90 aastat Eesti Raadio ka 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1948. Palestiinas kuulutati välja Iisraeli riik. Londonis toimuvad esimesed sõjajärgsed olümpiamängud. Sel aastal on sündinud Alice Cooper, Jüri Vlassov ja Siim Kallas ja ilmub Debora Vaarandi luulekogu Kohav rand. Ja kindlasti on see luulekogu heaks näiteks, mis võtab kokku toonast aega ja retoorikat seda, mida tähendas luule, mis oli soositud. Märksõnaks, mis seda kogu kõige paremini iseloomustab, on jälkus. Mis puudutab meelsust ja poliitikat ja värsimõõtu, siis nagu ei kirjutakski neid ridu inimene vaid õmblusmasin uljalt väsimatult paksudes, värvides ja ühetiselt imetledes maanita kõike, mida on korda saatnud suured nõukogude riigijuhid ja väikesed nõukogude inimesed, kes hoolimata raskustest ei väsi. See, et Debora Vaarandi on läbi läbi ideeline ja selle juures ka luuletaja ja see, et ta pole üldsegi andetu teeb kogu selle luulekogu veel eriti jälgiks. Sest selles tema luules on mingit sisemist veendumust rõõmu, et elu on lõpuks ometi pihta on hakanud, et maailma süda, Moskva Rowling kõneleb Vabade rahvaste võidust mis on ka ju tõsi, sest need rahvad, kes ei võitnud, pole enam vabad. Või siis varsti enam pole, sest juba aasta pärast toimub märtsiküüditamine Debora Vaarandi ideelisusest vaimuga luuletus rannatüdruk, kus noor neiu läheb linna, kus on restorani lärm ja leevendavad nõud, ilged peremehed, perenaise kurjad teenimata, Solved, tööta olu õud. Aga siis ta liitus nendega, kes tahte eest võitlesid, kes eraldama kahte õpetasid isandat ja seltsimeest. Ilmselt ei osanud või ei julgenud keegi toona vaarandile öelda, et kallis Debora ja kirjuta neid luuletusi. Vaata, sa oled kui noor naine, aga sa elad vanaks. Eesti saab taas iseseisvaks ja sina oled siis veel elus ja sul on nii häbi. Seda jälkustunnet, mis siin kogus on, süvendavad mõned konkreetsed, üsna tülgastavad read, üks on selline. Ja tunda seda südant lõhestavad hurma, mida sõdur vaenlast lüües tunda võis. Huvitud Mark küll mingist urmast ei kirjutanud. Samas raamatus on ka luuletsükkel, mille lõpuosas tegi Saaremaa valsi Raimond Valgre see osa, mis seal lauluks saanud on kena ja poeetiline, on lihtsalt üks kuldtärniga sõjamees, kes keerutab kavalat juttu. Aga kogu selle luuletuse üldine raam on see tublid nõukogude inimesed täidavad Saaremaal viisaastaku plaani Nonii Jaan eesrindlikud kommunistid, kes ei tee tegemist neetud fašistidega ja premeeritakse neid, kes ületanud normi. Peale tööpäeva minnakse ühiselt miitingule ja nii edasi. Kui Valgre oleks ka luuletuse esimesest poolest laulu teinud praegu ka siis laulaksime Saaremaa valssi.