On kätte jõudnud pühapäeva õhtu ja kell on tiksunud mõned minutid üle viie, seega alustab selle aastanumbri eelviimane kinovärgiga mandariinisaade. Oleme täna jällegi veidi vähendatud koosseisus, meil on stuudios Emilie Toomela Ralf Sauter, Tre ja mina Maarja hinda alla. Tänases saates võtame luubi alla sellised filmid nagu Tšingher, Mushi doki, kimmidentšer kanni filmifestivalil esilinastunud ja laineid löönud Soome eluloolise filmi kõige õnnelikum päev, Holly mägi elus Disney uue kogupere animafilmi vajana ning PÖFFil linastunud ja nüüd kinolevisse jõudnud Paulo Virtzee humoorikas. Oma pisut põrunud. Mulle tundub, et praegu on kinodes kõigile midagi vaadata muusikasõpradele või konkreetsemalt. Muusikadokumentaalide sõpradele on värskelt välja tulnud kinodes Jim Sharmoussi tuntud USA kultusrežissööri käe all valminud Kemi teensionärigi popijadest uisesi lugu mis vaatleb siis poolt juhitud tuntud rokkansambli stuudios ajalugu 70.-te alguses. Ja sõna saavad nendes tuisesi elusolevad liikmed eesotsas siis muidugi Chimm austerbergiga ehk kipopiga. Möödunud suvel esines Positivuse festivalil selline artist nagu higis pops, et kui ülejäänud maailm teab teda nime ligi popsis, lätlaste jaoks on ta igis paps. Ja kuna juhtus tema esinemise päeval oleme selline külm, vihmane ilm, siis mul korraks käis mõte peast läbi, et huvitav, kuidas igipop, et kas ta tuleb märgiga lavale ja siis see tundus kuidagi kummaline mõte, et meil see ei suutnud igipopi särgiga ette kujutada. Kohale tuli ilma särgita digipopi jaoks külm ilm ei ole küll mingi näitaja aga see film mulle tundub, et selles mõttes kuidagi normaliseerib pikki popijad. Kui igipopp siiamaani oli minu jaoks igipopp, siis see film näitab teda natukene sellisest inimlikumast vaatepunktist. Filmi käigus sain kuidagi teada, milline sigi pop näeb välja särgiga ja sain ka teada, kust see pärit on, et miks ta särke ei kanna. Väga selline loominguline? Noh, võib-olla mitte väga loomingule lähenemine, mitte midagi nagu sellist ground Breyclingutega ikkagi loominguline lähenemine, et kuidas Charmus käib nende arhiivimaterjalidega seal ringi, ent kuidas on animatsiooni, mis on viimasel ajal või noh, juba mõned aastad väga popule Aarne võte dokfilmides samastan üsna kronoloogiline, üsna lineaarne ja ma ütleksin kokkuvõttes, et võib-olla siis fännidele ta pakub mingit äratundmisrõõmu natukene kaugematele inimestele pakub mingit sellist taustateadmisi, aga kokkuvõttes väga palju rohkem. Minu meelest see film nagu ei kõneta. Kusjuures mina mõtlesin ka, et, et kui vaadata üleüldiselt Charmusi erinevaid filme, siis käesolev linateos on kindlasti tema kõige vähem imelik ilm. Lihtsalt jäigi sihipäraselt võtnud ühe teema enda jaoks selle lahti, mõtestanud sealjuures küllalt palju nagu hinnast kõrvale jäetud, mida ilmselt isikule no kujutamisel ka režissöör tegema peaks ja mis mind selle filmi juures kõige rohkem köitis, oli see, et igiPoppy oli kujutatud inimlikult, nii nagu Maarja juba ütles, aga samas ei olnud tungitud liiga palju tema eraellu ja ei olnud hakatud seda liialt kujutama, et see dokument rajal ikkagi tõesti on ennekõike muusikasõpradele siin filmis tohutult palju head muusikat ja filme, Ok ennekõike igipopilugu just kunstilise vaatenurga poole pealt ja see film ise ka on, ongi selline, mis jääb ennekõike mulle tundus, et ongi selline kunsti või ehtne sihuke Athos film ja ilmselt see kõige-kõige põnevam koht siin filmis minu jaoks oli see hetk, kus režissöör oskas täpselt tabada siis igipopi seletuses, sellele, miks stuusis nii tuntuks sai, mis neid teeb eriliseks võrreldes teiste muusikutega. Erakordselt lahe ja see idee siis oli seal selles, et ma kõiki ei hakka ära rääkima, aga põhiidee oli siis selles, et nende muusika ei olnud