90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi, joosta on 2014. Kuigi Venemaal Sotšis toimuvad taliolümpiamängud, on see Ukraina aasta Kiievis. Maidanil hukkub rohkem kui 100 inimest. Veebruaris tagandas Ukraina ülemused, loodab president Viktor Janukovitši, kes põgeneb Venemaale. Algab Krimmi kriis. Krimmi ilmuvad eraldusmärkideta Venemaa sõjaväevarustuses relvastatud üksused ja hõivavad tähtsamad ametiasutused ja piiravad ümber Ukraina. Sõjaväebaasid. Malaysia Airlinesi lennuk 239 reisijaga kaob India ookeani piirkonnas jäljetult ja veel üks katastroof Malaisia lennukiga. Juulis tulistatakse Ukrainas Donetski oblastis maa-õhk tüüpi raketiga alla Malaysia Airlinesi lennuk. Hukkuvad kõik 298 reisijat. Paavst Johannes 23. ja Johannes Paulus teine kuulutatakse pühakuteks. Eesti keeles ilmub Andrei Ivanovi romaan pisar tõlkes tähendabki. Veider, imelik, kentsakas ja seda nii Ivanovi see raamat, aga ka paljud teised. Ja imelikud on lood ka Ivanovi positsiooniga eesti kirjanduses. Kas see on ikka Eesti kirjandus või ei ole? Eesti kirjanik peaks kirjutama kas eesti keeles või olema eestlane. Ivanov pole kumbagi samasta, elab Eestis ja kirjutab Eestist. Fantaseerime hetkeks ütleme, et kui me võtame näiteks Tõnu Õnnepalu piiririigi ja Andrei Ivanovi pisarry ja kujutame ette, et nad mõlemad on eesti keeles oma raamatut kirjutanud siis kumb tekst tundub meile rohkem eesti kirjandus? Nojah, siin jääb üle muidugi küsimus, mis asi see Eesti kirjandus üldse on. On selge, et Ivanov on võõras ja see on teema, millega Ivanov läbivalt oma raamatutes ka ise tegeleb. Tema tegelased on justkui kõik pagulased seda, kas siis otseselt või tunnetuslikult. See võõratunne on tal näiteks romaanis Hanumanni teekond lollandile, kus ta liigub ringi Taanis ja ka näiteks raamatus Peotäis põrmu kus peategelane on Skandinaaviast tagasi tulnud Tallinna elama. Pagulase tunne endiselt sees, ta ei tunne end koduselt ka Venemaal selline korralik ei lind ega loom. Ja ka tema suhe kohaliku eesti venelaskonda on pehmelt öeldes kriitiline. Ja ta ei ole ka eurooplane kaasas, lohiseb mingi sovjetihõng nagu jala külge seotud õllepurk. Ja võib-olla siin peitubki üks põhjus, miks ta nii kuradi hästi kirjutab kuidas ta suudab ka Eestist niimoodi kirjutada, et see näiteks prantslast huvitab ja miks meie, eestlased, seda ise ei suuda. Ivanovi vali pooli ei hakka ajalugu lahti seletama, rääkima, kuidas asjad tegelikult on, et holokausti kõrvale on olemas ka eestlaste kannatused, Ivanov sellest sundusest vaba aga mitte selles mõttes vaba, nagu jookseks õhukeses kleidis naine üle viljapõllu vaid vaba asotsiaal rahalises mõttes. Ja selle pilguga vaadata meie aega Euroopat, Venemaad, Eestit ja kuninga suureliseks, aga venelase puhul võib inimhinge