Vanad tarka Väine, möinen, ajad pikad milli elasi, laulis, laulusid, kuivasid hüvemai Tootsis, Kerli laulis päivad päevi järgi. Ühtejärgi ööd, sõnusi, mälestusi, muinasseede, loitsusid sügavaid, mida ei laula kõigi lapsed. Mõista. Kaugele sõnumit kanti laialt kuuldused kajasid väila möise laulmisest. Oskusest mehe osava viidi lootsest lõunasse. Kaugel põhjalas kõneljati. Nii pajatab Kalevala võib-olla enam kui 1000 aasta vanune runolaul. Ent Need värsid oleksid nagu loodud mehest, kes sündis Soomemaal alles sajand tagasi. Jean Sibeliuse jätkus elujõudu 92-ks aastaks. Muusika pakitses temas otsis väljapääsu ja lingis selle heli püüdes, mille arv ulatub paarisajani. Looming on nagu kaljus soome kallidest pinnast metsakuhil põhjamaa põlislaantest, vete peegeldus 1000 järve maalt. Tänu temale sai kogu maailm sajandivahetusel kuulda väikese rahva suurt muusikat. Kaheksandal detsembril 1865. aastal sündis Hämeenlinna sõjaväearsti Sibeliuse perekonnas poeg, kellele pandi nimeks Johan Julius Christian. Sugulaste hulgas ei olnud ühtki inimest, kelle elukutse oleks olnud seotud muusikaga. Kuid muusikat armastati ja sellega tegeldi vabal ajal. Ema ja vanem õde mängisid klaverit. Tõrus elav onu, kelle juures väike Shan tihti külas oli, käis pidevalt kontsertidel ja mängis hästi viiulit. Väike istus sageli klaveri juurde ja püüdis mängida. Üheksaaastasena hakati teda süstemaatiliselt õpetama, kuid siis osutus, et klaverimäng ei pakkunudki talle mingit huvi. Ise vabalt improviseerida. Seda küll. Aasta pärast esitas ta koduses ringis oma esimese programmilise teose tädi Eveline elu helides. Aga see oli mõeldud naljana ja võiti nii ka vastu. Mingeid imelapse või tulevase muusika kuulsuse tundemärke poissegi ilmutanud. Jean oli terve ja elavaloomuline laps. Humoorikas ja fantaasiaküllane. Mõtlesite välja igasuguseid põnevaid mänge ja oli laste eestvedajaks. Koolis tegi ta pidevalt kaasa näiteringis ja algatas õpilasorkestri mõtteorkestri pillideks olid trianglit kellukesed, suupillid ja savist viled. Jean mängis klaverit ja ühtlasi dirigeeris. Ta luges palju, eriti Soome ja Rootsi luulet, Anderseni ja Tobiliuse muinasjutte ja muidugi Kalevalat mis olid lemmikaineteks ajalugu, loodusteadus ja matemaatika. Tauri klassist täiuslik ema, herbaariumi omanik ja parim jahimees. Kuid loodusele ei lähenenud sibilius ainult natu realisti pilguga. Hoopis suurem oli emotsionaalne mõju, mida looduspoisile avaldas. Tema jaoks oli see tulvil helisid, lõhnu ja värve, mida teised ei tabanud. Ja elav fantaasia täitis kogu ümbruse muinasjutulist olenditega. 15 aastaselt hakkas šansibeerius õppima viiulimängu. See haaras ta jäägitult, võttis ära kogu vaba ja ka edu ei jäänud tulemata. Varsti oli ta lütseumi parim viiul. Ja organiseeris kodusid Trio. Linda mängis klaverit, noorem vend tšellot ja tema viiulit sängis võimaluse põhjalikult süveneda paljude klassikute ja romantikute teostesse ning andis ansamblimängupraktika, mis tuli suureks kasuks edaspidises heliloomingus. Viiul ja loodus need kaks suurt kiindumust ei seganud vaid täiendasid teineteist. Ütlus käikudele võtsin viiuli kaasa selleks, et kui tunnen kuskil vaimustuse tulva, oleks võimalik seda muusikas väljendada. Kala lahtis. Avastasin suure sileda pinnaga kivid, millelt avanesid vapustavalt kaunis vaade järvele. Seal andsin ma lindudele lõputuid kontserte. Ka lumise ümbrus ei vaimustanud mind vähim paadisõidul seisin sageli viiuliga purjeka vööris ja improviseerin merele. 