Ja tere taas kuulama rahva teenrid. Iga laupäevast saadet kell on mõistagi saanud 11 ja viis minutit ja see aeg, kus me saame rääkida poliitikast, sise ja välispoliitikast ja tavakohaselt kolm meest stuudios, mõnikord naist ka, aga täna mitte. Ja geograafiliselt oleme täna jällegi hajali. Meil on Tartu stuudios Peeter Ernits. Tere, Peeter. Tere. Tere. Ja Tallinnas Erkki Bahovski Postimehes Peeter Ernits siis mõistagi endisest maalehest ja Erkki Bahovski Postimehest ja mina, saatejuht Aarne Rannamäe endiselt viimaseid kuid Eesti televisiooni palgale. See ei tähenda mitte midagi muud, kui et varsti oleme rahvusringhäälingu ajastus ja siis siis tollel teisel palgale. Imelik aeg on käes, ilm on imelik, võib öelda nii, et et Eestimaad on tabanud küll. Varajane kevad, aga, aga temperatuurivahed on täiesti imelised. Peeter, kuidas teil Tartus on? Eile igal juhul oli niimoodi, et kui Tartus ja mujal Eestiski oli 14 kuni 16 kraadi sooja, siis siin Tallinnas vaatajaid pidi uuesti käpikud välja otsima, sellepärast et kaks, kaks, kolm kraadi üle nulli ja mitte rohkem. Jah, tegelikult need vahed on praegu pöörased. 18 kraadi isegi mõni päev tagasi ja eila oli Valgamaal 17 kraadi ja ka praegu on siin 10 juba. Aga loodetavasti läheb ilm paremaks igal juhul päike paistab kuigi läbi wine siin Tallinnas ma arvan, et üle terve Eestimaa lubati täna väga ilusat sooja päikesepaistelist vähemalt ja, ja ka kuiva ilma. Siin me istume siis kolm ajakirjandusväljaannet keegi meist börsil ei ole ja me võime ainult kadestada Ekspress Grupi, kes kes siis nüüd ainsa Eesti meediaväljaandena börsil on, mis, mis see teie jaoks tähendab, on, on kade meel ka või? Lugupeetud ajalehe kolleegid. Nojah, mina esindan siin praegu konkureerivat meediat, aga muidugi Eestis Postimees ei ole börsil, aga Schibsted üldiselt on börsil Sipteekam Postimehe omanik. Mida üldiselt, et noh, mulle tundub ka natuke imelik, millest oli juba ajakirjanduses juttu, see Ekspress Grupi väide ja minu jutt muidugi algusest peale öelduna ei saa olla väga erapooletu. Aga see väide, et Ekspress Grupp on Eesti suurim meediakontsern, et et noh, arvud räägivad see selgelt teist keelt ja ma ütlen ainult seda, et tundub natuke kummaline, kui mõni aasta tagasi tehti kohutav ka Raul siis kui Eesti meedia kontsern omandas 34 protsenti aastriost ehk siis sellest raadiojaamast kuhu kuulub ka kuku, aga ka teised raadiojaamad ja, ja, ja, ja omandas osaluse kanal kahes siis läks täielik Carowl lahtisi meenutame neid suuri artikleid ja üleskutsed, et Eesti meedia on liiga kindlalt ühe grupi valduses ja ilmusid artiklid Eesti Päevalehes ja räägiti sellest raadiuse televisioonist. Nüüd äkki kuuleme, mehed, Ekspress Grupp on hoopis Eesti suurim meediakontsern, sellest on natuke keeruline aru saada. Jah, no oli see eilses lehes, Mart Kadastik kirjutas aga väga ilusa artikli võitlev artikli väga võitleva, noh, see on selles mõttes, et loomulikult, et kui keegi näitab, et mina olen palju suurem ja, ja sa ise oled tegelikult Suurem siis tuleb sekkuda, aga see oli väga hea analüüs ja graafikute ja nii edasi. Nii et, aga paratamatu, et kui sa lähed börsile, siis sa pead ennast õhku täis tõmbama ja näitama, et sa oled tõesti kõige kõige ja nii-ütelda täitsa mõistetav. Siin Erkki ütles, et tema ei ole erapooletu, ma usun, et ajakirjanikuna oled sa kindlasti erapooletuse pärast, et postimehega sipseid omanike ringi ei kuulu, minu teada mitte. Kindlasti mitte ja, ja ega sipsti tegelikult selle Postimehe kirjutamist ei dikteeri, mida aeg-ajalt küll arvatakse, aga tegelikult nüüd juba siis pea kaheksa-üheksa aastat oleme sipsteedi omanduses töötanud ja noh, mingit sellist survet küll kindlasti ei ole olnud. Jah, minu jaoks nagu see omanike murekas olla börsil või mitte olla ja, ja kuidas aktsiaid müüa ja mis selle aktsiaga nagu toimuma hakkab, see, see väga nagu korda ei lähe alles hiljaaegu. Kogu kirjandus rõõmustas millegipärast selle üle, kui kasiino läks börsile ja ja siis hakati rääkima kasiinoomanike imelistest tuludest, mida ta iga päev ja iga tund ja iga sekund oma oma taskust lugeda võib, aga aga olles lugejate, kuulajate avalikkuse huvide eest seisja? Ei, ma ütlen, et mul ei lähe eriti suurt korda, et et ma mõtlen, kui ma räägin kasiinost, siis ma mõtlen eeskätt nendele purustatud eludele rohkem kui kui, kui sellele asja. Andrus küljele, kui ma räägin ajakirjandusväljaande või, või meediagrupi börsile minekust, siis ma mõtlen rohkem selle peale, et huvitav, mida sa nagu lugejatele kaasa toob, et kas ta toob selle näiteks kaasa, et seda ajalehte või selle grupi väljaandeid lahti lüües on, on seal rohkem ja, ja paremat ja sisukamat lugemist või jääb kõik. No ma ei usu, et see nüüd vaevalt omanikele kõige tähtsam küsimus on, et omale ikkagi ilmselt on ikkagi see, kuidas kasvatada seda kapitali. Aga noh, lootma peab noh, selles mõttes, et see kindlasti kannustas ka meid kui konkurente, kui Päevaleht läheks kvaliteetsemaks, ka teised sinna gruppi kuuluvad trükiväljaanded läheksid kvaliteetsemalt selles mõttes, et kui ajakirjanduspilt on tugevam, siis oleme tugevamad ka meie, et meie peame rohkem pingutama. Et selles selles suhtes kindlasti, aga, aga ma arvan, et siin on jah, küsimus on rohkem vormis kui sisus ja ma meenutan noh, jutt ei ole nüüd börsistaga, aga meenutan seda TV3ga, eks ole, kuhu võeti tööle kaks tippdiktorite Urmas Liivia hirmeli karja ja loodeti, et nagu võluv pääl paraneb, telejaama vaadatavus aga paraku nii ei läinud ja praeguseks on need diktoreid ka sealt telejaamast lahkunud? Jah, ei no kõik, mida mina tahtsin öelda, ongi see, et ootan ikkagi sisukamat lugemist, et Eesti ajakirjanduse, kogu meedia üldise kolletumise taustal ma süda rõõmuga tervitasin näiteks Postimehe puhul teie uue lisa ka mis meenutab kahte