Tere, head raadio, kahe kuulajad Vabaduse väljakult läheb eetrisse kõigi aegade 35. ja ühtlasi selle aastanumbri sees viimane kinovärgiga. Mandariinisaade Meil on siin raadioplatsil istumas, nagu ikka filmikriitikud Emilia Toomela. Ralf Sauter, Andrei Liimets, tere ja mina Maarja hinda olla. Aasta hakkab läbi saama ja seega on aeg teha kokkuvõtteid tänaseks saateks oleme kokku pannud lõppeva aasta parimate kodu- ja välismaiste filmide edetabeleid. Aga tegu ei ole veel kuldmandariinide jagamisega, vaid väikeste vahekokkuvõtetega mahlased ja magusad, võib-olla ka mõned hapukamat kuld. Mandariinid saavad küpseks juba uuel aastal. Aga enne topitama hakkamist räägime kahest parasjagu kinoekraane nõutavast filmist, mis aga meie edetabelisse jõudnud. Nendeks on. Laalalenud rõugu on. Kui Michel Hazanaviciuse artist kaabu kergitus, siis Hollywoodi mustvalgetele trump filmidele 2011. aastal parima filmi Oscari võitis, kirjutas varalahkunud filmikriitik Roger iiberted kujutab sedasama tiimi, kes selle filmi taga oli ehk siis lavastaja Hazanaviciuse ja peaosatäitja Johnson lääni taaselustamas. Ameerika muusikali päris nii ei ole läinud, aga, aga see märkus oli ometi prohvetlik, sellepärast et viimased aastad on Hollywoodi vallutanud, tõeline selline selliste nostalgiafilmide minevikku vaatamata filmide tulv, mis on tänaseks jõudnud ka sarja maailma ja minu meelest kahjuks sedasama tendentsi peegeldab ka Ameerika ühiskonnas toimumisest. Ameerika viimased presidendivalimised. Suuresti ju peegeldavad seda, et inimesed tahavad justkui mingisse paremasse ajastusse tagasi, kui kõik oli justkui selgem ja loogilisem ja lihtsam. Seda fenomeni tabab minu meelest kõige paremini viimane South parki hooaeg, kus kõik tegelased söövad mingeid väikeseid marjakesi, mille nimetan membriberis. Ehk siis mäletamis marjad, mis on sellised viinamarjataolised, väikesed asjakesed, mis kogu aeg sellised yriteerival ininal karjuvad. Mäletate mäletan pliiatsiga? Ja mulle mulle isiklikult on sellisest nostalgiahaldusest natukene kopp ette saama hakanud, maakeeli aga tundub, et nõudlus sellele järele on jätkuvalt päris palju, sellepärast et kuigi Hazanaviciuse seal ei ole muusikali tegemiseni jõudnud, on selleni jõudnud Hollywoodi ukse raginaga maha murdnud Damien Shell trummidraama võt Blaž lavastaja, kes on siis teinud ära tõesti väga Ameerika filmiklassikat meenutava tantsu ja laulufilmi La La Land California unistused, kus on siis peaosades Ryan Gosling, Emmaste hull? No tegemist on, ütleme, sellise riskantse filmiga ta ei ole kindlasti selline, mis igaühele kohe peale läheb, et tegemist on muusikaliga, nagu Andrei mainis, siis ta jäljendab ikka väga sellist Hollywoodi vana filmiklassikat, et kergelt Meie ütleme, Frank kapra teosed, Stanley Downen Singing in the Rain näiteks võib siis kohe kangastada seda vaadates ja ma ütleks, et tegelikult uus ja vana siin harmooniliselt töötavad väga ilusti koos. Ja noh, paraku jäi selline tunne siis lõpuks, et mulle meeldisid nagu osad sellest, aga mitte tervik, ütleme, dementsuse puhul meeldib ja kindlasti palju tugevam, ärge siis seda passi kuulmiseni tõstis. Tänane film, et ta oskab teha muusikafilmides huvitavaks ja kui ma ütlesin, et mulle meeldisid osad sellest, siis ma ei pea silmas niivõrd laule, mis siin esitatakse, vaid näiteks stseeni, kus siis loojangu asengi tegelane ütleb, et džässmuusikat ei saa lihtsalt kuulata, et ta ei ole nii põnev, kui sa seda kuulad. Sestan kosemas Tonyga selles klubis ja siis ütleb, et seda tuleb vaadata, et kuidas kõik need pillimehed koos töötavad ja, ja enda rolle mängivad. See on nagu armastusloona väga hea minu arust, et noh, ütleme kui rääkida tervikust. Muusikaline selline enam-vähem kuigi siin oli kohti, kus mulle pidi nagu meenuma, et tegemist muusikaliga tse muusikaline osa ei ole siin nii esiplaanil, kui võiks arvata. No ütleme ka sellise noh, oma unistuseni pürgimisena loona, aga mitte kõige toimivam, kuigi Hollywoodist sel aastal on valminud ka selliseid teravamaid filme nagu elanikelt salati või siis Nicolás, Manning, rähni neoonteemal. Jääd la lend on selline emotsionaalne ja mänguline film, mida ilmselt kõik romantikud juba peaosatäitjate saien Goslingu MS Tony tõttu vaatama lähevad. Püütud on uuendada siis vanakooli muusikali ja ilmselt ka selline esimene paralleel võib paljudel tulla ka kriisiga, ma usun, et see film oli loodud küllalt suurte joonidega, aga jah, et kohati ennast ei õigustanud ja selle filmi juures kusjuures vältina ütlesid, et sulle see armastusloo kool ei meeldinud, mulle just oli see osa, meeldis kõige rohkem. Et selle filmi sisuks on siis see, kuidas üks noor neiu püüab oma näitleja unistuste poole, samal ajal Paristana kohvikus töötades ja siis noormees, keda kehastab siis raien Gosling, igatsev