1885. aasta kevadel lõpetas Jean Sibeliuse Hämeenlinna lütseumi. Venitati tulevaseks eluks. Sibeliuse meenutab. Minu vanaemal oli raske kujutledagi, et võiksin endale valida nii kahtlaste elatusvõimalustega karjääri nagu muusiku oma. Muidugi hindas kõrgelt mu muusikalist annet ja oli väga uhke mu loomingu katsete üle kuid paljas mõtegi muusikast kui elukutsest. Lihtsalt kohutas teda. Võttes arvesse kõike, mida ta oli teinud mu ema ja meie laste heaks pärast mu isa surma püüdsime võimalikult kaua talle mitte valmistada meelehärmi. Mees astus Helsingi ülikooli õigusteaduskonda ja samaaegselt ka muusikainstituut. Viiuliklassis sai tema õpetajaks suurepärane Ungari viiuldaja, sillad, muusikateoorias õppeasutuse rajaja Martin keelius. Kunst ei lase enda kõrval teist jumalat teenida. Onu, kes üliõpilast Helsingis külastas, leidis tema toas aknalaualt ülikooli stuudiumi jaoks vajaliku ajaloo õpiku. Avatud raamatu tolmukorraga kattunud lehed olid jõudnud juba päikese käes koltuda. Perekonnanõukogu otsustas anda noormehele vabaduse järgida oma kutsumust. Selgi alal ei läinud kõik libedasti. Hiljem meenutas tsiviilelus neid aegu muheda huumoriga. Iga inimese elus tuleb ette oma tragöödia. Minu tragöödia peitus otsuses iga hinna eest saada viiuldajaks Virtoosiks. 15.-st eluaastast alates olin ma 10 aastat peaaegu vahetpidamata hommikust õhtuni mänginud viiulit. Vihkasin tinti ja sulge. Eelistasin neile sädelevat poognat. Mu kirg viiuli vastu kestis kaua ja väga valus oli jõuda arusaamisele, et olin oma õpinguid alustanud liig hilja, et jõuda virtuoosi. Raske karjäärini. Olin selles eas, kus järgitakse oma mõttekujutusi ja hoidutakse viimase minutini tõele silma vaatamisest. Kuigi Sibeliuse muusikainstituudi üliõpilasena mängis kaasa mitmetes kammeransamblites tuli peamine tähelepanu siiski pöörata kompositsiooni õpinguile. Martin vegi. Ilus oli nõudlik pedagoog. Mida võimekam oli õpilane, seda rangemalt temasse suhtus. Sibeliuse lubasid tema silmapaistvad eeldused nõuda eriti palju instrumentaalne kammermuusika, mida ta üliõpilasaastail viljeles laskis juba aimata noores heliloojast kindla vormitunnetuse ja polüfoonilise stiiliga tulevast sümfonisti. Lõpetanud muusikaõpingud Kodumaal Sa Jean Sibeliuse võimaluse täiendada end stipendiaadina Berliinis ja Viinis. Saksamaa pealinn oma elavat kontserdieluga lubas tutvuda paljude erinevate heliloojate teostega kuid üldine Wagneri jumaldamine oli talle vastuvõtmatu. Pettumuse valmistas ka tunnustatud helilooja ja teoreetik Albert Becker, kelle juurde ta Helsingist kaasa antud soovituskirjaga end täiendama suunati. Beckeri juhtlause oli olgu kasvõi igav, peaasi, et heas stiilis. Tsiviilelus kirjutas telearvutult huugasid nii vokaalseid kui instrumentaal-seid kuid ikka oli tal tunne, et tegeleb millegagi, mis on ammu ajast ja arust. Hiljem ta aga tunnistas, et need ranges stiiliharjutused on heliloojale niisama vajalikud kui skulptor-ile. Anatoomia õppimine. Hoopis enam meeldis noorele soomlasele Viinis. See linn oli üleni täis muusikat. Siin oli tunda veel Schuberti, Beethoveni, Mozarti vaimu. Tugevad pedagoogid Robert Fox ja Karl Kuld. Mark andsid talle palju kasulikke