kahtlaselt palju minu enda Tööandjate ilmuma hakkamist, sellepärast et jälle on põhjust oodata kasvõi näiteks laupäeva ja sedasama väljaannet. Maaleht on tegelikult alati selles selle poolest silma paistnud, et et ta ei ole üldiselt läinud niukse kolletamisega kaasa isegi kõige, kõige hullematel aegadel, maalehest räägiti ikkagi positiivset ja, ja au sulle, Peeter sinna Tartusse selle eest. Jah, aitäh, aga. Tegelikult jah, aga need seosed ei ole nii otsesed. Dub veelgi atraktiivsemaks ja lugejale. See nõuaks nagu pikemat analüüsi, et mis on juhtunud näiteks Postimehega pärast seda, Heldur Tõnisson enam ei olnud suurosanik seal, aga see ei ole nii üksühene. Minu meelest. No nii või teisiti on veel olemas avalik-õiguslik ringhääling ja ja kui me vaatame kas või seda imelist tsirkust, mis meie ümber iga päev toimub ma mõtlen kõike seda aega, mis on jäänud nüüd pärast neljandat märtsi koalitsiooniläbirääkimised Eesti sisepoliitika tervikuna, aga miks mitte ka välispoliitika siis on ju tore, kui on olemas väljaandeid, kes kes ei sõltu millestki. Kui ainult siis omandasid südametunnistusest ja kirjutamise rääkimisoskusest, et, et see on väga-väga vahva ja ma usun, et nendel väljaannetel on ja jääb tulevik olema. Jah, praegu küll öelda kindlalt, et see Postimehes on väliskapitali omanduses ei ole takistanud kritiseerima koalitsioonikõnelusi eesotsas siis valimised võitnud Reformierakonnaga ja, ja, ja noh, kui nüüd ette kujutada olukorda, kus poliitilised parteid, kellel on sidemed mingite ärimeestega, see ärimees võib-olla mingisuguse ajalehe omanik, siis oletatav situatsioon muutuks palju keerulisemaks, aga selline olukord on ju mujal riikides päris tavaline. Aga Eestis seda praegu ei ole ja, ja seetõttu on ka see, miks Postimehes on võtnud eriti nüüd viimaste päevade ajal ikkagi väga kriitilise hoiaku koalitsioonikõneluste kohta või õigemini õigemini selle katkemise kohta. Aga seda vist tegelikult ta on teinud kogu kogu Eesti ajakirjandus ja noh, ma pean silmas ajakirjanduse all siis nii rääkivad kui ka kirjutavad kirjutavad poolt, et et ega siin nagu millegi üle väga-väga rõõmustada ei ole, et mitte. Küsimus ei ole ju selles, et kõik läbirääkimised on alati rasked või, või nad see olulisus on nagu a priori sinna kaariumi sisse kirjutatud, sellepärast et kui on erinevad vaated, siis, siis ei peagi alati nii hõlbus olema läbi rääkida, aga, aga see, mis, mis nagu praegu toimub, on ikka üks veider värk küll. Ja kui ma alustasin saadet sellega, et noh, ilm on imelik, siis, siis järjekordset võib seda öelda ka praegu meie poliitikamaastiku kohta aga alustan võib-olla sellest värskemast poolest ehk sellest uudisest, mis eile pärastlõunal tulijat. Et meie pealinnal on jälle taas uus vanalinnapea. Ja ma ei tea, kas, kas teie jaoks oli see üllatus või mitte, aga aga pisut ootamatult vist tuli küll, sest räägiti viga, sihukest jutt. No Kanal2 näitas eile väga värvikalt oma uudisteplokis seda, mida Savisaar ütles, siis tuleb olla Tallinna linnapea. Edgar Savisaar ütles mõni nädal enne ja mida ta ütles nüüd mõni nädal enne oli ta öelnud, et ta mitte mingil juhul Tallinna linnapeaks ei kavatse hakata ja eile ütles, et kavatseb küll. Et noh, raske on öelda, uudised levitasid eile peamiselt seda versiooni, et tegemist on siis kohalikeks järgmisteks kohalikeks valimisteks valmistumisega. Minul isiklikult on küll vandenõuteooria mida lase tulla, neid alati lõbus laul, neid on alati nagu tore, tore on spekuleerida, aga, aga ma arvan, et minu suu suitsu vähem kui praegu Eesti poliitikutel, nii et ma ütlen vaat et asi puudutab pronkssõdurit, et Edgar savisaarega Tallinna linna eesotsas on seda pronkssõdurit ikkagi märksa raskem teisaldada, kui, kui seal oleks Jüri Ratas. Ja kui me jälgime neid uudiseid siis tõepoolest neljapäeval, siis kui veel ei olnud avalikkuse ette jõudnud teade Kar Savisaare, saame siis linnapeaks, siis rääkis Vene pool, mõtle Moskvat, rääkis, andis moka otsast mõista, et pronkssõduri teisaldamise osas on võimalikud läbirääkimised vastastikuste tingimustele, nagu väljendas ennast Vene välisminister Sergei Lavrov. Aga siis, kui avalikkuse ette oli jõudnud teade Edgar Savisaare saamisest Tallinna linnapeaks siis ütles Vene saatkond väga lihtsalt, et mingeid läbirääkimisi teisaldamise osas ei tule. Venemaa saatkond on jätkuvalt ja Venemaa üldse on jätkuvalt selle vastu, et pronkssõdur Tõnismäelt ära viidaks. Ja muidugi kui Savisaar on Tallinna linna eesotsas, on, on seda märksa lihtsam ka teha, ma mõtlen sellele seisukohale jääda. Mis sa Peeter Tartus arvad sellest vandenõuteooriast noh, jah, tegelikult siin nagu Erki, sa tuletasid meelde seda kahte intervjuud, aga kui natuke kaugemale minna ja mäletada, siis Edgar Savisaar onju natuke kaugemal ajal öelnud, et vaatame, kuidas riigikogu valimised lähevad ja ja mis siis saab ja nii et noh, see ei ole midagi üllatusliku ja kui vaadata ka seda, et praeguste nii-öelda läbirääkimiste käigus ja seda reaalset poliitilist olukorda siis kas minna Riigikogu üheks haamrimeheks aseesimeheks? Kui teine variant lihtliikmeks, mis on ilmselt täitsa välistatud? Kuna majandusministrina ei saa nagu jätkata? Ma arvan, see on igati rikas ja, ja väga mõjukas koht, muuseas praegu on hetkel on Edgar Savisaar Eesti vabariigi peaminister sellel nädalavahetusel. Kui nad tänu sellele, et Andrus Ansip on välisvisiidil ja Edgar Savisaar majandusministrina on vastavalt töökorraldusele peaministri kohusetäitja, jah, aga see Spekulatsioon üsna keeruline on ausalt öeldes tegelikult, et peaminister Ansipil tema uuel valitsusel oma seda nõuet pronkssõdur teisaldada, nii-öelda täide viia. Ja ja loomulikult ja, ja Savisaare linnapeaks minek muudab selle muidugi veelgi keerulisemaks, kuigi ma arvan, et ega ka Jüri Ratase puhul oleks see ka väga-väga