Rahva teenrid teie teenistuses rõõmiale kohtuda. Ja on meil rahvateenrite stuudios Maalehe ja Eesti televisiooni segameeskond segavõistkond. Ja me oleme täna taas geograafiliselt hajutatud, siin Tallinna stuudios on Mart Linnart ja mina saatejuht Aarne Rannamäe ja seal 200 kilomeetri kaugusel heade mõtete linnas Tartus peaks olema meie kolleeg Maalehest Peeter Hernits. Peeter, kas sa kuuled meid ja tere hommikut? Väga meeldiv ei ole nagu eriti vahedki, kas sa oled Tallinnas või Tartus, tänapäeva tehnika tehnoloogia võimaldab meil kõike. Tallinna südalinna käis äsja niisugune mõnus väikene, õnneks väga lühiajaline äikesetorm ja kuidagi kuidagi meeldiv tunne alustada pärast seda, see oli niisugune esimene esimene äike, suurem äike, mis siis sel kevadel Eestimaal müristas ja loodetavasti võttis ta ka õhupalju puhtamaks. Igas mõttes. Ma vähemalt loodan nii. Jaapani on läinud, suur briti lennukikandja on tulnud, niisugune vilgas poliitikaelu käib meil siin Eestimaal. Loodetavasti ka, head kolleegid, saite osa jaapani case'i visiidist oli väga niisugune avatud avatud visiit, et kõik, kes praktiliselt kõik, kes tahtsid jaapani keisrit kätelda, said seda ka teha. Täiesti haruldane võimalus. Ühe nii kõrge riigitegelaseks. Jah, tõsi ta on, ma ei käinud küll kriisiga kohtumas isiklikult, vaid jälgisin televi televiisorist seda külastust aga tõepoolest torkas silma see avatud suhtlemine ja, ja avatus rahvale, mida, mida me ei näinud ju ei Suurbritannia kuninganna puhul ega, ega USA presidendi puhul, nii et Jaapani kultuuris on, on case'i perekonnal nagu selles mõttes teistsugune koht, kui, kui Euroopa on just niivõrd avatud lihtlihtrahvale. Jah, kes jälgis Eesti telekanaleid, raadiokanaleid, luges, luges ajalehti, siis võis tõesti nädala peaaegu 10 päeva jooksul saada tõelise jaapani mürgituse, aga ma arvan, et tegu oli sellise hea mürgitusega. Vahel on hea lasta ennast natuke mürgitada. Sel lihtsal põhjusel, et siis me saame palju targemaks ja ja me saime ka nii Jaapani kui ka kui ka Eesti. Kuidas seda sõna peaks küll välja, ütleme, kas nippunufiilide või jaapanofiilide elust ja olust palju targemaks, nii et minu, minul igal juhul oli väga, väga meeldiv teada saada, et Eestis, kus me kogu aeg kurdame ajude ja inimeste ja hea tööjõu ja kõige selle üle, et, et meil on Eestis niivõrd palju Jaapaniga tegelevaid ja ütleme otse Jaapanist sisse võetud inimesi. Jah, neid ikka on, sest et Jaapan on tõesti väga omapärane ja huvitav kultuur nii et võib-olla võiks rohkemgi olla, arvestades tegelikult jaapani kohta maailmas eriti majanduslikus maailmas, sest et tegu tema suurust arvestades on ikkagi väga olulise majandusjõuga, nii et võib-olla võiks need seda jaapani tundmist Eestis rohkemgi olla ja ehk case'i paari visiit aitab sellele kaasa pisut. Kas sina, Peeter, seal Tartus said ka kuidagi jaapani jaapani teemaga natuke lähedasemaks? Noh, nagu sa ütlesid, et aeg on uus ja, ja tegelikult võib töötada erinevates punktides. Ma olin terve nädala tegelikult Tallinnas ja sain osa kõigest sellest sellest et tõesti selline tunne tekkis viimasel nädalal Tallinnas olles. Et me oleme tõesti väga oluline riik, kui hakata mõtlema nüüd selle viimase poole aasta jooksul. Kes on meid väisanud siin Briti kuninganna, Ameerika Ühendriikides, president, nüüd jaapani keiser, pidades silmas siin kasvõi naabermaad Soomet, eila oli võimalik reaalselt tutvuda briti lennukikandjaga nende esilaevaga, kus on 22 helikopterit peal ja nii edasi nädala sees eesti krooni juubel, kus muuhulgas ka Hiina panga asepresident ja muud tähtsad panga presidendid arutasid nii-öelda Euroopa globaalse võitluse võimalusi, nii-öelda Jaapani ja USA ka. Nii et selline tunne on viimasel ajal Tallinnas olles ja Eestis üldse olles, et me oleme väga oluline paik tegelikult. Jah, ütleme selline kiibuse aeg, kus me kiikasime lähinaabrite, eriti oma sõprade lätlaste poole, mõtlesime, et näed, see või teine kroonitud või kroonimata, pea on, on juba seal käinud, aga, aga meil mitte, see aeg kipub nagu ümber saama. Noh viimane, viimane selline kiibuse puhang oli meil Ameerika Ühendriikide presidendiga, kes siis Lätis oli käinud juba paar korda, aga, aga Eestis mitte ja möödunud sügisel sai ka see viga parandatud. Aga aga ma just mõtlesin, et, et kes meil käimata on. Et meil on ju noh, see komplekt räägime ütleme maailma nagu juhtivatest riikidest. See komplekt on meil ju praktiliselt täis, noh, Venemaa president, ma just tahtsin nii-öelda kahe riigi esindajad, kahe riigi võtmefiguurid, Venemaa president ja Saksamaa kantsler on Eestis veel käimata ja mõelge, missugune sümbol see on, et just need kaks riiki, kui me mõtleme tagasi aega 30.-te aastate lõpp ja 40.