90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 2004. NASA marsikulgur maandub Marsile. Gruusia parlament otsustas, et võtab kasutusele uue riigilipu. Euroopa Liit keelustab linnuliha impordi Taist, sest Kagu-Aasias möllab linnugripp. Veebruaris plahvatab Moskva metroos pomm, kukub 40 inimest. Märtsis võidab Venemaa presidendivalimised ülekaalukalt Vladimir Putin. See aasta on ka Eesti jaoks väga oluline. Eesti saab NATO liikmeks ja ühineb ka Euroopa Liiduga. Ateena olümpiamängudel võidab Aleksander Tammert kettaheites pronksmedalilaine, jänesest saab Tartu linnapea. Sel aastal ilmub Loomingu Raamatukogu esimese numbrina Vaino vahingu. Noor Unt. Võib öelda, et see raamat on vahingu uus tulemine noorele hundile järgnevat tema kaks köidet päevaraamatut, mida Vahing teeb, on see, et ta kraami välja kõik oma vanad päevikud ja koolivihiku, mida ta alati endaga kaasas kandis ja kuhu võisid kõik kirjutada rubriiki minu maailmakontseptsioon siin ja täna ja praegu. Lisaks muidugi kirjavahetust, kuhu vahestan saatja juurde lisanud et avaldada nüüd laseb Vahing kõik selle trükinoore sundis, keskendub Vahing, Mati Undile aga sama palju või isegi rohkem on selles raamatus vahingute ennast. See on täiesti sõge raamat, ilustamata ja ehe. Peategelased, noor hunt ja Vahing on neurootilised meeletu tähelepanu vajadusega ja hüsteeriliselt pärit lausa mõnest absurdihõngulised näidendist. Tänasel päeval, kui inimestel on väga vähe aega, võib jääda täiesti arusaamatuks, mis kuradi asja need inimesed ajasid, aga ajasid ja tegid seda väga kirglikult, lausa paaniliselt. Vahing otsib mängivat inimest ja otsis ta seda ka hundist, õhutas takka ja tuligi ilmsiks nii mõndagi. Ääretult naljakad ja pentsikud on need korrad, kui hunt sajab vahingu korterisse sisse. Need stseenid on dramaturgiliselt väga täpselt läbi mõeldud ja välja mängitud. Mõned näited. Üheksas september 1969 ei ole sügist, kõik kordub. Hunt viskas aknast alla kaks triicro lauda ja kaks väärtuslikku raamatut. 20. jaanuar 1970 hunt süsteeritseb. Miks ei ole mul tema jaoks kunagi viina? Piiritust? Oma tuleb, aga minul pole viina. Miks käivad su juures Madis Kõiv ja Pärn Hint? Johnny B, Isotamm. Varem oli nii, et sa varjasid korterit, ainult mina võisin tulla. Paremini kui portree Mati Undist annab see tekst pildi toonasest ajast ja seda ütleb ka Mati Unt vahingu raamatu lõpus järelmärkusena kahtlemata on see miski ajastu dokument ja seejuures ülioluline. Ega siit minu kohta suurt midagi muud välja ei loe, kui et ma olin hüsteerik. Kui olin, siis olin, eks ma olen jah olnud see ja teine eks mul olnud vist midagi hinge peal ka vist oli. Aga keegi ei viitsinud mind kuulata, kes ikka systeerikut kuulab, ka mina ei kuula.