luua oma džässiklubi ja SF film, jah, ma arvan, et kui keegi küsiks mu käest, et kas soovitad seda minna, siis enne jõule sellisel nostalgilise rajal ilmselt soovitaksin küll. Ja see film on ka nomineeritud kuld kuldgloobustele isegi neist kahele parima režii ja stsenaariumi eest. Nii et no vaatame, kuidas sellele filmile auhindadega läheb. Hetkel tundub jah, et publikumenu võib-olla nii suur ei saa olema. Ta on tegelikult isegi vist rohkematele kuldgloobustele nomineeritud, aga neile kahele ka ma olin väga suur võit, plassi austaja, see oli mul tol aasta üle-eelmise aasta lemmikfilm ja ma mäletan, et see oli kuidagi nii siiras ja nii raju ja seal oli lõpusse pikk trummisoolo, mis on üks siukseid energilise energiast enim tulvil seene üldse võib-olla viimase dekaadi filmidest. Ja nüüd, kui see tal alanud ja on väga-väga positiivselt vastu võetud Ameerikas ja tundub, et see saab olema ka üks suuremaid pretendente Oscaritele, sealhulgas ka parimale filmile siis ootused olid ilmselgelt väga-väga kõrgel ja noh, kahjuks need võtmed ootused said sellele filmil vähemalt minu puhul natukene saatuslikuks. Mulle tundus ta kuidagi tühjavõitu käsitööna õudselt hästi tehtud, need näitajad on head, minu meelest stsenaarium on päris nutikas, dialoogid on hästi kirjutatud, need tantsu ja laulunumbrid on üle keskmise meelelahutuslikud. Selle filmi värvipalett on väga-väga efektne. Aga minu jaoks kõige olulisem filmi Holon puhul on peaaegu alati see keskmine lugu ja see lugu ise ei köitnud mind eriti, et esiteks nende omavaheline armastuslugu kuidagi mindi haakinud selle pärast ära, et mulle ei tundunud, et see oleks kuidagi eriline või need tegelased oleks erilised, jälle ei pea olema. Ma kuidagi ootasin, et ta mind emotsionaalselt rohkem kaasa kannaks. Vip plassiga, ma olin kogu aeg kaasas ja võib-olla ei ole aus võrdlus, aga selle filmiga lihtsalt mul jäi see suur etteheide, kuni lõputiitrite nii välja, et kordagi ei tundnud nii nagu parimate filmide puhul, et ta mind päriselt kuidagi endaga haaraks ja kuhugi välja viiks, et ma olin kuidagi nagu distantsilt, vaatasin selle filmi. Ja täitsa nõus sinuga, Andrei, et kui klassi puhul võlus just see, et see oli nii tohutult vahetu ja siiras ja emotsionaalselt võib-olla nagu hästi selline otse edasi antud filmi, siis la lend vastupidi. Nii meestel Eesti selline teadlikult loodud film, kus ühelt poolt oli hästi palju vihjeid 50.-te muusikali filmidele ja seal oli palju sellist retrosära ja glamuuri, aga teiselt poolt Ta oli püütud täiesti teadlikult kisada selliseid moodsaid elemente, näiteks see, kui peategelane Miieteistel erinevatel kästingutel ehk siis püüdis saada näitleja rolli filmidesse, siis seal oli just selline hästi reaaleluline moment, kus nendel kästingu tegijatel oli ikka täitsa suva. Ja see asi käis nii nagu tänapäeva filmides käibe kässimix vana ja uue vahel oli kuidagi liiga nagu nagu õpikust välja võetud või kuidagi selline ei läinud kokku, ei sulanud kokku kunagi üheks voolavaks looks. Hämmastav on ja Rain Gosling on mõlemad sellised näitlejad, kes meenutavad 50.-te 40.-te filmi. Tähtis, et temast ei ole, oli mainitud ka õieti siis niisamuti ja vähmastowni puhul ma tegelikult tunnen, et on oma karjääris nagu selles faasis, kas ta võiks mängida mingis hästi sellises tõsises sünges draamas maid, rimi sõltlast, kes on rase ja prostituut. Ja ta ikkagi mängib neid treilereid, punnsilm, nukuke, kes teeb kogu aeg õõs. Aga kokkuvõttes, minu meelest jäi mulje, et silm on nagu hästi selline peen roog, mida saab kuskil kallis, restoranis on sihuke hästi tillukene, jube ilus välja. Sa tead, et kokk on meeletult vaeva näinud igav, peensusi senisele aegs täpselt konstrueerinud, aga see ei täida kõhtu. Ah, kuule superrööpmelist, kujutasin ette, kuidas see peenfilm, kus raien kosin, kus me oleme restoranis, raiencocing mängib klaverit ja on pannud selle restorani mõisniku rolli, et siin tõesti tunda vehilised võib-olla võib-olla siis näitlejad ei saanud piisavalt näidata või oli neile antud selline roll, kus nende ei suutnud alati seda teha. Muusika poole pealt see alati ei küündinud tegelikult selleni, mis muusikalifilmideks. On kõige Goslingu liikumine siin tegelikult kohati lahe, et vahepeal ühes teenis, hüppab nagu pingi peale kuskil pargis. Jää muusikaline või noh, niuke rütmika ja liikumine on väga kihvt, aga just muusikapool, kus muide klaveri dublaaži te olete õnnestunud näiteks. Super ilusad pikad kaameravõtted on siin, mis tekitavad võib-olla võrdluse Prühmaniga sama temast mingis. Aga kahjuks vist kõik, oleme ühel nõul, et ei ole kõige selline vaimustavam teos, lihtsalt selline efektne Claudia plii saab, nagu öeldakse, siis läheb Ameerika kriitikutele ilmselgelt väga hästi peale, sest seal on seal tõesti soojalt vastu