90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmo sodi ja aastal 2010 sel aastal väriseb maani Haitil Uus-Meremaal kui Tšiilis. Aprillis hakkab Islandil purskama vulkaan ja teeb seda nädal otsa järjest. Atmosfääri sattunud tuhk tekitab lennuliikluses korraliku segaduse. Prantsusmaa senat kinnitab seaduse, mis keelustab moslemitel nägu varjavate rõivaste kandmise. Aprillis kukub Smolenskis olla lennuk Poola presidendi ja temaga 80 viieliikmelise Poola delegatsiooniga. Kõik reisijad hukkuvad. New Yorgis müüakse oksjonil Pablo Picasso maal akt rohelised lehed Jaapist 106,5 miljoni dollariga. Hetkel on see maailma kõige kallimalt ostetud maal. Aastal 2010 on Eestis lugemiseni vastav Kalju Kruusa fännid. Rõõmustavad, ilmub luulekogu tyhja. Ma kahtlustan, et kruusa on lühinägelik. Kui mõtlema hakata, siis ta tõesti on, tal on prillid, aga ma mõtlen, et ta on lühinägelik. Oma luules on justkui seeneline suure luubiga ja suurendab mingite detailid hästi suurelt välja. Ja see on äärmiselt võluv. Samas võib ka öelda, et Kalju Kruusa ei näe laiemalt pilti maailma tema terviklikkusest. Ta justkui ei elagi tänases Eestis. Ei tea, mis on elu. Kruusal on oma eluluulekogu on üles ehitatud päevikuna, kruusatateerib iga oma luuletuse ja luuletõlke, alustades aastast 2008, sealt edasi 2009 ja 2010. See annab hea ülevaate, mida kruusateed. Mis see siis on? Kruusa luuletab ja tõlgib luuletusi ka paljuta, luuletused räägivad luulest ja tõlkimisest. Teate ju küll neid lendlauseid etteheiteid tänapäeva luule ei räägi, inimesega sulgutakse endasse võtta labidas ja mine tööle. Kõike seda saab kruusa kogu puhul öelda ja seda ütleb ka kruusa ise. Ta küsib ametlikult kaevata või mitte kaevata, see on küsimus, mida luuletajatel enestele tihti esitada tuleb, isegi lihtne tükitöö kuulub ju keerukamate tervikusse oma isikliku mätta otsast. Paistab, et kraaviga kaevamine toob elevandiluust maale lähemale ja kehaline töö ei lase hingel ega ihul känguda. Samas jääb kruusal üles ikkagi küsimus, millise üldisema hüvangu huvides kaevata. Tekib kahtlus, et sellisele vabariigile, mis kraaviga kaevamisel paistab, tipp näevad, pole ju vaja isegi auku kaevata. Ühelt poolt on Kalju Kruusa oma raamatus tühja ja sissepoole pööratud, ta viibib hoopis teises ruumis, tõlgib idama kirjanike luulet, samas on ta oma introverdsuses sotsiaalne, nagu näitab ka eelnev luuletus. Ta küsib läbivalt, kas ja kellele on vaja luule. Või siis meile ongi vaja ainult luulet ja mitte midagi muud. See luulekogu tühja on kruusal kindlasti kõige süngem, ju tal oli selle kirjutamise ajal kõht lihtsalt tühi. Kruusatöö on luuletamine, nagu öeldud, mis ilmselgelt ei toida, samas ei lähe taga vaevama, luuletab edasi, näljast, tekivad juba hallutsinatsioonid, kruusa hakkab oma luuletusi võrdlema toiduga mitmel korral seentega lõpuks kumab läbi ka siit otsast küsimus, kas luulega ennast toita. Siis oleks võimalik, juhul kui tema luuletused oleksid seened, siis saaks seda luulet süüa. Võiks olla küll nii, et mõnedest luuletustest saavad seened ja osadest seintest metsas luuletused.