Tere ja ilusat laupäeva endiselt võib öelda tõepoolest ilusad, sellepärast et õues on kevad. Ja kuigi siin hirmutatakse meid igasuguste õudusjuttudega lähenevast lumest ja lörtsisajust, siis loodame, et Tiima targad eksivad korda ja, ja kõik see ilus, mis, mis praegu väljas puhkeb üha paremaks, jõulisemaks ja värvirikkamaks, läheb rahvateenrite saates kolmik nagu ikka. Loodavast rahvusringhäälingu koosseisust. Sulev Valner, Mart Linnart ja mina, Aarne Rannamäe. No alustaks muidugi peab ütlema, et meie ümber tuikab, keeb ja podiseb, nii et nii et küll saab mullistavaid sündmusi Eestis ja ja Eesti elu mees on meil palju, saime sel nädalal tappa juutidelt küll jalgpallis enne seda Venemaalt, aga loodetavasti me neile pronkssõduri sõjas alles näitame. Ja, ja loomulikult lõppude lõpuks me oleme saanud ka endale peaaegu oleme saanud valitsuse. Aga kui me ja softi maa või, või kergema külje pealt alustame, siis jalgpall on muutunud niisuguseks moejutuks praegu. Et jalgpallis tahavad kõik midagi kaasa öelda, ju siis selles selles mängus on ikka midagi, midagi sellist, mis mis jah, ei ole teiste omadega võrreldavad ka teistele meeskondlik aladega, mitte keegi ei räägi sellest, et Eesti korvpall on tegemas vähikäiku, aga jalgpall millegipärast nii kohutavalt tähtis, et, et noh, see, see kajab vastu igalt poolt. Jalgpall on maailmas jah ju niisugusel spordialadest sellisel täiesti täiesti erilisel, ideoloogilisel seisukohal positsioonil noh, kui vaadata kas või seda, mis, mis kõigi nende jalgpallivõistlustega kaasnevad koos meeskonnaga sõidab alati kaasa mingisugune tohutu gäng, kes, kes keda võib peaaegu niimoodi võrrelda invasiooni armeega, nii et selles mõttes võiks ju irooniliselt veidi parafraseerides peaaegu öelda, et jalgpall on sõja jätkamine teiste vahenditega. Eks ta nii olegi, gäng mulle tuli kohe meelde millegipärast, et ajakirjanikud, sa nimetad gängiks, et ka neil oli erakordselt rohkelt. Kui, kui siin meil on alati räägitud, et korrespondendipunkte ei saa avada teistes riikides Eesti meediaväljaanded, siis vaadake, kui rohkelt oli esindatud ajakirjanike korpus näiteks Tel Avivis mängu ajal, nii et siis leida leiavad tõenäoliselt raha küll. Ma ei pidanud päris aega kirjanikke silmas, selge? Jah, ma muidugi ütleks, et et eks kõigepealt on lootused ikka hästi kõrgele kruvitud ja siis on nad lihtsalt maa peale tagasi potsatanud. Võib-olla. Noh, ütleme nii, et muidugi Eesti jalgpallil ei ole eest parimat päevad praegu ilmselt. Aga noh, võib-olla see jalgpalli noh, ütleme nii, et kui Aivar Pohlaku asemel räägiks nendest asjadest Mati Alaver, siis ta kutsuks kindlasti maa peale. Et, et vaadake siiski nagu reaalset olukorda ja et meil võib-olla noh, et pigem on eesti jalgpall saanud mõnel hetkel tõesti jalgpall on selline mäng, kus vahel mõni väike saab hakkama imega ja viigistab või isegi võidab mõne suurega. Aga, aga juhtu tähendab igapäevaselt ja ja siin pigem tuleb ikkagi tunnistada, et tõesti võrkpalli mõttes ei ole saanud kuidagi veel suurriigiks. Ja ju ju ta noh, kindlasti ju on parematel visionäridel unistusi, kuidas Eestist jalgpalli suur riik teha nägu nagu mõni teine võib-olla tahab Eestist üldse sorry. Aitäh, härra imed juhtuvad küll praegu ainult jalgpalli liidus, kus värske president valiti ametisse häältega 84-st hääletas 81 poolt potsa nime. Olles aastate vältel olles jalgpallikauge inimene absoluutselt, aga olles lugenud neid jalgpallijutte meie ajalehtedes siis millise, millise imevindiga on, on Pohlak saanud enda taha 81 toetajaid 84-st, kusjuures üks hääletanu sellest seltskonnast oli tema ise veel, nii et vot see on, vot see on küsimuste küsimuste küsimus, aga, aga Alaveril ollakse absoluutselt õigus kutsuda meid mõistusele ja maa peale. Sest et kui me vaatame ikkagi, missugused aktiivjalgpallurite hulgad on, on neist palju suuremates riikides, lihtsalt see kandepind on selline, et et kaotus või, või väga võitluslik viik ongi normaalne. Ja võit on, on pidupäev, et see peabki olema niimoodi sees ei saagi üldse teisiti olla. Noh, samas ega ka Iisrael ei ole rahvastiku arvu poolest mingi eriline suur riik peaks neli null kaotama tingimust. Vaidlen sulle kohe vastu, sellepärast et Iisraeli mängijad enamuses on pärit diasporaa-st kus nad on kasvanud hoopis teises jalgpallikeskkonnas, kaasa arvatud Ladina-Ameerika ja Venemaa näiteks, nii et noh, see on hoopis teine, teine asi. No seda küll, aga muidugi see neli null Iisraeliga oli nüüd tõesti selles mõttes häving, et et noh, kui kas või võrrelda neid kahte viimast mängu, siis ju pigemini ikkagi Venemaa jalgpall on Iisraeli omast ikkagi maailmas üldiselt, et natuke kõrgemini koteeritav, et pigem ikka Venemaa mängib, ütleme maailma suurturniiridel Iisrael siiamaani kui jalgpalli niisugust lähiajalugu vaadata, kuigi Venemaa ei ole ka eriti esimese järgu tegija kaua aega olnud. Oleme meie oma saates ikkagi rohkem poliitikast. Me oleme poliitika saade, põhimõtteliselt mitte mitte spordisaade. Siis jalgpall on poliitika, tegelikult vaadake, missugused kired käisid kas või Eesti-Vene jalgpalli ümber ja kas ühegi teise meeskonna puhul see tuleks välja, kui tuleb Inglismaa koondist siia, siis meil ilmselt noored neiud vahivad ammuli sui pekam ja hoopis teised nii-öelda teine atmosfäär selle selle asja ümber. Aga, aga seekord mõlemalt poolt me ei läinud mitte suurt Venemaad peksma vaid nemad tulid siia ka meid nii-öelda poliitiliselt malakat andma. See mees, kes üks nende parimaid mängijaid oli tema nimi vist Titov, ma ütlen veel kord, ma ei tunne jalgpalli niimoodi seestpoolt, aga ütles, et tal on hea meel selle üle, et Venemaa Eestit jalgpallis võitis seepärast, et see on omamoodi väike kättemaks selle eest, mismoodi Eesti-Venemaa käitub, pidades. Loomulikult jällegi pronkssõdurit, fännid ju, kui nad eelmine kord käisid siin loosungiga, et peremehed tulid tagasi, siis seekord nad ei suutnud hoiduda ka poliitilisest avaldusest ja olid need pronkssõduri kaitseks seal loosungid ning siis särgi särgi selga telekirjutatud tähtedest moodustatud üleskutse käed eemale hoida pronkssõdurist ja ja käidi seal Tõnismäel defileerimas, millegipärast varem ei ole nad kunagi käinud sinna lilli