Nutikas maailmas on raadiomaid ühe kliki kaugusel. Leia raadio, Google Play või App Store'ist. Te kuulate raadio kahte värske vaba värske jagada. Tere, head raadio, kahe kuulajad, head uut aastat nagu lubatud, oleme tänasest jälle tavapärasel ajal pühapäeva õhtuti eetris, et rääkida kinojuttu. Ja selleks on meil stuudios nagu ikka filmikriitikud Emilie Toomela. Tere Ralf Sauter, pre, Andrei Liimets, tere ja mina Maarja hinda alla. Tegelikult on meil tänases saates külas ka viies filmikriitik ehk äsja Eesti filmiajakirjanike ühingu aasta filmiajakirjaniku tiitli pälvinud Maria Ulfsak. Aga enne kui asume temaga vestlema, räägime sellistest filmidest nagu Ell bodom ja päästjantšers ehk reisijad. Nii uue aasta esimese saate esimeseks filmiks on meil prantsuse film Elle, mis pärineb Hollandi režissööri pool veel huveni sulest ja tegemist on siis lavastajaga, keda tunneme varasemast ennekõike 80.-te lõpu ja 90.-te alguse filmidega nagu Robock, Twitterid, kool, peitsi kihti, instinkt, neid filme on palju, aga need on võib-olla sellised, mis mulle endale kohe temaga seoses kõige rohkem meelde tulid. Ja nüüd juba siis 78 aastasena on ta loonud uue tähtteose oma loomingut ilmestama. Värske linateos-l on erakordselt tugev selliste drillerite sugemetega karakteridraama, mis mulle väga meeldis ja ma arvan, et tänastest filmidest võib-olla isegi kõige selline nagu keerukam ja põnevam. Ja pea siis näeme siis prantsuse praeguse aja üht kõige tugevamat näitlejat. Selleks on siis Isabell hüppe ja peeghi kehastab siis tema kehastab siis arvutimänge tootva ettevõtte juhti ja film algab sellega, et naine vägistatakse tema majja sisse murdnud mehe poolt. Selle filmi žanri määratlus üksinda peaks olema päris intrigeeriv ja provokatiivne, seda nimetatud vägistamiskomöödiaks, mis tundub sellisel väga kuidagi intuitiivselt vale kirjeldasena. Aga hämmastav, see film tõesti räägib ühtaegu vägistamisest ja räägib sellest päris põhjalikult ja eriti selle järelmõjudest ja on samal ajal päris hästi toimiv komöödia, tõesti, selle filmi ajal saab ka südamest naerda seda filmi kirjeldatud kui väga vastuolulist ilmselgelt selle teema pärast, ma ei kujuta ette just palju tuntud lavastajaid, kes oleks valmis üldse sellist teemat sellisel kujul käsitlema. On räägitud palju sellest, Ameerika näitlejatar id ei oleks valmis sellist rolli mängima, ma selles ei ole nüüd päris kindel, aga, aga kindlasti Isabel Hupertan on suurepärane valik sellesse rolli ja kui ma pärast kontrollisin, et ta vanuseks on lausa 68, siis see on hämmastav, kui, kui jõuline, nooruslik kuule, atraktiivne teda selles filmis on ja kui räägitakse, et naistele, kes on üle 40, ei ole maailma ginaalse häid rolle veeriti Hollywoodis ei ole häid rolle, siis noh, see on ikka üks väga-väga vägev roll ühele vanemale naisterahvale. Ma ei tea, kas ma arvan, et siin igal juhul ükskõik kes vanemale naisterahvale või noorele mehele, aga igal juhul on see väga kihvt roll väga hästi kirjutatud ja see film ongi selles mõttes erakordselt hea, kuna see stsenaarium ise nii tugev, nii hästi läbimõeldud, selleni lahedaid üllatusi seal on nii mõnusalt sisse pikitud huumorit. Ja teiselt poolt lavastaja ise ikkagi väga kindla käega tüürinud seda laeva ja kogu seda meeskonda, et näha nagu seda tema enda käekirja, aga samas ei ole nii pealetükkiv, et näitlejad ei saaks tõeliselt hiilata ta siin filmis, et väga lahedad näitlejad on siia kokku kogutud ja noh, kindlasti nagu Isabel peri poole pealt on, on juba see, et ta ise nii hea Ta on, ma arvan, prantsuse kinokunstile selles mõttes juba ise päris hea hoo sisse andnud viimastel aastatel. Ja nüüd see on see film, kus, kus ta on tõesti tipp tippvormis, et see on väga-väga super. Isabel häber, põhiline pärast filmi vaadata ja palver haavand filmilavastajad, et tegelikult sellise päris võimsa hambakis viimane mängufilm oli mingi 10 aastat tagasi ja ta on muidugi tuntud selliste perverssed galaka filmide poolest muidugi vägistamine on neist vist peaaegu kõigist läbi jooksnud Robogaabee vägistamiskatse, Weissenstein isenesest, see, millel on vaieldud, kas seal vägistamine, show, keel siis on muidugi väga skandaalne vägistamist seen Hallo männis peategelane, olles siis nähtamatu, vägistab naabermajas elava naise ja isegi Starship ooperis enese Preinbagi nii-öelda on väga sellise originaalse välimusega täiesti loogiline teema tema jaoks käsitleda ja. Esini oli kihvt ka see, et toimus vägistamine, aga kokkuvõttes ei olnud päris kindel, et kas see nagu oli ebameeldiv ohvri jaoks, et või noh, kas ta oli üldse ohverdselgiks peamisi küsimusi, sest juba kohe filmi alguses kui stseen vägistamisstseen toimus, siis pärast, mis naine