-te algus. Et huvitaval kombel kuigi me suhted ütleme Saksamaaga on ju tegelikult väga head. Ja mida aasta edasi, seda, seda paremaks on läinud, aga vot vot millegipärast on nagu juhtunud, et nende kahe, kahe riigi ühelt poolt kantsleri, teiselt poolt president ei ole meil küll käinud. Muuseas. Tuleta mulle meelde, mul on praegu nagu meelest ära läinud, et kas ekskantsler Schröder, kes pidi tulema siia ja kelle vastuvõtuks, ei peaminister Ansipile presidendile leidunud aega, kas ta ikkagi käis või ei tulnud. Ei, ta ei ole käinud ja tema tuleku aeg on, on endiselt lahtine, sest suurte kontsernide ju endiselt juhib ja varem või hiljem ka meie riigimehed temaga ilmselt peavad kokku saama, aga, aga ekskantslerid ei loe meie selles kontekstis teatavasti kantsler Helmut koolil, kes siis oli Saksamaa juht, kui kui Eesti taasiseseisvus ei olnud kõige paremad suhted meie presidendiga tollal. Ja hiljem on niimoodi juhtunud, et, et Eesti peaminister on sage külaline Berliinis ja, ja teda võetakse alati suure rõõmuga Bundes kantsler ametis ka vastu, aga, aga vot ma, loodetavasti kantsler Merkel siis siis ka Eestit mingil ajal väisab. Seda võiks loota jah, eriti arvestades, et Saksamaa on eesistuja riik ja, ja selles suhtes peaks ta ju kõigi Euroopa Liidu partneritega suhteid hoidma. Miks Venemaa president ei ole siin käinud, sellest ilmselt omad põhjused ja Saksamaa puhul on neid ehk keerulisem raskem välja tuua? Jah, kui me nii-öelda näpuga rida ajama, siis Venemaa president käis siin küll, aga see oli aastal 91 ja tol ajal oli see üks, teine Venemaa president selles mõttes, et ta oli veel ühe, ühe teise riigi suure suurema riigi koosseisus. Aga iseseisva Vene Föderatsiooni president paraku peaminister on käinud, aga, aga temagi ei tahtnud veel paar aastat tagasi meie ametiisikutega kohtuda, vaid eelistas hoopis kalalkäiku. Nojah jaa, sügisel ju Putin ähvardas ootamatult Riiga saata, Riiga saabuda, kui seal oli NATO tippkohtumine, aga, aga ka see jäi siiski ainult nii-öelda ähvardusega. Aga räägime, läheme nii-öelda sisule lähemale iga selline visiit ka Jaapani keisri oma, kuigi tegu on ju väga apoliitilise kujuga selles mõttes, et päevapoliitikasse jaapani riigipea imperaatori ei sekku. Aga iga sellise visiidi puhul me nagu otsime toetust oma oma seisukohtadele, oma oma põhimõtetele ja kindlasti seda Jaapani keiser ka meile pakkus, aga, aga tõenäoliselt veelgi rohkem pakkus seda sel nädalal need istungid, mida mida peeti Euroopa Parlamendis ja Euroopa Parlamendi kaks või kolm päeva kestnud arutelu järel vastu võetud resolutsioon, milles siis väljendati toetust Eesti valitsusele ja solidaarsust Eesti tülis Venemaaga on teile kindlasti palju palju olulisem nii-öelda päevapoliitika seisukohast lähtudes. Jah, sest see avaldus oli Euroopa Parlamendi kohta ikka tõesti-tõesti väga selge ja karmisõnaline, tavaliselt. Hoidub sellisest väga otsesõnu ütlemisest ja kipub valima pehmemaid väljendeid, aga see konkreetne avaldus oli nüüd küll väga-väga otse öeldud ja mis minu meelest oli eriti meeldiv olid, olid need punktid, mis olid pühendatud igale poole ja kus rõhutatakse, et Eesti laul, suveräänne, õigus hinnata oma oma ajalugu iseseisvalt. Ja rõhutatakse veelkord, et lääneriigid ei ole tunnustanud balti riikide okupeerimist ja annekteerimist. Ning öeldakse ka selgelt välja need sõnad okupatsioon, mida, mida Venemaa püüab ju kogu aeg nagu eitada, et mingit okupatsiooni ei olnud ja üldse see, mis toimus, oli, oli niisugune vaieldav ja süüdistab Eestit nii-öelda ajaloo ümberkirjutamises selles suhtes. Minu arvates oli väga oluline, et Euroopa parlament ütles selgelt välja, et Eestil on õigus oma ajalugu ise kirjutada. Jah, aga samas ma tahaks tsiteerida siin Marko Mihkelsoni sõnu, et Eesti on viimasel kuul kõvasti välja võtnud Euroopa usalduskrediiti, mille tagasimaksmine saab olema üsna raske töö. Et loomulikult, see on lausa kasvatanud Aasselis sõna. Uskumatu, et sellise häälte hulgaga sai see Resolutsioon vastu võetud ja nii et see on suurepärane, aga samas pean tunnistama muidugi, et et meie idanaaber on siin paljus kaasa aidanud selles, et selline asi sai üldse teoks ja, ja kindlasti ka meie europarlamendi saadikud, Tunne Kelam. Eeskätt aga, aga see Mihkelson Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe, riigikogu sõnad, nende peale peaks nagu tõsiselt mõtlema. Ja ma olen täiesti nõus, aga Peeter, et sellest väiksest avaldusest, mis võib-olla noh, nii väike ei olegi, arvestades seda, millest Euroopa parlament, kellest koosneb ja kui raskelt seal mõningad resolutsioonid läbi lähevad, aga aga kui täpselt see resolutsioon nii-öelda teoks sai, seda ma tõenäoliselt üritan küsida juba järgmisest teisipäevast reporteritunnis, kui meie europarlamendi saadikud on, on siinsamas vikerraadio stuudios ja siis selgub, kui palju nii-öelda oli selle meie saadikute lobi ja, ja kui palju meil tegelikult nagu, nagu sõpru on ja nii-öelda sunnitud sõpru, aga, aga ma usun, et seda resolutsiooni ei oleks sündinud, kui Venemaa paljukiidetud ja kaugelenägev välispoliitika ei oleks teinud selliseid lapsusi, nagu, nagu ta parasjagu tegi. Millest siis kindlasti kaks esileküündivad on, on see saatkonna piiramine ja noorteorganisatsiooni, Naši tegevus, lippude mahakiskumine ja saatkonnahoone rüvetamine ja jaotamine ja saadiku ahistamine. Ja teine kindlasti oli, oli kübesõda. Ja võib-olla see kübersõda on isegi olulisem sellepärast et see on, see on nüüd niisugune reaalne oht. Kui see võetakse ette ühe NATO ja Euroopa Liidu riigi vastu, siis siis kogu ülejäänud Euroopa, meie liitlased nendes organisatsioonides esimest korda tõenäoliselt nii tõsiselt olid sunnitud hakkama mõtlema. Aga mis siis, kui ühel päeval need küberrünnakud tabavad kübersõda, tabab neid ja, ja need neid spetsialiste, kes kes ennast ei afišeeri ja ei taha avalikult väga palju ajakirjandusega suhelda, neid on siin nüüd Eestis käinud üksjagu uurimas, et