keeruline. No kui see vandenõuteooria peab paika, siis vähemalt üks müüt on, oleks purustatud, et, et ükskõik, kes Tallinna linna juhib, seda juhib ikkagi Edgar Savisaar. Et olgu tema nimi, ratas või mitteratas, aga, aga linna juhtimine toimub siis kas vastavalt sellele, millist ametikohta Savisaar peab, kas siis majandusministeeriumist mõnelt ministritoolilt riigikogu saalist, hundi silmad või, või kus iganes. Minu arvates ongi see see, selle vandenõuteooria kõige kõige nõrgem külg, et ma olen endiselt veendunud, et eriti vaadates seda, kui, kui kuulekalt Rein Jüri Ratas vabandust selle koha pealt lahkus ja, ja kui palju ta endale tuhka pähe puistas. Kuigi ma olen nädal-paar tagasi, me oleme kuulnud hoopis teistsuguseid sõnu nii tema kui ka kui ka Savisaare suust. Et ma ikkagi jah, minust minust välja seda veendumust, et linna juhtis ikkagi üks teatud persoone, selle persooni nimi ei ole mitte ratast. No aga see oli tegelikult siin ei ole ju midagi üllatusliku, seda kui tuletada meelde, kuidas Jüri Ratas Tallinna linnapeaks sai ja milliste sõnadega sõnade saatel ja, ja mis on olnud ja see kui kuulata, aga kui ma kuulasin Jüri Ratase intervjuud esimestest intervjuud pärast seda teadet, kui ta arutles sellega, et isiklikult jah, võivad huvid ja ambitsioonid olla, aga on olemas ka erakonna huvid ja ambitsioonid ja see on siiski Keskerakonna koht. Ja teine asi, mis ma sinu sõnadest Peeter haaran kinni, on see, et sa ütlesid, et Tallinna linnapea kohta on ju igati väärikas, no selle selle vastu on, on raske vaielda, sellepärast et olla ühe nato ja Euroopa Liidu liikmesriigi pealinna linnapea lordmeer, kui soovite, siis kuigi noh, meil selliseid niisuguseid sõnu ei, ei tarvitata või selliseid ametinimesid, aga aga ikka ja, ja, ja samas olla olla seda niivõrd ära labastanud, et, et täna ma ei taha ise sinna minna, eks ole, paneme poisi. Kuule poiss, tule nüüd ära, nüüd on jälle minu kord noh, vot vot see, see jällegi teed nagu selle Tallinna linnapea nagu drooni või positsiooni kuidagi väga-väga-väga, kentsakas. No aga samas sai Jüri Ratas on Tallinna linna teeninud ka varem kui linnapeana ja nüüd nii ja koolituse saada tegelikult siin viimased aastad. Ta Jüri Ratas on ka oma isikliku nii-öelda poliitilist kogemuslikku pagasit tugevalt suurendanud. Ma arvan, ta peaks olema isegi õnnelik, et, et selline võimalus on avanenud. Jah, siit muidugi sellest jutust jääb mulje, et Tallinna linnapea on selline koht ja ka linnaosa vanem on selline koht, siis kus Keskerakond koolitab välja siis vastavaid poliitikuid kas siis riigikogus või veel, milleks? Tuletan meelde, Keit Pentus samasuguse kooli küll kesklinnas läbinud ja, ja neid on palju palju. Jah, aga mulle linnakodanikuna ikkagi meeldiks see, et mitte mitte see ei häiri mind isegi, et ütleme, siin linna juhtkond riigikogu valimistel kandideerib ja hääli püüab ja samas paljud neist ütlevad juba varem ära, et ega ma sinna riigikokku ei lähe. Olgu peale, kui, kui see jokk seda võimaldab, siis, siis las ta olla. Aga Leaks linnapea koht võiks olla ikkagi niisugune niisugune ameti ametikoht, kus olla istutakse valimistest valimisteni, ehk siis konkreetselt oma varasematel aastatel, see kolm aastat, nüüd siis uued uued tsükli järgi neli aastat, et kui ka valimistel sind ükskõik milliste mahinatsioonide tagajärjel ja loobujate arvel, aga, aga kui sa sellele kohale ikka istusid, siis istuse see koht ära võtame ikkagi nüüd nagu Lääne-Euroopa analoogiaid. No kust te näete linnapeaasi, et kes on pool aastat kaks aasta-poolteist ametis enamasti Euroopa Liidu suurlinnade pealinnade lord meerit, meerid istuvad ju oma ametikohtadel aastakümneid kogunisti. Sellepärast et linn on lihtsalt niisugune mehhanism, kus, mis, mis nõuab nagu ühe püsiva püsiva võimu paigaldada. Aga meil on tegelikult need reeglid natuke või kohati isegi päris teistmoodi, siin mulle väga meeldis eile Andrus Saare kommentaar, kus ta rääkis nii-öelda hingelt ära ja peatusest nendel nii-öelda peibutuspartidel muuhulgas või alates nii-öelda europarlamendisaadikutest, kes kes siis osalesid teadlikult, korjasid hääli, aga teades, et ta ei lähe, ei tule riigikogu kui igal juhul ja, ja nii edasi ja nii edasi. See nagu selline praktika ei läheks samuti korda paljudes meie naaberriikides tsiviliseeritud mõõta. Üks vandenõuteooria, mida ka teatud ajakirjandusringkonnad on välja kaevanud ja, ja jällegi me ei tea, kas, kas see vastab tõele, aga selleks, et vandenõuteooriad ongi nii ahvatlevad, et me täpselt ei tea, kas seal tõde on taga või ei ole. Aga see teooria räägib sellest, et, et ratas olevat mingil kujul isegi oma leivaisale vastu hakanud. Et teatavad kinnisvara arendused ei olevat nii libedalt läinud kui, kui näiteks parteijuht oleks seda soovinud ja ja nii imelikult kui see ka ei kõla, aga, aga et riigikogu kohta on väikene karistus selle eest, et et hoiatavalt libutati näpalt, poiss, mis sa tegid seal, tule ära. Ma ei oska öelda, kas, kas nendel asjadel ka mingisugust alustan. Ja noh, see meenutab natuke kui juba kommunistlikku parteid, kus siis kõik oli partei ürituse nimel ja nii nagu kuidas partei juhatus võib poliitbüroo ette määras, nii ka tehti, et et noh, ei tea, raha kindlasti ringleb väga tohutul hulgal muidugi kogu selle asjaga kaasas, kui rääkida kinnisvaraarendusest ja nii edasi, need summad on ilmselt astronoomiliselt. Aga siin on ka üks huvitav argument, mida kasutati ametlikult. Miks Jüri Ratas läheb Riigikokku ehk teiste sõnadega see, et inimesed valisid ta sinna ta sai 6000 häält umbes mis on absoluutselt õige ja ütles muide Savisaar eile, et ta läks Tallinna linnavõimu tugevdama. Riigikogu, just. Aga meenutagem, et Savisaar sai ise alla 18 1000 hääle kolm korda rohkem mis annaks talle nagu kolm korda suurema õiguse minna riigikokku. Mitte