viimas. Jah, niisugust asja kindlasti mõne mõne muu meeskonna, kes siin külas käiks, ei, ei tekiks, aga, aga ei ole ka Ühegi teise riigiga meil muidugi niisugusi suhteid nagu Venemaaga. Aga samas muidugi, kui natuke laiemalt vaadata, siis see, et nüüd Eesti Venemaa vahel ütleme, jalgpallimängu ümber, selline ažiotaaž tekib, et ega see mujal maailmas noh, on väga palju palju riike, kelle omavahelisel kohtumisel kujutate ette Kreeka, Türgi jalgpallimatš, eks ole, alati ilmselt umbes seesama ju ja Briti saarte omavahelised mängud Ja kui mingi briti klubi käib Saksamaal või vastupidi, siis ka toetatakse. Kellel ikka on nagu värsked ajaloolised haavad sees, ega seal igal pool, see, see pinge on üleval. Jah, aga huvitav on ikkagi see, et jalgpall on sisuliselt ainuke spordiala, mis need haavad nagu lahti kisub, et ei ükski teine ükski teine sport ei, ei, ei ei too inimeses ka, ütleme kõigepealt sellist looma välja nagu see on jalgpall mõeldud, on öeldud, et jalgpall on selline primitiivne mäng, et, et seal polegi nagu midagi muud vaadata, kui, kui ise tribüünile ennast näidata. Aga need on vist nagu pahatahtlike inimeste jutt. Noh, hea jalgpall siiski on nagu vaatamisväärne ju ka, aga jah, et ise küsimus, et tõesti, võib-olla mõnedel tasemetel see läheb rohkem, poliitika osutub tähtsamaks. Kuulge, aga kui meil see pronkssõdur nagu jutuks tuli, siis räägime selle jutu ära, ega me tast nagunii ei pääse, sellepärast et nii ka ei tahaks, et me siin tunni alguses räägime pronkssõdurist tunni lõpus jälle, et et, et selles mõttes on sellel nädalal ja uudis ikkagi vaieldamatult see, et peaminister Ansip eelmine ja järgmine peaminister ütles, et üheksandal mail on ikkagi plank ümber. See oli niisugune koalitsioonikõneluste lõppu. Kaks tundub, et väga selgelt rihitud avaldus pressikonverentsil, mida ta siis ka hiljem on, on üle üle korranud, nii et nüüd tundub, et ikkagi läheb asjaks. Aga see on ka minu meelest hästi-hästi õige ja viisakas reformima erakonna poolt. Nüüd mitte nagu pärandada kogu seda küsimust uuele valitsusele, vaid tõesti, peaminister Ansip ja kaitseminister Ligi on nagu väga selgelt öelnud, et jah, me oleme nüüd otsused langetanud, et mõnes mõttes tõesti uue valitsuse puhul nagu siin Jaak Aaviksoo jõudis juba ka öelda tulevase kaitseministrina, et et meie hakkame lihtsalt siis jätkame juba langetatud otsuste elluviimist. Et otseselt see pinge ei lange nagu uuele valitsusele, et kas te teete selle otsuse vaid et otsus on tehtud, nüüd on ainult, nii-öelda võiks öelda, et ainult tehniline küsimus. See nagu nõrgale jääle tuleb minna võimalikult laiaesemega, et ta jaguneks raskus võimalikuks. Laiali, et, et see on sama sama analoogia ilmselt, aga samas on muidugi seega, et kui nüüd see otsus on langenud ja sellega tegelema hakatakse, siis ühesõnaga, kui see asi nüüd kõige selle pika vindunud ülipikalt vindunud probleemi järel langenud otsus, on see siis mumeelest jälle nüüd selles olukorras oleks ka õige, et noh, meie kõik siin nii-öelda ütleme, et jah, me kui otsus on langenud, siis tehke ära. Noh, me, me ei kobise, vasta. Sa oled selles mõttes edasi Anased üles kutsutud niimoodi tegema. No mis iganes, ma arvan, et et siin peaks teatud selline tõesti väga lai kandepind olema selle, selle selle õhukese jää Ma arvan, et Tallinna linnavõimu suust kes on ju põhimõtteliselt pool juba uut ja noh, olgu ta uus vana, aga, aga tegelikult ma arvan, et sealt suusse, seda küll seda õigustamist ei kuule. Ei õigustamist pole vaja, aga, aga ütleme niisugust teeksite õigust vait olla. Jah, see võib-olla oleks, ütleme nii, et mina näiteks ootaks keskerakonnalt teatud riigimehelikkus, sest tõesti nii-öelda võimalusega mitte hakata ütlema seda, mis neil võib olla, kõike südamel on. Aga see on muidugi ainult. Mahutaks ka. Ma ei ole väga kindel, kas kas need ootused täituvad, aga noh, ehk täituvad, sest tõepoolest praegu on praegu nagu enam mingit tagasiteed anda ei saa, sellele sellele otsusele on selge, et see tuleb ära teha. Seda enam, et tõesti, nagu ka viimased sündmused on näidanud ega mingit rahul, mis selle õnnetu pronksmehe ümber tulemas ei ole, lähemal ajal seda näitas. Nii see jalgpallimatš, kui siis järgneb küüditamise aastapäeva sündmused, nüüd juba Jüri Liim on seal broneerinud endale väljaku Kuu ajalookonverentsiks, on selge, et seal noh, seda ei saa jätta enam niisama isevoolu teed. Väga huvitav, kes Tallinna linnavalitsuses jätkuvalt annab, selliseid lubasid? Jah, huvitav tõesti, et miks nad lubasid seda okastavat pärga sinna viia ja mis oli selge provokatsioon, eks ole, politsei tegevusse, no ega politseil ei jäänud ka midagi üle, eks ole, ta pidi lubatud meeleavalduse puhul nii-öelda kaitsma selle toimumise inimesi ja vägivalla eest. Mis, mis põhjendusel oleks pidanud seda keelama? Sobima, kas on vaja põhjendust ei anna ja kõik seda luba või siis, kui ei sobi midagi välja öelda, siis lihtsalt loa taotlus kaob kuhugi paberivirna ja koridoridesse kabinettides. Ei no aga tegelikult on ikka väga selge, minu meelest põhjendus küll, et kui sa näed, et tegemist on olukorra tekitamisega, mis viib ilmselt konfliktiohtlikuks siis kas see, kas see ei ole piisav põhjus öelda, et sellist meeleavaldust ei taha siin linnas näha? No põhimõtteliselt peaks Lase üheksanda mai nii-öelda ajaloo konverents, no mis saab olla, eks ole, Me teame, keda, kes üheksandal mail seda monumenti, eks ole, ümbritsevad nii-öelda vastaselt, eks ole. Ja kui nüüd sinna noh, nii-öelda korraldada paralleelne üritus samas kohas, samal ajal no mis saab toimuda, eks ole, väga rahumeelne, koos eksis. Teerimine, või lihtsalt ametlikult üheksandal mail ei toimu seal mingit üritust ka näiteks peale selle liimiürituse, nii et noh, ilmselt seaduse järgi peab olema mingisugune põhjendus välja tuua, et sa ei anna mingitele inimestele luba oma oma meelsust demonstreerida demokraatlikus riigis. Ei, no vaata, see just seesama kui ma mäletan, see, see põhikonflikt, mis ikkagi ka eelmise aasta ju seal lahvatas, oligi see, et linnavalitsus oli andnud loa nagu kaheks ürituseks üheaegselt samas kohas täiesti vastandlike gruppidele vastandlike huvidega gruppidele. Miks ta seda tegi, eks ole, jäi siiski