seotud teiste žanritega ja tuligi nende enda seest kuidagi väga ürgselt arhetüüp sel kujul. Ja üks selle kihvt näide oli siis see, et kuidas ütles, et kui nad oma uut albumit salvestasid, siis bändid ei tulnud lood välja, kui ka salvestati instrumentaalosasid siis kui igi ei olnud stuudios kohal ja ei tantsinud seal? Ma ei tea, kas te panite tähele seda kohta, et messedi väga kihvt selgitus nende muusikale ja selle olemusele. Selles filmis on mitmeid selliseid kohti, kus igipopp ütleb mingi sellise ühe lause, mille peale sa mõtled kuidagi ohu või ahhaa. Aga igipopp ei ole selline väga suur sõnasepp, nii et need ongi sellised nagu kuidagi ülejäänud filmist nagu eristuvad või kõrva jäävad laused, aga samas kõik see kokku minu meelest nagu kuidagi liiga sügav võite, seda tausta siiski ei ava, ta kuidagi jutustab selle loo uuesti, üle või, või läbi, aga ma ei ütleks, et neid väga süüvinud sellesse. Ma olen kasu on kindlasti sellest, et tegelikult igiPoppetšarmos on head sõbrad tammusest. Digipopp mängis 90 alguses Charmus ühes filmis või selles kahjentsigarvetsi seeria ühes filmis, aga mis puudutab seda loomingulisest tegelikult ja lähiaastatel on tulnud mitmeid korralikke muusikadokumentaalfilme välja. Asid kappadja emi võitis parima dokfilmi Oscari. Okei, see oli rohkem vist kuulsuse varjukülgedest sõltuvusest kui siis Amy Winehouse'i muusikast, aga lisaks sellele, et oli ka Gabe'i montaaž, hekk ja samuti siis käesolevas filmis on kasutatud animatsioonitehnika, mida Maarja mainis, et ta kohati selles mõttes meenutab montaaž pleki, kas sellega tõesti, ütleme, üritati loominguliselt läheneda sellele, mida ei olnud võimalik, ütleme näiteks, ma ei tea arhiivimaterjalidega näidata, et fotode kõrval la pandud kaadreid siis vanadest, mingitest 50.-te kaitsefilmidest või ütleme siis lastesaadetest. Kuigi mina ise animatsiooni võtte samas on hästi ammu ja palju kasutatud, et kui võtta kasvõi, ma ei tea, sügemanni filmis oli ju animatsiooni, ma arvan, igas sellises muusikadokis on seda palju olnud ja minu meelest oli siin sümpaatne, ei olnud nagu ülekasutatud, aga samas täiesti oma koha peal. Natuke lõpu poole võib-olla muutus väsitavaks selles mõttes, et juba see muusika ise nii raju see oli nagu püksis. Emotsioon, mis ma lugesin, on kaasas lisaks sellele, et ta ei pane bioloogiat meeletult kummitama, kui seda näiteks ja noh, kohalik muusikadokumentaal. Ja muidugi ma ei maininud katsionist Chaplinile, mis mulle ka väga meeldis, mis nii palju tähelepanu ei saanud, need, kes neid varasemaid nägi. Ma tahaks teada rakendust uisusi kohta, siis käesolev film annab head informatsiooni. Mulle tegelikult meeldis ka see, et vaatleja igipopi soolokarjääri just keskendubki uisu, selle, nii et siis tähelepanu just nendel aastatel, kui see bänd tegutses ja need olid tõesti nagu väga mõjukate muusikamaailmas. Jää digiPope sellest filmist tuleb tihti välja kui erakordselt meeldiv inimene ja kuidagi hästi siiras ja kihvt oli ta ja mulle meeldis, et ta tõi välja kogu aeg teiste panust ja kunagi ei toonud ennast nagu liialt palju esile ja näiteks näitas seal, kuidas siis David Bowie erinevad teised tuntud artistid siis kaverdasid igipopi lugusid, siis samas kogu aeg toodi ka välja seda, et igipopp on näiteks ise hiljem kaverdanud ju David Bowie, vastupidi, et selline lahe nagu võib-olla mingil määral ka ühe kliki lugu on see film kinni, teen sööja? Jah, kindlasti soovitama ja kõikidele muusikasõpradele, eriti kõigile neile, kellele meeldib. Ja siia otsa kuulamegi kohe igipopijade Stoczysi muusikat, täpsemalt siis selle sama filmi nimilugu ehk plaadilt Roo Paulbrit lugu Kimidencher. Liigume edasi toreda Soome filmi juurde, mis kannab pealkirja kõige õnnelikum Olli Mäki elus, mille režissööriks on Joha kosmonen ja räägib see siis tõestisündinud Soome boksiast oli mägis, kes siis 60.