tegi, tellis endale checkout tühist, läks vanni äkki ja siis oma pojale ütles, et ah, et mul oli rattaõnnetus. Et selles mõttes jah, see oli väga-väga huvitav intrigeerivad filmilt jätkas mõtteainet ikka pikemaks ajaks. Ja see samal ajal tekitabki, küsimus on ju, et, et noh, et kas ta lihtsalt šokis või kuidagi ikkagi ei suhtunudki negatiivsust negatiivselt sellesse, mis juhtus ja muidugi siis edaspidi süžeekäik seletab natuke täpsemalt lahti, ta tõesti läheneb kuidagi väga ühest küljest ebatervelt, aga ebatavaliselt sellele vägistamise teemale ja muidugi eks pluation kinos on siis eraldi žanr nimega raipen revanš, kust leiab sellised Maatud skandaalsemat teosed nagu seitsmekümnendatel valminud Ma sülitan su hauale või siis prantslaste endi pais maha ja ta selles mõttes on äge, et ta nagu sobitub sinna kategooriasse, aga noh, raibe, Novend filmid on selles mõttes suhteliselt stereotüüpilised, et nad on alati sihukse sama struktuuriga, toimub brutaalne vägistamine, sellele järgneb veelgi totaalsem kättemaks, mis saab ainult nii kaua huvitav olla. Ja Ella leiab siis natuke teise sellise nurga, et. Ta on tõesti väga ootamatu süžeekäiguga, et see on minu jaoks nagu ühine nimetaja tänaste filmide puhul, et kuidagi kulgevad nii et täpselt ei oska ette arvata, mis juhtub, mina isiklikult, aga väga huumori tsiteerida minust ei olnud väga naljakas. Malgasime kui pärast ka, et, et paljud on öelnud, et on väga naljakas oskab ta siukseid vaikselt naljakat Helmas vaatad Robakat. Noh, jällegi väga naljakaim Starship supelisega täpselt sama asi, et oskab teha siukseid natuke petlikult vaimukaid teoseid kui Kelly puhul ja mulle isiklikult seda muljet ei jäänud ja mina isiklikult soovitaks ennekõike siis Siberi osatäitmise pärast mida on juba väga paljukiidetud Mina näen siin küll päris palju selle filmi. Ta nagu otseselt ei tee nalja, aga ta on nii kuidagi sihuke natukene hilistlik nende situatsioonide suhtes ja küüniline mingite otsustaja motiivide ja tegelaste käitumise suhtes, et sealt tulevad minu meelest siukest situatsioonist. Inflatsiooni koomika ja sellepärast, et see ei ole kindlasti filme, mida lähed vaatama ja siis selle öeldakse selliseid nagu slapsike nalja lihtsalt vaid pigem oligi. Need olukorrad on kohati nii tobedad ja jaburad ja selles mõttes, et inimesed ja need näitlejad võib-olla ise käituvad selle kõige juures normaalselt ja elavad oma elu edasi. Aga see kõrvaltvaatajana idee oli, et väga-väga hea film Jah, nõus, ja kui see film tuli, siis muidugi hästi palju vaieldi selle üle, et mida siis Verheugen Verhoigen ütleb vägistamise kohta ja seksuaalse vägivalla kohta ja ma ei, ma ei ole päriselt kindel, et mis seal, mis, mis see tema enda moraalne hoiak siis selle filmi põhjal nagu võiks olla, aga aga mulle meeldib, et selle filmi selline läbiv märksõna minu jaoks oli antiautoritaarsus, et ta kuidagi seab kahtluse alla igasuguse apsaletistliku moraali ja käib ka läbi igasuguseid selliseid sümboleid, seal filmis on väga tugevad religioossed, religioossed viited sees, mulle meeldib see, et, et kuidagi väga irooniliselt oli see peategelane ise arvutimänge tootva ettevõtte juht ja. Meil on mängud ise ja siis tema arvete mängile kallal, ta töötab juba, nagu on solistiks. Ja see oli kogu see film pulbitses seksuaalsusest ja selle kese oligi, saab LP. Et noh, meil on hästi palju nüüd päris rääkinud, aga tegelikult ka kõik teised näitajad olid tugevad ja ei olnud ühtegi sellist nagu noh, ma arvan, et teised, tegelikult loomulikult nii palju välja arendatud, aga ei olnud ühtegi sellist rolli, mis oleks nagu täiesti ükskõikseks. Kõrvaltegelasena meelest kuidagi palju, et ma oleks rohkem tahtnud siberi keskne läksitud, siingi tegime väga palju lävimist mingite teiste väiksemate tegelastega ja ma just tahtsin rohkem seda, et see psühholoogia nagu tugevamalt välja tuleks, sest siin on ka selline lapsepõlve traumade teema ja see küljest natukene kaks minu jaoks. Kui sa seal üks, üks märksõna, mille kaudu sellest filmist on hästi palju räägitud, on võimestavus võimastaks justkui naisi, kuidas teile tundus, on ta naisi võimestav? Ei tea jah, ma lugesin seda Kreeta Vartsi arvestades ka, et mille pealgi vist oli naine, kes keeldub olemast ohver või midagi sellist, et. Ma ei tea, mulle tundus, et see film ise kuidagi just mõjus nagu meta tasandine sellisele klassikalisele feministliku käsitluse, näiteks seal oli räägitudki sellest sekkan seksist Smon vahiraamatust ja sellest, et kuidas siis peategelane Michel kuidagi vihjas, sellele raamatul on natukene nagu ma ei teagi patruniseerivalt, et ütles oma eksabikaasale, kes, kes oli siis kirjanduse professor ja ütles, et noh, et, et iga suurte rindadega