90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tere, olen Peeter Helme ja oleme 2000 üheksandas aastas. Võib Ast öelda, et see on aasta nagu iga teinegi. Maailmas sõditakse ja tapetakse. Lennukeid kukub alla. Ööklubid ja elektrijaamad põlevad ohvriterohkelt maha, mässatakse ja pööratakse riike ning Siberi kohal põrkavad kokku kaks tehiskaaslast, üks vene, teine USA oma. Nii tihedaks on liiklusmaalähedasel orbiidil läinud. Juulis toimub Tallinnas laulupidu. Obris valitakse aga kohalike omavalitsuste volikogusid. Poliitikast tähtsam on nagu ikka kirjandus. Väliskirjandusest teeb ilma Herta Müller, kes saab Nobeli kirjandusauhinna ja kelle puhul ei tule põhilised kiidusõnad mitte sakslaste suust vaid pigem rõõmustab Ida-Euroopa Transilvaania, sakslanna Araabia auhinna kommunistliku režiimi koleduste kujutamise eest. Kõike muud kui koledusi kujutab aga esseist, luuletaja ja veinisõber Kalev Kesküla, kelle sulest ilmub esseekogumik elu sumedusest. Poeetilistest proosa valades vaatleb keskküla maailma ja inimesi sooja leebe ja sõbraliku pilguga. Kriitik Maire Liiva Mets tituleerib keskküla hea ja mugava inimese võrdkujuks kes sõnastab aforistliku täpsusega hea inimese mõtteid. Liivametsa hinnanguga tuleb nõustuda. Eesti Kultuurkapital otsustab samuti pärjata elu sumedusest aastapreemiaga ilukirjandusliku proosavaldkonnas. 2010. aasta suvel meie seast igavikku lahkunud Kalev Keskküla on tõesti eesti luules esseistika esindanud mõistvat, leebet ja heatahtlikku positsiooni. Samas ei olnud veinisõbrapilt hägune, vaid vastupidi. Kalev Kesküla loomingut iseloomustab hea detaili tundmine, tähelepanelik huvi Eesti elu vastu ning mõistev suhtumine inimloomadesse, kes on kõik või noh, peaaegu kõik omal moel armastusväärsed.