võetud. See oli see, kuidas mulle kukkus raha, kui Andrei jälle Donald Trumpist rääkis, aga nüüd kuulame natukene muusikat ja tänases saates mängime rangelt filmimuusikat, vaid võtsime vabaduse, igaüks valida ühe endale meeldiva loo lõppevast aastast. Ja esimesena kuulame Andrei valitud lugu, seega Andrei, räägi mõne sõnaga, mida täpsemalt kuulama hakkame. Tegelikult põhjendas väga lihtne oleks võinud ilmselt muusikastele illustreerimiseks valida mõne Leonard Coheni võlgnik Eivi loaga võtsin pala, mis kuidagi minu jaoks väga häid emotsioone kandis ja ennekõike on see tribuut Maarjale, kes seda ansamblit mulle üldse tutvustas seda kunagi selle lasteaia sees. Meil siin saates lastes. Sent, motell poolne ken. Ja liigume edasi ühe silmini, mida paljud on pikisilmi kindlasti oodanud, eriti need, kes armastavad valgusse Leida suuri kosmoselahinguid, nimelt välja tulnud USAst arvulise film, mõned aastad tagasi omandas Disney Starbucksi õigused ja on nüüd töötavad täistuuridel, et jutustada uusi arvursil lugusid. Ja seejärel on muidugi olete olnud suur fännibaas juba esimese filmi väljatulekust ja selle populaarsus ei näi sugugi kahanevat. Ja selleks on siis roogu, on tähesõdade lugu, mis räägib siis mässulistest sõdalasest siin ersast, kes astub lahingusse impeeriumi vastu, kuna tema enda isa oli ka seotud esimesest Star Warsi filmist tuttava super Relva supertähepesto surmatähe, vabandust loomisega ja kuidas lahing siis välja kukub, saab juba filmi vaadates teada ja tegemist on siis konkreetsemate. Aga et selle tegevus leiab aset enne 77. aasta Stagoosi sündmusi, mis on eksele selliseid innovaatilisemaid. Minule meeldivad väga valguskaablid ja ma olen väga suur staar, Boysi fänn ja eriti hea meel mul oli, et kosmoses pakutiga Talvurisi neid Kapkik sisse muffineid oli solvunud Superite taast võideritega tart veider jama ja ainult üks arusaadavatel põhjustel tegemist jah, Rõuge nii näol on siis Star Warsi eepilise sarja seitsmenda, kõige uuema filmiga ja järgmist on juba ooteoodata tegelikult järgmisel aastal, et väga tihe töö ja siin on siis. Ah, ma ei tea siin seiklusfilm, mis ilmselgelt on mõeldud Starvursi fännidele. Isegi üheksas kui arvestada Glognoosiga, sest Varssavi selline seitsmes ja see on siis kaja multikas oligi hõlvajadel. Okei, ma vaatasin nende kodulehelisi seitsmendale märgitud, aga jah, ja teised oma tegevuse poole pealt väikseks jääma nagu kolmanda ja neljanda osa vahele. Ja jah, aga mis ma öelda tahtsin, oli see, et see on seiklusfilm, mis on mõeldud Star Warsi fännidele ja täis erinevaid vihjeid varasematele filmidele. Kujutan ette, et kui neid eelmise ei ole näinud, et siis see ilmselt ei ole eriti põnev päev ja ja kui eelmised ei ole näinud, siis ei ole ka piisavalt motivatsiooni ilmselt seda filmi näha, et kindlasti ei ole sama äge kui nüüd eelmised, aga mina Star Warsi suure fännina ikka läksin seda muidugi vaatama ja ja mulle kokkuvõttes pigem meeldis, aga mulle meeldib sellepärast et mul on võimalus jälle natukene Starvursi killukesi näha. Emilia sai läinud vaatama seda mitest, arvasid fännina vaid filmikriitikuna, kelle püha kohus on kõik filmid meie saate jaoks. Aga ma olen mõlemat sellel hetkel seal kinosaalis, ma olin kahtlemata mõlemad. Väga kena, et Ralph mainis juba ära selle, et Disney on siis omandanud Lucasfilmiõigused Disney nimelt ostnud ju kokku Ameerika filmitegijad yhe stuudioid, päris hulgim näiteks Marvel Disney omanduses, jaga pikser ja kahjuks tundub, et Starbors ootab, see superkangelaste saatused. Hakatakse või seda filmimaailma hakatakse ilmselgelt realiseerima neid järjest järjest toote, sellepärast et Disney kulutas ikka väga kõva kopika selle lukkes filmi ostmiseks ja see tuleb nüüd tasa teenida, kõik need miljardid, mis sinna kulusid probleemiks on see, et neid filme hakkab ilmselgelt paljud olema ja fännidele loomulikult on see väga heaks uudiseks, ühelt poolt, aga teiselt poolt see on natuke nagu jõulukingiga, et kui sa mingeid kinki väga ootad ja kui sa seal sel korral saates on väga, väga tore, aga siis kui sa saad seda teist aastat järjest jõuludeks sama asja, siis on nagunii tore, enam ei ole, ja kui nüüd nagu kolmandat või neljandat korda tuleb, siis on juba niisugune kerge mehh ja ükskõiksus ja mul mul on ammu juba Marveli filmidega seal tekkinud ja nüüd ma kuidagi tundsin, et veel mitte seekord, aga ilmselt võib-olla juba järgmise Star Warsi osa puhul mul tekib seesama, aga Tähesõdade universumiga seekord ma ütlen, see on hea, hea meelelahutusMa, tegelikult nautisin seda filmi, ma olin sellega kaasas. Ta on visuaalselt ikka meeletult efektne, aga mul pärast filme tekkis see küsimus, et noh, et miks see lugu, et kas oli mingi hea põhjus, miks see lugu oli väga oluline, vajas jutustamist, et mis see niisugune loominguline