tütarlaps, kes sinu juurde tuleb ja oskab seda raamatut tsiteerida, kohe võlux ära. Et, et selles mõttes see oli minu arust väga huvitav moment ja mulle meeldis, et see ei, see film ei jäänud üldse tavaliste selliste naiste võimendamine ja nagu feministliku käsitluse juurde, et ta oli palju tugevam ja kavalam sellest. Ta on võib-olla pimesta umbes samamoodi nagu Berkhaaveni kunagine Weissenstein tehtud naispeategelane. Tal on ees hunnik mees politseinike ja siis ta näitab oma jalgevahet neile, tal ei ole aluspesu jalas, aga see peaks olema kuidagi võimestada moment, aga samas lõppude lõpuks ta on ikkagi külmavereline mõrtsukas, psühhopaat, siis ilmselt paljud teised naised, näiteks, et ta on ikkagi, noh, kuhu need kuidagi ei, siin on. Dilemma sees. Siia lõppu veel väike täpsustus, et tegelikult on Isabel praegu hetkel 63 aastane nagu vahepeal järele kontrollisime. Aga tõeste filmiga seoses siis on kirjutatud, et režissööri jaoks, kuna tal oli selle filmi peal täiesti uus meeskondade oli võõras keelekeskkonnas, siis tekitas talle palju stressi ja juba mitu kuud enne filmivõtete algust olid tal kohutavad peavalud. Aga õnneks on see piin ja vaev ennast ära tasunud. Filmi kõik tõesti neljakesi soovitame ja siit läheme, kuulame veidi muusikat ja samas filmi seal kõlanud igipopilugu last For Life. Kes on tundnud nördimust, et Eestis õieti õudusfilme ei valmi, leiab võib-olla lohutust niisugusest õuduspõnevik, kus ta nagu seda hamboodom, mis see õigupoolest on küll rohkem soome film, aga suurem osa sellest on filmitud Eestis ning suur osa võttemeeskonnast siis koosneb eestlastest. Ja film ise on tegelikult siis ka soomekeelne ja inspireeritud konkreetsemalt mitukümmend aastat tagasi Woodami järve ääres toimunud mõrvaministeeriumist, mis on siiani lahendamata. Filmi keskmes on neli noort, kes just selle sama järve äärde lähevad matkama ja nagu peagi selgub, ei pruugi nad seal olla sugugi üksinda. Ja see on vist kõik, mida ma tahaks sisu kohta praegu öelda, sest filmil on tegelikult mõningaid väga teravad. Lahedad üllatused oleks. Ma tõesti valmistuse valmistudes saateks mõtlesin, et sellest filmist on selles mõttes veidi keeruline rääkida, et, et mitte seda liialt kuidagi reeta. Aga võib-olla sellega seoses ma tahakski öelda, et kui Ralph sa mainisid enne EL-i puhul, et sellised ette ootamatult käigud on kõikide tänaste arutluse all olevate filmide puhul selliseks ühiseks jooneks siis, kui EL-i puhul on kas kuidagi psühholoogiliselt või mingitel muudel teguritel need sellised ootamatult käigud põhjendatud siis Bodumi puhul minu meelest kõige suurem puudus selle filmi juures on see, et kuigi ta on tehniliselt väga hästi tehtud ja tõesti ette ootamatute käikudega süžeepöörded ise, ei ole kuidagi põhjendatud, et ta on selline. Ehmatamise ja šokeerimise peale üles ehitatud jant ma ütleksin, et jällegi ma kartsin seda filmi vaatama minnes, kui oli teada, et see on noorte õudusfilm, sest ma kartsin, et see on hoopis õudne noortefilm, aga tuli välja, et see oli täiesti keskpärane, normaalne noortefilm. Mulle tundubki, et kui tehakse selliseid, mis on iseenesest väga sümpaatne, tehakse selliseid justkui lokaalseid või mingitele kohalikele lugudele ja ajaloole ja mütoloogia tuginevaid žanrifilme siis ikkagi kuidagi julgete sellega päris lõpuni minna, vait laenatakse mingisugused sisulised lahendused kuskilt lääne eeskujudel. Olgem ausad, juba päris tükk aega ei ole väga põnev vaadata selliseid keskmiseid tiine oma rumalate valikutega õudusfilmides ja selliste sündmuste ahelat, mis läheb aina halvemaks tegelaste jaoks just nende samade rumalate valikute pärast ja kahjuks film kuidagi sellesse väga kinni jääb, vähemalt minu jaoks, et see kogu selle tegelikkuses aset leidnud mõrvamütoloogia, selline põnevus ja selline Soome või siis Eesti metsade kuidagi tumedus ühel hetkel jääb selle varju, et need tegelased käituvad suhteliselt rumalalt ebaloogiliselt, seal ei teki sellist head sisulist järgnevust enam. Ja noh, sellest on natukene kahju, sest see film on tõesti väga-väga hästi tehtud ja ma tahaks loota, et ta võiks tõesti nagu Ralph alustas, olla eeskujuks kas Eesti filmitegijatele, et teha üks niisugune hea nagu Eesti Eesti metsades aset leidev õudusfilm ära. Et noh, miks mitte ainult Sandri filmideni. Iseenesest ma just mõtlesin, et mul oli väga hea meel, et nii paljud eesti noored filmitegijad selle filmi tegemises osalesid, et aga nüüd oleks tore, kui nad kasutaksid neid tehnilisi oskusi, aga kasutaksid neid ära siis mingi sellise sügavama sisu juures. Tihti filmidest võib-olla selline kõige õuduka moodi film, mis viimasel ajal välja tulnud, on siis must alpinist kindlasti, mis ei olnud 100 