90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Olen Peeter Helme ja aasta on 1927. Maailm on rahutu kohta. Mehhikos möllab tugeva usulise värvinguga talurahva ülestõus. Jaanuaris maapood, Ameerika Ühendriikide väed Nicaraguas. Kevadel algab Hiinas kuni 1949. aastani kestev kodusõda. Augustis hukatakse Itaalia päritolu Ameerika anarhistid, Sakkujavansseti ning novembris tähistab Lev Trotski komparteist väljaheitmine Stalini ainuvõimu algust. Eestis liiguvad asjad siiski paremuse poole. Hoogustub ettevõtlus ning tööstus areneb. Kodumaise majanduselu edenemine ei jõua aga sugugi kõigi rahvakihtide ni ning nii võidabki 1927. aastal esimest korda läbi viidud kirjastuse loodus, romaanivõistluse 20-ga üheaastase tudengi August Jakobsoni sotsiaalkriitiline romaan vaeste patuste alev. Pärnu rääma agulitööliste elust jutustav teos äratab kohe tähelepanu oma eheduse ja toorusega, mis vastab ajastu nõudele kirjutada ilulähedaselt. Vaeste patuste alev kerkib lugedes Me silmade ette, kui suur poolvalmis kirveehitis leiab ajakirjas looming romaani arvustav Albert Kivikas korraga nii kriitiliselt kui ta imetlevalt. Selemise pajakastilistilistest võtetest teeb noor autor kivikase hinnangul tasajõulisuse ja häbenematunatu realismiga, millega ta kirjeldab selliste inimeste elu, kes pärinevad, tsiteerin Meie kõige madalama alla surutuma klassi pimeda maist ja vähemarenenud põhjakihtidest, kus on alles vaibumas kõik kõrgemad iniminstinktid, kus loomale kaunis lähedal seisvate inimeste elu mõte piirdub ainult kõhuga ja sigitus tungiga. Sünge värk, aga mõjuv teosega kisub Jakobson rambivalgusesse sellise Eesti, mille olemasolu helgema tuleviku poole rühkim noor vabariik hea meelega oleks unustanud. Tuleb kuidagi tuttav ette. Eks romaan ilmub kokku viiel korral, ka tuuakse korduvalt lavale esimene kord juba 1929. aastal. Oma jõulisuse ja halastamatu katusega saab sellest relv sotsiaalse võrdsuse eest võitlejate käes. Nõukogude ajal rakendatakse vaeste patuste alev punapropaganda teenistusse ning ilmselgelt vajutab pitseri Jakobsoni debüütromaani vastuvõtule kuni tänase päevani. Ometi ei tohiks end sellestki liigselt häirida lasta. Paljukest meil ikka neid raamatuid on, mis püüaks anda koondportree meie kõige vaesematest väetimatest?