impulss siin oli, peale selle müüa nänni ja kinopiletit. Just just, et ma arvan end kinno minnes Kunes film linastus just enne jõule, siis pigem võib ette kujutada, et tegemist on, mida hinge uue osaga, et mis justkui käib sellise jõuluaja juurde jõuluajaga kokku, kui aga jah, ega see film ise nii super hea ei olnud nii oma selle näitaja, töö teostuse kui ka nagu loo poole pealt, et see loo sisu oli selles mõttes lihtne, et kaks peategelast, siis Felicity Jones ja ja Diego Luuna lähevad siis ja üritavad varastada taastweidelisest suurima relva tehtavaid plaane ja nende plaanide abil oleks võimalik siis leida üles õige koht, kuidas võimas relv hävitada. Aga jah, sellega see põhiosa, nagu piirdus. Ma arvan, et Andrei ses mõttes natuke kriitiline, et nad ikkagi tutvustavad pidevalt uusi tegelasi, näiteks Furssova hakkan siis olid uued tegelased ja omakorda siin samamoodi ja noh, ütles, et võib olla inimesele, kes elasid oluliselt endale nii huvitav, aga arvestades, et selle tegevus jääb siis ikkagi enne kõige esimesest Davosi tegevust, siis põhimõtteliselt saaks vaadata, praegu on ja kohe otsa siis ikkagi kõige esimesest aru ei saa, et nad on nii selgelt omavahel ühendatud. Ja kui sa ütlesid, et siin on vihjeid varasematele filmidele siin lisaks Hitlekushingi tegelemegi näitleja, kes on kaks kella 20 aasta surnud olnud, ta on oti efektidega tagasi toodud, mis on juba suhteliselt See oli väga, see oli väga lahedalt tehtud minu meelest ja see oli nagu ikka väga hästi ja selles mõttes tegelikult ilmselt üks asi, mille poole pealt see film on parem kui eelmised oli nende eriefektid, et need olid ikka väga massiivsed, võimsaid lahe. Vanaga oli oma olemuselt aga need inimesed tegelikult üritanud seda põhjusel, et ta oleks nii 77. aasta filmi moodi sinna taasloodud, mingeid ruume, mis tolles filmis oli ta siis omavahel niimoodi seotud. Seega ja Kosovo sibul muidugi sama kaitse kindlasti ütles ju väga palju, et kumb on ikkagi parem, kas jõud tärkab au andma, et jõud tärkab eli Pole küsimustki minu jaoks, kumb sinu jaoks eelmine loomulikult väga napilt kõigi noh, millel on mõlemal omad tugevused, nõrkused, minu arust paelub oma tegelased, et siin mingi hiinlasest pime, kumb meister, kes vehib kepiga Don grupperitele piki kaalikat Janega elagalomini, naine, kes korrutab, et jõud kaitseb ja saab siis kooli nagu täiesti ja kõigest sellest, mis ma olen eesti Felicity seansi fänniklubi presidendiks. Samad näitlejad, kel kui, kui poiss väike, on, siis näiteks Forest Whitaker ka kõiki ta meenutab bluugalatisse Tennis Opeli tegelastest, hingad gaasi. Aga ta on sama hea kui rohkem sõjafilmi moodi praktilisi aspekte väga palju, otseselt väga võimas. Minuga suheldes soovitus neile, kes tahavad siukest head blockwasterid jess minuga kindlasti. Aga edasi muusika, Niil, millise loo oled sina meile tänaseks välja valinud? No mina suure Genesise fännina olin väga rõõmus, et Pieter Keybial sel aastal andis pärast kolmandast pausi välja uue loo, selleks on vail ja see tuli välja selle aasta septembris ning oli lavastaja Oliver Stone'i filmi Snowden tunnuslugu ja selle loo videos rolli ehk siis lühirulliga Edward Snowden ise, kellesse film rääkis ja legendaarne muusik sai tuntuks ennekõike muusikalise grupeeringu Jezis liikmena ning hiljem siis 70.-te teises pooles alustas soolokarjääri, mis on ka vähemalt sama ja, ja nüüd kuuleme siis seda lugu, mille ta kirjutas spetsiaalselt filmi Snowden jaoks GPL devail. No nii, aga nagu välja lubatud, siis teeme oma esimese aasta kokkuvõte. Ehk siis räägime maailma kino ja Eesti filmiaasta parimatest teostest. Alustame siit kodumaalt Eestist, kus me valisime ja järje korrastasime oma viise lemmikfilmi sellisel lihtsal loogika järgi, et igaüks valis siis oma oma viis nende üheksa täispikka mängufilmi plussi stock, dokfilmide lühifilmid, mis sel aastal välja tulid. Esikoht sai viis punkti, teine koht neli punkti ja nii edasi. Selle põhjal tekkis tabel nüüd loetlemegi siis tagurpidi järjestuses oma viis lemmikut ja alustame filmiga viiendal kohal Eesti arvestuses, mis on ka nomineeritud Eesti poolt parima võõrfilmi Oscarile, ehk siis Kadri Kõusaare ema ja film siis maa kiloas elavast peegne väikelinnas elavast emast, kes hoolitseb kodus oma koomas poja eest, keda on tulistatud ja filmi jooksul siis toimub selline uurimine, et teada saada, kes teda tulistas. Ja see on selline väike psühholoogiline mäng, natuke tubateater sihuke huvitav sõna, mis ma olen kasutama hakanud hiljuti. Aga minule meeldis ta kõige rohkem. Igatahes võib-olla asi on selles, et ma käin seda PÖFFil mitt aasta alguses, kui ta välja tuli, aga mulle meeldis selle nagu selline tagasihoidlik teostus, siin on hästi palju rõhku pandud just näitlejate mängule, milles Tiina Mälberg on siin väga hea ja