Pianistina kui ka teisegi interpreedi kuulsus tuhmub aastatega ainult üksikute, eriliselt silmapaistvate kunstnike saatus ületab aja piiri. Heinrich nõichaos, kelle kontserttegevus algas sajandi esimesel kümnendil ja kestis sajandi keskpaigani mängis end rahvusvahelise mainega pianistidel. Kultuurse muusikuna tundis Heinrich Ihaus põhjalikult kogu klaveriliteratuuri. Tema puhangulisele, temperamendile ja impulsiivselt kunstniku tüübile sobis täiuslikult romantilise ajastu muusika. Suumann šopäen, list praam seas, krabin olid Heinrich nõi house'i repertuaaris esikohal. Aga võib-olla veel säravam oli tema aastakümneid kestnud pedagoogi tegevus Moskva konservatooriumis. Vähesed valitud õpetajad võivad pidada end ajastu suurimate pianistide kasvatajaiks ja Heinrich nõichaus on üks nendest. Professor nõichausi klaveriklassi lõpetanud, kümned vähem ja rohkem andekad pianistid nende seas sellised suurused nagu Emil kiirels anatoorivedernikov, Heinrich nõikhausi, poeg Svjatoslav, nai Haus. Neist piisanuks oma nime jäädvustamiseks koolkonna rajajana. Heinrich nõikhausi pedagoogitööd kroonib meie sajandik geniaalse maid. Pianist Svjatoslav Richter. Praegu kuuletegi Svjatoslav rihterit esitamas pela partaki klaverikontserdi esimest osa, saatjaks Ungari riiklik orkester Jaanus Sharantšidki juhatusel. Aastate jooksul talletatud mõtted, tähelepanekud ja arvamused kristalliseeru seid targaks raamatuks pealkirjaga klaverimängukunstist. Hõivatus interpreedi ja õppejõuna jätsid märkmete kirjapanekuks vaid puhkusenädalad. Pikkamööda kaante vahele jõudnud raamat on kvintessents üksnes olulisest. Heinrich nai-house'i piirdu klaverimängu metoodiliste seisukohtade esitamisega. Iga kitsalt erialast sõlmküsimust seostab autor peanismi esteetiliste seaduspärasusega. Isikupärane sõnastus, ootamatud ja tabavad võrdlused ning kujundlik ütlemisviis teevad klaverimängu kunsti nauditavaks kõigile muusikahuvilistele. Järgnevalt kuulete lõike klaverimängukunstist. Muusikateose kunstiline kujund, tunnistan, et antud Pealkiri äratab minus kahtlust. Tean, et selle üldlevinud mõiste sisu on kõigile arusaadav. Aga kas muusikateose kunstiline kujund ei olegi siis muusika kõigi oma elementidega? Seostuvad ju meloodia, harmoonia, polüfoonia ja teised koostisosad üksnes muusika, emotsionaalse ja poeetilise tähendusega. Kui palju olen kuulnud pinnapealse muusikalise haridusega noori mängimas suurte heliloojate teoseid? Sellisel juhul muutus selge muusikaline kõne abituks lobisemiseks. Karakteriloogika asendus vähe seostatud põhjuslikkusega. Taolises ilmetus mängus puudub läbitunnetatud muusikaline kujund. Täiesti erinev on aga näiteks Svjatoslav Richter interpretatsioon. Ta võib mängida noodist igasugust muusikat, olgu see ooper, sümfoonia või klaveriteos. Iga oopus kõlab kohe peaaegu eksimatult nii tehnilises kui sisulises tähenduses. Milles on nende võrdluste mõte? Muusikalisest kujundist on kirjutatud ja räägitud palju. Peaaegu alati on silmas peetud mingit kujuteldavat keskmise õpilase tüüpi kuid iga õpetaja teab, et tegelikkuses kohtab äärmiselt erineva võimekusega õpilasi andetutest kuni tõeliselt andekate indiviididena. Järeldus on ühene. Töökunstilise kujundiga sõltub igal konkreetsel juhul õpilase individuaalsuse Est. Denissi terrass kuuvalgel mängib Svjatoslav Richter. Mida võimekam muusik, seda väiksema tähenduse omandab töö muusikalise kujundiga. Kuid just siit algab kirglik süvenemine, mida suurte kunstnike biograafias tunneme loomepiinade nime all. Ruubel maalist eemani pead 40 korda geeniaalsusest, mitte andetusest. Iga loominguline kunstnikkonna oma õpetajale samavõrra salapärane nagu