90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1956 23. oktoobril toimub Ungaris ülestõus sander pedofiil mälestussamba juurde koguneb ligikaudu 200000 inimest. Võetakse Jossif Stalini kuju, politsei ja meeleavaldajate pihta tule. Sel aastal toimub ka esimest korda Eurovisiooni lauluvõistlus. Mässullis salvestab Elvis Presley oma esimese Naudi Merilyn Monroe abiellub seekord näitekirjanik Arthur Milleriga. Esimesel mail jõuavad kuulajate kõrva esimesed ultralühihelilaines. Vaata et Tallinnast. Eesti televisioonis alustab aktuaalne kaamera Londonis Tojalt koort. Teatris jõuab lavale John Osborne. Näidend vaata raevus tagasi. Nagu pealkirigi ütleb, on selles näidendis keegi raevunud. Eriti raevunud on peategelane, kelleks on üks noormees. Temas tekitab viha kogu asjade seis, ühiskonnakorraldus loomulikult ja isegi oma naine. Alates sellest näidendist hakatakse rääkima noorte vihaste näitekirjanike koolkonnast briti näitekirjanduses. Selle samal aastal 56 ilmub ka Rudolf sirgel romaan maa ja rahvas. Kui Rudolf Sirge oleks olnud samal ajal Londonis kas ta siis oleks kah olnud noor ja vihane mees? Ilmselt mitte, sest Rudolf Sirge oli selleks ajaks juba 52 aastane. Aga vihane, ehk siiski. Tegelikult kirjutab ka sirge oma romaanis maarahvas nagu Osborn klassivõitlusest. Hospornil oli oma maa ja rahvas sirgel oma sirge romaani tegevus leiab aset 40. aastal ühes eesti külas. Aeg, milles ta kirjutab, on muidugi keeruline. Aeg, milles ta kirjutab, on samuti keeruline. Kindlasti ei ole see tekst üks esimesi raamatuid, mille järele haarata, kui tahad midagi head lugeda. Aga samas ei ole ta ka selline tasapaks tekst, nagu on leeberehti valgus koordis kus pahad on pahad, pahad ja head on head. Näiteks kirjutab Sirge oma romaanis ka küüditamisest. Ja ka selles pole ta kuidagi ühetine. Aare pilv kirjutab Rudolf Sirge traumast. Nii. Kui lääne ühiskonnas on katastroofi mõtestatud ohvriks olemise ja tee humaniseerimise kogemuse kaudu siis nõukogude ühiskonnas ei saanud traumadega tegeledes lubada endale ohvristaatust ega rääkida ohvriks olemise halvimast aspektist. Milleks siis on isikliku inimlikkuse kaotamine. Lühidalt ei saanud pihtida oma kaotusi, vaid ainult võitu ja ellujäämist. Nii. See trauma, millest Aare pilv sirge puhul räägib, on väga erilaadne. Sest see pole päriselt ohvri trauma. Tsiteerin jällegi, see on nende trauma, kes pole otseselt vägivallas süüdi kui teised, no vägivalda täielikult hukka mõista. See trauma seisneb võimetuses, seista täielikult ohvri poolel või võimetuses, tunda ennast ohvrina ära. Rudolf Sirge puhul peab see olema üsna terav probleem, sest tema enda pere küüditas režiim, mille aktivist Ma ise samal ajal oli. Ühesõnaga väga karm ja traagiline ja keeruline lugu. Ja kuidas oleks siin Osborne oma raevus karjunud, kui karjuda ei saanud?