õiguse, vaid lausa kohustus, aga sellega nii et lubadused on riiulis ja neid tuleb sealt. Niimoodi ma vastavalt vajadusele võtta. Aga vaata, tegelikult taust on ju see, et kuna nii-öelda kevadine jäämineku aeg nii otseses kui ülekantud tähenduses siis ja oluliselt positsioonid mängitakse nagu ümber ja loomulikult Tallinna linnapea võime nii-öelda kontrollida ja suunata, rahasid on, ma arvan, tunduvalt suurem kui mõne Eesti vabariigiministri käed on tunduvalt vabamad kui olles kasvõi valitsuse liige ja, ja, ja kui partei juht asub praegusel hetkel kõige suurem omavalitsuse kõige rikkama omavalitsuse etteotsa. Ma ei näe siin mitte midagi imelikku, see, et Jüri Ratas on öelnud, et tal on projektid pooleli ja ja ka mulle isiklikult kinnitanud seda veel suht hiljuti. Noh, see on nii, kindlasti on, aga, aga tegemist on ikkagi väga olulise positsiooniga. Ja ma arvan, et nüüd me jõudsime tõele suhteliselt ikka väga lähedale ja nende viimaste Peetri Peetri sõnadega nii et kui te täna loete Jüri ratta ilukirjandust ühest ajalehest, ma ei mäleta kummaski teie lehes Erki osaleja sulle selle kardrükki kus ta, ehk siis see kiri, mis ta saatis eile laiali oma oma senistele alluvatele Tallinna linnavalitsuses ringkiri, et jäägem hüvasti ja kui ta seda neid ilusat kirjaridasid, loete, siis ärge nutma puhkeda puhkeaega sellepärast et see on seal karm elu ja karm poliitika. No lähme edasi, see, mis meil riigi tasandil, ehk siis koalitsioonikõnelused, mis on külla kaheks päevaks juhtme seinast välja tõmmanud ja, ja siis lõõtsutatakse nende nende sõnade üle, mida siin neljapäeval ja reedel sai, sai suust välja öeldud. Ja loodetavasti esmaspäeval näete, siis jätkuvad ja annavad ka paremat tulemust, aga aga mis mulje teile on praegu jäänud, kas see, nagu täna ühes lehes öeldakse, neljaviljapuder sellest pudrust saab asja või saab? No ma julgeks arvata, et saab, aga küsimus on tõesti, milline on see pudrukvaliteet? Et noh, kui valimiskampaaniasse rääkida, et rahvale aetakse kärbseid pähe ja ja räägitakse selliste lihtsate loosungite keeles, siis praegu saab juba öelda, et rahvale nagu otse valetatud kui, kui noh, sisuliselt kohe pärast valimisi hakkasid koalitsioonikõnelused ja esimesed konsultatsioonid, siis poliitikud kinnitasid nagu, nagu ühest suust võib öelda. Et ärge muretsege, et ministrikohtade jaotus, see on see kõige lihtsam küsimus, tähtis on leida ühisosa. Nägime seda ka sinu saates aktuaalne kaamera, Aarne kuidas poliitikud kinnitasid, et liigutakse edasi ja algus on positiivne ja ministrikohtade pärast ei tasu muretseda, et sellega probleemi ei teki ja nüüd on vastupidi see, mis tõotas kujuneda väga keeruliseks ja raskeks. See läks nagu ludinal, nüüd on see, mis pidi olema lahendatud tunniga, see on nüüd muutunud tõeliseks komistuskiviks jah, tunnist, rääkis Reformierakonna aseme aseesimees Meelis Atonen. Nüüd on juba kulunud juba mitu päeva päeva ja, ja, ja asi ei ole sugugi lahendatud veel. Et noh, siin on siin tekib tõesti see küsimus, et kas, kas rahvast peetakse siis päris lolliks või et et endale üldse ei anta aru, et mida siis inimesed näevad ja kuulevad ja noh, kõige sellest tuleks veel Arusaadav veel siis, kui koalitsioonikõnelused oleksid olnud suhteliselt tasa ja targu ja avalikkuse ees ei oleks nii palju lärmi löödud, aga, aga pressiteade mingisuguse punkti ületamise kohta jõudis meie arvutitesse noh, küllalt regulaarselt reaalajas reaalajas. Ja, ja noh, televiisorist veel õhtul saime veel üle vaadata. Et nüüd siis äkki selgub, et tülid on väga suured. Jah, tegelikult, kui vaadata ja tuletad jälle meelde, et mitte ainult viimast paari nädalat või pärast riigikogu valimisi, siis ega need pinged ja kui pidada silmas Reformierakonda, Isamaaliitu nende vahel, need juured ulatuvad juba üsna kaugele ja, ja kui nüüd Isamaaliidu ja Res Publica poole pealt vaadata, siis ega oravaparteid. Ta on vaadatud siiski sageli üsna sellise altkulmu ja ettevaatusele, et temaga peab olema äärmiselt ettevaatlik. Ja kui nüüd vaadata kas või neid pakkumist, kas seda esimest pauku, kui meist või teist pakkumist, mis kiiresti nagu pärast Isamaaliidu karmi karme sõnu tuli kohe see oli neljapäeva õhtul vist oli kaheksa paiku. Siis ega see natuke nutune, see pilt on küll haamrilöömine, et kui Mart Laar hakkaks haamrit lööma seal riigikogu esimehe koha peal ega tal palju reaalselt võimu riietega või valitsusvastutuse puhul ei ole. Ja, ja, ja küllap on ka seesama see rivaliteet ikkagi kahe suure praegusel juhul koalitsiooniläbirääkimisi pidava erakonna juhi vahel täiesti ilmne. Ja ega need positsioonid, mida Isamaaliidule pakutaks T noh, ega nad ka kõige paremad ei olnud, liiatigi kui, kui oravapart Teil tähendab peaminister Ansipil on kaks sellist kindlat positsiooni ja kindlat isikut, keda ei saa nagu ohverdada, kes peavad iga hinna eest jääma, pean silmas justiitsminister Langi ja välisminister Urmas Paet. Arvata täiesti Peeter, et asi on selles et küsimus on nendes kahes persoonis, keda ei saa ohverdada, keda ei saa ka nii-öelda ümber vangerdada mingile muule. Jah, nad on, nad on väga mõjukad tegelased seal erakonnas ja, ja see on üks külg, aga on olemas ka teine noh, külmetus, spekulatsioonid, mida siin Erkki rääkis, aga ma tuletan seda meelde, et et juba ammu enne neid koalitsiooniläbirääkimiste sellesse seisu jõudmist spekuleeritud ju sel teemal, et et Reformierakond esialgu püüab teha nagu nägu, et peame läbirääkimisi koostama koalitsioonilepet ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, aga kel leitakse mingisugune aga mingisugune millest võib tekkida nagu tüli ja siis ühel hetkel võib öelda, et näed, tahtsime aga, aga välja tuli, näed, ja nüüd ei jäägi muud üle kui kui koputada näiteks Edgar Savisaare uksele või, või teha midagi muud. Nii et ma ei