aatomfüüsikule. Edukus eeldab õpetajapoolset pingsat vaimutööd, mõistust, talente ja teadmisi jõudmaks keeruka indiviidi mõistmiseni. Meenutan pisutama õpetajat Leopold Kodovskit keda üksmeelselt peeti klaverit, tehnika Virtoosiks. Lõpult Kodovskil oli palju eri rahvusest õpilasi, kes lootsid temalt saada imetehnika retsepti. Kuid see oli asjatu lootus. Kodovski ei rääkinud mängutehnikast selle sõna tavalises tähenduses kunagi. Kõik tema märkused olid suunatud eranditult muusikaliste ebatäpsuste parandamiseks. Absoluutselt veatule nooditekstile toetudes nõudis Kodovski maksimaalselt loogilist ülesehitust ja väljendusrikast kõlavust. Taustas tõsiseid muusikuid, kuid suhtlus Salvava irooniaga pianistidesse, kelle mõistus jäi sõrmede väledusele alla. Kodovski ei olnud niivõrd klaverimängu kui just muusikaõpetaja. Ja selline peaks olema iga tõeline pedagoog. Šotaan valss, destuur number 13 esitab neljade Vidovitš. Nimetaksin oma töömeetodit kasvandikega optimistlikuks skeptitsismi iks. Pedagoogitegevuse jooksul olen jälginud intuitiivset veendumust. Iga õpilane tuleb püüda viia muusikateose mõistmiseni, mitte aga kohandada ülesannet õppuri tasemele. Kompromisse ei teinud maga kõige nõrgemate suhtes. Nii mõnigi kord pidasid kolleegid minut ongi Hotliku võitlust asjatuks sest andetu lihtsalt ei küüni antud teose mõttesügavuseni. Vastasin neile. Armsad kommersandid, te tahate sajaprotsendilist edu, kuid mina olen rahul kümneprotsendilise õnnestumisega. Optimistliku skeptitsismi positsioon nõuab õpilaselt intensiivset tööd ja see on ainus võimalus keskpärase ande arendamiseks. Tean hästi, et 10 protsendi kasutegur ületab tegelikkuses 100 protsendi näilise edukuse. Arendades nii muusikalisi intellektuaalseid kui artistlike oskusi, võib loota teatud elasiminekule. Pole ükskõik, kas tunda viit või kahtekümmend viit. Beethoveni klaverisonaati teoseid läbi mängides areneb kujutlusvõime tunduvalt. Kõigekülgselt tuleb suunata noore inimese huvi teiste kunstiliikide, eriti poeesia, maalikunsti ja arhitektuuri suunas. Nii avardub arusaamine kunstniku missioonist ja eetilisest vastutusest. Esimene osa andante con variatsiooni Beethoveni Sanaadist number 12, oopus 26 esitab Svjatoslav Richter. Ühtteist rütmist. Muusikateose rütmi võrreldakse sageli elusorganismi pulsiga. Terve inimese pulss lööb ühtlaselt kiirendades või aeglustades füüsiliste ja psüühiliste ärrituste mõjul. Majaka Plinkimine või kella tiksumine toimub meetrilise korrapärasusega kuid mitte sellise rütmilisusega, nagu näiteks merelainetus või viljapõllu voogamine. Hea muusikaline rütmitunne eeldab teose tempomuutuste seost mingi kindla helivältusega. Huvitav rütmiline analüüs on tehtud Screabini poeemi Opus 32 jäädvustusest autori ettekandes. Vaatamata küllalt märgatavatele tempolistele liikumistele jääb keskne noodivältus, milleks antud teoses on veerandnoot metronoom järgi antud piiridesse. Olen sageli selgitanud õpilastele tempo Rubato olemust. Rubare tähendab itaalia keeles varastama kui te näpate aega ega tagasta seda peatselt olete varas ausalt taastate ajalise tasakaalu juhul kui kiirenduse vahetate välja aeglustusega. Screabin poeem oopus 32 autori esituses. Pean tunnistama, et rütmiliselt laialivalguv esitus on minu jaoks muusikaline müra kuid tuleks valida kahepuuduse, meetrilise ja Arritmelise esituse vahel. Eelistaksin esimest. Muidugi on mõlemad võimalused kunsti küpsusest kaugel. Mõned interpreedid muudavad pidevalt tempot, jätmaks muljet sundimatust Rubato tunnetusest. Tegelikult mõjub selline näiliselt huvitav tõlgendus veel hallimalt, kui meetriliselt liigselt vaoshoitud esitus. Ehtne tempo