suures teatris märgistoffelist Kuno Faustist piiminik Boris kodunoonis ja Don Brasiiliat. Järgmisel aastal saabub Keurovile kutsela skaalasse, olles aluseks järgnevate hooaegade esinemisteks. Nikolai Urv võlus kõigepealt oma suurepärase häälega. Kõikides registrites ühtlase, jõulise ja karge värviga on ta tänapäeva laulja tüübi eeskujuks. Nagu kinnitasid laskala direktor Antonio kirin Kelly ja muusikaala juhataja Francisco seitsiliani. Moskvasse lubas Nikolai tagasi tulla juba järgmise aasta algul, et laulda Philipi Verdi ooperis Don Carlos. Oo. Oo oo. Jaa.