-te alguses lootis saada maailmameistriks sulgkaalu poksis ja teda ootas siis ees matš USA poksija Davy Murryga. Kuidas tal see läks ja selle massini jõudmine saab juba filmist teada. Mulle isiklikult läks film isegi väga korda ja ma ütlen suuresti sel põhjusel, et kuna tegemist on mustvalge filmiga, siis mulle koheselt meenus vaieldavalt maailma parim poksi filmelds reiting, pool mis muidugi samuti mustvalge ning kartsin, et tuleb jälle selline tõsine võidust ja triumf harimisest rääkiv hästi sünge poksifilm nagu Hollywoodis liiga palju ostetakse, aga ta on tegelikult selline hästi soojadest kroonides teos, mis siis räägib ühtlasi ka armastusest, sest nimelt filmi peategelane ka armub selle suure sealq seikluse käigus, nii et lisaks sellele, et tal on väga kahju, et kaalust alla võtta on tal vajaga. Võita kauni neiu, raja süda ma ütleksin kui nüüd natukene utreerides, ma ütleksin, et see film räägibki soomlaste sellistest paas hirmudest nagu armastus ja lähedus ning enda tõestamise või kuidagi kuulsaks ja tuntuks saamise painet. Need on niisugune mõnus põhjamaine Artousse, mina pean tunnistama omalt poolt, et muidugi aga seesama paralleel kahe reiting pulliga samas kokkuvõttes need filmid on nii erinevad, et jääks ei oma liistude juurde. Me ei tea, mulle ei meeldinud see film, ei istunud mulle, et siin oli nagu selles mõttes palju toredaid asju ja head näitlejad, selline nagu ma arvan, et kihvt huumorist, selline nagu soomlastele on omane ja pildikeel oli ka päris okei, aga lõpuks kinosaalist lahkusin siis sellist nagu resoneeruvad tunned, selle filmiga kindlasti ei jäänud. Et film on nii palju head käe juba ette saanud, et võib-olla sellepärast ootused olid nii kõrged, et pärast filmi näinud saanud seda võib-olla nii palju hinnata, et ei aeglaseks ja võib-olla kuidagi jättis mind ükskõikseks natukene. Mina jällegi ütleksin, et mulle see film väga meeldis, kuigi seal oli tõesti, ma olin alguses natukene skeptiline, tõesti, film algas pihta, et siis ma ikka esimesed paar minutit mõtlesin, et see mustvalge pilt, et kas see on õigustatud ja kas see peaks nii olema, et kas see on üle pingutatud. Aga ta lõpuks hakkas minu meelest selle ajastu kujutamisel väga hästi tööle ja sellega, et see film nagu kuidagi väga ei liigutanud, siis noh, siin on ilmselgelt sellel filmil on selline anti kliimaks, aga seda minu meelest kõige paremas mõttes ja ta on kindlasti mingis mõttes selline rahulik, aga see ei tähenda seda, et Alex aeglane film iseenesest on ikkagi üsna nagu tempokas või seda ei ole minu meelest igav vaadata. Aga selles mõttes ta jääb ikkagi selliseks minimalistliku natukene kinniseks, mis on selle filmi kõige suurem pluss, et ma veel seal lõpus see teema, millele siis juba filmi pealkiri kõige õnnelikum Vallimägi elus viitab. Ma veel kartsin, et see saab lõpus kuidagi seal eriti nagu paksu joonega alla joonitud või kuidagi üle rõhutatud jäi selliseks kergeks, et seal ei ole ühtegi asja nagu liiga palju. Nad poksifilmid on selline hästi ühtemoodi ühekülgne reeglina ja selle filmi tugevuseks ongi see, et ta mängib kuidagi vastu ootustele hästi, et justkui hakkad vaatama poksifilme, aga noh, nagu ma ütlesin, ta ei ole selline trump, keerimise lugu ja rahulikkus tuleb surest sellest, et oli Mägid, Gregisime hästi, flegmaatiline, rahulik tegelane kuidagi endasse sulgunud ja siin hästi palju keskendutakse sellele, et kuidas on tema suhted meediaga, et just ajakirjanikke küsivatel selliseid igavaid tüüpküsimus, et noh, mis tunne on ja nii edasi ja tema jaoks on see kõik väga võõrast on ju kasvanud üles sellises küla kandis ja just see, kuidas ta üritab navi selles uues väga võõras keskkonnas, kus tähelepanu kõik temal ja kuidas ta sellega vaimselt hakkama saab siis ja pluss veel siis armastuse liin selle naisega, nii et ütleme noh, võib-olla sellise traditsioonilise boksi filmid on natuke kummastav, mitte tingimata halvas mõttes, aga, aga minu arust korralik draama. Arvestades, et tegemist on Sist filmiga Est ütleksin, et kummastav, väga, väga heas mõttes. See tõenäoliselt 60-le kihvt ajastut, alustasime saadete filmige, Kimi teinud, söö, mille selline võib-olla kõige kihvtim osa jäigi siin 60.