teadmisi kompositsioonitehnikas. Tema helitöödes oli aga nii palju oma rahvusliku, et need tundusid pedagoogidele õige võõrad. Seismises arengus läks noor komponist täiesti oma rada. Ta isegi ei osanud öelda, et mõni helilooja oleks talle otsest tugevat mõju avaldanud. Peamisteks mõjutajateks olid tema enda sisemine loomistung. Soome loodus ja rahvaviisid. Naasnud 1891. aasta suvel kodumaale kolisonsibiiliust tulvil reipust ja ilu, rõõmu. Kõik huvitas teda. Tema vaimustus nakatas teisigi. Kui noor inimene, kes oskas mõnu tunda kõigest heast sigarist, huvitavast vestlusest, lõbusast seltskonnast, loodusest. Paljud tema tuttavad on rääkinud, et tsiviilju seal oli värviline kuulmine. Laama suur oli tema jaoks sinine, tuuma suur, punane, sama suur roheline Reimo, suur kollane. Helilooja on ise väitnud, ehk kirjutab ainult seda, mis tema siis on juba valminud ja kuju võtnud. Ta ei mõelnud, millist pilli kasutada mingis osas. Ta kuulis oma sisemuses juba valmis korkistreeritud muusikat. Ta ei kirjutanud oma teostest algul klaviiri vaid otsekohe partituuri. Ottu jõudsid suured teosed paberile sageli õige lühikese aja jooksul. Kui kaua ta neid aga mõttes oli kandnud, see jäi üksi autori teada. Kodumaale tagasi jõudnud, üllatas noor helilooja publikut mitme uue suurvormilise teosega järjest. 1892. aasta kevadel kanti ette monumentaalne sümfooniline kantaat kullerva, mis näitas autorit juba küpse meistrina. Samal aastal jõudis kuulajani. Teni sümfooniline poeem saaga, mis tõi heliloojale ülemaalise ja peagi üleeuroopalise tunnustuse 1892. aasta suvel Jean Sibeliuse abiellus. Noorpaar veetis Mesinädalad Karjalas piielisi järvel. Siin oli Sibeliuse esmakordselt võimalus kuulda, kuidas rahvalaulikud esitasid Kalevala runoosid. Helilooja oli hämmeldunud sellest, kui täpselt ta oma teostes oli tabanud iseloomuliku ja rahvalähedase, mis annab Ronadele nende omapära. Ta ei olnud oma teostes kasutanud ühtki rahvalaulu, kogu muusika oli sündinud temas endas. Nii oli see ka kogu tema hilisemas loomingus. Ja ometi levis laialt arvamus, et Tseebeenius kasutab teemadena otsest rahvamuusikat. Ju siis see muusika, mis oli sündinud sama looduse keskel loodud samade inimeste poolt, kellest ta ise pärines oli talle seesmiselt nii omane ja ainuvõimalik. Eepos Kalevala oli kogu Soome ärkamisaja ja progressi eest peetava võitluse lipuks. Sellel tammutasid ainet kunstnikud, kirjanikud, heliloojad ka šansi. Piirlus pöördus veel korduvalt tagasi Kalevala teemade juurde. Nende 896. aastal kanti ette tema sõit, lemmin, käinen, mis koosnes neljast sümfoonilisest legendist. Selles, oma teistes programmilistest sümfoonilistes teostes, pole tsiviiljus püüdnud anda muusikalist illustratsiooni tekstile. Ta püüab alati üldistava abstraktse poole väljendab kirjanduslikust ainest tekkinud mõtteid ja tundeid sest tema jaoks algas muusika alles seal, kus sõnad lõpevad. Nii oli see noor pilveteostes, nii ilmneb see veelgi selgemalt kujul 60 aastase meistri loodud sümfoonilise spoimis. Tabi ole ülemlaulus-Soome metsadele. Ilus töötas pedagoogina Helsingi muusikainstituudis ja orkestrikoolis. Hoolimata suurest koormusest jõudis ta kirjutada järjest uusi helitöid. Sageli oli käsil mitu teost korraga. Suurimate kompositsioonide kõrval sündisid laulud ja klaveripalad, kammeransamblid. Inspiratsioonitulv