90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tere olen Peeter Helme ja käes on 1945. aasta. See on aasta, mil viimaks vaikivad relvad. Kevadel Euroopas, sügisel kuus aastat ja üks pärast sõja algust, viimaks ka Aasias. Kohe algab aluse panemine sõjajärgsele maailmale. Ühelt poolt luuakse ühinenud rahvaste organisatsioon ja rahvusvaheline valuutafond. Teiselt poolt joonistuvad punavõimu kinnistumisega pooles Euroopast välja uued eraldusjooned. Kuid sõda on siiski läbi ja inimesed hingavad kergendatult. Hingavad kergendatult ning mõtlevad lähiminevikku, kaotustele. Just kaotusvalust räägibki 1945. aastal ilmunud inglise kirjaniku iiblin Woo romaan tagasi Braitseedi. Ilmselt võlgneb teos osavama jätkuvast kuulsusest ja tähelepanust 1981. aastal valminud samanimelisele telesarjale, kus peaosades särasid Jeremy irons ja Antoni Andrius. Aga muidugi on ka sarja tagavoo teksti meisterlikkus. Siin põimub mitu kihistust, mitu igatsust. Esitatud on lugu ajaloo üliõpilase Charles Ryder pilgu läbi, kes satub ühtäkki enda jaoks mitmekordselt uude maailma. Esmalt ülikooli selle kaudu tutvute ühe karismaatilise ülemklassi esindaja lord Sebastian iga kes aga kuulub inglise eliidi seas tõrjutud vähemust esindavate katoliiklaste sekka. Sellel pingeväljal esitab piiblil voo lugejale Charles Ryder i kujunemisloo. Ühtlasi on tagasi Braitseedi ülimalt nostalgiline lugu kaotusest vana aristokraatlik kui Inglismaa kaotusest nooruse kaotusest, armastuse kaotusest kirjutatud süngetest aastatel peegeldabki iiblin, voo igatsust vanade heade aegade ja mis siin salata ka kaotatud nooruse järele. Sellisena on tagasi Braitsejaidi kahtlemata nukraks lohutuseks neile, kes 1945. aastal lõppenud sõjas paljust ilma jäid. Praegu on raamat muutunud, aga üldisemaks kokkuvõtteks teise maailmasõjaväe lõplikult kadunud ajastust ja selle väärtustest.