uskunud, et see nii kiiresti selline sellesse staadiumisse jõutakse. See on kindlasti täiesti usutav stsenaarium, sellepärast et ega kui me vaatame nagu asjadele otse silma, siis reformierakonnal kindlasti on ärahüppaja tuli, valige ise sõnum, milliseid tahate, selline maine, sest et kui sa ikka kaks korda oled seda teinud, siis, siis on selge, et sa võid seda teha ka kolmas ja neljas kord, et see, see ei ole nendele nagu eetiliselt reaalselt või, või poliitiliselt sugugi mitte ületamatu asi. See oleks ilmselt ka neile kõige mugavam selles mõttes, et esiteks see kohtade arv riigikogus oleks reformi ja keskiga kokku oleks 60. See tähendaks seda, et kaks erakonda ongi koalitsioonis ja rohkem ei pea mõtlema ja teine on muidugi see, et ega Keskerakond ei ole kunagi olnud väga huvitatud välisministriportfellist, mille ümber see tüli praegu on. Et Reformierakond saaks jätkata nii, nagu ta on siin jätkanud ja alati väga mugav, lahe samas on üks aga ma olen mitmel korral nüüd viimase paari nädala jooksul Andrus Ansipi silmadesse näinud lahvatamas sellist vihatulukest, kui kui taaskord tema käest küsitakse, et kuidas selle asjaga ikkagi on, et valid Ansipi ja saad kelle. Ja vastus on teadagi missugune ja ka see mõte tõrjub, ma arvan ka reformierakondlasi praegu nagu selle asja juurest kõrvale, et niimoodi valutult Keskerakonnaga ühte paati hüpata, sest et ma arvan ikkagi, et Ansipil ja teistel reformaritel on ikkagi praegu. No ütleme, selles mõttes siiras soov teha teha koalitsiooni kellegi teisega, küsimus on ainult selles, et Mart Laarile ei saa anda seda, seda kohta. Palun, Laar istugu külgselt nagu haamrit, olgu ükspuha missuguse teise ministrikoha peal, sellepärast et eesti keeles öeldes on teise, mõne teise ministrikoha peal teda väga lihtne täis teha ehk kompromiteerida, manipuleerida, tõestada tema ebakompetentsust ja nii edasi kõike igal muul kohal, välja arvatud välisministri kohale. Mida sa, mida sa Herkki arvavad sellest välisministri positsiooni tähtsusest. Seal väga paradoks, reaalne selles mõttes, et nagu me kõik teame, siis valimiskampaanias ei mänginud välispoliitika mingisugust rolli. Ja nüüd siis on koalitsioonikõnelustel põhiliseks tüli tüliõunaks välisministri koht ja, ja sealt edasi isegi ka välispoliitika juba et on küllalt kummaline on kuulda, kui peaminister Andrus Ansip räägib midagi Reformierakonna välispoliitikast ja Isamaa ja Res Publica Liidu välispoliitikast, et Eesti riigil peaks olema üks välispoliitika. Ja, ja, ja et ka sellest, et siis seda välispoliitika reformierakondliku välispoliitikakandjaks sobib kõige paremini senine välisminister Urmas Paet. Et see, see tundub küll väga otsitud põhjusena, et tõesti, et inimesele kes viitsib mõelda ja tahab mõelda, tundub kummaline, et parteidel on mingisugune oma välispoliitika ja välisministriks saades hakatakse ajama siis siis selle parteivälist poliitikat, et välis välispoliitika põhineb kindlatel dokumentidel Eesti rahvuslikele huvidele, mis on määratletud ja mitte mitte mingi erakonna programmil ei põhine see või erakonna juhatuse otsusele. Jah, minu arust ka see Andrus Ansipi jutt, et, et välispoliitika järjepidevus saab olla ainult siis tõeliselt tagatud, kui, kui reformierakondlane istub sellel toolil, noh, see see jutt, mis ei kannata kriitikat, täitsa lausa häbematu. Sellepärast et kui me tuletame ikkagi Eesti uue iseseisvuse aastaid meelde, siis kus ikkagi Eesti välispoliitika nii-öelda sai tuule tiibadesse ja tahame seda ja meeldib see kellelegi või ei meeldi, aga, aga me, me järgime praegu Lennart Meri, Trivimi Velliste, Jüri Luige ja pärast väikest vaheaega Toomas Hendrik Ilvese, kui soovite, siis välispoliitikat, ehk see väliselt seda välispoliitikat, mida, mida need mehed ja need erakonnad ajasid siis nii-öelda Eesti Eesti välispoliitika jaoks. Aga reformierakondlaste välispoliitikapagas on, on suhteliselt nõrk olnud, sest et me teame ju kahtedeid noh, ütleme kahte ja kahte koma ühte ütleme niimoodi nende välispoliitikakandjat, ehk siis, kui me Rein Langi sellel kohal oma nädala ajaga ei, ei, ei võta arvesse, siis on tegelikult ainult kaks ministrit meeleolud ja sedagi ainult sellel sajandil. Jah, eks siis Kristiina Ojuland, Urmas Paet kes on ajanud tõesti neid, kes on tegelikult ju mõistnud neid vilju, mida 90.-te aastate algupoolel ja keskpaigas on, on hakatud tegema ja ajama, ehk siis Eesti ühemõttelist kurssi NATO ja Euroopa Liiduga liitumiseks, et tegelikult ju selliseid ise võetud suund on olnud vähe, et Urmas Paet on tõsi küll, panustanud päris hästi minu arvates Euroopa naabruspoliitikale ja ajanud Eesti asja esindanud Eesti kogemust siis Gruusias ja Moldovas ja Ukrainas seda, seda kindlasti ja tema teeneks võib lugeda ka see selle, et välisministeerium on saanud riigieelarvest rohkem raha varem, aga Eesti riik on tervikuna saanud saanud jõukamaks ja ilmselt ka selle, et välisministeerium kui, kui aparaat kui maja on maha rahunenud ja selle sisekliima ilmselt on, on tunduvalt parem kui, kui eelmise välisministri ajal või ütleme siis eelmise välisministriaegsel perioodil. Jah, no kindlasti, sest Paetil eelnevalt olles kultuuriminister oli, tal oli tal kindlasti kollektiivi juhtimise kogemus ja see maksab päris palju, et et seda kindlasti, aga noh, teine teine külg on jah, see, et kuidas mõjuks ta esindama Eestit ja kuidas mõjuks seda tegema Mart Laar, et et Laar on kindlasti tuntum poliitik kui Paet välismaal? Jaa, jaa, räägime siin sellest Laari Ansipi vastuolus, siis võiks tuua paralleeli Rootsiga, näiteks kus peaminister Henrik Reinhold kutsus valitsuse välisministriks Karpilti, seal on küll nii-öelda ühe partneri ühe partei inimesed aga aga karbilt kordades rohkem tuntud välismaal, kui, kui Henrik Reinhold karbilt on ikkagi nagu selline esimese klassi