mis siis ikkagi toimus. Jah, välispoliitiliselt oli muidugi tegu Venemaa poolt veaga, aga samas natuke raske on uskuda ikkagi, et niisuguse ajupotentsiaaliga riigi juhtkond nagu, nagu seda on nüüd tegi seda lihtsalt puhtalt teadmatusest rumalusest tuleb ju alati arvestada, et lisaks välispoliitikale on on ka sisepoliitika ning ma arvan, et võib-olla võib-olla suurelt osalt tehti seda ikkagi sisepoliitika mõjutamiseks tuues ohvriks välispoliitika, mida, mida tegelikult Venemaa president on ju viimasel ajal juba korduvalt teinud, kui kasvõi meenutame tema tema esinemist Münchenis, mis oli ju ka selge, et noh, ta pidi teadma, et see välispoliitiliselt Venemaale kasuks ei tule. Ja mis puudutab neid küberrünnakuid, siis täiesti vabalt võis olla tegu sellise väikese luurekäiguga, kui juba sõjandustermineid kasutada, sest et nagu arvuti arvutiasjatundjad on öelnud, ega seal ju neid päris tegijaid välja ei toodud, et need rünnakud olid ikkagi suuremalt osalt seekord niisugusel profaani tasemel või võidi ka lihtsalt natuke kontrollida seda, mis siis juhtub ja kuidas kuidas selleks valmis ollakse? Räägitud, aga nii palju kui mina tean, on Eestis juba mõnda aega tegutsemas kübersõjakeskus. Eesti kaitsejõududel. Ja Me ei ole sugugi mitte sugugi mitte ootamatult tabanud seal neid riik, muuseas suhteliselt vähe USA, näiteks üks kellel on sellise tööga ettevalmistused üsna kaugel. Kindlasti ei ole firma, mis oma uksed kõikidele soovijatele lahti hoiab, aga natukene natukene selle firma ostiski Bootati nende nende sündmuste ajal. Ma arvan, et need, kes nüüd on sellel seisukohal, et üheksas mai sai õnnelikult selja taha ja ja tänavatel õnnestus maha suruda ja elu läheb normaalset rada edasi ja ega nüüd enam midagi hullu ei juhtu, et küll need suhted Venemaaga hakkavad ka vaikselt nagu paremuse poole minema. Ma arvan, et need on sügaval eksiteel kas või ainult sel lihtsal põhjusel, et tõepoolest Venemaal seisavad ees kahed valimised, parlament, Riigiduuma kõigepealt ja president takkaotsa ja, ja need ei ole asjad, mis, mis lubaksid nii-öelda sündmusi väga oluliselt maha rahuneda, kuigi suvi on ees ja suve peetakse tavaliselt teadupärast selliseks uniseks ajaks, kui, kui väga midagi suurt ei juhtu, aga, aga ma arvan, et see, see suvi tuleb, tuleb keevalisem, kui kui, kui eelmised Ja esimesest septembrist nii palju kui mina mäletan, peaks nagu osaline üleminek eesti keelele. Eks jah, siin, kui me ka Läti sündmusi meelde tuletame, kuigi Lätis läks lõppkokkuvõttes kõik väga kõik väga rahulikult. Sel esmaspäeval ehk siis ülehomme, muide, Eesti televisioonis välisilm esitleb sarjas näidatakse nendest sündmustest Lätis ka ka filmi. Lihtsalt see tuli praegu mulle juhuslikult meelde ei tahagi väga omasaadetele reklaami teha, aga aga seal on, on väga selgelt näha, mismoodi need asjad nagu kulgesid ja mismoodi lätlastel tegelikult õnnestus. Nende asjadega noh, ütleme suhteliselt rahulikult hakkama saada. Suhteliselt hiljuti oli siin Tallinna Ülikoolis üks niisugune väike seminar, kus kus olid külas just läti pedagoogid, kes siis vahendasid oma kolleegidel Eestis sealse koolireformikogemusi, mis noh, lätlastel on juba edukalt käima läinud ja mis meid siin ees ootab mõne kuu pärast. Nii et vähemusrataste kogemus kindlasti on Eestile väga kasulik ja ja see põhisõnum, mis nad ütlesid, oli just see, et me tegime alguses nagu pea sellega, et me informeerinud piisavalt ei lapsevanemaid, õpilasi. Ja, ja kui see, kui see infovahetus nagu sai käima, et siis siis sai ka need suured pinged maha võetud. Nojah, ja toetame, kas see meelde, et Venemaa hakkab ikkagi nii-öelda oma oma sellist lokkimist või, või proovimist, kui, kui kaugele ja kuidas saab minna, noh, tuletame sedasama Narva silla lugu meelde, eks ole, mis on ka väga-väga värske ja ja noh, esmapilgul tundub nagu naljakas, et noh, mis seal ikka siis et öeldakse, et 13 tonnine auto tohib peale minna ja, ja see ongi kõik, eks ole, ja siis keeld nagu päev, kaks kehtib ja sisse võetakse maha ja Vene eksperdid nii-öelda eksperdid käivad jalgsi üle silla, ütlevad ei, see sildiga ei pea vastu, kui on, kaks päeva hiljem öeldakse, et et noh, et põhimõtteliselt võib nagu ikka minna küll. See on jah, Venemaa puhul selline suhteliselt tüüpiline strateegia või käitumine. Täpselt sama lugu oli našistide tiketiga seal Eesti saatkonna juures, mis pidi algselt kestma nii kaua, kuni kuni saatkond seal kivihaaval lahti võetakse, kusagil äärelinna kolitakse aga peale Saksamaa kantsleri Merkeli kohtumist Putiniga, järgmisel päeval panid nahhid oma telgid kokku ja lihtsalt kadunud. Või noh, kas või toome näite selle poola lihaga peale sama tippkohtumist peatselt kus oli näha, et, et Venemaal ei õnnestu Euroopa liidul oma oma tahet peale peale suruda, siis muuhulgas case varsti pärast seda läbiga uudised Putin andis korralduse, et see pola viha küsimus nüüd tuleb käsile võtta ja kuidagi ära lahendada. Jah, õigus on ilmselt nendel, kes ütlevad, et õigus ei ole, ütleme kõigepealt nendel, kes, kes ütlevad, et Euroopale või Venemaal ei lähe Euroopa liit korda, aga õigus on nendel, kes ütlevad, et Venemaa jätkab oma vanastrateegiat nii-öelda Euroopa Liidu juhtiv riikide noppimist ükshaaval ega arenenud kahepoolsete suhete arendamist ja mööda vaadates nii-öelda Euroopa liidule kui, kui ühtsele