-tesse, sest see hääl, kui igipopp tegi oma esimesi samme, siis tehti Soomes spordiajalugu ja ma ei tea. Me ei saa nõustuda sellega, et film läks väga paeluv, et kuna see tegelane ise oligi nii kinnine ja ma päris ei tabanud ta ka filmi lõpuni äres filme ja minu meelest võtame siis tema enda pärast, aga mitte sellepärast, et õppinud tundma neid tegelasi või võtnud pärast kaasa midagi väga, väga erilist, et minu jaoks seise film nõrgaks. Mina jällegi selles osas vaidleksin vastu, et mulle väga meeldis, et see tegelane oli selline kinnine, et rõhutaksin sis olli mägi rollis üles astunud Jarkko lahtit ja kindlasti ka naispeategelast una airolat. Nad mõlemad minu jaoks on uued nimed ja näod. Aga neile lisaks oli siis Elisaski rollis juba natukene tuntum naaberriigi näitleja Eero Mironov, et minu meelest näitlejatööd olid ka üsna tugevalt selles filmisid. Küll Soome näited on üldiselt näidanud ennast heast küljest viimastel aastatel võib-olla ei olegi nagu küsimus selles, et kas kellelegi meeldib, et mõni tegelane on kinnine või introvertne või mitte. Tegelikult enamikes filmides on palju selliseid tegelasi, pigem on nagu lavastajakogemus ja käekiri, see, mis lõpuks ikkagi teeb vaatajale just seda heameelt, et nad näevadki selle kinnise inimese sisemaailma, et siin filmis me seda päris hästi ikkagi ei näinud. Minu arust see lavastaja käekiri on tegelikult päris hea, et mulle üks asi, mida meie veel maininud taanlased 16 millimeetrisele, filmile ja mustvalge, mis on ikka ebatavaline standardile räägib vastu ja. Kihvt tehased, vildi, tekstuur oli kogu aeg, nagu andis tunda. Nii. See oli, väga ilus pill. Kuidagi see kuidagi, see, kuidas ta on ikkagi nagu peegeldub tundemaailma ka, et ikka mulle meeldib käsikaamera siin hästi, ta kuidagi muudab seda vahetumaksja intiimsemaks ja mõtlesime, eks hullult hästi tehtud stseen, kus tegelased liiguvad paduvihma käest majja ja siis tagasi õue, kus ikkagi sajab, et sellist kõik üks pikk kaader ja väga hästi tehtud ja nii et minu arust lavastuslikult on ka selles mõttes väga omapärane film ja see, mis ta 60.-te õhustik tuleb sellele mustvalgele tänu väga hästi välja. Ma olen absoluutselt. Ralf ikka nõus selles osas, et siin filmis on hästi palju selliseid väikseid nüansse, millele on tegelikult hästi suur tähendusega, kui ei jaksa või ei viitsi nendele tähelepanu pöörata, et siis sa võid nagu mööda minna, aga et ta on selline vaikne ja tagasihoidlik, aga samas tähendusrikas film, ma ütleks, on kehakaalus siin räägitakse rohkem kui buduaari foorumis. Kinodesse on jõudnud uus Disney kogupere animafilm vaiana inglisekeelses kultuuriruumis teatud, sest pealkirja all Moana Ralf võib meile pärast täpsemalt selgitada, miks selline tõlki erinevus? Tegevustik toimub ilmselt kuskil prantsuse Polüneesia saarestikus, kus üks ennast täis, pealiskaudne ja üldiselt väga nõme pooliumaal Maui varastab ühe saare nimega Neffiti südame Saar ei ole siis mitte lihtsalt saar, vaid selline emakese looduse metafoor ja pärast seda, kui sa südames varastatud hakkab saarestik hävinema, liigub mööda ookeani, selline must ollus, mis pigistab ükshaaval igast saarest elu välja ja siis ühe saare valitseja, väike tütar vaiana valitakse ookeani poolt välja, et tema