90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1940. Sellel aastal sureb Anton Hansen Tammsaare ja sünnib Vaino Vahing. Detektiv koomiks kaanele ilmub esmakordselt tegelane pätmen. Ameerikast tulevad müügile. Nailonsukkpüksid. Californias avatakse esimene McDonaldsi restoran. Lõpeb talvesõda Nõukogude Liidu ja Soome vahel. Saksamaal lõpp terves Euroopas okupeerib pommitab. Winston Churchill ütleb peaministrile kuldsed sõnad. Mul ei ole teile pakkuda muud kui verd, vaeva, pisaraid ja higi. Aus mees. Aastal 40 vist ei olnudki midagi muud pakkuda. Midagi vaimustavat ei olnud sellel aastal pakkuda ka eesti kirjandusel. Õnneks aga ilmus Ernst Hemingway romaan, kellele lüüakse hingekella. Millest siis räägib Hemingway romaan? Et seda teada saada? Pole midagi lihtsamat, kui avada internetist lehekülg anna abipunkt. Ee. Kust võib lugeda? Hemingway teos, kellele lüüakse hingekella, algab motoga. Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sinule. Inimene pole maailmas üksi. Kunagi ei tea, mis edasi saab. Ameeriklasest kooli õpetaja Roberts Jordan loodetakse fašistide tagalasse strateegiliselt tähtsat silda õhku laskma. Et vaenlased ei saaks pealetungi ajal omale abivägesid tuua. Ülesande täitmisel abistab teda mägedes elutseb partisanide salk, kellega Robert headeks sõpradeks saab. Salgajuhi Pablo naine Pilar usaldab noormehe käte noore Maria, kelle nad ühe õhku lastud rongi juurest päästsid. Robert ja Maria armuvad teineteisesse trotsides paljusid raskusi laseb Robert ettenähtud päeval silla õhku, kaotades mitmed head sõbrad. Salk põgeneb. Robert jääb fašiste ootama. Kolme laevaga toimuvad sündmused, mis muudavad suuresti paljude elu, mis õigustab tapmist. Sõda ei pea kinni mingisugustest reeglitest. Nii langevadki inimesed, kellele surm ei loe midagi. Tegelikult ei ole ükski inimene taoliseks hävitavaks mõttetuseks loodud. Humanism on ülioluline. Ent seda tuleb tihti kehtestada relvaga, mis tähendab mõrvarist käes sõja ja tapmise vastu võitlemist. Ometi ei näe paljud oma tegudest pattu ega miskit ebakohast või valet. Üleliigne oleks siia midagi lisada. Kui siis ainult nii palju, et kui ma anna abilehel, tahtsin lugejaks registreeruda, ilmus ekraanile kiri. Õu, nii need asjad ikka ei käi. Sa pead parooliga panema, panin parooli ja siis ilmus uus tekst, sorry, indiviid. Täna on selle kasutaja nime juba ära võtnud. Kõlab nagu Lutsu kevade algus.