90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1930 20.-te poisi pea pole naistel enam moes. In on Lätina blond, paremad inimesed, kes majanduskriisi üle elasid, kandsid karusnahka kolmekümnendatel. Sakslaste tiris kaabel Graf Zeppelin, mis lendas kaks aastat tagasi üle Atlandi ookeani lendas kolmekümnendatel aastatel ka üle Eesti. Huvitav, kas eestlased tundsid selle õhumasina ees ka hirmu või siis olid ainult uhked ja rõõmsad nagu meie praegu, kui me näeme Nato hävituslennukeid. Samal aastal avastati ka päikesesüsteemist taevakeha, mis hakkas kandma nime Pluuto. Tähtede seis oli selline, et Sigmund Froidil ilmus raamat, tsiviliseisson Andid diskannekts, Vares-Barbaruse luulekogu maailm on lahtiaasta, on 1930 tõesti, maailm oli veel lahti ka Barbaruse jaoks. Üsna kindlalt luges Barbarus Freudi. Kas just seda raamatut, aga Froidisteli ta kindlasti teadlik, sest ta oli haritud mees siis Pärnus inimesi ja hiljem proovis seda teha terve Eesti rahvaga. Aga ebaõnnestus. Barbarus sai sellest ise ka aru, lasi ennast oma vannitoas maha milles kirjutab Barbara sama kogus maailm on lahti, siin ei ole juttu ei Pärnust ega eestist ega isegi mitte euro dast. Barbaruse mõtleb selle maailma all seal lahti ei vähem ega rohkem kui kogu universumit ja ilmselt oma sisekosmost kusjuures justkui lend läkski kosmoses ja vaatab kõiki kusagilt ülalt ja läbi luuletuse neljandas osas hõikab Barbarus. Kõik luugid on lahti, kõik aknad on avat. Lükake eemale mõistusega kardin ja ideede pesu, mis looritab meeli. Mida oleks öelnud nende ridade kohta, Sigmund Freud. Ilmselt seletaks vaid lihtsalt vägagi lahti, mida arvata sellest, kui Barbaras tahab lükata eemale mõistuse kardinat mida ta peab silmas ideede pesu all, mis looritab Meeli. Raamatu lõpuosas liigub Barbarus Froidile aga järjest enam vastu. Ja on kirjutanud kaks luuletust, mille ta pealkirjastab psühhosensoorseteks värssideks. Nendes luuletustes. Ta justkui istukski Freudi ees diivanil ja pihib talle. Jordan liigutada ripsmete tiibu. Veidi hiljem. Kusagilt sõuab mu mällu lootsik minu Astraalne pea, fluiidiline kujund, lakkake, seiske mu mõtiskle mõlad. Barbadosel on hirme veelgi. Ta kardab oma häält oma sõna ja kardab üldse mõelda. Veel toob ta sisse Hamleti ja küsib, kas olla või mitte. Ja siis kirjutab patust. Milles täpsemalt see patt seisneb? Barbaras ei räägi, vaid ta ütleb, et hoiab oma patu nagu talismani. Ju loeti toonased Barbaruse luulekogu kui väga head luulet, mida ta ongi. Aga kui seda oleks saanud teha Froid, oleksite kohe öelnud, et tegemist on haige inimesega. Jääb abi ja kindlasti pole see inimene võimeline juhtima riiki. On isegi kahju, et meie praegustel presidendikandidaatidel pole luulekogusid.