küsimuseks õhku. Jah, seda inimeste koos tema, selle otsustamismehhanismiga, kes selliseid otsuseid langetab, tahaks, tahaks näha. Huvitav, et meie ajakirjandus ei ole teda kaevama. Me just rääkisime jalgpallimatšist, eks ole, see onu juba jalgpallimatši korraldamise rutiin, et, et et Eesti ja Venemaa fännid paigaldatakse eri tribüünidele, neid ei panda läbisegi üksteisega kokku sellepärast et parem on kui selle tulemusena keegi, ütleme vähemasti kellelgi kulmu. Jah, see on kogu maailmas selline, see on kogukond ja see on kogu maailmas elementaarne ettevaatusabinõu, eks ole milleks ei pea olema geenius, et mõista, mis võib noh. Et parem on, kui, kui sa ei kutsu seda esile. Jah, meie inimese inimestena, propagandaasutustest kas me tahame seda meie firmasid niimoodi nimetada või ei taha, aga me päevast päeva tegeleme propagandaga ja inimeste nii-öelda avaliku mõjutamisega nii praktilisel kui teoreetilisel tasandil ja kui me nüüd neid pronkssõdurit päevi siin töö juures jälgime, eks ole, me näeme, kuidas, kuidas sellest on tehtud poliitika ja kuidas me tahame või me ei taha, aga aga Vene Vene telekanalid näiteks nagu hagijad kogu aeg kallal, iga päev praktiliselt helistavad, küsivad antke värsket pilti. No kuidas? Et täna ei toimunudki midagi, ma ei ole võimalik, et Ena midagi toimunud. No kuulge, me oleme küll kuulnud, et seal ei ole midagi, oli keegi midagi, pani mingisuguse lille või mingi pärja või? Me tahame kogu aeg seda pilti, tähendab noh, on on asjast huvitatud pool, kes, kes kütab seda huvi üles ja, ja ma kujutan ette, kui tähtavad, hakkavad lähenema, et mismoodi siis need asjad nagu välja näevad? Aga õnneks on Eesti saamas endale siseministrit, kelle, kellel on väga suur kogemus teatud protsesside ärahoidmisega ilmselt nii, et me ei peagi nendest olema kuulnud, mida on tehtud selleks, et mingeid asju ei toiminud. Ega me ei olegi ja oleks ka imelik, kui avalikkus seda kõike tehakse. Tahad sa seda siseministrit mainisite? Läheme tõesti nüüd valitsuse juttudega edasi, uus valitsus on? No ütleme nii, et 99 protsenti koos kael, erakonnal on volikogu toimumata ja seal peavad need kandidaadid saama siis nii-öelda ametliku staatuse kuningat siis järgmisel nädalal ka ametisse vannutatakse ja uus riigikogu tuleb jälle kokku ja missugune teie üldine mulje on? Kõige üldisem mulje sellest. Peagi töötama hakkamist, kabinetist. Kõige üldise mulje on see, et, et hea, et ta nüüd nagu kokku sai mis vahepeal juba muutus kahtlaseks, samas muidugi kui need imesid vaata siis siin üllatavat on, on ju nii mõndagi? Noh, kas või kaitseministri või majandusministri nimi. Rääkimata kahest inimesest, kellest nagu üldse ei olnud enne kuulnud noh see muidugi küllap need, kes, kellel olid nendest kuulnud piisavalt ja tunnevad neid, nii et noh, selles suhtes ei julge enda kohta midagi öelda. No eks selle asja nimi on ka nii-öelda uute, uute inimeste esile kergitamine, et selles mõttes võib ju öelda, et juba järgmisel päeval pärast eelmisi valimisi hakatakse valmistuma järgmisteks erakondadel, on vaja tegelikult teha tuntuks. Me võime öelda ka olemasoleva valitsuse puhul, eks ole, näiteks see oli ju küllaltki üllatav, kui omal ajal, kui toodi näiteks Jaak Aab sotsiaalministriks, kes nüüd kogus valimistel väga korraliku tulemuse või ega Kalle Laanet siseministrina oli ikkagi suhteliselt, ma arvan, sama peaaegu sama üllatav tulek kui noh praegu uue siseministri tulek, eks ole, et ka ka nii-öelda väljaspool nagu justkui sellist No ütleme nii, et kaks erakonda nagu natukene üllatasid, aga üks erakond juhtiv erakond valitsuses eriti mitte, kui ei pea üllatuseks muidugi siin Maret Maripuuasumist sotsiaalministri kohale. Või Laine Jänese tulekut üha enam üllatus, eks ole, sellest on nii pikalt räägitud, aga, aga noh, ütleme noh, jänese, too vahepeal hakkas tunduma ja tartu võrdub jänes, aga nüüd selgub, et väga ei võrdugi. Nii et noh, ennem võrdus Tartu Ansipiga just nimelt jänesega tuleb. No seda enam valimistel, eks ole, jänes võttis ju niisukese häältesaagi, et et näitas paljudele tulevastele Tartu linnapeadele teed, et mismoodi on võimalik nii-öelda poliitiliselt väga edukas olla. Pihl on üllatav ainult selle võrra, ta tuli nii-öelda väljastpoolt poliitikat, et ta astub erakonna liikmeks alles pärast ministriks saamist. Aga mul on teile ettepanek, räägime natuke süsteemsemalt, sellepärast et süsteem loob peas mingisuguse korra mina aga iseenda jaoks lahterdasin seekordse sündiva valitsuse nagu, nagu viieks huvitaval kombel isegi nii, nii palju saad neid. Kõigepealt on nüüd need kaks uut tulijat keda, keda tõesti noh, ütleme laiem avalikkus ei tea, siis on, on vanad tegijad ehk need ministrid, kes, kes praegu jätkavad. Paet, Ansip, muidugi Paet ja Lang. Sisa üllatajad, kelle hulka kahtlemata võib vist lugeda Pihli ja Aaviksoo siis on mehed uues ametis või naised uues ametis. Tuntud inimesed aga, aga, aga seda ametit nad pole pidanud, eks ole, jänes, maripuu, parts, Padar, Tamkivi ja seeder. Ja, ja on veel üks, üks minister, eks ole, taasvaras ametist tagasi on, on tulevane haridusminister Lukas. Et noh, niisugune jaotus ja kui me siit hakkame riburada mööda minema, siis natuke juba puudutasime, et, et missugune on nende uute nagu võlu laev. Et esiteks, kui keegi neid ei tunne, ajakirjandus ei tunne. Ma pean tunnistama, et ma Vallo Reimaa nime ei olnud kunagi kuulnud, kuigi tegu on kahtlemata Kirde-Eestis ju tegija mehega. Ikkagi Jõhvi Gümnaasiumi direktor ja vallavolivabaduste linnavolikogu esimees aga, aga tema, tema nagu aura ei olnud kaugemale jõudnud Kirde-Eesti piiridest. Aga mis puudutab Rootsis ma tõesti ei ole, ei ole varem kuulnud ja ma vaatasin tema nagu selle senise tee. Ega, ega ei saagi väga tunda või, või kuulda ettevõttest. Näen ehitustooted, Eesti aktsiaseltsi tegevjuht, nii äärmiselt edukas ettevõte jah, aga, aga, aga sellise koha peale maanduda nagu ta, nagu ta nüüd maandub, eks ole, siis siis vot see, see, need, need käärid jäävad mulle natukene arusaamatuks. Jah, aga ega meil ei jää muud üle, kui, kui usaldada erakondade valikuid, sest lõpuks erakond võib öelda ju nii-öelda käendab neid olles esitanud, öelnud, et, et nad on parimad meie seast