tervikule ühtsele organisatsioonile. Ja, ja Euroopa Liit sugugi ei ole, ei ole Venemaa jaoks enam nii-öelda ainult Saksamaa või Prantsusmaa või, või ainult Suurbritannia. Poola on, on kõva tegija. Nii tänu oma majandusele, aga kui ka rahvaarvule ja positsioonile Euroopa liidus ja ja see on, see on tegelikult meie jaoks, ma arvan, päris päris niisugune hoiatav et kui Samara tippkohtumine oli läbi, siis Putin andis korralduse, et see Poola lihatüli tuleb ära lõpetada ja küllap ta lõpetatakse, mis tähendab seda, et surve meile neile Lätile, teistele väikestele, kellega on olnud venelastel kana kitkuda on, on kindlasti minemas nii-öelda suuremaks. Samuti et selles mõttes, et, et siis on nagu Eesti, Läti ja Leedu, et need ainsad nii-öelda kännud, mille tagaprotsess seisma jääb, samas ega Eesti ei ole ju omalt poolt esitanud mingisuguseid selliseid nõudmisi, mis, mis nagu takistaks selle kasvõi selle koostööleppe sõlmimist. Ei, kindlasti mitte, ainult ma arvan, et et ei maksa olla nii sinisilmne, et anname sellele ja siis siis noh, Venemaa jätab rahule või ütleme siis suhted lähevad normaalselt, seda kindlasti vaatame, ootame, mismoodi ikkagi leedutan, karistatav, mida need on teinud, Leedu rahvaarv, rahvastik on selline, eks ole, kus, kus venelastel on väga raske nagu kinni hakata, pealegi leedu pakkusi, kodakondsust kõigile omale. Aga ega see ei tähenda, et Leedu vastu vähem rünnakuid ette võetaks. Leedu ainus süü oli ilmselt see, et ta müüs oma tehase mitte mitte Vene firmale, vaid poolakatele. Just nimelt, ja see oligi üks üks kõige kulukamaid näited, et et Moskva ja läheb kõik korda ja Moskva ei andesta selliseid asju. Aga tuleme veel kord tagasi selle, selle Euroopa Parlamendi resolutsiooni juurde ja, ja räägime asjast, mis, mis meile nii-öelda ihule lähemal ja tegelikult otse vastu meie meie ihu muuhulgas on, on seal ka sõnad, et Eesti-sisene dialoog peab paranema. Ja vot see on nüüd asi, mis, mis tegelikult juba alates aprillikuupäevadest on paljud meie poliitikud pannud noh, ütleme alguses tõmblema, rutakaid otsuseid tegema, aga mis tegelikult läheb edasi ja, ja küsimus on ikkagi väga paljus selles kuidas me tõepoolest suudame nüüd vene oma vene kogukonnaga sellist dialoogi arendada. Et me suudame neid vähemalt esialgu neutraliseerida ja, ja see, see on nüüd küsimuste küsimus, minu arvates praegusel hetkel Jah, no ega see ei ole ju mingi uus küsimus, eks ole ta on lihtsalt jälle üles tõusnud teravamalt, aga eks. Mulle lihtsalt tundub, et vahepeal olime silmadel koe me, me, me arvasime, et integratsiooniga on niivõrd korras, et noh, et ei, ei, enam ei saa mitte midagi juhtuda. Nojah, või võime, vähemalt hoidusime mõtlema selle peale, kuidas integratsiooniga on. Sest ega seda dialoogi ei ole ju noh, kõik need 15 aastat ja rääkimata varasemast ajast noh tegelikult ju eriti toimunud mõnes mõttes on, mõnes mõttes on õige õigus ka valitsusliikmetel, kui nad ütlesid, et et ei ole nagu seda, neid inimesi, kellega dialoogi pidada konkreetselt ei saa pidada dialoogi vene venekeelse kogukonnaga, selle 300000 inimesega. Et nagu niisugusi üldaktsepteeritavad liidreid, kellega dialoogi pidada. Neid ei saa olla Klenski või Zarenkov või Lebedev. Neid ei ole ja ma olen kuulnud mõnda Eesti tipp-poliitikut ütlemas, et õnneks neid ei ole. Nojah, mõnes mõttes küll, et nagu niisugust ühendavat jõudu, aga, aga teisest küljest no minu meelest ei oleks sugugi halb, kui, kui riigikogus oleks mingisugune venekeelne fraktsioon noh, see see võib tunduda nagu ebamugav või ebameeldiv, aga, aga samas ta on ikkagi siis nagu kasvõi mingisugune mingisugune grupp, kelle kaudu saab neid meeleolusid kombata ja ja, ja noh, ega mingit auru välja lasta või, või noh, mingisugust dialoogi pidada. Jah, aga ega me ei saa seda gruppi vägisi tekitada, meil alles valimised olid ja me nägime, missugune oli vene parteide toetus. See on tõsi jah, selles mõttes, et ega ma ei ütlegi sellega, et eestlased oleks pidanud hääletama konstitutsioonierakonna poolt, see, see peab ikkagi kuidagi sealt vene kogukonnas vest esile kerkima ja ma ka praegu ei näe neid inimesi, kes, kes, kes võiksid seda teha, sest et on siin ju vene intelligentsi seas väga võimekaid intelligentseid inimesi, aga aga neil ei ole seda liidrid karismat ja, ja võib-olla soovi seda selleks poliitiliseks liidriks hakata. Mis sa Peeter arvate? Jah, eks tegelik olukord on küllalt sant ja ma lugesin täna postimehest filosoofiaprofessor Tõnu Viigi arvamusartiklit, õigemini analüüsi ja mulle tundub, et professoril on suuresti õigus tegelikult see, et see, mis tehtud, mis tehtud seda on raske olematuks muuta. Aga need probleemid, mis sellest on alguse saanud ja võimalik, et saamas Neid on tunduvalt raskem ja väga pikaajaliselt võtab saega tasandada, tegelikult on sellest sõdurist saanud nagu viik ütleb, konflikti sümbol. Ja kui me tuleme hetkeks tagasi nende Marko Mihkelsoni sõnade juurde, et Euroopa usalduskrediit võib ühel hetkel ära kaduda või ütleme, see usaldus, mis meil on nagu antud natukene otsene võrdlus võib-olla tõesti krediitkaardiga, kus, kus täna võtad ja homme pead tagasi maksma, aga aga selles mõttes ma olen nõus, et see väikene poolik lause seal Euroopa Parlamendi resolutsioonis või tegelikult väike fraasi, et Eesti peab arendama nagu omasisest dialoogi. See on