Rubato nõuab dialektiliselt lähenemist. Mida enam tajub pianist teose rütmiliste struktuuri, seda loomulikuma, vabadusega võita, sellest kõrvale kalduda? Arvan, et rütmitajus nagu kunstis tervikuna peab valitsema tasakaal. Harmoonilisuse all mõistan kõigepealt terviku tunnetust täiuslikkust. Imeliselt harmooniline on näiteks Vassili Plaženn ei kirik Moskvas, võim tootšide palee Veneetsias, disharmooniline minu jaoks. Ja number 14 Tškaalovi tänavas, milles ma elan. Rütmiliste tasakaalu olemasolu või selle puudumine ettekandes on kõigile tunnetatav, ehkki seda kirjeldada on raske. Rütmiline stiihia peab olema allutatud distsipliinile. Mänguline vabadus tuleneb rangest loogilisest süsteemist. Kaks kolm kõrvalekaldumist rütmistruktuurist annavad Richteri harmooniliselt esitusele ilmet kuse, mida teine pianist ei saavuta kümnete rütmiliste vabadustega. Bardakk allegro varbaro mängib Kledaksel lood. Olen kuulnud suurepäraseid pianistide virtuaalse, kuid kahjuks puudus paljudel neist terviku tunne. Ja sellepärast ei suutnud nad kujundada ühtki sonaati ega kontserti tsüklilisele teosele vastava vormitunnetusega ette väike vormis teosed kõlasid meil suurepäraselt, lahkasid nad ka mitmeosalise Opuse eraldiseisvateks lõikudeks. Hea pianisti jaoks on suur vormis teos nagu linnulennult haaratud maastik, milles peegelduvad samaaegselt nii tervik kui detailid. Ühes kirjas kellelegi tuttavale on Mozart rääkinud loomeprotsessist, mis kokkuvõtlikult oleks järgmine. Heliteos valmib tal enne noodipaberile jõudmist mõttes. Vaimusilmas teost kujundades süttib selle looja üha enam jõudes seisundini, mil talle tundub, et viivuks kuuleb ta sümfooniat algusest lõpuni tervikuna. Suurteos on korraks tema ees nagu õnn. Peopesal. Need olid tema elu kõige õnnelikumad hetked. Igaüks, kes vähegi taipab loomingu psühholoogiast, mõistab, et Mozart kirjeldab inimvaimu kõrgeimat võimet. See on salapäraga ümbritsetud loomeprotsess, mille ees peab vaimustusest pea langetama. Tunnustan Väljapaistva itaalia pianisti Ferrutšhobusooni seisukohta. Iga interpretatsioon võib-olla originaali lähedane või halval juhul sellest kaugele maha jääda. Mida individuaalsem andega pianist, seda suurema tõenäosusega jõuab ta originaalis stiilse tõlgenduseni. Listinessistowass Anatoli vedernikovi esituses. Helist muusika see on heli. Ta ei kasuta nähtavaid kujundeid ega sõnu ja mõisteid. Muusika avaldub helides. Nagu arhitektuuris maalis või kirjandusteoses avalduvad muusikaski seaduspärasused kooskõlas looduse, ajaloo ja inimkonna arenguga. Kultuurse kõla saavutamine nõuab pikaajalist tööd. Kui Majakovski oma kõnes finantsinspektoriga räägib, et poeediks kujunemise tee on pikk, selleks kulub puud soola, siis võin lisada, et pianistiks saamiseks kulub tonn soola. Luuletus võib mõttes valmida ka linnatänavail jalutades, ent klaverimängu õppimiseks on vaja instrumenti. Klaver on täiuslik mehhanism, millel võib edasi anda kõiki inimlikke tundeid. Aga mängutehnika omandamine nõuab märksa suuremat füüsilist ja vaimset pingutust kui sõnakunsti. Saladuste valdamine. Kandva kõla saavutamiseks olen kasutanud järgmist võrdlust. Mõiste pianist diaklaver koosneb tegelikult kolmest momendist. Esiteks peab mängija olema dirigent ja kujundama teosest terviku. Kaks kätt ja jalga moodustavad orkestri. Ja kolmandaks peab klaver instrumentaariumi na helisema sama värvikalt nagu sümfooniaorkester. Siis kõlab instrument täiuslikult ja interpreet varitseb kõlavärve nagu maalikunstnik pintslit. Schotten esimene osa allegro maist, osa klaverikontserdist number üks esitajad Emil kiilels ja Philadelphia sümfooniaorkester Reinormandi juhatusel.