peab üles otsima Maui, et siis Nefiitile tema süda tagastada ja et kõik saaks uuesti korda ja elu oleks selline paradiisi moodi, nagu meile seal filmis näidatakse. Pealtnäha tundub ju tore, et Disney, siis millel on väga lai levi ja mõju lastele ja noortele suunatud kultuuriruumis võtnud jutustada siis loo, mille peategelane on noor tüdruk, kusjuures mitte valgenahaline, aga mulle tundub, et selles samas ämbris terves ülejäänud film kolistabki sellepärast et Maui tegelaskuju ehk siis ülbe ja ennast täis pooljumal tundus mulle terve filmi väitel selline väga üleliigne, et on pandud sinna justkui selleks, et filmi alguses paneks paika sellised stereotüübid, mis sageli tüdrukuid noori naisi kammitsevad ja kummitavad ja Yana peab siis ülejäänud filmi veetma ükshaaval neid stereotüüpe purustades ja ennast tõestades mulle selle juures selgusetuks, et mis selle movi tegelaskuju mõte selles mõttes on, et võiks ju filme alustada kohe, ilma nende stereotüüpide, et ja see ei ole üldse nagu selline väike, tähelepanelik tähelepanek, sellepärast et ma käisin vaatamas siis Yana eestikeelse dublaaži, kus oli loomulikult palju lapsi koos nende vanematega ja siis keset film üks hetk mu selja taga üks väike poiss ütles sellise hästi siire naiivselega, et nad töötavad nii hästi koos. Ja siis mul tuli meelde, et eelkõige on selle filmi juures, mulle tundub ikkagi oluline see, kuidas lapsed ja noored inimesed seda mõistavad ja mis nad sellest filmist kaasa võtavad. Ja ma kardan, et yanest võtavad väikesed tüdrukud kaasa just selle paine, et nad peaksid ennast justkui pidevalt tõestama lihtsalt sellepärast, et nad on tüdrukud. Et selles mõttes need soorollide teemad neil väga ärritasid selle filmi juures, kuigi ta oli mõeldud just vastupidi, sellise pigem nagu jõustava filmina väikestele tüdrukutele. Ühesõnaline, kui taheti meile täiesti iga iga nurga peal öelda, et lapsed peaksid tegema elus seda, mis neile päriselt meeldib, isegi mitte kuulama oma vanemaid ja järgima oma tõelist kutsumust. Noh, eks see on see, mida ühiskonnas üleüldiselt väga palju propageeritakse, kui vaid teaks, mis õige kutsume igaühe jaoks on. Jah, aga see on selline Disney printsessi lugu ja siin oli tore see, et printsesse tuleb iga kuju ja suurusega loobutud sellisest Barbilikust imidžist ja et see oli minu meelest väga Kena, kus kuju ja suuruse osas siin oli loobutud sellisest printsessilik, kust stereotüüpseid kujutlusi. Seda, et kui tavalised need Disney printsessid on ikka kõik täpselt sama šablooni järgi joonistatud siis seekord ikkagi midagi kehakuju ja kogu see tema olemine ja et kõik ei olnud kogu aeg perfektne pidanudki seda olema ja oli sellevõrra loomulikum ja ka võib-olla need geoloogide esitamised ja miimika, mis siis tegelastele nii antud oli veidi nagu elulähedasem, vähemalt mulle tundus niimoodi, et see oli, oli mõnus ja noh, iseenesest nende see siis inimesi, väikseid lapsi, väikeseid inimesi eriti julgustada on tore, aga jah, loomulikult dismi oma algupära tõttu, et kus nad on alustanud Miki hiirega, kes on must mees, valge maski ja kinnastega tegelikult, et siis nad ikka kulistavatel samas ämbris, nagu sa ütlesid, Maarja. See Tunemateks küll, et kui nüüd suut roopalis, mis samuti sel aastal välja tuli üle keskmise originaalne Disney film sellise uuemeelsus siis jah, vajana on rohkem selline jah, nagu tüüpiline printsessi lugu ja juba ammu ei olnud statistiliselt jutustab ühte sama lugu ja lihtsalt muudab seda garneeringut ja kastet, mis on nagu ümber on küll, aga selle režissöörid on roninud Jon maskile, kes ei ole Disney siis üldse nagu uued kujud, et nad tegid ju minu meelest kõige toredama Disney filmi Disney animafilmi aladin ning ühtlasi Loa hinnatama Disney animafilmi nimega Trash