siin tuleb välja ka mitte ainult. Noh, ta on ühest küljest küll mõrvamüsteerium, aga kas tegelaste represseeritud represseeriti, kus siin just selle ema nimitegelase oma lisakeselist pritsi sinna juurde ja ta on sihuke mõnusalt kulgev ja hästi kaasakiskuv film minu meelest üks parimaid, kui mitte parim lõpp täna tänavu värskes filmis ehk siis põnev film, mida küll eesti kriitikud võib-olla nii soojalt vastu ei võtnud, aga mis on välismaal väga-väga-väga hästi peale läinud, seni aga liigume edasi kahe filmi juurde, mis jagasid siis kolmandat kuni neljandat kohta, esimene neist luuraja ja luuletaja. Luureluuletaja on siis Toomas Hussari, kes oli seenelkäigu autor, kõige uuem pill ja seal mängisid siis Jan Uuspõld, Rain Tolk. No vot seal ja siis palja ülakehaga rästa poisina ilmastel välja ka Tambet Tuisk. Oh, meil on esimesed fännid akna taha saabunud. Oleme siin Vabaduse väljakul ja kes tahab veel vaatama tulla, siis nüüd on veel viimased võimalused iganes energiaseenelkäiku uut ei tekkinud, tuli Toomas Hussari hoopis luure luuletaja, milles on ennekõike selline äraspidine, poliitiline huumorit on siin riigiametnik, ustav, kes on luurealkohoolik, kes siis satub paari sellise luuletaja tegelaskujuga ja ma arvan, et, et see film nagu minu jaoks miks mina selle poolt hääletasin, teised saavad siis öelda oma arvamust oli võib-olla just selle huumori poole pealt, et see oli nagu see oli lahe ja eestlaslik teostus oli samuti väga professionaalne ja kvaliteetne. Aga võib juba ette tegelikult natukene spoilerdada, et nüüd ülejäänud kolm filmi, mis meil jäänud on, on kõik debüüdid ja luureluuletaja, aga jagab siis kolmandat kuni neljandat kohta Anu auna film Polaarpoiss, mida mina olen isiklikult igal pool olen välja toonud ühe sellise kõige kvaliteetsemalt teostatud Eesti filmiga võib-olla läbi aegade, sellepärast et mulle tundus, et see on, leiab pääse, film leiab väga hea balansi, sellise sisuliselt köitva teema filmi ja samas siukse võib-olla natuke läänelikult kulgeva noorte looja siukse just voolavalt kulgeva loo vahel. Tegemist on siis filmiga, mis räägib ühest polaarsust neiust ja tema armastusloost noormehega, kes tahab saada fotograafiks, aga satub natuke nooruse nooruse hulluse tõttu pahandustesse ja et neist pääseda püüab siis ka mängida piibolaarset häiret. Nii et nüüd tahame vaadata, aga liigume edasi teise koha juurde ja seal teisel kohal on film pealkirjaga päevad, mis ajasid segadusse. Minu isiklikus edetabelis oli see, ma ütleksin, lummavalt sünge meeleoluga, kohati jaburalt naljakas päevad, mis ajasid segadusse suisa esimesel kohal film siis mis jutustab loo 90.-te aastate teises pooles Eestimaal sellises kuumas ja kruusal viimases suves oma sõpradega hängivast Allarist. Ja minu meelest on see film eriti silmapaistev seetõttu, et kuidas selle nii-öelda pealiiniga filmist kõneleb kaasa see aja ja kohamõõtmest moodustuv taustsüsteem, mis tegelikult ma ütleksin, et kõnetab meie praegust ühiskonda isegi rohkem, lisaks sellele nostalgiat, mis ta tekitab. Ja nagu ma olen juba varem kirjutanud, siis mulle sügavalt sümpatiseerib Triin Rumeti selline selgesõnaline tolerantsi sõnum selle filmi kaudu. Ja olen öelnud ka seda, et ma ei pea paljuks nimetada seda filmi üheks Ühe põlvkonna selliseks audiovisuaalseks manifestis. Ma isiklikult kartsin, et see film võib olla vigane. Ta välismaalasi nii palju, kui nad on nii selgelt Eesti 90.-te spetsiifiline, aga pärast tõesti tuleb välja, et mitmed välisvaatanud hoopis väga vaimustuses olnud sellest filmist. Ja siinkohal suur respekt tugevatele naislavastajatele, sellepärast et kes tähele pani siis viiest filmist lausa kolm On naislavastajate poolt tehtud, aga liigume edasi esimese koha juurde, see on film, millele lausa meist neljast siis kolm andsid oma tabelis esikoha sel aastal ja selleks anteesklejad Et sel aastal oli Eesti film filmiringkonnale hea meel näha kahte väga tugevat debüüti, üks siis oli jah, päevad, mis ajasid segadusse ning teine teesklejad, mille autoriks on Vallo Toomla, kes oli NS pigem tuntud oma teatritausta poole pealt. Ja selle filminäitlejate ansambel on muidugi ka muljetavaldav, et siin on Priit Võigemast, Mirtel Pohla, Meelis Rämmeld, Maria Maria Abel ja ja ma arvan, et teeskleja tuli selline film, mis inimesed, et sel aastal linastunud eesti filmidest jäi nagu kõige enam meelde, et ma arvan, et ta oli selline, mis jäi siin natukene nagu kummitama, et tihti mõni film võib olla päris hea, aga hiljem siis kinosaalist väljudes. Ega tema veel rohkem väga ei mõtle, aga teeskleja ta oli küll selline, mis nii visuaalselt oli väga mõjus, väga hästi mõeldud ja selle süžee oli võib-olla võrreldes teiste filmidega kõige selline ajatum ja kujutas võib-olla isegi sellist arheotüüpset olelusvõitlust. Mul endal