protsenti nii õudukas ja ei olnudki nii õudne kui see film. Et selles mõttes. Mulle tundub, et üleüldse Soomes ja Eestis ei ei ole sellist väga tugevat õuduka kultuurid, pigem vaadatakse ikkagi välismaiseid filme ja kuna kohalike filmi ei ole nii palju toodetud, selles mõttes on kihvt film. Nüüd valmis Soomes, aga ei tea ja mulle ei tundunud film jah, peale selle nagu sellise küllalt kvaliteetse produktsiooni. Väga hea film oleks olnud või väga selline mulje avaldav, et et ja, ja see lugu iseenesest ma saan aru, et see on tõestisündinud lugu siis isegi et kuuekümnendatel, siis seal bodomi järve ääres juhtuski päriselt see, et telgis siis mõrvati neli teismelist ja sellel legendil, mis väidetavalt siis Soomes on väga tuntud lugu, põhineb ka see film. Kusjuures enne selle filmi esikat rääkisin ühe kolleegiga, kes ütles sellise lause, et see bodomi lugu või see mõrv, saaled, aga iseenesest igav, ma ei ütleks, et neli noort inimest telgis bussitatuna oleks väga mingi igav lugu aga sinna oleks kindlasti saanud minu meelest mingeid huvitavamaid käigud siis peale joonistada sellest, mis tegelikult nüüd kinoekraanile jõudis. Nad ei paku mingit eriliselt meeldejäävat elamust, aga minust teie jutust jääb natuke mulje, et oleks ikkagi selline väga Rudimentaarne, tüüpiline Slašer ja noh, kui sa vaatad alguses, siis tõesti ta on nagu kuidagi võtab šnitti nendest kaheksakümnendatel USA-s Lässaritest mängude ning Froyleid, et rutiinsed ja kõik need, aga ta üritabki kõla enamat, et ta ei ole lihtsalt selline, et noored on täielgis. Need, kes lähevad seksima, tapetakse ära see, kes on see õbluke, süütu, tema jääb elama ja noh, see on hea, tegelikult pood on nagu ikkagi muutub selliseks marama ministeeriumiks, mis minu meelest ka sellist koolikiusamise teemat, mis puudutab, mis on selles mõttes relevantne, et Soomes oli koolitulistamise mitu aastat tagasi. Et noh, Slazjeris on, ta ise on juba suhteliselt ütleme surnud ja kõik need vähesed Slaziereid, mida praegu tehakse, on ka just selliseid hästi nostalgilised tagasi vaatavad ja tunamullu tuli üks filmi Fainulgals mis oligi nagu selline leegiline hüvasti, Fletcheri žanrile, nii et ainus sisuline järgnevus, järjepidevus, millest Andrei rääkis, ja see ongi tingitud sellest, et ta nagu algab nagu seda asja siis vahepeal ta on nagu selline kuidagi isegi Saksalike krimipõnevik siis lõpus jälle muutub kuidagi Slašeriks. Ja siin tekib natuke selline ebaühtluse tunne, aga minu arust on suhteliselt korralik nagu sõnana, mis ta on vähemalt et selles mõttes ei saa ette heita ja ja ma läksin nagu vaatama seda eeldusega, et, et on selline, keegi pussitas teisi lugu umbes jah, nii nagu tüüpiline seda asja, nagu ma mainisin, näha tegelikult. Tal on mõned üllatused varuks, nagu ma juba alguses ütlesin. Kuigi mul sisu ümber edestada oli selles mõttes keeruline, et ekraanil oli enam sõjastiks tissipaar ja mulgu meie saadel sorry, on väga raske keskenduda, sellisel juhul siin-seal meil käis, on väga prominentne ja ma küsisin sõbra käest ka pärast, mis arvestades tema ainus vastasel eksanatissibar või tissid. Nii et noh, ma lihtsalt ütlen, et see on kedagi nagu Distrakting või isegi kui ma nagu üritan mitte mõelda sellele Tahtsin olla sellega nõus, et bodon töötab täiesti hästi žanrifilmile õudusfilmi näete selles mõttes paigas, aga mulle tundub, et kui ma seda ütlen, et siis ma justkui nagu teen mingit hinnaalandust žanrifilmidele. Et noh, see ikkagi nagu ei vabanda seda, et filmil mingit sügavamat sisu ei ole kui selline ehmatamine ja täiesti kohati jaburad. Süzeepöörded. Ma võin olla sellega nõus, et bodon üritas olla rohkemat. Aga ma ei saa sellega päris nõus, et aga on midagi rohkemat. Norra päritolu lavastaja Morten tildum sai vähemalt siin regioonis üsna tuntuks juba enam kui 10 aastat tagasi sellise vahva noortekomöödia tramöödiaga nagu semu. Veelgi enam tuntust kogus ta 2011. aastal filmiga pearahakütid, mis oli küllalt selline põnev, pingeline põnevusfilm, natuke selline kättemaksufilm, natuke selline krimimüsteerium, aga rahvusvaheliselt tuntakse teda ennekõike imiteerimist Mängu lavastajana, mis nomineeriti ka õige mitmele Oscarile kaks aastat tagasi, kuigi võitis ta neist lõpuks ainult ühe ja nüüd on ta siis võtnud oma järgmise projekti pärast seda väga auhinnatud ja tunnustatud filmi, milleks on siis ulmedraama reisijad bassensers meile võib-olla esimene müügiargument on aga tuntud näitlejad, nimelt kahes peaosas on kris Jennifer Loorents kes mõlemad kuuluvad ilmselt hetkel Hollywoodi kõige kuumemate nõutamate nimede sekka ja mängivad vaata kahte reisijat ühel kosmoselaeval, mis on kaugel kaugel avakosmoses reisimas, ülerahvastatud planeedilt, maa