Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaaris etapp Kristjan Porttehnoloog arenguuurija Kevin Kelly avaldas hiljuti raamatu pealkirjaga möödapääsmatu mille sisuks on meie tulevikku kujundava 12 tehnoloogiast tuleneva mõju rikku tutvustamine. Kelli pole ei igasugusesse uude usku uljaspea ega ka hullude lugudega hirmutaja. Ta lihtsalt on jõudnud järeldusele, millega peab järgnevas elus arvestama. Ja kuna nendega peab arvestama. Tema siis on ju tegemist möödapääsmatu olukorraga. Siit siis raamatu pealkiri. Sisuliselt on möödapääsmatuks. Elu koos robotitega, kusjuures viimased hakkavad tegema inimeste tööd. Näiteks ähvardab tempokalt arendatavate autonoomsete robotsõidukite kasutuselevõtt võta TÖÖ umbes viielt miljonilt USA autojuhilt. Paljude jaoks on see ennustusmäng sõnade ja emotsioonidega ja nad ei suhtu öeldusse kui ettevalmistumist motiveerivasse hoiatusse. Aga selle kange Vinkel ja arvestanud seda tänase töötaja käitumises oodatavad seitsmeastmelist evolutsiooni. Esimeses etapis lohutab iga indiviid end väitega, et. Tema töö on selline, mida robot teha ei suuda. Lõppude lõpuks on ju tegemist kolme nelja aastase lapse liikumisvõimele vastava masinaga. Siia sobib aga majandusajalehes Wall Street Journal äsja avaldatud artikkel, milles käsitletakse kahe USA ja ühe ühinenud kuningriigiülikooli teadlaste analüüsi viimase 35 aasta jooksul USA tööjõuturul toimunud tööhõivemuudatustest. Olulisem. Arvamusliidrirollis majandusleht on seega teadlaste tähelepanekute kõlakojaks. Ja selleks kõlavaks sõnumiks on uurimuse pealkiri kaduvad rutiinsed tööd, kes. Kuidas ja miks sellest leiab vastuväite neile, kes arvavad, et nende töö ei ole ohus. Nendeks on kõik, kelle töö sisaldab rutiine nagu keevitajad, panga telerid, müüjad ja nii edasi. Arvatavalt hingab keegi nüüd kergendusega. Märgates loetelu viitab nõndanimetatud sinikraelisematel ametitele sellistele, millest peab suhteliselt palju tegema manuaalset tööd. Paraku ei pääse automatiseerimiseks ka valge kraalised. Rohkem büroos istuvad ja peaga infotööd tegevad palga saajad. Näiteks võeti ühes jaapani kindlustusfirmas alanud aasta jaanuarist tööle IBM arvuti, Watson mälu ja lauamängudes inimest võitnud arvuti hakkab tegema 24 kindlustusmaakleritööd. Arvutis ülesandeks on põhjalikult uurida kindlustusvõtjate taustaandmeid, haiguslugusid ravimeetmeid ja muid kindlustusjuhtumiga seotud detaile ja arvestada kõigega, mida maailmast teada. Seejärel teeb. Ots on koostööd alles jäänud kindlustustöötajatega juhtumi lõpuleviimisel. Võrreldes Watsoni kasutuselevõtt umbes 1,7 miljoni USA dollari suuruse kulu. Umbes 128000-l. USA dollari suuruse jooksva kuluga näeb ettevõtet palgakulude kokkuhoiu umbes üht koma üht miljonit USA dollarit aastas. Siit jõuame siiski eventually. Robotite saabumise omaksvõtmisel teise faasi juurde. Selleks on osaline aktsepteerimine, et noh, jah, robot või tehisintellekt saabki osaleda. Minu ülesannetega hakkama, aga, aga ta ei oska kõike, mida mina teen. Natukene, aga hiljem ta teeb sama inimene, kuidas robot saab kõigi tema töödega hakkama. Kuid lisab siis kergendatult, et see syndrina kõik läheb ju nii pidevalt katki ja siis peab tema ikkagi töö ära tegema. Lisaks pelga robotit parandama. Neljandas faasis jõuab aga temani äratundmine, et robot ei lähegi katki ja teeb rutiinseid tegevusi väsimatult. Armukusega. Lohutuseks leiab inimene, et. Maailm muutub ja siis on ikkagi teda vaja, sest keegi peab õpetama robotile uusi rutiine. Möödub natukene aega. Ja inimene ohkab. Heakene küll. Robot võib minu vana töö endale võtta. See oligi nõme. Ja üleüldse polnud see inimesele sobilik töö. Siis saabub aeg, kui inimene kiidab oma uut tööd kuna see on palju huvitavam ning makstaksegi paremini. Tegemist on eelviimase faasiga. Kõige viimane. Seitsmest samm kirjeldab inimest, kes on veendunud, et robot tema uut tööd ei oska teha. Paratamatu järeldusena peaksime laskma robotitel kõik tööd ära teha. Pigem peaksime arutama, mida vaba ajaga peale hakata. Kes kuidas palka saada. Üheks võimaluseks on maksta kõigile universaalset palka. Ja Soome alustas äsja kaheaastast eksperimenti millest makstakse 2000-le töötule 560 eurot kuus isegi siis, kui nad leiavad endale töö. Eesmärgiks on näha, mis juhtub inimeste käitumisega tulevikus, kus töötus on möödapääsmatu.