või ütleme nendele kohtadele sobivaima sobivaimad. Tänapäeval saab laenuga ilma käenduseta juba, aga antud juhul on käendumist väga vaja. Jah, nii see kahtlemata on, sest noh kui tulla jälle jalgpalli juurde paralleeliga tagasi, siis ega ega noh, me võime arutada, miks treener võttis meeskonda nii selle või teise mehe, aga, aga noh, otsus kui ka vastutus selle otsuse eest lasub ikkagi ainult treenerile ka ega siin midagi, keegi teine ei saa näpuga näidata. Aga just ka jalgpalli paralleeli tuues ma arvan, et treener peabki, eks ole aeg-ajalt saatma väljakule mehi, kes tavaliselt põhikoosseisus ei ole. Aga kui ta kogu aeg mängitab ainult ühte ja sama ühteteist meest, siis kunagi ei kasva peale ka neid uusi tegijaid. Ja kusjuures tõenäoliselt see uus tegija esimesed korrad platsile sattudes on natuke kobama. Kui, kui mõni vana Ma olen teiega täiesti nõus, ainult et mis teie ikka veel ajakirjanduses istute. Miks teie nii-öelda uusi põlde ei künna, miks sina, Sulev ei lähe tuuma füüsikuks või sina ei ole Mart juba ammu Estoniasse esiviiuldaja. Tähendab Ma tahaksin, nagu see, see konflikt on alati nagu sisse programmeeritud, et kas inimene saab uue koha peal, mis on talle täiesti täiesti uus, eks ole. Hakkama või, või ei saa, ja kui ta saab, siis on ta muidugi super tegija. Sest minna ehitustoodete juurest rahvastikuministriks. Ma ei tea, kui palju see inimene on, eks ole, kokku puutunud või siis hea küll, Reimo on teine asi, ta on nagu kohalikel valimistel kandideerinud ja saanud väärt ametikoha ja ja kindlasti tunneb seda ala, mida nüüd uues uues valitsuses nimetatakse avalikuks halduseks. Nojah. Poliitiku amet nüüd tuumafüüsiku viiuldaja omaga võrreldes on, ongi selline, et ega poliitikuid ja kusagil välja ei õpetata, eks nad ikka tulevad kusagilt muudest struktuuridest ja siis sel hetkel, kui nad, kui nad poliitikasse sisenevad, on nad kõik uustulnukad, profonid, mis, mis iganes. Poliitik on elukutse, üldnimetus, aga poliitika olla peab ikka mingisugune asjatundmine ka mahtuma teatud eluvaldkonnas. Mulle mulle vähemalt tundub niimoodi. Noh, jahiks jah. Niipalju veel, et etel äsjastel riigikogu valimistel oli, said mõlemad suhteliselt kesise valimissaagi Urve Palo ligi poolsada häält ja Vallo Reimaa siis kaks ja poolsada, umbes nii, et ei, Urve Palol oli rohkem, ei, 465 häält. Pool 1000. Kuidas ma nutsin poolsada pool 1465 häält, nii et jaa, Reimo, 234 häält. Jah, aga, aga ikkagi ma ütleks, et, et meil on tegelikult Eesti varasemaid valitsusi vaadates näiteid sellistest ootamatutest tulemistest ja väga erinevad noh, tulemustega ütleme, võtame kasvõi tõesti viimase valitsuse, eks ole, et ma arvan, et näiteks Jaak Aab sotsiaalministrina oli noh, vähemasti selline tugev keskmine saan ka hästi hakkama, sai väga hästi hakkama, samas eks ole, noh kui me võtame, eks ole, täiesti ootamatult tulnud kultuuriministri siis vist ei hakka küll hindama ka väga, väga suurt vaimustust ei ole avalikkuses tekkinud 100 mis mitte ja et noh, et on erinevaid näiteid ja kindlasti kaugemale minnes ajas on ikkagi neid tulejaid olnud, kes tõesti on ootamatult ministri kohale tulnud ja ongi hästi hakkama saanud. Et seda ei saa nagu välistada. Aga risk on muidugi Riigikogu valimistel ja, ja ütleme, tunnustus ja hakkamasaamine ei ole päris sünonüümid, eks ole, ütleme siin universumi parim rahandusminister ei saanud ka väga palju hääli, vastupidi, väga vähe sai, aga, aga ta ei teinud ka mitte mingisugust kampaaniat selleks eriti, et et valitsuse pressikonverentsid olid tema nii-öelda ülim saavutus ja paar esinemist riigikogu ees, mis läksid aia taha, eks ole. Aga, aga ministriametis ma arvan küll, et sai hakkama. Kusjuures tundubki, et näiteks Aivar Sõerd oli hea näide sellest, et et tõesti esimesel hetkel ta tekitas ju tohutult valulise negatiivse reaktsiooni, et näe, kus ei saa riigikogu esinemises, eks ole, kui palju kobistab. Aga kui nüüd nagu rahulikult tagasi vaadata tema perioodile sisulises töös, siis ilmselt rahandusministri, sisuliselt riigi rahavoogude juhtimises oli ta jälle tuge täiesti tugevalt üle keskmise. Minister. Jah, küllap ta oli ja nahka need kaks inimest, kellest me siin kogu aeg räägime. Ma arvan, et ilmselt järgmistel valimistel saavad nad rohkem hääli, sest seekord lihtsalt keegi ei tundnud. Ja noh, missuguse uustulnukana on, on väga raske saada palju hääli, sest sind ei teata lihtsalt. Aga samas, et see erakond võtab sellega endale, ühelt poolt võtab ta endale riski, aga teiselt poolt erakond võtab ka noh, kuidas öelda, mõnes mõttes ta hajutab seda riskida, ütleb, et, et me tõime täiesti uued näod. Me andsime võimaluse ja kui ei kukkugi väga hästi välja, noh siis ei ole ka nii-öelda erakondadega olles saatnud tulle oma nii-öelda raskekahurväge tingimata, eks ole. Ja, ja tõesti, see kaasnähe on see, et ikkagi nende inimeste tuntus poliitikas igal juhul kasvab ministriks olemisega oluliselt, eriti kui nad oskavad seda kasvatada. Ja see annab jälle omakorda šansi, ütleme, see annab, see annab šansi erakonda võtta nii-öelda trump ess võid olla parimal ja kolmas. Kui ma tohin sind täiendada, on see, et ega neile väga selliseid kuumi ametikohti ei antud ka esialgu. Et mõlemad on nii-öelda ima portfellita, ei ole ka eset, mida ära kaotada. Väga, eks ole. Nii et muidugi ei taha ma seda kindlasti öelda, et need on vähetähtsad ametikohad aga nad ei jää lihtsalt niivõrd palju. Ja avalikkus, ütleme, need on tegelikult mõlemad sellised ametikohad, mille puhul on võimalikud kaks tulemust on olemas, et me kolme-nelja aasta pärast siinsamas saates küsima, et kas ta siis tegi ka midagi või pole mitte midagi kuulnud. Aga on ka võimalus tõesti mängida see see koht suureks, eks ole, kui inimene seda oskab, mitte suureks, aga noh, ütleme nii-öelda teha ennast siiski märgata. Rajasime võrdleme näiteks praegu ameti maha panevate samade ministritega, eks ole, teame neid küll ja ja ma ei oska öelda, kas me nüüd Paul-Eerik Rummot teame rohkem ikkagi kui luuletajat või kui poliitikut, aga, aga nii-öelda pildi peal selle temaatikaga ta ju oli ju ikka ikka pidevalt ja, ja noh, muidugi ka presidendivalimised andsid talle sellist sellist tuntust kõvasti juurde. Lähme