uuele, uude, uude koju, ühele koloniseeritavale planeedile ja siis Krisbreti tegelema Champ restan ärkab tehnilise rikke tõttu selle reisi keskele, avastab, et ta ei saa enam uinuda aga sinna planeedile jõudmiseks on jäänud veel kauem aastaid. Kui tema eluiga eeldatavalt olla võiks, siis seisab tema ees raske valik, kas olla seal üksi, lõpetada oma elu või äratada keegi endale. Kaaslaseks no see on küll sihuke väga väsinud ikkagi okupandid Hollywoodi filmis üritab tõmmata võimalikult laia publikut, sinna naistele on väga nägus Chris Pratt ja meestele on väga seksikas Jennifer Lawrence siin natuke põnevust, natuke romantika, et siin on suhtedraamakomöödiat veidi ja selles mõttes kolme vaatuse struktuur on siin kuidagi väga selge, et alguses ta on nagu selline tragikomöödia isegi, et, et see olukord on kuidagi tragikoomiline, mees ärkab üles 90 aastat jäänud üksinda ja siis ta Jennifer lahendust tuleb mängu, mul on väga hea meel, muide Andrei, et sa ei maininud seda, mis filmis päriselt juhtub, sest treilerid tegelikult müüvad seda natuke teistmoodi ühesõnaga kinno vaatama minna siis tõenäoliselt ei ta, mis tegelikult juhtub. Okei, siis seni pole lahendus, tuleb mängu siis ta muutub selliseks mesiseks romantika filmiks, mis pani mind mõtlema, et see on nagu sinine laguun kosmoses ja siis ta muutub sihukeseks põnevikuks ja sel hetkel, kui ta muutub põnevikuks, ausalt öeldes hoolimata nendest tegelastest, kuigi nad on niisugused hästi, karismaatilised meeldivad. Ja üks probleem tegelast tegeleme just see, et nad on kuidagi sellised väga stereotüüpilised mees ja naine, Kress, pätt ärkab, siis ta kohe hakkab kossu mängima paaris natuke napsu ja tööriistadega mingeid uksi lahti saada. Jennifer ainult selles Herkel, siis on siuke hästi emotsionaalne ja tundlik. Kui ma pean sinna kapsli mahameele või login Solvis, hoian natuke ja siis ma päevikut pidama panengi 1000 kera. Et eks asi, mis mulle meeldis nende tegelaste juures, oli see, et nad väga armastavad oma tööd, mõlemad mõlemad, et Grežbati tegeleda, insener, ta lahkub maalt selleks, et minna kohta, kus tema tööd hinnatakse, kas ta saab midagi muuta loenduse omakorda, kui ta ärkab, noh, tõenäoliselt tema, ta on kirjanik, ühesõnaga tegelengi kodanik tema tööl ei ole ilmselt nagu väga suurt lugejaskonda stan kahekesi, Köžbatigata kirjutab edasi, armastab seda teha, sellepärast huvitav, aga ja noh, arvestades muidugi seal kosmoselaeval need robotid, kes teenindavad, räägivad ka hispaania keelt, jaapani keelt, teise keele ise räägib väga hästi hispaania keelt nendega suheldes siis võib-olla see film üritab esitada mingit mägevust, nägemust ühtsemast maailmast. Ta ja kokkuvõttes minu jaoks väga-väga tobe film, ma igatahes punastasin sihuke suurest häbelikkusest itsitasin väga-väga palju, seda vaadates minu arust päris kohutav, lausa. Kui selline ehti meelelahutuslik film ja noh, ilmselgelt mängitud nende staaride peale välja ja nagu kinod kinos ikka reklaamidega oli see, et et filmitootja on oma rahaga teda ainult siis, kui inimene on kindla tulnud ja pilet on ostetud ja tegelikult selle filmi puhul tundub, et neil oli ka üsna ükskõik, et kas film päriselt, et inimestele meeldib, et mulle just näiteks dialoogi pool tundes ikka väga nõrk, et nii lihtsad laused olid kuidagi selline hästi nagu lihtsakoeline oli see värk, kogu see loogika? Ma ei saanud üldse aru, miks Krisperti tegelane saab, peab nagu mingit hästi siukest imalat, hommikusööki iga päev ja siis samas ta saab käia restoranidesse, räägitakse midagi, ta tekitab võlga, aga samas mis ta siis seda on ikka selline, nagu sa õppima seal siuksed mingid küsitavad kohal igatahes ka. No Reltsu kirjeldusi sellest ei huvita, oli väga naljakas ja lahe ja noh, ma arvan, et nagu see Pill kes otsib meelelahutust, siis passinud kindlasti pakub seda. Aga mingil määral see film jääb nagu iseenda lõksu, et seatakse ülesandeks, et, et tal on kaks väga vinged tegelased, Sixon esindab sellist nagu pehmete teaduste poolt kirjanik ja, ja teine on. Sest see inseneritüüp ja kes oskab ise kätega meisterdada ja et neil on nüüd kahekesi võimalik ja ükskõik mida teha sellel päeval ja koos mõelda kõike välja, mida ainult nende fantaasia suudab, suudab toota. Aga kokkuvõttes kui see selline nagu olukord on seatud, et nii, et nupud on nüüd sellesse positsioonis ja mis edasi hakkab juhtuma, siis see film väga kaugele ei jõua, et, et ta jääb kuidagi kesiseks, et sellest, see mõte oli hea, aga ega edasine teostus ei minu jaoks lahjaks, ma ei tea, kuidas teistele tundus Kusjuures USA-s kriitikud on selle filmi kohutavalt maatasa teinud ja siin, kas te ei tahaks nagu selle filmi sisust väga palju ära reeta, aga nii