90. aastal Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Olen Peeter Helme ja aasta on 1999. Teise aastatuhande 999. aasta paneb inimkonna kihama. Levivad vandenõuteooriad, kujutelmad sellest, mis kõik võib arvutite ja pangaautomaatidega juhtuda, kui aastanumbriks saab kaks, kolme, nulliga ja nii edasi. Muus mõttes saastamast meelde kui aastamil. Elektroonilise valuutaana tuleb käibele euro. 1999. aasta jaanuaris jõuab tele ekraanidele ka Mafia sari sopranud. Sama kuu viimasel päeval hakkab Ameerikas aga jooksma perepea multikas. Kevadel liituvad Poola, Tšehhimaa ja Ungari Natoga ning eestlased kiristavat hambaid. Juunist saab Kosovos sõda otsa ning seal on sedapuhku põhjust hambaid kiristades serblastele. Detsembrist võetakse Kambodžas ametlikult laiali punased grammeerid ja selle puhul ei kiristamist küll keegi hambaid. Olgu selle kõigega, kuidas on. 1999. aastal astub eesti kirjandusse üks uus ja värske hääl. Nimelt ilmub Tallinna Pedagoogikaülikooli filoloogiatudengi Jürgen Rooste esikkogu sonetid. Oh sa vana kurat küll, kirjutab sel puhul Karl Martin Sinijärv Eesti Päevalehes. Selle mehega läheksime kohe lähimasse, ei siiski parimasse kõrtsi luurele ja teeks talle kohe kaks hüva veini, välja. Kuuluks oligi Toonane arglik noor luuletaja selle peale üles otsinud Sinijärve telefoninumbri jalutanud telefoniputkasse olid kunagi sellised ning võtnud südame rindu ja helistanud vanameistrile, kes kutsuski luuletaja hakatise enda manu. Jürgen Rooste sonettidest peale tehtud mees. Erinevalt Marie Underi samanimelisest esikkogust ei sisalda tema raamat küll ühtki soneti, vaid portsu vabavärsse, mille eest roostele antakse Betti Alveri debüüdiauhind. Kogumik on seda tõesti väärt ning 21. sajandi eesti luulet polegi võimalik ilma Jürgen Rooste ühtaegu karuse südamliku, melanhoolselt, naiivse ja samas ometi intelligentse ja ümberkehastumisvõimelise hääleta ette kujutada.