edasi, vaata vanade kohta, ma ei oska midagi öelda, vanad on vanad vanad, kes jätkavad, ehk siis Reformierakonna kolmik. Minu arust noh, vaatame, mis edasi saab, aga, aga, aga ma ei, ma olen Urmas Paedi kohta juba varem öelnud, et minu meelest oli ta igati korralik välisminister. Kuigi ka tema puhul, kui ta alustas, oli oli kahtlusi ja kõhklusi küll, eks ole, sest et tema senine arengutee Nõmme linnaosa vanem ja, ja kultuuriminister ei ole noh, alati paremat stardipositsiooni selleks, et olla edukas välisminister, aga minu meelest suhteliselt olla küll. Et minu meelest siin ka, et kui nüüd vaadata, et see viimaste nädalate, eks ole, kõige suurem ju niisugune pinge selle välisministrikoha ümber oli, siis kokkuvõttes võib öelda, et, et võib-olla see lahendus väga halb ei olegi, et, et see nii läks, sest noh võib-olla tõesti Mart Laari minek valitsus oleks sinna viinud siis noh, mingeid tarbetuid pingeid, kes seda ette või oskab niiviisi öelda, aga et noh, et ju siis noh, et selles mõttes oli ka Martin paarist, ma arvan, väga mõistlik tõesti ja väga noh, tõesti riigimehelik taganeda, kuigi see noh, võib-olla oli, olen, tulenes lihtsalt olukorra loogikast, et ei olnud palju teisi võimalusi. Aga kuule, ta mängis selle välja ilusasti sellisena, et et ta teeb suuremeelse sammu ja noh, see on tegelikult ongi alati mõistlik olukorras, kus sind kuhugi väga ei taheta öelda, et, et noh, ma suuremeelselt loovutan selle koha Mulle meenutas see natukene lasteaias nukkudega mängivat last, et igal lapsel on alati omale üks, üks lemmiknukk, eks ole, mida võetakse kaissu ja minnakse koos magama ja Laari jaoks oli see välisministri koht ja kui selgus, et nagu nagu seda ikkagi ei anta ja ma saan väga hästi Ansipist aru, miks ta seda laarile ei tahtnud anda siis siis teised teised ei ole ikka need, eks ole, no ei vaat, vahel lapsel luti võrutatakse nii ära peidetakse ära ja siis Ta unustab selle asja ära, nukuga on samamoodi, et aga läks nagu läks. Ma arvan, on olles temaga suhelnud, siis mulle tundub, et ta on ise väga õnnelik. Ta on ikka niisugune noh, riigikogu palgal reisija mees väga see meeldib ja käib jutlustamas Eesti edu ja muudel teemadel ja nõustamas ja ja, ja see talle sobib kahtlemata, sellega tuleb hästi toime ja ma usun, et ükski teine ametikoht ka selles mõttes ei oleks talle noh, sellist rahuldust pakkunud nagu kui ainult siis välisministri amet. Jah, ja Laaril on ikkagi tõesti käed vabad kui ta selline pika strateegiaga ette mõtleb, eks ole, minna nii öelda edasi. Noh, selles suunas, et et seekord ikkagi Isamaaliit sai küll hea tulemuse. Aga see ei olnud võit. Et järgmine kord tõesti noh, nii-öelda teha Ell tõeks unistus nii-öelda kolmandast tulemisest tõelisest võidust, eks ole, ma ei tea, kui reaalne see on. Aga iseenesest suhteliselt vabamad käed igal juhul selles suunas tööd teha või noh, inimesel võib unistus olla. Et noh, jah esialgu on vaja see partei ühtseks monoliidseks tekitada ja alles siis saab hakata rääkima mingisuguse uuest uuest tulemisest. Ja eks tal ka see valitsusest eemale mine, õnnestus mängida välja avalikkuse silmis nagu küllaltki niisuguse positiivse sammuna või nagu öeldakse, riigimeheliku käitumise, näete, et selle arvelt ta teenis endale plusspunkte edasiseks, edasise poliitilise karjääri jaoks, mis ehk kaitseministri kohal oleks ta võinud need pigem maha mängida. Kaitseministrikoht ei ole sugugi niisugune see amet, mis mida, mida on hea lihtne täita ja mis sulle Jah, ja olla Ansipi valitsuses reformarite juhtimise kaitseminister, kes jutustavad ja ühte ja ühte mantrat, kogu aeg oma oma palgaarmeed ja mille endine minister ligi peaaegu karikatuurini viis, eks ole selles kemplemiseks Godziga. Ja seal kadusid kõik sellised mõttedki mingisugusest riigimehelikku, sest et, et noh, need ei ole, need ei ole sõnumeid, mida, mida peaks väljapoole Eestit levitama. Väga paljuski ju kaitseminister ja välisminister teevad ühesugust tööd, tegelevad meie julgeoleku ja kaitse välispoliitika, mis on tegelikult üks tervik. Ja seal peaks olema keegi tagasi olid niukene vaoshoitum, mitte mitte väiksem isiksus, aga, aga vaoshoitum käitumisega kindlasti. Ja samas võttes sinu algsest mõttest kinni, et Urmas Paet ei ole kindlasti halb välisminister, et võib-olla Mart Laar oleks veel parem olnud, eks me ei tea seda. Aga. Mis see küsimus, et kas me mõõdame sentimeetrites või kilogrammides või kuidas neid asju mõõdetakse, eks ole? Aga et kindlasti see lahendus ei ole paha Ei, päris kindlasti mitte. Noh, jätame Ansipi vahele, Ansip on, on teine kaalukategooria, aga siis üllatajad. Mina sain vihje sellesama päeva hommikul, et see võib olla Aaviksoo, kes asub kaitseministritoolile. Mulle andis vihje küll nii öelda ja noh, niukses nalja võtmes. Aga pärast ma sain aru, et see inimene, kes mulle ütles, seda ei tee üldse mitte nalja. Et vahel vahel võib ka nii olla. Aga üllatus oli ta ju kindlasti päris päris kindlasti. Vot see on see küsimus, et, et kui viiuldaja hakkab tankistiks või vastupidi, et siis ja mingil määral Aaviksood nagu ta on küll kõva administraator, vaieldamatult sellest ülikooli rektor ei saagi olla mingisugune memmekas. Seal on vaja mõnikord päris päris kindlal käel juhtida ja otsuseid vastu võtta. Aga, aga, aga selle koha peal on mul endiselt väga raske ette kujutada. Eks üllatus oli omal ajal ka see, kui Jürgen Ligi sai kaitseministriks, sest Ligi ikkagi tonti kui, kui tugevat rahandus, majandusinimest aga, aga tema seostamine riigikaitsega minu jaoks oli üllatav. See oli teine situatsioon, see oli poole pealt hobuste vahetamine see see situatsioon, kus, kus reformil oli tõsiseid raskusi kaitseministri leidmisega ja omade hulgas, kes oleks tulnud kõne alla, ütlesid nii mõnedki ära ja väljaspoolt ei leidnud nii kiiresti ja Ligi oli see siis, kes Matrossovi kombel Ambrazurile viskus. Nüüd on teine situatsioon. Aga aga võtame nii, et kui me mõtleme, et Eestis on minu meelest väga head kaitseministrit olnud näiteks Sven Mikser või Jüri Luik varasemas ajas, eks ole, kellel pole mingit militaarset tausta kindlasti rohkem kui Aaviksoole. Nojah, aga nagu ma enne siin rääkisimegi, eks kaitseministri koht surestas suurel osal on sarnane