tegelikult tõsisem, kui, kui pealt paistab, ma arvan, et ka Euroopa Liidu juhtriigid on väga huvitatud, et Eesti kohe võtaks midagi ette nüüd olukorras, kus, kus nii-öelda pronksisaaga on nagu läbi. Aga, aga probleemid tegelikult ei ole kuhugi kadunud. Ja et tõepoolest see toetus ei saa olla, ei saa olla lõpmatu, kui, kui Eesti väga kiiresti tõesti midagi midagi ette ei võta ja ma arvan, et selles olukorras meie poliitikud kindlasti taipavad seda sama hästi ja, ja on juba on juba ka väljendanud, et nad, et nad aru saavad on tehtud igasuguseid järeldusi. Alates kasvõi sellest Kristiina Ojulandi üleskutsest, et, et midagi peaks nagu vene vaenulike vene telekanalitega etemad noh, sellest on on ka siin saates räägitud kuni, kuni ütleme noh, meie uue kultuuriministri Laine Jänese Eesti Päevalehes ilmunud eile ilmunud artiklile kus tehakse ka mitmeid ettepanekuid, kaasa arvatud Venemaaoja loomine, venekeelne telekanal või ütleme, multikultuurne telekanal, kus, kus vene keelel oleks, oleks väga suur ja kindel roll ja nii edasi ja nii edasi, et see ongi nüüd praegu meil siis niisugune mõtlemise koht mida me tegelikult peaksime tegema, ilma et me nii-öelda oma oma varasemate põhimõtetega väga räigelt vastuollu Jah, kui sa ütlesid ja nii edasi ja nii edasi, siis siis üks punkt, mis, mille jänes välja tõi, oli ka see, et riigiasutuste koduleheküljed võiksid olla lisaks eesti keelele ka venekeelsed. Ta ütleb siin jah, et lisaks eesti keelele nad enamasti juba inglisekeelsed on paralleelselt, et vene keeruline Jah, no inglise keele ütlema, et inglise keel on nagu üldrahvusvaheline suhtlemiskeel noh, et sellest võiksid siis lugeda kõik üle maailma saaksid lugeda, mis, mis Eesti riigiasutustes toimub. Aga noh, selle vene keele lisamine sinna siis tekib ikkagi kohe küsimus, et et kui kaugel siis on see ametlik kakskeelsus. Sest et ta toob seal ka näite sellest, et USA presidendi kodulehekülg on ka hispaaniakeelne. Noh, aga samas USA-s ei ole ühtegi ametlikku riigikeelt ja tegu on ikkagi migrantide riigiga. Nii et noh, see, see võrdlus on väga ohtlik ja ja samasugune võrdlus nagu pahatihti Soome puhul tehakse näiteks jah, jah, sisuliselt küll. Nii et selles mõttes need Laine Jänese välja öeldud mitmed ettepanekud kätkevad minu arvates päris suurt ohtu, andes nüüd eesti keele säilimisele. No tegelikult olukord on ikka tegelikult üsna hull, kui pärast seda nii-öelda pronksiööd on. Nii raskelt polariseerunud kui tõenäoliselt hulka aega enne seda. Ja ühed, see tähendab mõõdvad öelda, et see pole korrektne, et rääkida eesti ja vene kogukonnast, aga, aga kui need terminid arvestada, siis ühtedel ühed lähtuvad ühtedest postulaatidest, teised teistest ja kumbki üritab seda jõuga tegelikult teisele peale suruda. Ja selles situatsioonis on muidugi väga raske midagi ette võtta. Esialgu peaks nagu püüdma seda kuidagi vähendada seda polarisatsiooni kuidagi, kuidas ta sinu arvates peaks tegema? Ausalt öeldes ma tunnistan, et, et ma ei oskaks seda küll oma peaga teha. Noh, aga näed, poliitikud oskavad nad, kui me tuletame meelde neid samu aprilli lõppu, aga eriti üheksanda maieelseid päevi, siis noh, Eesti televisiooni juht Ainar Ruussaar on ju Bootanud seda seda väikest saladuskatet, mis, mida poliitikud temalt kõike tahtsid ja mida ka tehti, eks ole, ETV24 uudisteportaal avati kahe päevaga venekeelsena. ETV teise venekeelse kanali loomist vähemalt kolmeks päevaks nõuti Eesti televisioonilt ja nii edasi ja nii edasi. Nii et millegipärast poliitikud on arvamusel, et, et kui me nüüd nii-öelda kogu selle meediaruumi paralleelselt venekeelseks muudame, et siis siis nagu ongi kõik. Muide, mulle. Seda neil päevil seda telekat ja sülitas teleka poole, et kas tõesti Vene aeg on tagasi tulnud, vaadates neid õhtuseid, venekeelseid saateid? Kas sa võtad need, mis oli vestlussaated nendel Justi karmidel päevadel, kaamera? Ja nii edasi, et kas siis vene aeg on tagasi tulnud? Nii oli, mitte ainult tema teab. Aga mida siis ikkagi teha? Meie võime siin ju arutleda selle üle, neid me ei ole selles mõttes kohustust, et me siit stuudiost välja marsime ja kohe hakkame midagi ellu viima. Arutlemine viib sa sageli nagu sihile, nagu olukorda. Tegelikult ju selline, et, et noh, ma olen mõnikord mõelnud pärast seda, et seesama, see pronksiöö oli jah öelda, mis ta nüüd oli, aga seda võib võrrelda, aga tegelikult ju meie väikse sellise Tšetšeenia sõjana, et ühelt poolt Ansipi Tšetšeenia sõjana. Et arvestades seda populaarsuse järsku tõusu ja seda nii-öelda rahvuslikult mõtlevate eestlaste nii-öelda ühinemist Reformierakonna tähendab Ansipi koduerakonna taha ja, ja teiselt poolt need, et need, kes õigesti ei mõtle need peaksid vait olema, taolisi mõtteavaldusi on viimastel nädalatel Hotel noh, päris paljude ühiskonna arvamusliidrid väljendanud aga sellises atmosfääris toomas, raudama, Ekspressis kirjutanud üsna tabavalt näiteks rääkinud nendest asjadest. Ei, ei saa nagu dialoogi dialoogi küll pidada. Liiatigi kui see asi kaldub võib-olla eskaleerub veel. Nii, et tegelikult tuleks nagu arvestada, et meie elame siin, ma räägin Eesti eestlased ja ei lähe kusagile, siit. Aga ka suur osa neid nii-öelda muulasi elavad siin ja tõenäoliselt ei lähe mitte kusagile või kui, siis nad lähevad hoopis läänega poole ja kuidagi tuleb nagu koos elada, kuidas