90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi, joosta on 952. Sel aastal toimuvat oli olümpiamängud Oslos. 26. veebruaril teatas Winston Churchill, et Suurbritannial on valminud tuumapomm mida plaanitakse katsetada Austraalias. Sel aastal sünnib Vladimir Putin. Ka Eestis lähevad asjad. Kuressaare linn nimetatakse ümberg, Kingissepalinnaks hakatakse kasutama Kohtla-Järve põlevkivi kaevandust. Ameerikas ilmub 52. aasta suvel John Stein Becki romaan hommikul Eedenit. See võimas romaan just selline hea tellis. Mida jupp aega nosida, seda, et Stein Pekka ise soovis kirjutada nii-öelda suurt traumat, Taani on igast otsast lugedes tunda, ta on esmalt muidugi perekonnasaaga, kus, nagu heas kirjanduses sageli on asjad halvasti. Mängus on suured inimlikud tunded, nagu teineteisest mitte aru saada saamine, teineteisest eemaldumine, igatsus ja nii edasi. Ja muidugi selles romaanis piibel Likud motiivid, alustades aadamast evast pattulangemisest ja lugu kahest erinevast vennast, Kainist ja Aabelist. Ka pealkiri hommiku pool eedeni viitab piiblile ja piibel oli muuseas ka Stein pekki üks lemmikraamatuid. Ta ütleb oma raamatu kohta, mis muidugi ei olnud tal debüüt. See on esimene raamat. Igal inimesel on ainult üks raamat. Ja vist on jah, nii et samad teemad, mis on olemas Stein pekil romaanides näiteks hiirtest ja inimestest, või Me tusameele talv, kus peategelane iitan peatuma Poes konservipurkide loenguid. Üks väga ilus ja kurb tegevus. Aga selles raamatus hommikupoole eedeni tulevad need teemad kõige reljeefsemalt esile. Kõigi Steinberg ise arvas, et see on veel parem raamat. Kui ta eelmine romaan kobarad siis erilist edu ta sellele raamatule ei lootnud. Ta ütleb, ma ei usu, et see popule väärseks saab. Sest ma leiutan meetodi ja vormi ja tooni ja konteksti mõtles Steinberg, mis ta mõtles igal juhul, pool aastat hiljem oli sellest raamatust saanud Ameerikast tõeline bestseller. Hommiku poleedenit on eesti keeles olemas ja seda tasub muidugi lugeda. Selle eestikeelse tõlke järelsõnas ütleb Stein Pekkama tekstide kohta üldisemalt. Aga mu meelest sobib see ütlus ka ideaalselt selle raamatu kohta ja ta ütleb nii. Kõige õudsam hirm, mida laps võib tunda, on see, et teda ei armastata ja hülgamine on põrgu, mida ta kardab. Ma arvan, et kõik inimesed maailmas on suuremal või vähemal määral tundnud viljatust. Viljatus toob kaasa viha ja viha mingi kuriteo kättemaksuks hülgamise eest. Ja kuritegu süütunde. Ja see ongi inimkonna lugu.