Plant, mida soovitan lastel näidata kindlasti lisaekraanilt filmi ära ja see on siis nende esimene arvutianimatsioon. No selles mõttes tugevalt, et ta võtab nagu kõik need tugevamad, ütleme, elemendid varasematest Disney filmidest selles plaanis, et noh, et kui ma mainisin aladini, siis movi tegelane on suhteliselt sarnane aladeni kinnile siis kui sulle meeldis Pocahontas või muna on, ütleme sellepärast, et peategelased on naised, kes elavad väga mingis kindlas kultuuriruumis ja on, on selles üles kasvanud ja üritavad neid kutsumise järgida, mis nad seal saanud on siis see olemas. Sina, kui sulle meeldis Frozen nende heade laulude pärast, mis pikalt kummitama jäid, siis siin ilmselt Aruainet Frovisani lekitab, nendel, neil on ka võimalik väga palju muusikat meiegi, see on tõesti hea ja siis nad on käinud selgelt palju vaeva näinud nende lauludega käesolevas filmis. Ta on niisugune vana tuttav asi, tehtud suhteliselt hästi ja arvuti nemad seal minu meelest viimasel ajal noh, kui ma vaatan neid kalleid animafilme, siis tegelikult ega animatsiooni kohta ei maksagi nagu öelda enam nii Haanima ja animatsioon, et see käib nagu automaatselt asja juurde. Aga jah, ta on väga hästi animeeritud ka, nii et noh, ma olen sihuke kohati Disney animafilmide narkomaan, et ta on üks sellistest tugevamatest ütlema, mida viimase 10 aasta jooksul. Nii et mulle läks korda. Ma ei anna iga seanssi alguses kinos lastakse sellist lühianimatsiooni nagu siseasjad, noh, iseenesest on positiivne, et on võimalik lühifilm enne täispikka seanssi vaadata, aga mulle tundus veidi humoorikas asjaolu, kuidas see siseasjad ronis alla kuidagi eriti hästi selle, kuidas selline Disney, mannavaht ja suhkur ja vahukoor on kuidagi nii üle selgitatud, et ma saan aru muusika osas, ma olen Ralfiga nõus, et need lood on päris toredad, nad on sellised korralikud kõrvaussid, et pärast selle filmi vaatamist veel mõned päevad kummitas mul peas Nobaalu. Ühesõnaga et täispikal animatsioonid need lood kindlasti aitavad sellele kaasa, et laste tähelepanu püsiks aga siiski see siseasjas, et kuidagi kui näitas seda, et kui ülekasutatud sõnade selgitused tegelikult on, et ilma siis igasuguse dialoogid, selline lühifilmi sellest hoolimata on hästi lihtsasti arusaadav, üsna nutikas käes ja hästi armas, et selles mõttes on veel nagu teine tähelepanek lastega seoses, et ma arvan, et tingimata ka lastele alati ei ole tarvis sellest pidevat seletamast ja selgitamist, vaid palju nagu arendavam, võib-olla nende jaoks ise nende seoste loomine, mis ei ole näiteks siis Siseasjade näitel üldse keeruline, kui on hästi tehtud emotsioon. Minu jaoks oli see ka hästi tore üllatus, et enne siis selle põi filmi näitamist näidates ta lühianimatsiooni siseasjad, et see oli tõeliselt kihvt ja selle rütmi südamesse põksuma ikkagi pikaks. Ja nüüd põlvel tuli meelde, et Ralf säiliseletanudki meeled, miks siis Euroopasse algselt siis krimi Movana peategelase nimi muudeti ära, laieneks. Ei, tegelikult ma ei tea, miks see on, ütleme, kõigis roopa riikides nii või kõigis maailmakohtades, aga ma tean, et Itaalias on üks pornostaar moona protsiga. Kõik tunnevadki pidavat olema ka nii, et kui sa guugeldad moona nime Itaalias, siis lööb esimese pornost harjata, et nii, et ühesõnaga sealse on just sel põhjusel vajana ka näiteks miks Eestis on, seda oskab kindlasti filmilevitaja juba paremini öelda. Aga minu jaoks veidi häiriv tegelikult, et ütleme Ameerikas seda tegelast ennast antakse mõõnane ja siis ütleme Eestis vajanale kuidagi ajab segadusse natuke kummaline. Bayana võimuana olgu kuidas on, aga siit läheme väikesele muusikalisele pausile ning kuulame siis samas filmis kõlanud Alyssa gara lugu Haupharall Ko. Nii ja nüüd oleme jõudnud oma viimase filmini, milleks