poliitik, ta on teinud endale nimega rahvusvaheliselt siis reguleerides Bosnia kriisi kas või olles ÜRO esindaja ja põhimõtteliselt samasugune olukord ilmselt tekib või on tekkimas ka Soomes, kus peaminister Matti Vanhanen, kes on rahvusvaheliselt suhteliselt vähetuntud, hoolimata sellest, et Soome oli Euroopa Liidu eesistujamaa eelmise aasta teisel poolel. Ja kui välisministriks tuleb kobamusest Sauli Niinistö, siis võib tekkida, samas on olukord, mis, mis meil praegu on. No see on küll nii-öelda kui tasemel see on, kui see on spekulatsioon, aga, aga noh, ma ütlen, et selliseid paralleelseid mustreid saab tõmmata ja, aga ma saan rajal täiesti Andrus Ansipist aru, et kui sa oled ikkagi valimistel, saavad 22 ja pool 1000 häält, enneolematu saavutus. See oleks häältesaak ka ka meist neli korda suuremas Soomes, eks ole, täiesti täiesti noh, vägev ja, ja kui, kui kogu aeg nagu enesetunnet küüditatud riivata sellega, et sa oled peaminister, küll aga kellegi teise valitsuses, siis ja kui sa ühes saad nagu lahti ja tule seal teine asemele, siis, siis see võib noh, pagan võtku, sellel kõige hinge täis ajada küll. Optibet. Jah, muidugi loomulikult loomulikult, et. Ega mul ei ole selle koha pealt küll midagi vastu vaielda, et aga, aga samas edasi peab minema ja mis variandid siis jäävad, selge see, et kõvad mehed ja kõvad kivid on nad kõik. Jah, no mulle ikkagi tundub, et asi laheneb nii, et see neljaviljapuder kokku keedetakse, aga võib olla ka mitte neljavilja ega rohelistes ehk räägime kohe mõne hetke pärast. Aga ega ega tast nagu suuremat suuremat tolku ei saa, kui, kui, kui nii karme sõnu öeldakse juba läbirääkimiste ajal ja nad ähvardavad lõhki minna, nii et aga mis, mis nad nagu kokku viib, on minu arvates see, et et Isamaaliit ja Res Publica ja ka sotsid mõistagi ei, ei saa lihtsalt enam istuda opositsioonis. Et veel üks, üks periood neli aastat opositsioonis ja see tähendab parteile kindlat, kindlat surma, eriti eriti IRL-ile, mis on alles nii-öelda noh, beebikingades, et et mähkmeid on veel vahetamata ja sisevastuolud on tegelikult on nii suured. Et ei ole nad kasvanud kokku ühtseks tervikuks, aga kas ka sotsidele kohta käib see samamoodi, et kaua sa ikka seal opositsioonis istud ja näppu imeda ja kui keegi sind kuulda ei võta ja teerulliga pidevalt üle sõidab, et siis kaovad viimasedki valijad. Ja selle sellepärast ma arvan ka, et Laar tõmmatakse tagasi. Mis see nii-öelda IRL-i sees kaasa toob, see on juba hoopis teine küsimus. Võib ette kujutada IRL-is ja tegelikult käib ka selline jälgimine, et missugune tyypsad, missuguse ministrikoha ja kas nad saavad neid võrdselt ja päris kindlasti jah, et, et seal on ka selline sisemine sisemine väike nagin, võib ju tekkida. Aga aga see nördimus on ikka üsna suur, olles ka IRL-i nii-öelda juhtivate tegelastega siin viimastel päevadel rääkinud siis nördimus, mille üle nende pakkumiste üle, mis on tehtud ja, ja ma huviga ootan pühapäeva homset tähendab kella kaheteistkümned, kui hakkab see nende Juhatus arutama. See on põnev, see on kindlasti põnev, ainult et nüüd on täitsa selge, et kuigi seda Ansipi teist pakkumist ei ole avaldatud ametlikul kujul ja, ja noh, see on puhas, jällegi üks spekulatsioon, aga, aga ütleme, see on väga tõelähedane spekulatsioon, et tegelikult ju IRL-ile pakutakse mida iganes peale ühe koha, kõiki kohti, alates parlamendi spiikri-st ja lõpetades majandusministri haridusministri ja nad sisuliselt võivad valida, mida iganes tahavad. Ainult ühte kohta neli olnud justiitsminister K teismelisel võib-olla ka, aga seda seda vist ei ole natuke ihaldanud. Jah, see ei ole nii palju esil olnud, aga mõtlen seal äärmiselt paradoksaalne, et võitlus käib Eestis välisministri portfelli pärast, sest sest valimiskampaanias välispoliitikast äärmiselt vähe juttu. Eesti poliitikud ei armasta väga rääkida välispoliitikas, sest nad ei tea sellest suurt midagi, nad ei jälgi ka maailma sündmusi. Ja nüüd äkki on korraga selline kisma välis, välisministri portfelli üle, see, see on isegi mõtleks halenaljakas. Kuna see poliitika on, mis on halenaljakas, on tegelikult see, et meie poliitikud, kui nad midagi tahavad saavutada, Nad võiksid rohkem nagu kodutööd teha ja välja mõelda põhjendusi, mis noh, ei ole nii ilmselgelt naeruväärsed. Võtame kas või sellesama Ansipi põhjenduse, et et kui IRL on sündiva koalitsiooni nagu teine jõud, tähendab, kui reformil on esimene esimese öö õiguse ehk esimese valiku õigust, no selge, nemad valivad, peaministri tundub loogiline, siis on, on IRL-i valik. Nemad, kuramus, nad ei taha vastu võtta parlamendi spiikri kohta. Meie arvame, et nemad tahavad väga, eks ole seda võtta ja nemad ei tahagi võtta, nemad tahavad hoopis välisministrid ja selle peale ma küsiksin Ansipi käest, et aga, aga miks te ise siis parlamendi spiikrit nii-öelda esimeseks valikuks ei sea, kui te, kui te nii suurte sõnadega räägite, et, et see on nii-öelda Eestis teine ametiisik vähemalt formaalselt võttes võtke siis see koht ei jätku siis hetke siis IRL järgmine valik ja ma usun, et võtavad peaministri koha. No ühesõnaga, noh, see on ju jällegi selline konstruktsioon, mis, mis on naljakas, aga, aga, aga samas õppige põhjendama. Õppige oma oma oma sõnu sööma. Et te tahate neid sõnu, mida te täna suust välja ütlete, te tahate komme ära süüa, vastutate nende eest. Muidu vastasel korral rajal valijad teevad oma järeldused ja valijad ei ole kindlasti mitte vähemalt kõikjale. Jah, noh, ma ütlesin, saate alguses ka noh, valijad ei ole kindlasti lollid ja vähemalt nii lühikese aja sees jääb inimestele meelde, mida on enne öeldud. Et võib-olla tõesti see, mis on öeldud kolm-neli aastat tagasi see ei meenu, aga eks ajakirjanduse ülesanne seda meelde tuletada, aga aga siin tõesti, kui seisukohad või väljaütlemised