90 aastat Eesti Raadio ka 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1936 Berliinis toimuvad olümpiamängud. Samal ajal võeti Saksamaal Nürnbergi seadusega juutidelt kodakondsus, loodi, getosid ning kuulutati haakristilipp. Saksamaa ametlikuks lipuks šoti leiutaja Robert Watson-Watt demonstreerib esimest kasutuskõlblikku radarit. 1936 on sündinud Elvis Presley ja Ingrid Rüütel. Samal aastal peeti Eesti sõjaringkonnakohtus vapside ülekohut ja ilmub Albert Kivikas romaan nimed marmortahvlil, kus peategelased on needsamad vabadussõdalased kelledest osad üle samal ajal kohut peetakse. Kivikas kirjutas oma romaani veidi rohkem kui 10 aastat peale vabadussõda, millest Kivitaski ise osa võttis ja võib-olla sellepärast rohkem kui kirjanduslikku naudingut on selles tekstis soovida rääkida oma ajaloolist tõde, et kuidas asjad ikka päriselt olid, mis on ka arusaadav. Ma arvan, et kui sa oled sõja läbi teinud, siis on see sinu jaoks nii oluline, et keegi moonutaks sündmusi, mida sa ihusilmaga oled näinud. Kindlasti aga ei saa öelda, et see raamat oleks kuidagi üheplaaniline. La tublid eesti mehed lõid tibladest platsi puhtaks. Ka pole see tekst mingi ideoloogiline artikkel sest ideoloogilises plaanis ongi asi huvitav, et kes olid siis need peategelased, need koolipoisid, kes lähevad vabadussõtta? Pilt on kirju, on nii-öelda punaseid, rahvuslasi ja patsifiste, räägitakse ka rahvussotsialismi-ist. Ain Kaalep ütleb selle kohta nii. Muidugi ei tähenda see rahvussotsialismi vaid sellist sotsiaaldemokraatlikku ideoloogiat, nagu see vabadussõja ajal. Vana vabariigi alguses oligi Eestis täiesti valdavad kivike vaimses profiilis oli see selgesti tunnetatav kivikromaani peategelased koolipoisid ja kui mõni üksik välja arvata, siis on neil kõigil oma seisukoht, mis puudutab sõda ja sõtta minekut. Nad on nii-öelda ideelised. Aga Kivikas ei kirjuta nendest vabadussõdalastest, kes lähevad seda sellepärast, et neile lubatakse maad. See on ka arusaadav. Selline lähenemine oleks kogu teemat ja vabadussõjaväärtust kahandanud. Kui säravate gümnasistide asemel oleksid mingid hangudega ohakad, kes lähevad sõtta vaid sellepärast, et kui ellu jään, saan rohkem paari. See tõik paratamatult paneb mõtlema, mida tänapäeval peaks inimestele lubama, et nad sõtta läheksid. Paljud on muidugi liitunud kaitseliiduga, aga paljud veel ka ei ole ja me ei tea, kas nad liituvadki. Võib-olla peaks lubatama, et kõik, kes sõdivad ja kellele eluvaim sisse Nende vahel jagatakse ära Ülemiste kaubanduskeskus Tartus, lõunakeskus, Rakveres põhjakeskuses üldse lobamajad, spaad, eriti uljad võitlejad saaksid kahese toa Hiltoni hotellis.