tahtis heliloojal lämmatada. Ta ise ütles. Kõige õnnetumad on need heliloojad, kellele töö on seesmine sund. Mina olen just selline õnnetu helilooja. Sajandivahetusel ületas Jean Sibeliuse muusika kodumaa piirid eeskätt jõuliste Skandinaaviamaade ja Saksamaa kontserdisaalidesse. Peagi mängiti tsiviiljust kogu Euroopas. Sagenesid küllakutsed paljudesse maadesse dirigeerima oma teoseid. Iga külaskäik rikastas heliloojat uute muljetega, kuid röövis aega, mis oleks kulunud loominguks. Ta loobus pedagoogitööst ja ütles ära austavatest kutsetest mitmetele välismaa muusikaõppeasutustele, kes pakkusid talle professori kohta. Ta ei tahtnud lahkuda Soomest oma loomingul letitelt. Jean Sibeliuse Ilutöö kaaluvaim osa on sümfooniad. Seitse suurteost loodud veerandsaja aasta jooksul on autori enda sõnade järgi teevad pihkimused. Kaasaegseid otsisid tihti Sibeliuse sümfooniad, deski programmilisust, mingit kirjanduslikku allikat. Helilooja vaidles sellele vastu ja rõhutas, et kõik seitse sümfooniat on puhtalt absoluutne muusika ja põhinevad ainult tema enda muusikalistel mõtetel. Sümfooniast nägi ta instrumentaalse draamat, mis võimaldas anda suuri üldistusi ja psühholoogilisi sügavusi. Sisu on peaasi, mittevorm, rõhutas tsiviilelus. Sageli arvatakse, et sümfoonia olemus seisab tema vormis, aga nii ei ole. Muusika loob endale ise väliseid raamid. Sonaadi vormiski on midagi igavest. Seegi peab tulema seestpoolt. Kui ma näen, kuidas muusika ehitab endale vormi mõtlen tihti, kuidas vesi kristalliseerub ilusateks jää lilledeks igavesti seaduste järgi. Jean Sibeliuse kirjutas järjest uusi teoseid, propageeris dirigendina innukalt oma ja teiste soome heliloojate loomingut. Ja äkki, 1929. aastal toimus järsk pööre. 10 kolme aastane helilooja ei avaldanud enam ühtki uut teost ega tõusnud dirigendipulti. See oli kõigile suureks mõistatuseks, sest maestro oli endiselt terve ja elujõuline, tundis elavat huvi kogu maailma muusikaelu vastu, luges palju, kuulas raadiot ent ta ei lahkunud aina last oma villast järve enda hääl, kus oli elanud juba veerandsada aastat ja loonud suurema osa muusikast. Aino laukesed olid külastajatele alati avatud. Sloveenias oli endiselt lahke võõrustaja ja tark ning vaimukas vestleja. Iial ei keelanud abi ja nõuannet noortele muusikutele. Ainult küsimustele omaenda loominguliste plaanide kohta jäi ta alati vastuse võlgu. Ühes vestluses ütles ta. Muusika loomine on läbinud punaseni, higine kogu mu elu. See on ikka veel nii. Sellel tööl on minu jaoks praegugi niisamasugune võlu kui noorusaastatel. Võlu, mis tuleneb ülesande raskusest. Ärgu keegi arvaku, et vanal heliloojal on kergem luua sest ta ju teab, kui tõsine on tema kunst. Aastatega nõudmised enda vastu kasvavad. Kogu pika elu jooksul on mulle suurimat rahuldust pakkunud see, et olen suutnud paljust loobuda. Võib-olla kõige rohkem jõudu olen pühendunud just nendele teedele, mis ei ole kunagi valmis saanud. 20. septembril 1957. aastal juhatas inglise dirigent sääršant Helsingis Sibeliuse viienda sümfoonia ettekannet. Niisugustel puhkudel kuulas helilooja ise tavaliselt ain, olles raadioülekannet. Tema tütar aga viibis saalis. Tol õhtul oli tütre kohv tühi. See tekitas ärevust orkestris kui publikus. Peagi katkestasid kõik Soome raadiojaamad saated ning kurva teate järel kõlas eetris toonela luik.