tekkis kohe paralleel Dvinud piiksiga, et teeskled, kusjuures mulle alguses, kui ma esimest korda nägin, mulle üldse ei meeldinud, aga hiljem ta jäi mulle kuidagi kripeldama ja ma küsisin uuesti vaatamas ja ja jah, et sellest aastast minu jaoks oli see kõige meelde jääma eesti film kahtlemata. Ma ütleksin, et imelik, et maailma kino top 10-sse ma panin ka selle filmi, ehk siis üldse mida me ei ole varem teinud, et panna eesti filmi nagu üldse tohin, ma olen tõesti väga vaimustuses täitlejatest, nii et vaatame ka sekundeerin ainult veelkord, et kui sisu poolest mul on veel kõigile nendele filmidele võib-olla üks-kaks etteheidet, siis teesklevad vähemalt vormiliselt täiesti uus tasandik minu jaoks Eesti kinos ja fantastiliselt tehtud üles filmitud film väga hästi toime psühholoogiline põnevik. Aga temaatiliselt jätkame kriminaalsete veidi kummastavate nootidega, ehk siis mina valisin teile mängimiseks noore norra muusika Aurora loom song, mis pärineb tegelikult juba eelmisest aastast, aga plaadile sai vormistatud sel aastal. Ka liigume edasi maailma kino top 10 juurde mis on tegelikult 11, kuna mõned filmid jäid kohta jagama isenesest, rakendasime sama loogikat, igaüks valis oma top 10 filmi, millest esimene see 10 punkti, teine üheksa punkti ja nii edasi. Vormus siis selline top 10 või topiks teiste, mille juurde nüüd lähemegi ja lausa neli filmi ei tegelikult punktide arvestuses jagama üheksandat või kaheksandat kuni 11 kümnendat kohta. Ja esimene neist on film, mida vist teised saatejuhid kahjuks näinud ei ole, millele aga mina andsin oma tabelis lausa teise koha selle aasta filmides, selleks on joove Neim või siis sinu nimi on PÖFFil linastunud Macotoshenkai animatsioon ühest noorest tüdrukust jõhest noormehest, kes siis vahetavad omavahel samal ajal kui meteoriit maast. Tegemist on sellise väga ulmelise armastuse looga ja väga kauni animatsiooniga. Järgmisena kaheksandat kuni üheteistkümnendat kohta jagab juba päris aasta alguses kinodesse jõudnud film pealkirjaga. Ta võttis Robert tegersi päris silmapaistev debüüt, mis räägib ühest 70 seitsmeteistkümnendal sajandil Uus-Inglismaa metsavahelises majakeses elavast perekonnast. Kui nende väike röövitakse salapäraselt, siis hakkavad toimuma imelikud sündmused ja toimuma perekonna lagunemine, hullumine, mida vaadata, on päris jube. Ma isiklikult olen sinna õudusfilmide entusiast ja ma ütleks, et noh, ma tean, et paljudele inimestele ei meeldi otsimisjah, ma ei ole teie peale tige, noh, ma ütlen, et kui te tahaksite vaadata, mis siis täna välja tuli, siis selleks võiks olla tegevusi nõid, seda võiks ja kasvõi juba sellepärast, et teostuslikult anna, ütleme see vana inglise keel, mida siin räägitakse, kostüümi, mida kantakse, on lihtsalt niivõrd autentselt, annab seda ajastu tunnedest Superastiga edasi lisaks muidugi sellele nõudlusele, mis seal läbi kumab. Kui iga kord, kui mul on tunne, et iga kord, kui Ralph ütleb, et paljudele inimestele ei meeldi õudusfilmid, siis ta peab silmas mind, sest ma olen korduvalt öelnud, et mulle ei meeldi, võttis filmid, aga olgu öeldud, neid oli ka minu tabelis aasta 10. film. Aga liigume edasi, kaheksandat kuni üheteistkümnendat kohta jagab ka film saabumine. Üsna hiljuti siis Eesti kinodesse jõudnud Denissi vil nöövi ulmet filme esimesest kontaktist inimeste ja tulnukate vahel, mis on ennekõike silmapaistev selle poolest, et kui ulmežanrit domineerivalt tänasel päeval sellised suurt märulit kõik pakuvad lahingufilmid, siis on ennekõike selle filmiivaks on just kommunikatsiooniprobleemide lahendamine, ehk siis üldse ühenduse saamine kellegagi, kes räägib täiesti teist keelt ja kes on oma mõtlemisel täiesti teisel tasandil. Aga viimane, neljas filmi siis siin kaheksandat kuni üheteistkümnendat kohta jagab, on, räägib ühest soome boksiast ehk siis parim päev Olli Mäki elus. Ma ei oskagi nimetada, kas kõige õnnelikum päev oli mägi elus on draama või komöödia või hoopis midagi kolmandat, aga ma arvan, et see ei olegi nii oluline. Peamine on see, et tegu on Soome noore režissööri juhu Juho Kuusmaneni väga sümpaatse debüüdiga, mis siis vormilt räägib 1962. aastal toimunud spordiajaloo ühest olulisest sündmusest. Kuid sellest enam kõneleb ka sellistel kaasaegsetel teemadel. Või siis universaalsetel lahates nii mikro- kui makrotasandil, kommunikatsioonisuhteid ja nende dünaamikaid ning Soome filmile omaselt ei puudu filmist ka paljad mehed. Soome film siis, mis ka kannist sai ju tegelikult oluliselt teise preemia mustvalge film, väga-väga sümpaatne, aga mulle väga meeldis. Aga liigume oma filmiaasta maailma kinofilmiaasta top 10. tabelis ainult ülespoole ja ka kuuendat, kuni seitsmendat kohta jagavad kaks filmi, neist esimene on pärit Itaaliast ja selle pealkirjaks on täiuslikud võõrad ehk siis