muutuvad kahe nädala jooksul või isegi mõne päeva jooksul, siis see, see paneb küll ainult õlgu kehitama, et tavaliselt on ju väga lihtne süüdistada kõiges ajakirjandust ajakirjanduses jätab ja katab kõik valesti ja ja teeb tühje sõnu, aga, aga noh, isegi ajakirjanduse kohta võib öelda, et, et mina ei ole muutnud oma vaateid näiteks kahe nädala jooksul või midagi sellist, et aastate jooksul on mul küll vaated mingisuguses seisukohas muutunud mõõdukalt, aga, aga need kindlasti ei ole toimunud nii äkki. Mis sa peeter siis otsi või vabandust valitsusest arvavad? Nemad peaksid praegu tegema. No ma arvan, et see mida on siin kõlanud, et keskkonnaministri koht oleks tunduvalt paslikum neile kui avaliku halduse või nii-öelda regionaalministri oma ma arvan, et sellest peaks nagu ikka kinni pidama. Kuna see kompetents on tõepoolest seal igal juhul tunduvalt suurem kui hakata nii-öelda regionaalasjadega. Kas sa ei arva, et mitte mitte öeldes seda, et, et see, et rohelised ei peaks sellega tegelema, aga ütleme, meie rohelised, kellel nii-öelda administratiivtöö kogemused ja haldussuutlikkus on, on nii, nagu ta on, eks ole, kõik on tulnud ju kuskilt kõrvalt ja, ja ja lihtsalt puudub selline selline kogemus siis, kas keskkonnaministeerium näiteks kõigi oma tohutu suurte rahadega Euroopa Liidu toetustega ja nii edasi ei ole mitte liiga suur suutäis? No vaata, see ongi see momente. Juba mäletan, kui Andres Tarand istus selle koha peal ja vähemalt tol ajal oli veel selline ettekujutus, et noh, see on mingi selline lilled ja liblikad ja selline selline ministeerium, aga tegelikult ta on üks mõjusamaid mõju, kolmas ministeerium üldse. Tuletage meelde, ta kontrollib tegelikult ju õhk ja vesi ja maa ja mets ja maapõues, mis on sees ja ehitus ja, ja nii edasi ja nii edasi. Et see, kes keskkonnaministri kohal istub ta temast saab momentaalselt väga mõjuv. Kas inimene, no kõigepealt saab seda endale muidugi maadevahetuse supiga, noh jah, seda võib alati distantseeruda ja öelda, et mina olin sel ajal igal juhul puu otsas ja ma polnud sellega kuidagi seotud, aga aga kui Reformierakonna tegelane sinna istub, siis see sinu jutt sellele on nagu jumet, sest noh, maadevahetuse tehingud algasid teatavasti ju Heiki Kranichi ajal. Aga roheliste puhul nad jah, sellest olid puu otsas, sel ajal Jah, mina olen ka natuke arusaamatu see, see ülbus, kuidas rohelised lihtsalt nii-öelda portfelliga ministrikohast ilma jäeti, et kui me võtame kasvõi lihtsa aritmeetika appi, siis no kuus kohta parlamendis ei ole teab mis suur saavutus. Ärme räägime sellest, et nad on uustulijad ja tore, et nad üle künnise said ja oma kohad kätte, aga, aga kuus kohta on ikkagi vaata ja ja kui Reformierakond saab seitse kohta, Isamaaliit, eks ole, oma 19 mandaadiga saavad viis kohta siis üks koht rohelistele, üks tõsine ministriportfell rohelistele oleks ju igati igati õigustatud, ma ütleksin isegi rohkem. Võib-olla üks ja, ja veel üks portfellita kohta. No siin võib-olla saab ka spekuleerida, et võib-olla rohelised lootsid, et see keskkonnaministri portfell tuleb neile ja selles lootuses andsid nad suhteliselt lihtsalt järele koalitsioonilepingus siis selle tuumaenergia küsimusele, et kui me räägime, kui me näeme ja vaatame Marek Strandbergi väljaütlemisi tuumaenergia eest, siis siis rohelised ju ei ole enam põhimõtteliselt vastu tuumaenergiale vaid räägivad midagi sellist, et see küsimus tuleb panna arutlusele, tuleb vaadata kooskõlas siis teiste energialiikidega ja, ja nii edasi, et võib-olla siis oli seal selline väike plaan, et kui, et see punkt tuumaenergiast läheb nagu kuidagi suhteliselt valutult mööda et siis premeeritakse neid keskkonnaministriportfelliga. Ja kõik olid väga-väga toredasti oma oma karidast välja kaassotsid, kes ju jutustasid kogu aeg, et ei mingit tulumaksu alandamist ja selleks ma ei tea, kui palju seal kulus, tunnikene, võib-olla kulus neid masseerida. Aga sotsid on muide üks kihvt seltskond, tegelikult on neil väga palju potentsiaali ja ministri kohta. Aga nüüd võtame Ansipi teise pakkumise ministritele nende kohtade täitmiseks, siis tegelikult sotsidelt võeti väga magusad kohad ära. Ja aga Ivari Padar ütleb selle peale, et ei ole häda midagi, et meie läheme igal juhul sinna, et neid nagu ei huvita, mis, mis meile antakse, et, et see on ka väga-väga huvitav suhtumine sellega nagu iseenda väärtust alandad ja Ma saan muidugi neist aru, et nad ei hakka suuri sõnu tegema, neile on vaja valitsusse saada, aga aga vähemalt noh, väikene väikene välja väljapressimise moment võiks ikka küljes olla. Võrreldes võrreldes sellega, missugune, missugune lahing käib ju IRL-i ja reformi vahel. Jah, see on natukene, aga noh, Ivari Padar on rahulik maamees ja kas siis sellest tingituna, aga natukene mind natukene häirinud küll see, et nad nii rahulikud on, et noh, jah küll suur vend ütleb, kuidas ja meie oleme rahul igal juhul. Jah, sest ütleme, algselt nendele pakutud haridusministri koht on, neil on olemas ju tegelikult suurepärane kandidaat, nii et. Ma ei taha öelda, et isamaaliidus vähem suurepärane oleks, aga, aga igal juhul sellest kinni oleks võinud küll sotsid hakata ja endale seda ikkagi nõuda või tungivalt küsida, vähemalt. Jah, noh, sest noh, kui me räägime Isamaa ja Res Publica Liidust haridusministrikohast, siis ilmselt räägime Tõnis Lukast ja siis oleks ära langenud ka see Tartu Tallinna igavene probleem. Nobiga Aaviksoo jah, või ka Aaviksoo ost? Et noh, Peeter Kreitzberg, iga sotsidest noh, võib-olla see probleem mingil kujul on olemas, aga ilmselt sotsidele oleks ikkagi küllalt mugav seda kohta pidada ja, ja, ja noh, mingisuguseid hiiglaslikke reforme ju ka ja ei ole, et ta on küll haridusreform, aga see ei ole noh, mingi mingi väga valus küsimus on ka õpetajate palgad, aga ka need on