90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi, aasta on 1928, kohe aasta esimesel päeval tuleb käibele eesti kroon. Margad ja pennid vahetatakse kroonide ja sentide vastu. Krooni kurss viiakse kulla alusele ja stabiliseeritakse, et ei toimuks enam selliseid kõikumisi nagu toimus margaga. Saksamaa tiri saabel Graf Zeppelin teeb esimese kommertslennu neile, kel huvi ja piisavalt raha. Ja see tiris kaabel lendab üle Atlandi ookeani. New Yorgis esilinastub kirglik mõrvalugu New Yorgi tuled, kes on esimene nii-öelda täielik Helifil. Samal aastal 28 on sündinud ka Andy Warhol ja Arnold Rüütel. Ja muidugi ilmub Friedebert Tuglase monograafia Juhan Liivist. See on siis teine paksem monograafia Juhan Liivist. Esimene ilmus Tuglasel 1914. aastal. Muidugi ütleb monograafia Liivi kohta väga palju. Ja see monograafia ütleb ka Tuglase enda kohta nii mõndagi. Esiteks ta oli põhjalik. Teiseks, talle meeldis oma teksti ikka üle kirjutada. Ja kolmandaks talle meeldisid kirjanikud. Noh, nii nagu mõnele meeldib, koguda marke nagu armuke või koer, kellega jalutada. Võibki öelda, et Juhan Liiv oli Tuglasele kodulooma eest. Ja muidugi polnud Juhan Liiv mingi kena väike armas nässakas, kes mahub ridiküüli ja kes kunagi kogu vastupidi. Juhan Liiv oli justkui kodutu peni veidi Pulstis või isegi väga palju kunstis. Ja esimesel võimalusel püherdas kusagil ja näitas hambaid, aga Tuglas võttis selle looma oma hoole alla kammistada. Ta kirjutas Juhan Liivi luuletusi ümber, Tuglas kirjutas neid ikka paremaks ja paremaks, olgugi et Juhan Liiv seda ise ei arvanud ja liiv viskas end ikka kuhugi mustusi sisse, külili ja püherdas. Põletas oma luuletusi, kiskus kõvasti ja annetas oma riided Estonia teatrile. Kui tänapäeval räägitakse haipimisest bussimisest, tuunimisest, siis Tuglas tegi seda Liiviga juba 100 aastat tagasi. Ja on huvitav küsimus. Kui Tuglast ja nooreestlasi poleks olnud, kas me siis praegu täna üldse teaksime, kes on Juhan Liiv? Võib-olla peaksime, võib-olla ka ei teaks. Esimene kord kohtus Tuglas Liiviga Tartu hullumajas, kus liiv jättis Tuglasele kustumatu mulje. Liiv ise läbi aegade hullumajas. Sage küla. Ühe legendi kohaselt, millest kirjutab Tuglas oma monograafias viis Juhan Liivi esimest korda hullumajja. Hugo Treffner. Paludes vaadata, et kas noormehe närvidega on ikka kõik korras. Arstaga Juhan Liivi juurde läks, palus liiv, et too vaataks üle tema õpetaja, kelle mõistusega pole ilmselt kõik korras. Ja muidugi teine hüpoteetiline küsimus ja selleks on raha ka tänapäeval, räägime kirjanikupalgast ja kas seda ikka on kirjanikule ja sest paljud teavad, et kirjanik peabki olema näljas, paljas, haige ja hull, alles siis tuleb see õige tekst. Ja selle jutu näiteks tuuakse alati kohe Juhan Liiv. Vähem teatakse ka seda, et liiv ise tahtiski olla ainult elukutseline kirjanik, kes saaks päevaselt oma tööd teha ja sellest elada. Ja me ei tea, mida ja kuidas oleks Juhan Liiv kirjutanud siis kui tal oleks olnud kirjaniku palk.