välisministri kohaga, et noh, sa, sa ei pea ju seal vägesid juhtima, vaid, vaid rohkem ikka tegelema selle välispoliitilise tööga Ja samas samas on kui, kui võõras inimene mitte siis struktuuridest läheb. Ma tean väga-väga paljuski, kes on praegu selle otsuse pettunud, et, et tuleb jälle inimene, kes nagu midagi ei tea, nad kogu aeg korrutavad, ühtlasi jälle tuleb inimene kes mitte midagi mundrist, mundriaust ja relvaga iibritest ei tea. Tuleb, hakkab meid juhtima. Siis alati on see oht, et ametnikkonda mäletame Oliver just kaitseminister Talle anti kogu aeg lennukipileteid. Vähemalt väideti mulle nii, et et need ministrile anname lennukipiletit, talle õudselt meeldib reisida, et oleksid Eestist ära jalust ära, et ta ei teeks lolle otsuseid ei tuleks, segaks meid oma asja ajamast. Vaata, see asi juhtub. Ma olen täitsa kindel, et Aaviksoo, aga seda ei juhtu, ta ei ole seda, seda tüüpi mees. Aga, aga igal juhul ma usun, et ametnikkonnal on vastupandamatu soov uuele ministrile müts pähe tõmmata. Nii pähe, sealt alt mitte midagi välja ei näe. Et vot see on nüüd vast lähikuudel niisugune küsimuste küsimus seal, et kuidas nagu nagu nagu sellist olukorda vältida. Mina ei kahtle selles, et Aaviksoo kujuneb üsna varsti teatud aja järel välja vägagi süsteemne ettekujutus, mida ta seal teha tahab. Iseasi, et see võib olla vägagi süsteemne ja kui see siis ei kattu, eks ole, noh, mõne teise olulise inimese ettekujutusega, siis tekib selline visioonide kokkupõrge. Aga mina loodaks äkki sellele, et Tartu mehed, Aaviksoo ots, sa võib-olla on ka senises elus kenasti läbi saanud, ma ei tea seda. Aga võib-olla leiavad teatud ühise keele, see oleks nagu hästi vajalik, et kui, kui nagu öeldi, et Jürgen Ligi vist peaaegu et ei tõstnud oma jalga sinna kaitsejõudude peastaapi kogu ametiaja jooksul siis ma arvan, et Aaviksoo võiks ikka esimese visiidi küll sinna teha, mitte tingimata kuhugi mujale. See oleks jah muidugi väga oluline, et kaitseminister ja, ja vägede juhataja lõpuks ometi hakkaks konstruktiivsed läbi saama, sest ega tegelikult see lõhe peastaabi ja ministeeriumi vahel ei tulnud ju ligi ja kõuts ja seal ikkagi. On see olnud läbi aegade ööveli ja, ja, ja, ja tolleaegsete kaitseväejuhtide vahel umbes ja no see oli seal algusaegadel Sest aegade alguseks nimetame 90.-te algusest või isegi juba 80.-te lõpu, kui hakati nii-öelda struktuure looma siis on mulle öeldud niimoodi. Ja ütlejaks vist, kui ma ei eksi, oligi endine kaitseväe juhataja. Aga ma võin ka eksida, et otsustada, milline mudel valida, kas teha nii-öelda suur ja jõuline kaitseministeerium ja väike peastaap või vastupidi. Ja nagu Eestile kombeks, tuli välja nagu alati tehti mõlemad suured struktuurid. Ja nüüd siis ei teagi, noh, mehed ei suuda nagu ära otsustada, et kumb oli enne muna või kana või, või kumb tähtsamad. Et see on nagu selle selle konflikti üdi, noh, see on ikka naljaga pooleks öeldud. No aga Jüri Pihl. Ja kui tuleb inimene eriteenistusest, siis alati on temaga seotud ju need kahtlused avanenud, ta toob kaasa endale failide kaupa igasugust komprat. Ega siis Jüri Pihli tulek teistmoodi ei ole, see on nüüd ka saanud nagu peamiseks arutlusaineks. No ta siiski ei tule nüüd nii otse eriteenistusest, tal on ikka vahepeal juba kaks aastat prokuratuuris ja justiitsministeeriumis olnud, et et sellel pinnal ma, ma nagu ei ütleks nii et seda saaks ka võrrelda sellega, et inimene astub otse otse kuskilt eriteenistusest poliitika kõrgastmele, vaid ta ikkagi see tulek on pigem olnud ju mõnevõrra mõnevõrra samm-sammuline ja noh, ma ei tea, aga mina jälle ütleks, et mina, võib-olla kodanikuna magan rahulikumalt, kui ma tean, et et siseministril teatud pädevus Jah, ma olen sellega nõus ja ma ma hästi ei usu, et nüüd pihlkogus komprat portfelli, et seda õigel ajal ära kasutada mis, nagu ehk natuke tema puhul tekitab küsimust, on see, et kuidas tal õnnestub see tippametnikust, julgeolekustruktuuri tippametnikust, poliitikuks ülekasvamine, kuidas ta saab üle kiusatusest olla vait? Väga õige, sest et osalt pidasingi seda silmas, sest nagu tänases Päevalehes vist oli, oli pikem analüüs Pihlist ja olid seal kõikvõimalikud inimesed, kommenteerisid tema tema saamist ametipostile siis ettevaatlik. Panid tähele, panite tähele ettevaatlikult. Kõik kiitsid vargsi. Nojah, aga, aga mida ta märk millestki jah, aga ainus inimene, kes, kellel ei olnud aega kommenteerida, oli Jüri Pihl ise et ta lähtub ikka nagu, nagu sellest kaitsepolitsei juhi kohast, kes, kes mida vähem räägib, seda parem. Et kui see oli nüüd niisugune vaieldamatult päevast päeva uudis, päeva sündmused, pilt selle selle kohale määrati, siis oleks pidanud vast seal mitmete paljude koosolekute vahel leidma 105 minutit. Ei, see oli ilmselt teadlik otsus, mitte aega ei leidnud, et see samas näitab jälle, et võib-olla lihtsalt vastupidi, on ta üllatavalt küps poliitikuna mitte täiendama nende lapsesuude rida, eks ole, kes kuskil oma blogides kõike võimalikku välja ajavad, mis nagu suhu tuleb, vaid et noh, nagu ikkagi. Ta varsti, Jüri Pihl ei hakka kunagi blogi pidama. See see tagasihoidlik vaga soov oleks küll. No see on teine äärmus, aga noh, samas siiski poliitika ülesanne on ka avalikkusega suhelda, noh ta, ta ei saa tõmbuda karpini nagu mingisuguse struktuuri juht. Jah, Eestis on on kombeks, et ajakirjandus saab ministritele otsustajatele alati väga-väga lähedale, meil ei ole mingit probleemi helistada tegelikult suvalisele ministrile taskusse meil on kõikide nende numbrid olemas ja me väga tihti ka seda kasutame siis, kui kui pressiesindaja osutub ebapädevaks või, või tema tema soov ei ole piisavalt kirgas, et meil noh, meie meie vajadusi väga kiirelt rahuldada ja siis me helistame tõesti mobiiltelefonile ja ja ma pean ütlema, et valdavadki ja osta ja valdav enamus muide vastabki, kusjuures Reformierakonna ministritel on isegi niisugune komme, et et kui ta hetkel ei saa vastata helistamise pärast tagasi. Ja, ja mitte harvad ei ole juhtunud, juhtumid, sellised sellised minu telefon ja, ja mulle öeldakse sinna, et Ansip siin, kes mind tahtis. Niiet nii et ühest küljest võib vaielda, et kas see ligipääsetavus on, on hea või või mitte, aga, aga