palju, kui ma armastasin, lugesin, on väga paljud on pettunud, et nad ootasid minu tõlgendus, et nad otseselt midagi sihukest nagu rohkem romantilist filmi võib-olla ja nad said hoopis sellise, mõningate väga küsitavate moraalsete valikutega filmi enda külge siis moraalne dilemma, mida treilerid, eredam treilerid süüdistatud lausa siis selle filmitootjaid, et seda meelega varjatud, et müüa teda just niisugused, nagu lähed armastuse filmina, mis on natuke nagu lihtsam, kui ta on minu mina olen näiteks minul oli hea meel, et ta ei olnud, kui ta oli, ma olen nõus sellega kusjuures, et see dialoog on natuke lihtsalt kirjutatud, siin on teemasid, mida saaks palju, palju sügavamalt, palju põhjalikumalt, et avada. Aga siin filmis oli väga palju aspekte, mis mulle meeldisid, alates sellest, et siin on minu meelest päris hea huumor, see tehnika on väga-väga lahe, see laev ise on minemast kihvtilt disainitud kogu see, et ta näitab pikalt ja põhjalikult seda, kuidas see elu on planeeritud neile selle laeva 5000-le elanikule alates sellest, kuidas nad siis ärkavad, kuidas nad seal elavad, kuidas seal on mingisugune teatav klassisüsteem, eks ole, mis on need tehnilised lahendid? Ta oli nagu Titanic natukene. Ja, ja ma nagu ei hakanud kordagi väga häirima ikkagi see, et aga kuidagi need teemad ikkagi mitut tõstatas, olid, olid nagu huvitavad, et et see, et kuidas, kuidas saada hakkama sellise olukorraga, kui sa oled üksinda kosmosel just pääsu ei ole, see, kuidas selle nagu eksistentsiaalse probleb, problemaatikaga hakkama, muidugi ta ei ole nagu mingi Von Trieri film, mis, mis nagu kuidagi rusuv sellega. Et ta jääb ikka hästi selgelt nagu Hollywoodi filmi piiridesse, aga ta oli minu jaoks ikkagi oluliselt nauditavam, kui väga suur osa selliseid olid ja mulle meeldis ta nagu muidugi ei saa öelda, et ta ei olnud sentimentaalne, aga ta kui minu meelest ei mänginud ka liiga üle seda, seda romantikat nende vahel, et siin on üks väga üks võtmestseen, on see, kuidas kuidas sünnifer, Lorentsi tegelane läheb kallale füüsiliselt Krisbreti tegelasele ja seedimine. Sellisest filmist. Aga Andrei, kes siin filmis ei olegi just see, et et see idee on lahe ja justkui seatakse, seatakse, ütleme, malenupud õigesse asendisse ka kokkuvõttes sealt mingeid huvitavaid käike ei tulnud, et nad ei leidnud ühtegi sellist põnevat lahendust, et mida siis teha selle ajaga, mis neil seal laeval on ja ja neil mõnes mõttes kunagi keegi neid ei piiranud seal või siis ükskõik mida teha, seal, aga nad siis ei teinud midagi. Mis see laeva, miks seal laeval tiblad kärakat joovad nii palju seal nagu ma arvan, et saaks mingi mitu 1000 eesti parmu panna sinna laeva peale saatanlike kosmosesse ära, et sa oled elu lõpuni pidu panna. Aga kusjuures see tuletab mulle meelde, ma väga tahaksin kiita Maicel siini siin, et. Nii nii äge, et tema kujutas siniste, selliste robotbaarmeni super. Olid väga hästi kirjutatud, näiteks minu meelest seal oli päris nutikad siuksed killud. Ja ei olnud nagu kuidagi nii tema kui Jennifer Lorentsi dialoog oli nii nukker ja nii lihtne, et neil oleks palju lahedamad saanud välja võtta nende nagu selliste näitlejasooritust kuidagi seal üldse välja tuua selle liiga lihtne, aga jah, Maicel chill väga lahe. Meil oli ikka jah, selge hammažainingule ja naljakas oli see, et tema hääl oli, nagu sellel kuulsal tehisintellektil hääl siis kosmosesõjast kuubrikit armastab. Morten tildame väga sügavalt selgelt. Aga kui siin rääkida nendest küsimustest, mis filme ajal tekkis, et siis mind ikkagi piinama, et me kordagi näinud seda, kuidas nad panid need skafandrid selga, et sinna avakosmosesse gene tiirutama minna, et mind nii piinama, et me nagu oleks taht näha ikka, kuidas Need olid sellised kostüümid, et seda ei kannatanud selga ajada ja mitte kordagi näinud kleidiga, siis aga üldiselt kirjeldaks kokkuvõttes seda filmi niimoodi, et on nagu selline suur rosinasai, kus rosinaid on kaks-kolm tükki ja neid sa pead noaotsaga taga ajama mööda saia. Ja siis ma olen, kui räägime hästi kurjasti sellest, aga see on nagu vaata, kui vanemad ütlevad oma väiksele tütrele hetkel oledki passinud nagu kiusavad, siis sa tegelikult nagu meeldid talle, et minutitega veidi samamoodi, ma olen kindel, et mõne aasta pärast ma olen üleni teki all, väikse läpaka käis vaatamas. Omaette hästi-hästi cheesy ice armsalt Dove. Kuigi paistab vaheldus, kuigi paistab Mulle ainsana Sid film meeldis ja neile, kes otsivad natukene tõsimeelsemad lahendust, soovitaksite teist filmi, mida ka kriitikud just väga soojalt vastu ei võtnud, selleks on mõne aasta tagune ulmeõudukas pandoorum, mis räägib samuti inimestest, kes ärkavad avakosmoses ellu, teadmata, kuidas