90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tere olen Peeter Helme ja aasta on 2013. Rahvusvahelisel areenil algab aasta prantsuse vägede sekkumisega Mali konflikti, mille peaosatäitjatest, islami terroristid on püsinud uudistes terve eelmise aasta seoses selle riigi vanades kultuurikeskustes toime pandud barbaarsustega. Suurt tähelepanu. Saatke mõneti traagiline kurioosum, kui 15. veebruaril plahvatab Lääne-Siberis Tšeljabinski kohal õhus meteoriit. Sündmus filmivad mitu pealtvaatajat oma mobiiltelefonidega. Üle 4000 maja saab kannatada ning pea 1500 inimest saavad erinevaid vigastusi. Tegu on suurima meteoriidiga, mis tabab maad viimase 100 aasta jooksul. Veelgi kurioossem on aga 28. veebr. Staaril Vatikanis saabub uudis. Nimelt teatab Benedictus 16. oma tagasiastumisest. Enne teda on paavst vabatahtlikult tagasi astunud vaid üksikutel kordadel. Viimati 600 aasta eest. Esimesel juulil leiab aset ka seni viimane Euroopa Liidu laienemisvoor. Meiega ühineb Horvaatia Vabariik, milles saab liidu 20-ga kaheksas liikmesriik. Eesti jaoks on tegu äraütlemata tähtis aastaga. Nimelt lennutab 2013. aasta seitsmendal mail prantsuse koonianast startiv veega kanderakett kosmosesse. Eesti satelliidi Est kiub, ükskõik see on aga liiga moodne märk Mihkel Muti jaoks, kes on küll toimetanud eesti kirjanduses alates 1980.-st aastast kirjeldades pea alati oma kaasaega ja selle veidrusi. Kuid 2013. aastal ilmub sama aasta 18. veebruaril kuuekümnendat sünnipäeva tähistavat vanameistrilt tagasivaateline romaan Coop. Rahvas läheb ajalukku. Kuigi pealkirjas troonivad iidsusele viitavad sõnad, pole kirjanik Mihkel Mutt siiski asunud uurima paleoliitikumi. Või kui, siis ainult ülekantud tähenduses. Tegelikult räägib tema 464 lehekülje pikkune romaan kirjaniku enda põlvkonnast. Ja mainitud koobas on muidugi Tallinna Vabaduse platsi serva alla kaevatud kuku klubi, kus seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel käisid koos kõik, kes olid Eesti kultuurielus midagi väärt või kujutasid endale ette, et on midagi väärt kuku rahvast mutt räägibki. Ning nagu algsele kooparahvale Nyandertaallastele, Muti nukkernaljakas raamatus, 80.-te Cooper rahvale saatuslikuks, sama asi. Ideaalne kohastumus, kehtivat see tingimustega. Kuid lõbus elu pimedas koopas saab otsa, uue tegelikkusega suudavad aga kohaneda vaid vähesed muti tegelased, kelle pseudonüümi taga pole raske ära tunda oma aja kultuuri Heiroseid. Nii et natuke kurb, natuke naljakas ja igati ajakajaline lugu.