igal juhul ma olen kindel, et, et vot sellist üldisest taustast ei saa ka uus siseminister nagu erineda, et ta nüüd täiesti tõmbub karpi ja hakkab meiega suhtlema ainult oma pressiesindajate kaudu. Ei, aga miks ta peakski? Miks ta peakski? Ma arvan, et pigem on ju küsimus ei ole mitte selles, et kas ta telefonitoru võtab, vaid küsimus on ikkagi selles, mida ta sinna torusse ütleb. Eks ole, et alati on võimalik ilmselt väikses Eesti riigis välja kaevata vajaliku inimese telefoninumber, aga see ei tähenda veel seda, et sa sealt inimesed tahti, intervjuu saad. Eks see on nagu hoopis teine küsimus, et on ikka palju inimesi, kes suudavad väga täpselt öelda, et jah, olid ahhaah, see olete teie. Ahah, aitäh. Head aega. Tuleb sul on ainult üks inimene nii-öelda, aga, aga jäägu tema meeldivaks erandiks. Oh kuidas ka ei ole pildil ilmselt seisab ees mingisuguste müütide murdmine. Muidugi tõestada see seda, et ta ei ole see, keda kelle, kelleks teda peetakse. Aga teine asi muidugi tal võib ees seista ka jah, halvemal juhul tõesti midagi sellist Tarmo Kõutsi saatuse sarnast, sest tegelikult tuletagem meelde alles aasta tagasi. Ma julgen öelda, et me valdavalt enam-vähem kõik nii-öelda avalikkus oli seda meelt, et Tarmo kõuts on päris hea, kaitseväe juht peaaegu laitmatu. Noh, sellest on aasta möödas, eks ole, kui palju ta on endale nüüd kaela saanud tänu sellele, et ta tegelikult ainult tänu sellele, et ta ütles, jah, ma lähen poliitikasse. Ilmselt ilmselt teisel juhul, noh me ei julgeks ma, mina julgeks küll ennustada, et kuid Tarmo kõuts oleks ka veel täna kaitseväe juht, siis väga paljud seda, mis vahepeal on toimunud, ei oleks toimunud. Nojah, nende vahel oligi see erinevus, et kõuts teatas oma poliitikasse minekust juba siis, kui ta oli kaitseväejuht. No ja ta oli ka väga otse sealt, eks ole, et ütleme, Pihli puhul, kui me nüüd tagantjärgi hakkame arutama teemal, et kas äkki KAPO ei teinudki midagi õigesti, esiteks muidugi on erinevad organisatsioonid mistõttu seda ühtpidi ei saagi seda avalikult väga käsitleda. Aga teiselt poolt see on ka lihtsalt juba vana jutt, kui nüüd hakkab tõesti keegi Pihlile ette heitma, noh, ma ei tea, mida. No ütleme, et üks erakond ilmselt võib talle hakata ette heitma teatud asju seoses omaaegse lindiskandaaliga. Aga see on ka vist peaaegu nagu üks väheseid kohti, kus noh, kapo tegevus on tõesti selline ütleme, tekitanud avalikud, kusjuures väga erinevaid arvamusi. Tavaliselt on. Oli üks periood Pihlil ka, kui oli see nii-öelda see mõõdikute skandaal ja Ken-Marti Vaheri nii-öelda ametist lahkumine lõpuks ka valitsuse laiali minema, kui ka siis tuli, tuli Pihl väga jõuliselt esile. Aga loodetavasti need asjad, need asjad ununevad selles mõttes positiivses mõttes, et kuna nad ei, ei võib-olla ei oma niuksed. Aga. Selle öelda, et tegelikult kui tagantjärgi sellele vaadata, siis pigem oli Pihl õigus sellel hetkel kaid kaitstes Ken-Marti Vaherit, et et tehti tohutut poliitilist müra, asja. Lihtsalt tol hetkel tegelikult osutus ettekääne tol hetkel püsti, võib-olla sõnavara käis poliitikutele hirmsasti närvidele, kui ta ütles, et valetavad ai raisata, valetama, aga mitte päris nii, aga mõte, mõte oli selles. Igal juhul pildil seisab ees tõestada, et ta ei ole Huber. Ta, ta on poliitik, Pihli see, kas ta on sotsiaaldemokraat või mitte, noh, see ei olegi nagu tähtis. Tore on see, et sotsid ta välja kaevasid. See oli väga huvitav käik. Nüüd aga siis need uued ametid saate lõpuni väga palju aega, enam ei ole jänes, maripuu, parts, Padar, Tamkivi ja seeder, me kõiki neid tunneme erinevates ametites. Kõige problemaatilisem võib-olla on ekspeaminister minu jaoks siin majandusministrina sest minu meelest Taavi Veskimägi käitus juba varakult niimoodi, et tema asub sellele kohale üllatuslikult erakond otseses esitada teise kandidaat tuuri ja, ja ma ei tea, kuidas, kuidas Juhan Parts selles ametis nagu hakkab välja nägema, aga noh, ega maripuu ka tegelikult sotsiaalministrina ma hästi, nagu ma saate alguses ütlesin, väga ette ei kujuta, aga isegi Andrus Ansipi käest küsisin, et mis see maripuu teile teinud on, et niisuguse koha peale panite, et et see on üks üks peksasaamise kohta ka. Aga noh, vaatame. Noh, Juhan Partsi puhul võib öelda, et aga miks ta peaks et, et kahtlemata ta on väga üllatav valik sellele kohale, aga miks see peaks olema üllatavam kui eelmine majandus- ja kommunikatsiooniminister, kui ta asus sellele kohale, kes ei olnud sellel hetkel ka sugugi transpordispetsialist tingimata? Nojah, võib-olla siiski tema. Te tõite selle spetsialisti rolli et võib-olla tema taust Kaljamajandusega rohkem seotud kui kui Partsil. Rääkides tema noh, juba kogu karjäär härra oli nagu suurelt osalt majandusküsimustega seotud Partsi Partsi valik on selles mõttes üllatavam, sest noh tegu ikkagi juristiga, kes, kelle kogu senine karjäär on olnud seotud juriidikaga. Nojah, aga kui inimene on olnud kogu valitsuse juht? Siis iseenesest noh, juhtida ühte ministeeriumi selles valitsuses ei tohiks ütleme nii, et kui, kui, kui me hindame tema hakkamasaamist kogu valitsus, mis juhiga sellega, et ta noh, kuidas ma nüüd hindame, no vot, see on jah, omasse. Jah, aga, aga igal juhul, et tal on see, ütleme see kogemus siis sellel pinnal öelda, et nüüd ta ühe ministeeriumi juhtimisega ei võiks hakkama saada ju ei peaks apriori väitma, kui kogu valitsus sai juhitud Aga üks asi, mida ma tema puhul loodan, on see, et ta hakkab rohkem suhtlema Euroopa Liidu suunal ta ja väldi kohtumisi. Ma tean, et Partsil hakkas meeldima välissuhtlemine, peaminister ja välispoliitikahuvi temas kasvas hüppeliselt. Aga, aga kui senine majandusminister lausa vältis, räägi, tal oli väga suur välispoliitika huvides teises suunas, teisest teise silmaga. Aga ütleme, Ma üksikud paar korda ainult kuulsin, kui lugesin, kui pressiteade anti välja, et, et majandusminister on läinud ta oma kolleegide kohtumisele Brüsselisse või siis Luksemburgi või kus nad parasjagu koos olid. Siis ma loodan küll, et, et Juhan Partsist saab see minister, kes kindlalt oma Euroopa kolleegidega suhtleb ja, ja sealtkaudu tuleb palju palju abi ja ja võimaluse Eesti jaoks. Jah, aga, aga seda enam, et suured