siis kuidas edasi minna. Huvitav, kas need pärast marslaste hakkavadki need Hollywoodi ulmefilmid olema siukseid hästi koomilised ja vaimukad, muide, mul üks asi meelde, sest et siin ei ole mingi ei näidata mingeid maainimesi, umbes tegutsema nagu marslased ei vaata, et need paralleelselt on siis inimesed, kes on maale, et siin on ainult ja siis kui Jennifer pluss veel mõned tegelased, kelle roll on suhteliselt vaikne, ikka nii et selles mõttes nagu väikse tegelaskonnaga filmi, et sa saad neid tundmata kesine. See oli filmile väga hea kokkuvõte ja siit läheme edasi muusika pausile ja kuulamegi samas filmis bassenserest pääsentšers ehk reisijad kõlanud bootilane lugu laike Rolling Stone. Nagu saate alguses lubatud sai, on meil täna külas Eesti filmiajakirjanike ühingu 2016. aasta parimaks filmiajakirjanikuks valitud Maria Ulfsak, kes ilmselt pikemat tutvustust ei vaja, sest kes on visanud pilgu peale Eesti Ekspressiteater, muusika, kino, sirbi või? Hea, et Eestis tegutseb siis selline salapärane organisatsioon nimega Eesti filmiajakirjanike ühing ja igal aastal valitakse siis filmiajakirjanike välja Eesti filmiajakirjanik. Ja teiseks siis ka parim Eesti film, mis saab Neitsi Maali auhinna. Sel aastal pälvis selle filmi päevad, mis ajasid segadusse, režissööriks Triin ruum, et ja nüüd oleme siin rääkimassis Mariega filmiajakirjandusest ja ja ma ei teagi, asuksis kohe asja kallale, et kes oli ja kes üheks filmiajakirjanik ja filmikriitik, et kes need on kaks erinevat asja. Põhimõtteliselt need ei ole küll 11 välistavad asjad, aga mina ennast profileeriks ikkagi filmiajakirjanikuks, et mulle endale võib-olla mingisuguste arvustuste kirjutamisest isegi rohkem meeldib intervjuusid teha või või arutleda natuke laiemalt filminduses filmil, poliitikast, filmist kui majandusharust ja nii edasi, et muidugi on olemas endiselt ka selline ametipositsioon nagu filmikriitik, kes on üks selline tähtis habemega onu, kes istub kuskil ajalehe toimetuse nurgas ja kelle käes on selline tõemonopol. Aga see vist on juba vaikselt ka väljasurev liik seoses trükimeedia hääbumise ja uue põlvkonna peale tulemisega. Kahtlemata mul kohe silme ette tuli Jaan Ruus tema Facebooki profiilipilt, see on üle prahi, soovitan vaadata. Ei rääkinud siin kindlasti Jaan Roosi avatud mõtteviisiga inimene, tema väga kihvt, aga kui ma kujutasin ette selliste minu jaoks tüüpilist tüüpilist, aga võib-olla nagu sellist kõige sagedamad eesti filmiajakirjaniku või selliste kes, kes võiks olla. Ehk siis tuli mul meelde kohe Jaan Ruus ja ese küljest sigareid suitsetav vahel tervitused Jaanile ja tervitasid Jaanile. Ja sina, kes sa oled hästi paljudes erinevates väljaannetes töötanud ja et ka näiteks ajakirjale mood teinud filmi külgi. Muuhulgas kes, kuidas sa hindad hetkes filmiajakirjanduses on Eestis selline eraldiseisev valdkond või kuidas, nagu kirjeldaksid filmikriitika hetkeseisu Eestis. Ma arvan, et filmikriitika hetkeseis Eestis on veidi parem kui mõned aastad tagasi. Et kui siin on olnud mingisuguseid perioode, kus ma ise lugejana ei leia mitte midagi huvitavat kuskilt lugeda, siis praegu, kui on peale tulnud, ütleme, see sirbi uus laine kui müürileht teeb head ööd, kui on palju noori autoreid, kui on kaasatud palju välisautoreid siis pilt on tunduvalt mitmekesisemaks muutunud, eriti just rääkides filmist kirjutamise poole pealt, et et meil noh, teistes valdkondades nii väga tihedat konkurentsi selles osas ei ole, ma mõtlen teles ja raadios, et seal neid filmiteemasid nii põhjalikult ei käsitleta, et ongi teie saada ja teleskoop vahest ühtteist teeb, aga aga väga ja, ja Tõnu Karjatse need raadiokommentaarid, aga peale selle nagu väga palju ei olegi teles raadios midagi. Mul tekkis selline küsimus, et ma kuulsin hiljuti ühte saadet, mis sa tegid vikerraadios siis koos Tõnu Karjatse ja Tristan Priimäega ja seal isegi minu jaoks kohati väga informatiivne, et kas sa arvad, et see Eesti inimesed, kes minu meelest ei ole filmikriitikast nii sügavalt huvitatud selle lugemisest, nii et kas inimesed võiksid olla kuidagi rohkem informeeritud kas tunned, et justkui inimesed tahavad infot filmide kohta ja ei saa seda isegi võib-olla kätte, et kas sa arvad, et kuidagi, et inimesed tahaksid saada targemaks ka filmi tehes nagu ütleme eestis siis näiteks niiet. Filmikriitika on üsna sellise kitsa ringkonna ja niisugune süvakriitika jõuab üldse väga väheste inimesteni, et ega ta ju tegelikult Meie massi ei huvita, et Ekspressi puhul mina näen enda funktsiooni ikkagi lühemate tekstide osas niisuguseid tarbija soovitusena, et vahest saab loomulikult mõnest asjast kirjutada pikemalt ja põhjalikumalt, aga niisugused väiksemad jupid, need on ikkagi siuksed, mis lähevad Delfisse käes ja mida kus nagu väga keerulist teksti isegi mahu poolest, aga sisu poolest noh, ei ole mõtet produtseerida. Aga jah, ma ei ütleks, et see filmikriitika on väga suuri masse huvitav valdkond. Aga kui rääkida nüüd sinu filmieelistustest lähemalt, et mis sinu jaoks on, ütleme noh näiteks esiteks need sellised säravamad palad need 2016.