90 aastat Eesti Raadio ka 90 raamatut. 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmo sodi ja aasta on, 1946. Aasta tagasi said Jaltas kokku kolm tarka Churchill. Roosevelt olin ning nad leppisid kokku, kuidas nüüd, kui sõda on läbi, edasi? Võrumaal hõivasid metsavennad Osula asula. Ainus tore asi sel aastal on see, et Lydia Koidula maetakse ümber metsakalmistule. Aga hoolimata sellest, et Koidula ja tema kontidega need hästi siis eesti kirjandusega lähevad asjad veel üsna pikalt, üsna halvasti. Ja sellepärast olekski hea vaadata, mis toimub pagulaskirjanduses. Ilmar Jaapanil ilmub sel aastal luulekogu ankruketi lõpp on laulu algus ja seda peetakse esimeseks reaalse luulekoguks eesti keeles. Hea, et loobun oma luuletustega Rootsi sai sest on selge, et kohalik võim ja toonane kirjandus nomenklatuur siin Eestis poleks lasknud sel kogul kunagi ilmuda. Ilmselt oleks seda nimetatud kas lihtsalt sonimiseks või siis oleks nende segaste luuletuste taga nähtud riigivaenulikku tegevust õõnestustööd. Ja kui oleks veel kuuldud ilmale jaapani häälutusi, mis kohati meenutavad haige lehma ammumist oleksite paigutatud kinnisesse osakonda Rootsis võistlema, vabalt häälutada ja luuletusi kirjutada. Kõigi kohalike eesti pagulasskond oli Rootsis juba sellesama esimese ankruketi lõpp on laulu algus suhtes väga tõrjuv. Kaaspagulaskirjanik Karl Ristikivi nimetab Jaapani luulet ei muuks kui ise äratsemiseks. Aga see on ikka väga hea luulekogu. Muidugi on siin ka veidi igavamad sellist kohustusliku sürri panemist ja natuke häirivad on riimis luuletused, mis tekitavad küsimused, kui vaba ja no teadlik see seoste vool ikka on, kui need proovitakse värssi raiuda. Mis, nagu huvitav raamatu lõpu poole kajastub selles reaalsuses ka näiteks põgenemine Eestist, vaade Moskvale ja Leninile. Stalinile. Aga see on natuke teine vaade, kui näiteks Debora Vaarandi, Haakon kirjutab Stalinist nii. Stalin suitsuga täidet, seapõis, päikeni söögid, piduväljaku kohal, hinnal tornini metsas mõnitav kärbseseen. Mingis mõttes võib isegi öelda, et see polegi mingi sürreaalne, luules on lihtsalt toonase aja ja asjade seisu kokku võtta. Laaben on ise rõhutanud, et sürrealism püüab tühja maailma täita. Ja selles mõttes on see kogu viimane tsükkel küll sürrealism, et nii saab seda toonast aega kuidagigi nimetada. Nimelt sürrealismi yks.