projektid on nagu, nagu tulemas. Aga muidugi, suured projektid on ka tõesti seal teisel suunal. Narva jõe sillad. Narva jõe sild on köki-möki võrreldes rongiliikluse viimisega Berliinini ja, ja kõik muu eks ole ka Saaremaa püsiühendus ja Tallinn-Tartu maantee ja kus on ka miljardid mängus. No ja Leedu tuumaelektrijaam läheb ka sinna just sinna Ja see ka veel nii et et sellel ministril on palju tegemist, väga suured väljakutsed ja no Tartu linnavõim on nüüd jällegi savijalgadel suured kalossid on eest ära läinud. Küllap nad endale leiavad, aga missugune kultuuriminister jänes võiks olla, vaat seda, seda, see on ka küsimärk. Kuigi kogu elu, nagu ta ise kogu aeg räägib, on ta tegelenud ainult kultuuriga. Aga olla kultuuri admisest, mootor üleriigiliselt ja, ja olla kultuuri sees kontserdijuhina või, või dirigendina see on, see on jällegi kaks ise asja. Jah, loomulikult, sest noh, ütleme, et eelmine kultuuriminister, kes, kes oli otseselt kultuuriga seotud, oli meil Signe Kivi, no kuidas, kuidas. Nüüd sai hakkama nende kultuuriinimestega suhtlemisega, see on isegi arvan, et et miks mitte ainult et lahkus, täidavad skandaaliga ja, aga noh, selles mõttes ei saa ka suuresti võib öelda, ilmselt tänu temale meil, ma usun, et meil kumu ikkagi üldse on. Aga noh, selles mõttes võib ka võib ka öelda, et miks ei peaks Laine Jänes seal hakkama saama, noh kui ta on ju administratiivtööle ennast ennast tõestanud Tartus. Mina arvan. Küll, et Laine Jänes ei ole mingit põhjust vaata et ta ei peaks hakkama saama. Kas tast saab need väga särav minister, aga laienes, särab alati jah, ei, selles mõttes kindlasti üldse kahtlaselt ütleme jah ja ütleme nii, et ausalt öeldes on tal muidugi ka taust, kus ta alustab, on selline, et, et tal, et pigem on ainult tõusta. Jah, tema kontrast eelmise ministriga on, on kahtlemata üüratult palju ilusam inimene, ta on tunduvalt ilusam inimene ja ja naine on ka väga tore, kui, kui juhib ühte ministeeriumi. Paar rosinat on meil veel siin reformierakondlane taas keskkonnaministeeriumi juhtimisel. See on järjekordne niisugune, see ministeerium käib ka käest kätte, kas ta on rahvaliidu oma või on ta taas reformarite oma. Ja seal ja selle ministeeriumi puhul on jah, muidugi huvitav see, et mis siis nüüd hakkame selle ametnikkonnaga seal saama, kus selles ministeeriumis ja selle struktuurides on ju tohutult tohutult kallutatud jõude ja võib ka nii öelda, nii et seal on väga palju ametnikke, kellel on võime võimalus teha väga soodsaid või vastupidi mitte soodsaid otsuseid väga paljude jaoks ning just seal on väga levinud see parteist tuuridest, ametnike määramine kohtadele ja milline raha, millised üüratud summad sealt läbi käima. Jah aga jälle tahaks idealistid loota, et äkki äkki siiski uus minister suudab pigem selle ametkonna just nimelt tee politiseerida ja ja nii nagu ma ma tegelikult kogu sellelt valitsuselt ootaksin ikkagi sellist, et, et me Eesti saab valitsuse. Mitte et Eesti saab mingisuguse vürstiriikide summa aidata, meil on mingi valitsus, millel on valitsuspoliitika. Ja, ja tegelikult see protsess, kus siiski võib öelda, et mõnes mõttes võib-olla ministriteks noh, et selles suhtes on võib-olla hea, et Ansipil on vähemalt eeldused saada endale tõesti mitte ainult hulk säravaid tähti, vaid vaid üks meeskond, tal on selline eeldus olemas, kas ta suudab sellest meeskonna luua või mitte, aga aga vaadates seda koosseisus eeldus, tundub päris suur olevat, et see, see meeskond võiks tegutseda ühise meeskonnana. Ma tegelikult arvan, et Eesti huvides on, et see ka nii oleks. Me ei saa saadet lõpetada ilma kõige tähtsama ministrita, sest minu jaoks ei ole olemas tähtsamat ministrit kui haridus ja teadusminister. Sest sealt algab kõik. Algab see, millised inimesed meil on ja mis nende inimeste peakuludes valitseb mida nad oskavad ja mida nemad tahavad, kõik algab sealt, kõik algab koolist. Huvitav, kas ministrid Tallinnas ka läheme peale valitsuse, istungite või, või tema vastupidiselt oma eelkäijale istub ainult ministeeriumis, mis teatavasti Tartu linnas vähemalt eelmine minister ei olnud vist kuude kaupa, ei käinud Tartus oma oma põhitöökohaga? Vähemalt ütleme selleks valitsusperioodiks on nüüd jälle lahendatud see dilemma, et kas ministeerium jääb ikka Tartusse, et läheb Tartust edasi? Ei, ma arvan, et ma arvan, et ta jääb Tartusse, eks ole, mis vahepeal juba nagu ma saan aru, tõusis küsimärgi alla, et hakatakse Tallinn tagasi tooma teda. Pigem äkki see vähkkasvaja kaob, et see Tallinna haru nii-öelda suureneb ja suureneb sellepärast et see oli sisse nagu programmeeritud, kui kui valitsus In corpore istub siin ja üks väikene haru on, on seal, et siis hakkab see Tallinna pool nagu tugevnema ja, ja ka enda ümber kasvatama. Nii ruutmeetreid kui, kui, kui koosseisud. Ja huvitav on nüüd, sellest asukohast on ikkagi see, et mis seal nagu siis sisuliselt toimuma hakkab, sest et hariduses on ju praegu ka niisugune aeg, kus, kus päris mitmed reformid tahavad läbiviimist. Valimiskampaania ajal oli see üks, üks peamisi teemasid, nii et aga mina usun, et Tõnis Lukase puhul tegu pigem suhteliselt turvalise valikuga kui nii-öelda isiksuslike omadusi vaadata, et stan pigem suhteliselt tasakaalukas ja ja, ja mitte väga suur suurelt, et võib-olla reforme nii-öelda iga hinna eest ettevõtte mulle tundub nii, võib-olla ma võib-olla ma eksin, eks reformid on juba nagu otsast nii-öelda lahti tehtud, et neid on vaja edasi viia, aga noh, kasvõi kasvõi vene gümnaasiumi eestikeelseks üleviimine. Tuleks tegelikult ära teha, et sellest on 10 aastat räägitud, aga saaks teha ka esimesel septembril. Nii meil on aeg lõpetada, head kolleegid. Ootame ära, vaatame ära, see aeg pole kauge, kui valitsus asub ametisse ja meie siin selles majas. Ootame ka siis seal kannatamatult seda, kuidas uus ringhäälingu nõukogu kõigepealt valitakse ja siis kokku tuleb ja mis tema siis nii-öelda meie majade ühendamisel peale hakkab, see on jällegi väga põnev aeg. Riigikogu tuleb meil kokku ka esmaspäeval. Just nimelt. Nii, aitäh kuulamast. Sulev Valner, Mart Linnart Aarne Rannamäe olid täna siis rahvateenrite stuudios. Ja kuulake meie saadete kordusi ka ja kaunist kevadet.