90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmo sodi ja aasta on 1944. See on üks jube aastal. Singa kiire kronoloogia sõjategevusest Eestis. 25. juulil punaarmee Narva pealetung. 26 juuli kuni 10. August sinimägede lahing 10 august kuni neljas september Tartu pealetung. 11 september vägede taganemiskäsk 14 september Tallinna pealetung. 22 september vallutasid Nõukogude väed Tallinna ja nii edasi. Kuni viimane punkt, mille armee vallutab, on 19. detsembril Ruhnu saar. Ja mujal maailmas ei ole asjatu vähemad Stalin küüditatud miljon Tšetšeenia Inguši, saksa armee ohvitserid teevad Hitlerile atentaadi, aga Hitler jääb ellu. On selge, et kirjandust polnud esimene prioriteet ei lugejate ega ilmselt ka kirjanike endi jaoks. Kuid sellest hoolimata ilmub argentiinlase Horhe luist Porchese üks olulisem novellikogu fiktsioonid. Ütlen meelega sellest hoolimata sest kui kivikad, margid ja Hemingway kirjutavad oma ajast ehk siis sõjast siis Porche vastupidi, kirjutab nagu elaksite kusagil teisel planeedil. Toonane Argentiina polnud sugugi mingi tore ja rõõmus ja rootlik riigike. Tollal oli Argentiina presidendiks. Totarlikke on Domingo per, on Toonane režiim kujutas endast demagoogilist ladinaameerikalikku rahvussotsialismi ütleb ott ojamaa. Et teenida raha, töötab Borges raamatukogus ja ilmselt raamatukogust, on ta saanud ka mitmetele oma juttudele ainest. Ott ojamaa kirjutab veel sellesama fiktsioonide raamatu eestikeelse tõlke järelsõnas. Diktaatori truud teenrid leiavad, et Borges raamatukokku ei sobi ja pakuvad talle turuinspektori lihtsamalt öeldes turu kupja ametikohta. Sel puhul korraldavad kirjanikud koosviibimise, kus Porches lauset mälestusväärsed, sõnad, diktaatorid õhutavad rõhumist. Diktaatorid õhutavad orjalikust, diktor, patareid õhutavad julmust. Kõik kõige jälgin on aga see, et nad sünnitavad lollust. Nii et Porchesel on sotsiaalset närvi küll. Aga see lihtsalt pole tema teema, ta tõesti pole nii-öelda ajakirjanik. Mis on tema teema, on nagu konkreetse kogu pealkirigi, ütleb fiktsioonid. Mingid hämarad saladused labürindis ja tihti on need seotud just kirjandusega, endaga nii-öelda tekstiga. Selline tõeline klaaspärlimäng. Aga seejuures pole Porfess kuivik, tema fiktsioonid pole lihtsalt konstruktsioonid ja tema ideed pole külmad. Üheks heaks näiteks on novell Jäärminaard tongi foto autor, kus siis vähetuntud prantsuse kirjanik püüab kirjutada uuesti tongihotet. Ja seejuures ei taha see prantsuse vähetuntud kirjanik kirjutada teist tongi fotot vaid ta tahab ilma originaali vaatamata kirjutada kas või paar lehekülge, mis langeksid sõna-sõnalt kokku servaltesse teosega.