90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tere Peeter Helme ja aasta on 2001. Kolmanda aastatuhande esimene aasta algab maailma jaoks segaste tunnetega ja ega see kokkuvõttes väga hea aastane ajalukku läheb. 20. jaanuaril annab ametivande George Walker Bush ja juba enne, kui USA 43. president midagi teha jõuab, asutakse teda mehiselt kritiseerima. Muidugi kirjutab 2001. aasta ainult maailma ajalukku kaksiktornide langemise aastana. Päeval juhtub Eestis lisaks veel Pärnu metanoolitragöödia. Aga õnneks juhtub muudki. Näiteks käivitub jaanuaris veebientsüklopeedia Vikipeedia, ilma milleta meie tänast elu vast hästi ette ei kujutakski. Ning mais võidab Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse. Õnneks vastuolulisel aastal olukord eesti kirjanduses ühemõtteliselt hea. Nimelt astub 2001. aastal eesti kirjandusse terve hulk uusi andekaid autoreid. Ilmuvad 2000. aasta romaanivõistluse võidutööd. Esikoha võitnud Aarne Rubeni debüütromaan Volta annab kaebliku vilet. Teise koha saanud Leo Kunnase sõdurjumala teener, samuti debüüt ning ulmekirjanduse eripreemia võitnud Indrek Hargla esimene romaan. Paita needus. Tõsi, lühemaid tekste on Hargla sulest ilmunud varemgi. Kuid kõige rohkem on 2001. aasta eesti kirjanduses siiski Mehis Heinsaare nägu. 1973. aastal sündinud heinsaar alustabki kirjutamist juba üheksakümnendatel, mil trükis ilmuvad tema esimesed luuletused ja jutud. Kuid just 2001. aastal jõuab eesti maagilise realismi kõige kõlavama. Esimeste raamatutena ilmub temalt sel aastal lausa kaks jutuga kogud Vanameeste näppaja ja härra Pauli kroonikad. Esimest neist pärjatakse Betti Alveri debüüdiauhinnaga, teise saab heinsaar, kultuurkapitali proosapreemia. Ja mõlemad raamatud on auhindame, Kärt Heinsaare soe ja kodune, kuid ometi ootamatu ja hullumeelne huumor mõjub korraga uudse ja ometi nii ajatuna. Kirjaniku võime rääkida kõige jaburaamatest asjadest kui millestki igapäevasest ning vastupidi, tema oskus panna meid nägema erilist ja maagilist igapäevas on ilmselgelt see, mida eesti kirjandus ja eesti lugeja väga vajab. Seejuures on Heinsale Karel võime asetada oma lugude tegevus siiasamasse Eestisse, sageli Tartusse lugejale tuttavasse kohta pannes nõnda lugeja mõistma, et maailm ei ole alati selline, nagu ta oma argises halluses paistab.