perfektist. Rangers. Täiuslikud võõrad on nüüd üsna pikalt meie kinosaalides projektori valgust nautinud, mille üle mul on muidugi väga hea meel. Film, mis esiteks töötab oma žanris väga hästi, ehk on minu meelest väga tugev komöödia aga lisaks jällegi puudutab olulisi päevakajalisi teemasid ja lennutab üsna teravaid kriitikanooli. Seega minu meelest väga kvaliteetne elamuslik ja sisukas meelelahutus. Ja mul on nii hea meel, et meil on sel aastal filmi toppis nii palju Euroopa filme, et kahtlemata on täiuslikud võõrad üks parimaid Itaalia filme, mis sel aastal üldse tuli välja. Ja Itaalia, sest ka kõige edukam olnud sel aastal Ahah jäeti, on jah, selline film, mis on nii meeldinud itaallastele kui ka väga hästi peale läinud tegelikult rahvusvahelistele filmikriitikutele ja publikule. Selle filmi pani siis ka maarjaoma aasta lemmikfilmiks ja tagantjärele on lausa häbi tunnistada, et mina oleksin selle filmi vahele jätnud, kui oleks kallist kolleegi Maarjat, kes oleks, ei oleks seda soovitanud ja tõepoolest väga-väga hea film, aga teine väga hea film, mis kuuendat kuni seitsmendat kohta jagab, on omakorda Ralphi aasta lemmikfilmi ja selleks on kanni filmifestivalil kõige olulisema preemiaga tunnustatud mina, Daniel ja režissöörid ken lõõtschilt, kes on teinud selliseid tõsiseid briti sotsdraamasid juba aastakümneid. Kui ma ei eksi, siis ta sai tänavu 80 aastaseks kindlasti tema üks tugevamaid filme läheb väga-väga tüki aja ja räägib siis Tiislerist nimega Daniel plekist, kes pärast südamerabandust tahab saada töövõimetus pensioni. Paraku pole see tema jaoks võimalik. Aga ka ei luba arstid tal tagasi tööle minna, nii et ta jääb, ütleme sellisesse lõksu ja üritab sealt kanalist välja rabeleda, siis tal tekib ka sõprussuhe ühe üksikemaga, kes on samasugustes kitsikuses reaalne valulik film ja PÖFFil linastus, siis lõppedes kõlas saalis aplaus ja ma teadsin, ma tundsin aplausiga hõngust ära. Et see raudtee, mille endale lihtsalt vaid ka selle filmi põhimõtetele ja tõesti aasta lemmik kindlasti endi Ralph Misesse. Aga meie filmerda Tobki imet jätkab viiendalt kohalt omakorda siis minu kohe selle aasta senine lemmikfilm läbi tule ja vee või hellor Haivaater. Muuseas enne saadet Maria lubas anda mulle viis eurot, kui ma ei maini Donald Trumpi, ma olen teda korra juba maininud, nii et nüüd ma pean vähemalt teda aga teist korda mainida. Kui terve maailm on olnud natuke peata pärast trumpi valimiste, et kuidas Ameerikas võimalik oli, siis ma soovitan väga-väga-väga soojalt vaadata just seda filmi, sellepärast et ta ei näita küll näpuga, ei sõnasta neid põhjuseid, aga ta näitab seda Ameerikat, kes mis on väga unustatud, väga meediapildist väljas olnud ja ja kes ka valis siis muutuse poolt ja pluss film on ikka suurepärane käsitöötegemistes põnevikuga kahest vennast, kes otsustavad röövida hulka pankudexasest, aga liigume edasi kolmandat, kuni neljandat kohta jagavad taas kaks filmi. Neist esimene on händ Meyden ehk siis eesti keeli nobedam film John Cook parkilt Lõuna-Korea režissöörilt, keda üldiselt peetaksegi andekamaks Lõuna-Korea režissööriks, ta tegi ka 2003. aasta kättemaksja filmile. Rahuldub oih, mis on tõesti fantastiline ja händ meile näitab oma kõrget taset. Filmi tegevus leiab aset suures uhkes maamajas kus elab rikas jaapani naine ja ta võtavad enda juurde ühe teenijanna, kellel on aga paraku väga kurjad plaanid, aga tegemist on erootilised omaga, nii et siin ei ole lihtsalt vargust loos, vaid ka natuke kuuma sensuaalset armatsemist lausa erootilist. Tõepoolest väga hea film, ja kui sel aastal on olnud kaks filmi, mis on minu jaoks Hitchcocki Likud ehk siis meenutavad ühte mow absoluutselt lemmiklavastajat, siis nendeks on teeskleja ja seesama nobenäpp, mis on väga-väga põnev, laborentlike, hästi tehtud, põnev filme, just väga tugevate, selliste väga tugevate, väga tugev alltekstiga, soorollidest, seksuaalsusest, aga kolmandat-neljandat kohta jagab ka teine film ja selleks on siis, kui ma ei eksi, miile selle aasta lemmikfilm, teatud naised. Jah, et panin selle oma toppis kõige esimesele kohale ja selleks põhjuseks ilmselt oli see, et et see on võrreldes üldiselt Hollywoodis on kõik filmid sellised, mis üritavad järjest kõvemini karjuda, selleks, et olla, olla nähtavad ja saada kuulsaks, et nüüd ükskord on loodud film, mis on sisukas ilma siis kõvasti häält tegemata, teatud naised on, on siis lavastaja Alt Kelly Richardit, keda on siis kutsutud mitu korda ka Hollywoodi kõige vaiksemaks filmi režissööriks ja seda ka on kindlasti teatud naised. Et siin on, filmis on õrnad hetked nii inimeste vahel ja ained vastanduvad siis karmi loodusega mägedes, mis nende ümber on ja peategelasteks on siis kolm tugevat naist. Hästi naiselik film, aga samas mitte võib-olla selle sõna nagu