90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tere olen Peeter Helme ja käes on 1953. aastal. Eesti rahva alateadvusesse läheb 100 aasta Lootuse aastane viiendal märtsil surev Jossif Stalin ning tekib lootus olude paranemisele. Seda tõika ei maksa ka üle tähtsustada. Jah, juba märtsi lõpus kuulutatakse välja NSV liidus esimene amnestia. Juuni lõpus vahistatakse kurikuulus peerija kuid impeeriumi ääremaadel ollakse keskuses toimuva suhtes äraootaval seisukohal. Eesti elab metsavendade vastaste suuroperatsioonide tähe all ning sellised sündmused nagu Elizabeth teise kroonimispidustused Londonis või tööliste ülestõus Berliinist seitsmeteistkümnendal juunil jõuavad Eestini vaid kauge kajana ja sedagi peamiselt Ameerika hääle vahendusel. Loomulikult ei tea toona keegi Eestis ka midagi teisel pool Atlandi ookeani ilmuvast Ray Bradbury romaanist 451 kraadi Fahrenheiti. See on teos, mille toona, 33 aastane autor kirjutab Ameerikas leviva dismi kommunistidevastase paranoilise nõiajahilaineharjal hoiatusromaanina ühiskonnast, kus raamatud on keelatud ja tuletõrjujate töö trükisena hävitamine. 451 kraadi. Fahrenheiti on Bradbury teine romaan. 1950. aastal on algaja kirjaniku sulest ilmunud novellidest koosnev ja ruttu legendi staatusesse tõusnud Marsi kroonikad. Aja jooksul kujuneb turistiks viljakamaid Ameerika ulmekirjanikke, kelle loomingule on olnud oluline roll ulmekirjanduse avamiselt peavoolu lugejale ning ulmeteemade toomisel peavoolukirjandusse ja vastupidi. Kuigi 451 kraadi. Fahrenheiti on oma ajastu laps, näitavad nii teose ekraniseeringud kui selle pidevad uustrükid ja tõlked, et raamatu tähendus on laiem. Eks sigala ajastul on oma hirmud ning paljuski on praegugi aktuaalne kirjandus, milles räägitakse inimeste mõtteid enamasti tasa lülitavast ühiskonnast. See, et 451 kraadi Fahrenheiti ilmus eesti keeles Loomingu raamatukogus Hans Luige tõlkes juba 1959. aastal, kuulub aga vaatet imede valda. Raske aimata, kuidas mõtestas nõukogude ajal eesti lugeja seda totalitarismi kriitilist raamatut.