tõusnud põhimõtteliselt, et noh ei kujuta ette, et see oleks nüüd selline miiniväli, kuhu, kuhu see minister peaks astuma. No vaadates tegelikult küll valimiskampaaniat, siis haridusele pöörata väga palju tähelepanu sama palju kui sotsiaaltemaatikale ta kui räägitakse siin mugavusministritest ja, ja ütleme, miinivälja ministritest siis isa haridus-sotsiaal- kindlasti, aga haridus ka kuulub vist pigem ikka nende miinivälja ministriportfellide hulka. Aga kui vaadata Mailis Repsi, kes kes oli haridusminister, kes sai peksa iga nurga peal, no aga jäi ametisse ja, ja nii-öelda päästis oma näo, et ei juhtunud ka midagi väga drastilist. Tagasiastumised tulid ikkagi teistel teistel positiivselt. Nojah, aga see oli ka see, kui oli koalitsioon, kus vist ei olnud väga keeruline nagu ametisse jääda, et isegi kui, kui Marima lausungid võtame, siis noh, igas igas normaalses perekonnas oleks olnud lahutus, aga aga kesk-ja reformi puhul seda seda ei sündinud ja see ei ole muidugi seotud nii-öelda haridus, ERSO, vaid see on seotud muude ja, aga aga tegelikult siiski väga olulist ja võib-olla isegi veel olulisemate asjadega, kui, kui mingisugune väikene haridusküsimus siin ongi. Jälle see välispoliitika tuleb mängu, et see on seotud pigem välispoliitikaga, mis kedagi ei huvita, nagu sa ütlesid. Paar sõna luuseritest, ka rahvaliidus on toimunud nüüd sündmused ja, ja veel olulisemad sündmused on ees igal juhul. Rahvaliidu inimesed on hakanud vaikselt rääkima. Mis sa, Peeter sellest aru. Noh, ega see Tiit Tammsaar on, alati, ütled lapsesuu olnud, aga on rääkinud suhteliselt vabade lõugadega ja ja see Ekspress intervjuud kui nüüd lugeda ja kuulates veel tema intervjuud mingist raadiokanalist. Et asi on aga kontekstist välja rebitud, see on Tammsaare üks spekulatsioon, lihtsalt, et jah, et võiks nagu sotsidega. Tule Ta tuletas meelde Sotside ühel kongressil kõnelemist, kus ta oli lõpetanud, elagu kuidas oli sotsialistlik või sotsiaaldemokraatlik rahvaliit ja ja oli kõvasti nagu plaksutada ostetud neid neid mõtteid ja tuletan meelde ka Tallinnas on ju konkreetsed lepingud tehtud Tallinna linnavõimu tasandil. Aga reaalselt ma arvan, et see ei ole. Sest Eesti poliitika on suuresti ikkagi isikutes ja nende liidritest kinni ja kes keda sallib ja kes keda ei salli ja ja kujutad ette, et nüüd sotsid ja rahvaliit hakkaks nagu ühinema, teades nende juhtide suhtumist omavahelist veregrupid on nagu liiga erinevad. No üks juhtum oli siin, küsimus on ju nii-öelda võitjate või, või siis tugevalt seisjate ja luuserite ühinemisest, ütleme Isamaa ja Res Publica puhul oli sama fenomen, kuigi Res Publica oli saanud ju väga suure häältesaagi viimastel nüüd juba siis viimastel parlamendivalimistel, aga isamaale ennustati kokku selle eest, et nad luuserid oma hõlma alla võtavad. Nüüd noh, ma ei näe praegu sotsidel mingit põhjust hakkama hakata rahvaliiduga sel teemal läbi rääkima. Aga kui ma sinu käest küsisin, Peeter seda siis ma ei mõelnud mitte nüüd Tammsaare sõnu silmas, vaid ikkagi eeskätt seda, et rahvaliit on vahepeal saanud nii-öelda ajutise esimehe kaadee kes siis ka erinevalt eelmisest esimehest on, on endale ja oma erakonnale ja erakonna poliitikale ja valimis võitlusega tublisti tuhka pähe raputanud, et ei ole hakanud sellest otsast peale, et meedia on kõiges süüdi ja kuskil on vallutatud kallutatud jõud ja kõigest sellest vaid vaid hakanud nagu tõsiselt olukorda hindama. Noh, eks ester tuiksoo jagab seda asja, et ega maksuamet ja ajakirjandusega ei ole mõtet niisama tüli norida. Ja naiseliku lähenemisega ma arvan, see on üsna tark tegevus, raputada endale tuhka pähe ja, ja teine asi, kas temast, kas ta on nüüd kõige parem rahvaliidu uus juht? Noh, eks nii palju, kui ma tean, koha peal kohapeal arutatakse seda ja väga erinevad ja väga kirglik seisukohti, olen ka mina kuulnud kuni sellemaani välja, et kui see juhtub ütlemine ester, tuiksoo saaks partei reaalseks juhiks, siis astutaks välja in corpore mingitest piirkondadest, aga vastupidi samuti. Nii et ma arvan, see tõsised arutelud seal käivad praegu ja. Aga sa vääriks Peeter Maalehe ajakirjanikuna ja kindlasti teie väljaanne lävib nende ringkondadega märksa rohkem kui, kui siin. Kui siin mõni teine, näed sa üldse rahvaliidu praeguses sellises ladvikus inimest, kes, kes nii-öelda tooks, tooks ta uuesti pinnale. Noh, eks ta peab olema tuntud tegelane, sest tuletan meelde siiski kohalikes omavalitsustes ja nende juhtidega pidevalt suheldes on ikka rahvaliidu käes ikkagi jäme ots kõigele vaatamata. Ja, ja neid inimesi on tegelikult päris palju, kellel, kes võiks selle koha nagu saada. Iseasi, kuidas leitakse siis noh, need reaalsed kandidaadid, Jaanus Marrandi on palju räägitud ja ta on selgelt väga jõuline juht ja tuntud ja aga seal on ka teisi. Ma ei tahaks nende nimesid praegu nagu nimetada, aga. Ma arvan, et see ei ole probleem, et korraliku juhte leida sealt ka ester tuiksoo on kindlasti väga aktsepteeritav ja naisparteijuhina. Meid võiks olla üldse rohkem, muuseas. 1000 särki midagi lõpetuseks öelda tulen korra tagasi selle sotsiaaldemokraatide ja rahvaliidu ühinemise juurde, lihtsalt meenutan, et on üks lisaks isiklikele suhetele vastu käimistele on on ju veel üks inimene kelle ümber on sotsidele rahvaliitlastel kardinaalselt erinev seisukohtades president ilvesed. Kui meenutame seda, mis toimus presidendivalimiste eel ja ajal siis mida ütles Rahvaliit Toomas Hendrik Ilvese kohta ja mida ütlesid sotsid, kuhu Ilvese kuulus siis siis see on täiesti kaks erinevat maailma. Nii lõpetame nende sõnadega. Täna olid siis rahvateenrite stuudios Peeter Ernits Tartu stuudios Erkki Bahovski, Aarne Rannamäe. Täna meil kella üheksast saate kordust ei ole, küll aga öösel ja loomulikult internetis alati aitäh kuulamast ja ilusat kevade jätku.