90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1932. Eesti sõlmib mittekallaletungi lepingu NSV Liiduga. Ukrainas on samal aastal suur näljahäda, mille taga seisab Jossif Stalin ja tema korraldused. Aga samal aastal sureb ka Stalini teine naine Nadežda ametliku jutu järgi sureb ta haigusesse. Ebaametliku jutu järgi lasi naine kas ennast maha või siis tegi seda Stahlil. 1932. aastal toimubki esimene Veneetsia filmifestival ja Eesti raamatupoodidesse jõuab Tammsaare tõe ja õiguse neljas osa ilmubki Peet vallaku novellikogu omakohus kindlasti pole seal vallaku tähtteos, aga see on hea raamat, heade juttudega. Selget vallake Tammsaare varju ültse vallak kuidagi liiga varjus, nii et kohe natuke kahju hakkab, sest jutud on tal ikka väga head. Ja tekib paratamatult küsimus, nagu paljud eesti kirjanike puhul, miks meie peet, vallak pole maailmakuulus, kõlab ehk veidi totralt Pole see Tammsaaregi meil maailmakuulus, olgugi et ma nii väga tahaks nagu Nobeli preemiat Jaan Krossile. Aga ikkagi vallak, miks ta pole maailmakuulus? Üheks heaks näiteks on vallaku novell korvitegija Siimu õnn. Vallaku tegelased on enamasti kuidagi hädas neil kas ei ole raha või nad on lihtsalt vanunud ja kulunud veidrate kinnisideedega. Aga võib-olla siin on ka üks põhjus, miks vallak pole populaarne, Arne, sest kes tahab lugeda viletsusest ja hädast. Kõrvi tegija Siim, kes elab Tahkurannas ühes hurtsikus on samuti hädastan, vana Ta oli teinud kulpi, aga need ei tulnud enam hästi välja. Ja siis hakkas imkorve tegema ja käis metsas oksi varastamas. Lõbus jätta võlga metsavahile vahele. Ühesõnaga olukord on ikka väga näru ja nutune ja lisaks sellele tuleb talle külla veel üks võõras. Kes tahab öömaja ja süüa ja sööd selle viimasegi, mis vaesel Siimul on ära võõras, ütleb Siimule, et mis sa siin istud. Sinu õnn ei ole siin, sa pead minema Pärnu sillale. Siin vanamees ei lähe muidugi kuhugi, möödub aasta, võõras tuleb jälle külla, sööb Siimu uuesti paljakse, kordab, et sinu õnn on Pärnu sillal. Siimu seisan juba nii hapu, et ta viimases hädas lähebki Pärnu sillale ja seisab seal nagu loll. Viimaks tuleb politseinik, kes uurib, mis ta siin seisab ja õnnetu siin tunnistab üles, et ta seisab siin sillal, sellepärast et üks võõras ütles talle, et siin ootab teda õnn. Politseinik naerab muidugi Siimu välja, räägib talle, et tema näeb kogu aeg unes. Et Tahkurannas on üks hurtsik ja seal hurtsikud kõrvale müttakas kivi ja seal kivi all on kuld. Ega ma loll ei ole, et ma mingi unenäo pärast hakkan kuhugi Tahkuranda minema. Siin läheb muidugi koju ja kaevab kulla välja. Neile, kes on lugenud Paulo Guellio raamatut alkeemik, tuleb vallaku jutt väga tuttav ette. Vahe on vaid selles, et Guellio on oma jutu venitanud terveks raamatuks lisanud sinna rännakuid ning eneseotsinguid, viirukisuitsu ja kulinaid. Guellie on oma raamatut müünud 83 miljonit eksemplari. Peet vallak on aga justkui avastamata kuldkivi all.