on seekord Itaalia film patsed Joya ehk siis eesti keelde tõlgituna pisut põrunud film linastub Artises ilmselt väga kaua seda enam ei ole, aga tahame kuulajate tähelepanu sellele filmile juhtida, kuna tegemist on väga huvitava linateosega linateose oli ekraanidel ka PÖFFi ajal ja peaosas on siin, siis eksite Itaalia kina lahedamaid naisnäitajaid kaasaegseid, kelleks on siis valeerija pruunide tehki ja tema moodustab siis sellise Thelma ja Louise'i tuua teise põneva itaalia näitlejannaga Mika Eela äärama sotiga ja filmi Eriksson siis Paulo Virtsi, kes võib olla Eesti publikule nii palju, kelle nimi eesti publikule võib-olla nii palju ei ütlegi, aga Itaalias väga hinnatud režissöör ja produtsent. Ja selle filmi keskmes on siis kaks nimetatud näitlejannat, kes on siis mõlemad ühe vaimuhaigla elanikud ja põgenevad sealt, tegemist on filmiga, kus on erakordselt kaunid võttepaigad ja see tegevus toimub siis villas, mis on muudetud vaimuhaiglaks, selle vilja nimi on villabi ongi ja peategelase siis Valeria pruuningateski tegelaskuju nimi on siis Beatriidse just nagu Dante algeeri armastan tul ja Beatriiczessis jalutab vaimuhaigla territooriumil ringi, justkui see oleks tema oma, on ülientusiastlik ja selgelt piiblile Aarne ja mõne aja pärast siis kipub sinna haiglasse erakordselt mahendatud hine, tema siis tegeleb tegelane ja kaaslane, tunneb della, see film oli väga kooniste võttepaikadega heliseks kaunitele, võttepaikadele ja võib-olla naljakatele seikadele, mis ike kahe veidi hullu ja joovastunud tegelasega ikka juhtuda saavad. Oli siin päris kihvt Teid ka elu teemal laiemalt. Et mulle väga see film meeldis. Paulo vürtsi filme siiski eesti kinopublikul on olnud võimalus näha viimati siis enne filmi pisut põrunud teegi ta filmi nimega kapitaale omano ehk siis inimkapital, mis oli film sellistest päris keerukatest eetilistest dilemmadesse siis pisut põrunud on väga palju rõõmsameelsem värvilisem päiksepaistelisem film, aga mulle tundub, et võrreldes vähemalt siis eelmise filmiga ja Paulo Virtsi nende kahe naispeategelasega natukene jänni. Et Mulle küll meeldivad nii paleerija, pruunide deši kui Mika, ela Remotsoti rollid, siis see film on selline. Ma ütleksin, et ongi selline pisut põrunud, et Tallinn selline hektiline round huvi, mida on küll üsna tore ja humoorikas vaadata, aga lõppkokkuvõttes ma ei saa päris täpselt aru, et mida siis Paulu Virtsi nende kahe naispeategelase kaudu tahtis öelda või, või et mida järeldused oleks pidanud siis sellest tegema, et ta jäi selles mõttes kuidagi minu meelest hüplikuks. No ei, see on hullu. Ta on nagu oli, nägi selles mõttes filmides me enne rääkisime ta mängi natuke vastu ootustele, ainult et kui sa hakkad, distame vaatama enda meelest raamat psühhiaatriahaiglast kahest hullumeelsest naisest, siis võib tulla üllatusena, jah, kui päikesepaisteline. Külluslikult soe ja värvideküllane, see film on, et isegi psühhiaatriahaigla, kus nad esialgu on, pange mind sinna. Jäingi sinna. Väga paradiisi like ja kusjuures ma hakkasin mõtlema selle peale prevaleeriv rullide tehke ja minu meelest tegema neile, kes seal nii palju saanud, selliseid veidi hulle liimist lahti tegelasi mängida, siin ta saab nagu kõik mängu panna töö eest, oskab seda nii hästi, tuleb see karakter nii hästi välja. Ja talle on antud väga palju sellist kiiret peavad dialoogi, nii et ta on nagu kuidagi väga sõnaaher temast purskab teksti välja, mis on üks selle filmi lõbusamaid toredamaid külge ja muidugi odavamat sorti, keda ma küll vaadata pilte juba tegelikult väga kaunis naine siin ta on sihuke hambark näed tõesti väga, sihuke jõuetu ja koolnu moodi välja ja nad on kuidagi siuksed, väga vastandlikud tegelased, nii et kui nad seal ühte punti jõuavad, satuvad ja neisse