-st aastast sinu jaoks võib-olla sellised, millest nii palju ei räägita ja millised filmid sulle üldisemalt rohkem meeldivad. Isiklikult. Ma ei tea, ma istun nagu ühe persega kahe tooli peal, et mul ühest küljest meeldib niuke haard Mart Hous, mida vaadates ma tunne kuidagi puhub aju puhtamaks, seal ulguv tuul ja teisest küljest ma olen kohutav kommertsi sõber ja võin mingisuguseid ulme õudukaid kinos lõputult vaadata, kus Vead plahvatavad. Õudselt mõnus on, et ma ei oska kuidagi ennast seal nagu täpsemalt positsioneerida. Aga kui nüüd rääkida sellest viimasest filmiaastast, siis mulle isiklikult näiteks meeldis väga see Mao embus, mis sõpruses jooksis mis oli väga fantastiliselt kihvt film. Kui kellelgi on kuskilt võimalik seda veel näha, siis kindlasti soovitan. Ja vist ikkagi Euroopa kinopoolele jäid need suuremad lemmikud. Olli Mägi film Soomest ja tonierdmini, film Saksamaalt. Aga samal ajal ma sain näiteks suurepärase elamusega Disney stuudio lastefilmist. Piits Dragon, mis eesti keeles oli vist minu sõber lohe mis oli kohutavalt armas ja sellise vanakooli vaimuga tehtud ilus lastekas. Ja samamoodi Kubo ja kaks pillikeelt ka lastefilm ja jällegi minu aasta top 10-sse kindlalt sees, et väga vinge animatsioon, laika stuudialt nukufilm, täispikk. No kui rääkida näiteks eesti filmidest kuidas Eesti filmide jaoks oli aasta minu jaoks paljud ilmedeni No see 10 filmi on muidugi suur näitaja, et ühest küljest on ta ka nagu majandusliku seisu näitaja, et viimati selline suur filmida, seal oli vist 2007 või enne seda enne suuremat majanduskriisi. Et see on hea, kui toodetakse palju, sest see annab ka autoritele eksimisruumi ja annab võimalust rohkem eksperimenteerida ja käpp, et soojas hoida ja nii paljut ei püüta. See on ju ka ainult suurepärane, et noortel tuleb võimalust anda seda mu selle poolt olen ma iga kell kahe kahe käega. Nii et kahtlemata, kui raha on väga vähe, siis tegelikult nende projektitaotlused, mis esitatakse nii hästi selliseid nagu turvalisi valikuid, et kindla peale selle raha võib-olla kätte saaks. Aga samas jah, nagu sa ütlesid, et eksperimenteerida võib-olla ei julgeta nii palju, et et kindlasti oli 2016 väga hea aasta eesti filmile, et minu meelest maksimaalne arv, mis ühes aastas on film, ei tulnud üldse, Eesti filmil on olnud 11. Et päise. Aga ma olen mõelnud selle peale, et iga inimene, kes läheb filmi vaatama, et siis igal juhul tekib arvamus selle filmi kohta, et mis hetkest inimene muutub filmikriitikuks, selline hästi filosoofiline küsimus tegelikult. No sa küsid sellise asja kohta, millele mul vastust ole, kuna filmikriitika kui selline on praegu sellises muutumisprotsessis, et see elukutse, muud tuba meedia muutub ja mul pole õrna aimugi, kuhu me 10 aasta pärast välja jõuame, et sisuliselt igaüks võib ju pärast filmi vaatamist kirjutada oma blogisse postituse ja panna alla sildi, et ta on filmikriitik. Ja nüüd tegelikult ma arvan, et siin kohal hakkabki otsustama lõppkokkuvõttes see publik või see luge ja kes peab oma maitsele ja haritusele vastavalt siis suutma eristada kelle arvamus on huvitav ja adekvaatne ja kelle oma nii samalt plähmimine. Et tõepoolest selline, et tõemonopoli omav tähtis onu tädi kuskil ajalehe toimetuse nurgas Nad on, on möödumas. Tahaksime filmisoovitust nüüd saada soovitamine kuulajatele üks film, mis sulle väga meeldib ja äkki siis ka selline, millest võib-olla inimesed ei olegi kuulnud. Tahaks, et inimesed võiksid vaadata. Nonii lähemal ajal kinodesse tulevatest filmidest julgeks ehk soovitada seda dokumentaalfilmi tuli merel mis kuu lõpus levisse jõuab ja mis räägib küll natuke ebameeldival raskel teemal ehk pagulaskriisist, aga aga on väga mõtlemapanev ja kihvt dokk võitiski Euroopa filmiakadeemia parima doki auhinna ja mängufilmidest. Kui kellelgi on võimalik üles leida see mao embuse film Chiron mis aasta alguses jooksis sõpruse ekraanil, siis seda ma julgesin ka soovitada. See on väga vinge filmielamus. Aitäh Marina tulemast ja edu sulle filmiajakirjanduse alal ka edaspidiseks. Niisugune sai siis 2000 seitsmeteistkümnenda aasta esimene kinovärgiga mandariin. Saadet jääb lõpetama Maria Ulfsaki valitud lugu wanna emannilt, mis kõlab näiteks filmis magnoolia ja ega midagi muud, kui et kohtume jälle järgmisel pühapäeval kell viis raadioeetris.