seda. Ei kujuta ette. Noh, eks me oleme siiamaani koos elanud ja, ja, ja siiani nagu päris niimoodi tapmiseks ei ole läinud, aga noh, tulles jah, tagasi selle dialoogi juurde, võib-olla ikkagi peaks sõda alustama koolidest. Aga millised need koolid on, oled sa natuke kursis, ma natuke olen kursis. Et need on omaette saarekesed, noh loomulikult on alati erandeid siin, kus valitseb hoopis teine kultuuriatmosfäär, hoopis teised lähtepunktid. Eesti kogukond saab aeg-ajalt ainult keerivaid teateid, noh ala, kui Toompeale seal teisel pronksipäeval õpilased saabuvad või kusagil mujal. Aga tegelikult need kooslused elavad täiesti erinevat elu ja ei, kujutage ette, mis seal toimub. Vähemalt enamik eestlasi No just nimelt võib-olla neid saarekesi tulekski püüda natuke ühendada siis nii-öelda maismaaga kas või korraldada Eesti vene koolide ühiseid üritusi, ma ei, ma ei ole kuulnud üldse selliseid asju, tehtakse nii. Ja noh, loomulikult tuleb üle vaadata see, kes ikkagi vene koolides õpetavad ajalugu ja mismoodi nad Seda jah, aga teades seda, kui palju see aega võtab ja, ja veel tulles tagasi nüüd selle juurde selle telekanali või nii-öelda venekeelse selle jah, info inforuumi loomise juurde, siis mida me saame tegelikult pakkuda, kui kõrval on nii-öelda see emamaa Vene kultuur, kus on, mis on võrratult rikkam, kus on kas või nende teleprogrammide uudist, mille iganes meelelahutuse tootmine on? See on ebavõrdne võitlus, tegelikult. Ja teleprogrammi suhtes nõus, et seda oleks pidanud tegema tükk aega tagasi, et siis oleks sest olnud ehk ehk rohkem abi, aga, aga rääkides koolidest, ma arvan, et just niisugune suhtlemine inimeste vahel, mitte mitte liidrite vaheline suhtumine, suhtlemine, vaid, vaid inimestevaheline suhtlemine just noorte vahel, et võib-olla see on üks üks punkt, mis on jäetud tegemata, mida ei ole kasutatud. Nojah, aga need on kõik sellised meetmed, mis on nii-öelda kaugele tulevikku vaatavad, sest et kui keegi tahab midagi päevapealt muuta, siis, siis ma arvan, et ega siin väga häid lahendusi ei olegi. Ojulandi ettepanek millegi ärakeelamiseks või kaabli läbiraiumiseks või midagi taolist. Noh, see, see on ilmselt nagu maha maetud, et need vähemalt need arvamusartiklid, mis on lehtedes olnud need arvamuse pidanud üldse kuulda olnud ütlevad seda, et seda on nagu väga-väga tõsiselt. Ei, ei mõelda, aga meil on ju tegelikult oma venekeelne meediaruum olemas, see on seesama. No ühelt poolt on see, eks ole, selle majaks meie siin praegu istume, raadio neli, siis on olemas vene saated ETV-s, meil on venekeelne, aktuaalne kaamera. Aga meil on olemas ka venekeelne trükipress. Ja, ja ma arvan, et see, see viimane, see moodustab ikka ikka väga tõsise probleemi. Et see, mis, mis sealt välja, kui ma ei taha öelda, et nad on nii-öelda võimu suhtes kriitilised, aga aga enamasti läheb see selgelt üle piiri, see läheb väga minu jaoks ka selgelt nagu Eesti vastaseks. Ja, ja vot see on, see on koht, mis, mis, mis tuleb nagu, nagu ära ära muuta. Jah, see on tõsi, see, ehk ei saa nüüd kõiki neid vene lehti ühe vitsaga lüüa, aga kindlasti on seal väljaanded nagu vesti, tean tea, eesotsas oma peatoimetaja Tšabloginiga, kes on ikka täiesti selgelt vaenulik, mitte nii Eesti riigi kui, kui eestlaste suhtes. No ja ma arvan, et, et see, see on nüüd küll koht, kust me peaksime nagu, nagu alustama me võime ju igasuguseid paralleele otsida, näiteks, võtame kas või võtame kas või näiteks Iisraeli, eks ole, kus on, kus on mõneski väga-väga palju sarnane olukord, on uusimmigrandid, kes on võib-olla natukene nooremad kui, kui meie oma venelased siin, kes on läinud natuke hiljem, ütleme siin viimase 20 25 aasta jooksul, aga neid on, neid on tervelt miljon ja nende oma ajakirjandus, venekeelne ajakirjandus lausa õitseb. Aga ega mitte keegi seal ei, ei kujuta ette, et et keegi hakkab nagu, nagu selle uue asukohariigi vastu sõdima või, või noh tegema tegema selliseid vihjeid, nagu, nagu siin on tehtud pandut, eks ole, peaministrile meil SS märgid otsaette ja saksa kiivri pähe ja nii edasi ja nii edasi. Neid näiteid, selle maja mees Ivan Makarov ju pidevalt toob, sest pajukene eestlased rikka seda vene vene pressi loevad, aga, aga, aga Makarov teeb kindlasti selle tänuväärse töö ära, et et. Refereerinud neid artikleid, mis, mis seal kirjutatakse ja siis see on, see on ju tegelikult kohutav. Jah, ja mind suhteliselt üllatas mõni aeg tagasi lugedes venekeelsest postimehest vene venekeelse toimetuse toimetaja Andrei Vaabina, vist oli ta nimi artiklit pealkirjaga jätkame inimesed rahule, sest et noh, olgu need vestid ja mis iganes, aga, aga Postimees on nagu peaks olema ikkagi eestimeelne eesti leht ja seal töötab inimene, kes avaldab mõtteid, et venelased on eriline rahvas, neil on erinev emissioon. Seda on avaldanud paljud mõtlejad, nagu näiteks Dostojevski, Dostojevski on seda tõesti avaldanud ja niimoodi mõelnud, aga noh, on ju ka teada, Dostojevski oli, oli tõsine suurvene šovinist, kes ütles otsesõnu välja, et kuna vene rahvas on eriline, siis tema tema mentaliteeti tuleb laiendada ja kui, kui mitte muud moodi, siis ka jõuga. Ja nüüd niisugune Vene ajakirjanik töötab siis Eesti ajalehes Postimehes. Mulje jääb sageli paraku niisugune mulje, et et Eesti peatoimetajad vastutavad väljaandjad, omanikud kellel tuleb tegeleda