tandem siis kohtlevad aset päris lõbusaks küll, aga ma ei ütleks, et ta nagu ei ole aga piisavalt draama ja ta ei ole piisavalt komöödia ka, et peab kuidagi üks nendest, mis jääb natuke sinna vahepeale. Ma ei saanud täpselt aru, kuidas teda ikkagi võtta, sest ütleme ta päris sisse korraliku, tõsise paelu filmi mõõtu välja ei andnud, aga samas nagu komöödia nõnda ei, ei olnudki just noh, ma ütleks, pööraselt vaimukas, kõigis peaosatäitjatele koos mängisin küllaltki sihuke mõjuv. Ja kahtlemata ei ole tegemist Itaalia kinoaasta kõige särava filmiga. Samas mulle meeldis see, et võib olla võrreldes siis eriti Disney filmi tegema, siis on kõik nagu ühe mustri järgi tehtud ja paljude ameerika filmide ka, kus tõesti hästi kindlalt järgitakse sama struktuuri, mis juba teatakse, et publikule läheb peale ja mis toimib, et siis meeldib sisene itaalia ilik suhtumine, kus natuke lüüakse käega, aga tehakse seda, mis pähe tuleb. Ja s-i film mõjus väga elutervelt ja huvitavalt, et siin oli nagu palju häid point'e, sai küljelt palju naerda. Et ma arvan siia nagu pimedusse. Talveilma on tegelikult päris lahe vahelduseks ka lisaks Ameerika filmidele vaadata toredaid itaalia filme. Nagu selline D-vitamiini platseebokinos Heite. Kõigi kinodes jookseb veel teine Itaalia film, täiuslikud võõrad, mida ma pigem vaatamine, kui siis ei ole. Erakordselt reklaamitakse, et on vastupidi, on selline film täiuslikud, võõrad, mida siis reklaamitakse pigem kui möödiana ja lõbusa mänguna. Aga kokkuvõttes on väga sünge film. Aga kusjuures huvitav rehvet sa enne mainis, et võiks tuua teatud paralleele, siis pisut põrunud ja oli mägi vahel ma ei olegi varem selle peale tulnud, aga tegelikult päris huvitav on tõesti kõrvutada. Küll aga tekkis mulle esimesena seos pisut põrunud puhul hoopis teise Soome filmiga, milleks on 2010. aasta Arto Haloneni printsess, kusjuures ka PÖFFil linastunud ja räägib siis film kunagisest kabareetantsija stanna lappa, lainelist, kes satub samuti psühhiaatriahaiglasse ja kujutage siis ette, et on printsess ja haiglast põgeneb ja võtab ette igasuguseid selliseid sekeldusi. Ja täiesti huvitav, et see lugu tundus mulle selline tuttav, aga just filmi puhul, mis on nagu Soomest tulnud, mis. Kes on meil praegu sõna mainisid, siis ma filmi ajal üritasin meelde tuletada mingitest hiljutist filmi, mis räägib naisest, kes kannatab luulude käes ja nüüd mul tuli meelde, et seal ei fons fashenkinud. Jää, kusjuures selle filmid on selles mõttes huvitav mõõde, käed noh, loomulikult siin ühetasandiline arutletakse ka selle üle, et kui palju siis vaimselt ebastabiilseid inimesi ikkagi saab usaldada, kui palju neid peaks usaldama, missuguseid elutingimusi peaks neile pakkuma, et neil oleks ja nende lähedastel oleks võimalik nendega suhelda, et see film on filmitud enne, kui Itaalias muudeti seadust, kusjuures, et aastal 2014 siis tegelikult Itaalias keelati sellised asutused nagu siin filmis on kujutatud sellist tõeliselt meeldivad vaimuhaiglad, mis ei meenutegi haiglat, vaid on pigem telli moodi. Need keelati ära. On aeg selleks nädalaks jälle kinovärgiga mandariini hammasrattad seisma panna. Otsustasime küll väärtuslikke saate minuteid sellele filmile mitte kulutada, aga parasjagu on kinodes jooksmas selline õudusfilm nagu kurjuse küüsis. Saadet jääb lõpetama just selles filmis kõlanud Eegolmationi lugu seil, aga enne veel väikese teadaandena selline põnev uudis, et järgmisel nädalal läheb kinovärgiga mandariin eetrisse raadiomaja asemel hoopistükkis Vabaduse väljakult. Istume seal neljakesi läbipaistvas keras, niiet kes pühapäeva õhtul kinno ei plaani minna, võib tulla meile laivis kaasa elama, aga seniks soovime teile ikka ja jälle häid kinoelamusi ning kohtume siis juba järgmisel pühapäeval.