90 aastat Eesti Raadio ka 90 raamatut 90 päevaga. Tere, olen Peeter Helme ja oleme jõudnud 1930 esimesse aastasse. Taastamil kinolinale jõuab Dracula Peela Lugoshiga peaosas. New Yorgis valmib Empire State Building. Hispaaniast kuulutatakse välja esimene vabariik ning Hiinas maatse tungi juhitud nõukogude vabariik. Ühtlasi on ka see aasta, mil pankrotist dub rootschildide perekonnale kuuluv Kesk-Euroopa suurim pank krediit Tanštalt. See 1931. aasta 11. mail aset leidev sündmus märgib majanduskriisi jõudmist Euroopasse. Puutumata ei jää ka Eesti põllumajandustoodete ekspordist sõltuv väike riik kannatab hinna languse. Kaubanduspiirangute ja keelutollide käes. Kahanev eksport toob endaga kaasa siseturu kokkukuivamise. Peagi pole kaugel aeg, mil talud lähevad haamri alla ning linnatöölistest saavad töötatöölised. Aga 1931. aastal toimub muudki. Nimelt otsustab seni proosas kätt proovinud Jõgeva raudteelased, tütar Elizabeth Alver, teha muutuse oma paljulubava kirjanikukarjääris ning võtta jalge alla luuletaja tee. Noor-Eesti kirjastus avaldab Alveri poeemi pealkirjaga lugu valgest varesest, milles sama aasta olen oma 20 viiendat sünnipäeva tähistav neiu, ironiseerib tõusikluse üle. Teema on aktuaalne ühes jalas pastelt teises lakk. Kinga kandva isehakanud eliidi esindajad on igapäevased kangelased ka Päevalehe Waba maa, karikad, turistid. Koori pilapiltides sõnastage Betti Alveri noorpõlve poeem ühiskonna üldiste arengu seisu kiire areng, mis vaid ühe inimpõlve jooksul tegi taluõuel askeldamas maarahvast oma riiki pidama eesti rahvuse on kohati olnud pealiskaudne paljuski muututud, vormilt parketikõlbulikuks, hingelt ja kasvatuselt jäädud, aga kes taluõue, kes aguli lobuliku? 1920.-te aastate lõpu kiire majanduskasv andis aga seesugustele tegelastele võimaluse uhkeldada kergelt tulnud rikkustega. Ilma tegid kõiksugused ärimehed, kellel oli küll raha, kallite autode, glamuurse, riietuse või Tallinnagi tööellu elevust toonud kokaiini. Kuid kelle arusaamad kultuurilistest väärtustest või üleüldse inimeseks olemise mõttest võtabki hästi kokku üks kori karikatuur, millel tõusik, hüpitas peos raamatut ja arutleb hindavalt kats krooni massadu raamat tahes kaalu jo naelagi. Ka petja Selveri lugu valgest varesest ei kaalunud naelagi, kuid on siiski jäänud eesti kirjandusse tulevase klassiku noorpõlve loomingu särava näitena, mis puudutas ajastu hingekeeli.