kaasaegses tähenduses, vaid just sellises igiomases tähenduses ja siin on siis kolme peasaalist on siis Laura tööl, Michelle Williams ja libliklääts Tony moodustavad sellise grupiportree, kus igaühel on jutustada oma selline igatsev armastuslugu. Ja jah, et ma arvan, et see film võib minna korda väga paljudele ja ja võib-olla, kui esialgu ei oskakski arvata, et, et see on väga hea film, siis see on tõesti, ma arvan, et aasta üllataja minu jaoks ka. Muuseas, meil on edetabelis kaks filmi, mis on vastu võetud 16 millimeetrisele filmile ehk siis ta naised ja vallimägi ja teatud naisesse loodus, mida sa mainisid, näeb omaksis teatavas karvasuses. Täiesti hämmastav. Mõnus ja see oli seitsmekümnendad ja puhas Ameerika kino. Tõepoolest väga siiras ja sümpaatne film. Aga liigume edasi meie kahe kõige rohkem punkte saanud filmi juurde, mis siis ka teistest natuke kõrgemale suutsid tõusta selles arvestuses ja teisel kohal. Ma tean meie stuudio meeskonda tugevalt polariseerunud film ka meie arutelus saates, kus me sellest filmist rääkisime minu jaoks üllatus, et asi teisele kohale platseerus, aga tõesti kõrged punktid sai kapten, fantastiline kapten fantastika. No nüüd saab kohe selgeks, kes mida sellest filmist arvas, sellepärast et tahtsin just öelda, et nagu Andrei ütles, kui kapten fantastilisest oktoobri alguses esimest korda rääkisime, et see on maailmavaateliselt kaugelt aasta kõige sümpaatsem film. Ja kuigi see põhineb suuresti vastandumisel, on kapten fantastiliselt, nii palju vastutustunnet olla siis kui mitte kompromissialdis, vähemasti siis tasakaalustatud, aga seejuures ka emotsionaalselt haarav. Seega minu poolt koos täiuslike võõrastega aastaks kõige soojemaid filmisoovitusi. Tõepoolest väga sümpaatne film ja kui siin sai välja toodud vastandus, siis minu jaoks, mis selle filmi isegi nii heaks muudab või mis see kõige olulisem selle filmi juures on selline tundlik lähenemine sellele vastandu, selle, et ta ei ole selline mustvalge, vaid ta üritab leida seda ühisosa, seda vaheosa mingit tasakaalu väga selliste vastandlike nähtuste vahel. Aga liigume edasi filmi juurde, mis on meie edetabelis esimene. Ma julgen öelda, et see ilmselt ei tule väga suure üllatusena, et see, just see film esimene on, mulle tundub, et see on sel aastal võib-olla see film, mis ei ole nagu just kellegi päris lemmik, nagu te ka meie 400-st ei olnud kellelegi see number üks aga ta on kõiki kõnetanud sellisel tasandil, et kõigil igasugustel auhindade valimistel saab ta võidutsema ja on juba palju auhindu teeninud ja teenib neid veel, selleks on toni Ergmann. Toni järgmine on siis saksa austria päritoluga film ja ma pean ütlema, et et tänapäeva ühiskonnas üks asi, mida ma olen kõige rohkem hakanud hindava, on inimestevaheline siirus ja vahetus ausus. Ja mulle tundub, et see film oli, oli linateos, mis ühendas neid kõiki ja ja näitas, et milline võib olla ka nagu filmitegija, ma ei tea, mulle tundus, et see film näitas seda, et kuidas kuidas võib näidata meie elu sellisena, nagu see on ja näidata suurelt ja suurel kinolinal, et sisu siin filmis on siis selles, et kuidas isa ja tütar on üksteisest võõrandunud, tütar on läinud juba Rumeeniasse ja teeb karjääri, on muutumas sisimas järjest jäisemaks ja selliseks karjäärinaiseks. Ja teiselt poolt tema isa, kellele meeldib Sis kostüümides riietuda ja ühtlasi ka püüab oma tütrele pidevalt häbi teha põhistab tütre elus parasjagu segadust, aga kokkuvõttes see film on hästi armas ja see film on selles mõttes ka põnev, et ta sai Euroopa filmiauhindadel lausa viis auhinda ja üks neist oli siiski parim film. Ja nüüd ongi nii, et esimest korda Euroopa filmiauhindade ajaloos sai naisrežissöör parima filmi auhinna, et auhindu jagati 80.-test saadik ehk siis 20 üheksandat korda, nii et hea töö siis marinadelt selle filmilavastajat. Ehk siis meie filmiaasta esikoht. Herman. Sellised said siis lõppeva kina aasta vahekokkuvõtted. Kas te olete meie edetabeleid edetabelitega nõus ning milliseid filme veel möödunud aastast soovitaksite, võite meile teada anda kinovärgiga mandariini raadio kahe kodulehel või Facebooki lehel kommenteerides. Järgmisel pühapäeval ehk 25. detsembril on võimalik kuulda raadioeetris tänase saate kordust, aga kes jõuab ka pühade ajal kinno, neile soovime loomulikult meeleolukaid, filmielamusi ning kõigile kuulajatele häid jõule vana-aasta lõppu ning uute filmidega oleme eetris juba uuel aastal, kaheksandal jaanuaril ja saadet jääb lõpetama Ralphi valitud lugu, seega palun. Jaa, ma tükk aega Spotify-d kasutanud, kuna seal ei ole Taylor Swifti ja pidin ikka minema Youtube'i, et lasta olid kuulata, nii et aga ma mõtlesin selle sõjakirve maha ja siis sattus mulle ette sata, eks lugu, kui ma tegin premium konto ehk siis lõik Switajevi Aironkerbatši.