ja juhtida ka venekeelset pressi. Sageli nagu ei viitsi, ei viitsi sellega tegeleda, see on jäetud nagu isevoolu teed. Kõik see, mis, mis seal toimub, see on noh, et las ta olla, las ajavad nagu oma asja, neil on nagu oma spetsiifiline auditoorium ja küll nemad teavad seal paremini, kuidas seda asja teha. Ja kuigi ma arvan, et vastupidi just nimelt selle venekeelse venekeelsete väljaannetega toimetustega tulevikule märksa rohkem tööd teha kui eestikeelsetega. No mõnes mõttes ma saan neist aru, sest et need on ikkagi kommertsettevõtted, need ajalehed ja portaalid. Ja kui nad sunniks suniksid neid vene poolt kirjutama nende eesti mõttemallide järgi, siis on tõenäoline, et nad lihtsalt kaotaksid lugejaid. Aga kohati jah, muidugi, tekib täiesti koomilisi situatsioone, kui noh, see oli juba ammu enne neid aprillisündmusi, kui, kui käis Vene Delfi toimetaja Martin Helme käis viimast sinna, seda okassaad pärga millest siis puhkes, puhkes rüselus. Ja siis seesama Delfi venekeelne pool kirjutas sellest pealkirja all, et see oli umbes niimoodi, et neonats neonatsid peksid veterane sedasama kakluse kohta, mille nii-öelda provotseeris nende oma Portaali eestikeelse poole toimetajana. Tegelikult tuleks vaadata kõike, seda ikka ühtse protsessina, ühelt poolt suur Venemaa ja tema nii-öelda kaasmaalased rahvuskaaslased siin elavad tema infoväljas, mis on võrratult võimsam, kui meie suudame pakkuda siit poolt siis needsamad saarekesed, need koolid, kes kasvatavad uut põlvkonda. Kolmandaks need ajalehed või meediaväljaanded, mis on turumajanduse reeglite järgi toimivad ja peavad arvestama selle kogukonna mentaliteeti, tee seda, mida tahetakse sealt kuulda ja lugeda. Ja, ja, ja neljandaks minu meelest on kaks sellist institutsiooni, mis on tegelikult selliseid pigem keerinud tegevust kui tegelenud. Esiteks rahvastikuministri institutsioon ja tema büroo ja teiseks regionaalministri, mõlemad on üliolulised. Aga mõlemad tegelikult markeerivad olukorda. Mulle tuleb hästi meelde kunagise rahvastikuministri Katrin Saksa tal tema juures külas käies, kui ta ütles, too minu põhitegevus läheb mööda erinevaid saatkondi ja institutsioone, käies nii-öelda raha välja meelitada integratsiooni asjade puhul. Ja tegelikult see olukord on säilinud tänase päevani. Nii sügavama austusega nii-öelda endise rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo suhtes ja teiste, kes seal istunud seal kohapeal, aga tegelikult ma väidan, et on suuresti markeeritud tegevust, neil on küll ministeeriumit, me võime rahulikult öelda, on meil regionaalminister, on meil olemas rahvastikuminister, tegelikult ei ole kummalgi oma ministeeriumi kummagi võimalused, ka rahalised võimalused on tegelikult naeruväärsed. Aga probleemid, mis seostuvad ühelt poolt nii-öelda rahvastikuministeeriumi, tähendab integratsiooni asjadega kui ka regionaalse aspektiga on tegelikult jäänud selliseks teisejärguliseks või kolmandajärguliseks ja tegelikult tuleks vaadata kõike kompleksselt, kõike seda neljamomenti. Võib-olla sa, Peeter omaa selle jutu alguses mainisid õigesti seda olukorda, et et venekeelsele pressile meeldib nii-öelda markeerida seda, mis tuleb piiri tagant ida poolt ja, ja, ja seda tehakse barakk selle õigustusega, et noh, muidu me kaotame oma oma kuulajaskonna või, või lugejaskonna. Aga ega see on normaalne ei ole, et, et siinne press peaksid ajama täpselt samasugust juttu nagu, nagu tuleb nagu tuleb, eks ole, seal Moskva poolt. Kui seltskond oluline see, mäletad seda juttu, kuidas kurest ja rebasest, eks ju, et kellele, millisest milliselt nõu pealt toitu pakkuda. Noh, ma ei tahaks siin hakata inetut nalja heitma, aga ma arvan, et me oma kohalike venelastega päris kured ja rebased ei ole, et, et võib-olla me leiaksime niisuguse ühise nõu, kust oma oma suppi helpida. Jah, aga selleks, et oleks tulnud ja tuleks ikka palju tõsisemalt sellega tegeleda, mitte nii-öelda markeerida seda tegevust. Ei, see on täiesti õige võib-olla tõesti, et, et nendel ministritel, keda sa nimetasid, peaksid olema oma tõsiseltministeeriumit koos tõsiste koosseisudega ja, ja portfelli sangad kindlalt peos, mitte mitte niisama noh, tõesti nalja tegema selle koha peal, eriti eriti arvestades nüüd, kus meil nagu silmaklapid ära tõmmati peast. Me tegelikult teame, kellega me, kellega me siin koos elama, kuigi on olemas ka, muide, me oleme siin võib-olla oma saatesse maalinud. Ehk liiga musta pildi on ka, on ka selliseid vaateid sellele asjale, et ega ega see asi nii hull ei olegi. Et noh, märatsejaid oli, eks ole. No mingi paari 1000 ümber neile kaasatundjaid ja kõik need, kui need nii-öelda kõik need numbrid ära liidetakse, korrutatakse, kes, kes selliseid mõtteid jagavad nagu siin päevadel kuulda võis. Et noh, ütleme, et, et maksimum 30 40000 on, on neid, kes, kes nii-öelda võiksid potentsiaalselt moodustada. Noh, ma isegi tahaksin öelda, viienda kolonni, aga kes oleksid totaalsed rahulolematud ja et see on tegelikult köömes võrreldes selle arvuga palju palju venekeelseid või, või ütleme, muulasi meil veel üldse on. Et tegelikult ei olegi nagu põhjust selliseks väga suureks järevuseks. Ma arvan, et tegelikult ikkagi on ja tegelikult kui edasi minna, parem olla nii-öelda rohkem ettevaatlik ja manada nii-öelda mustas musti stsenaariume ette, kui, kui pärast tagantjärgi püüda nii-öelda targuta toda. Ma üheksandal mail olin esimest korda muuseas filtri teel pärast seda, kui maaleht oli trükki läinud, läksime vaatama. Ja ausalt öeldes mul kukkus, nagu öeldakse, suu lahti, kui ma nägin neid metsikuid inimeste hulki, mis sinna tulid ja seda lillede merd ja ma püüdsin seda hinnata. Ja, ja minu hinnangul nii kahtede asjade järgi inimeste lugemise järgi 10 minuti jooksul eri aegadel kui ka lillede arvu ja selle hindamise järgi oli see hulk võis olla kusagil 20 kuni 25000, kes pidasid vajalikuks filtri teele minna. Ja paraku sellest eestikeelses meedias on väga vähe räägitud isegi BNSi teade samal õhtul, mida ma nägin ja mida ka politsei põhja politsei kinnitas pärast minu küsimusi. Tegelikult oli seal mõni 1000 inimest käis filtri teel ja Tõnismäel 200. Noh, kui kui see on nii-öelda hämamine, siis kui see ei ole hämamine, siis ma tahaks teada, mis asi see on, nii et tegelikult need mastaabid on tegelikult kahjuks suuremad ja oluline on see, et kui sa ütlesid, et kui kolm 40000 on sellist kui võimalik kuskil 20 25000 inimest pidas vajalikuks sinna kohale minna siis alati tee on ju need, kes teostavad seda oma meelsust näitavad, on alati võrratult vähem kui neid, kes kes mingitel põhjustel seda teha ei saa. Nii et ma arvan, olukord on ikkagi tegelikult väga tõsine ja ja parem on sellele ausalt silma vaadata, kui. Ei, seda kahtlemata ausalt ja, ja lahtiste silmadega tuleb olukorda kindlasti vaadata, mingisuguseid kõrvatroppe silmaklappe ei ole vaja ette panna. Noh, ja kui ma tsiteerisin siin seda, et, et mingi 30 40000, võib-olla neid nii, et kes on nii-öelda tõsiselt rahulolematud, siis siis need, need arvutused põhinevad ka millelgi, et need ei ole ka päris päris Õhust võetud jah, ei tea, mis, mis valemite järgi neid seal arvestati ja noh, eks rahulolematust on väga mitmes astmes, ütleme niimoodi, et on, on rahulolematust, mis sunnib sind minema tänavale märatsema ja võib-olla järgmine aste sealt edasi relva haarama. Aga noh, on ka rahulolematust, mis lihtsalt sa ei ole kõigega nõus, mis ümberringi toimub ja, ja, ja selliseid on ilmselt tõesti rohkem kui need 30000. Samas kui kui sa Peeter tõid nüüd selle näite, et kui palju inimesi käis pronkssõduri juures, ega ma siis ei saa ka võtta, nii et kõik, kes sinna lilli viisid, on nüüd totaalselt vaenulikult meelestatud Eesti Eesti riigi vastu. Ei, vastupidi, ma tahan öelda seda, et nad näitasid, et ma olen ka varasematel aastatel, kuna Maalehe toimetus asub seal pronkssõduri endise asupaiga väga lähedal ja ma olen saanud näha seda väga lähedalt, siis see inimeste hulk, kes sel aastal seal käis, on võrratult suurem kui varasemalt Nendel kahel aastal. Ma tahan seda ainult öelda, et see on pigem meelsuse näitamine, vaikne, selline me tuleme. Me oleme, toome siia lilled, ükskõik kus lilled siis pärit on. See on tõsi, aga noh seda näidanud ju ka küsitlused, et valdav enamik venelasi ei kiitnud selle kuju ümberpaigutamist heaks. Jah, aga noh, küsimus ongi selles, et kuidas edasi tegelikult et see, mis me rääkisime siin kas vene telekanalitest või millegist muust või vene koolide olukorrast või nendest Rahvastikuministri institutsioonist ja nii edasi tegelikult sellises väga polariseerunud kiiresti polariseerunud maailmas väikses Eestis kuidas edasi minna, et need momendid ei hakkaks varjutama meie noh, ilmselgelt edu, mida Eesti on selle 15 aasta jooksul saavutanud. Et me edaspidi, et see oleks selliseks pommiks, mis meie jala ümber Hoiab meid tagasi liikumast edasi. Seda kindlasti jah, ja noh, ma arvan, et siin tuleks otsida dialoogi võimalust just seal suurema osaga, kes noh, kes ei ole otseselt vaenulikult meelestatud, sest et noh, ilmselt nende mõne 1000-ga või, või ka paarikümne 1000-ga, kes on tõesti nüüd suur vene positsioonidel ja vihkavad eesti riiki, noh nendega ei ole midagi ettevõtteks. Tuleb nad siis välja kannatada lihtsalt, aga, aga jah, tuleks hoolitseda selle eest, et see, et nende laagri ei kasvaks Et ma arvan, head kolleegid, et suhteliselt tulutu on, on vaielda selle üle, et, et kui palju neid parasjagu on ja lahterdada inimesi, et need on, need on need, kes peidavad küünis relva ja need on need, kes meid palavalt armastava. Et teate, 91. aastal, augustis sain ma väga palju teada oma kolleegide pean silmas just kolleegide eestlaste ültse eestlaste kohta kui kamp purjus mehi Moskvas oli võimu haaramas ja, ja meie kõigi kõik küsisime enda käest, et kuhu edasi läheme, kui kauaks me läheme tagasi uuesti sinna mülkasse, kust me, kust me tuleme, olles vahepeal juba paari aasta jooksul saanud nuusutada vabaduse õhku ja, ja selle asja kohta on ikka ikka vist seesama lause, kehtib, et ega me inimese lojaalsust enne ei tea, kui kui võõrad tankid Vabaduse väljakul seisavad ja alles siis me saame nii-öelda reaalse ohu eest teada, kes on ja kes ei ole selle, selle maa ja selle, selle riigi patrioot. Ja, ja kõik muu, tundub, et on, on, on targutamine kindlasti pronksiööd avasid meie silmi ja siit tuleb teha oma õiged järeldused, aga, aga tundub praegu veel, et on, on supp natukene kuum, et seda nii-öelda helpima hakata. Et ootame veel ja vaatame ja kindlasti kindlasti ka ma usun, Eestis on tarku päid piisavalt, et õiged järeldused ka ka tehakse. Ka vahepeal on meile helistanud, mulle toodi paber, kus on kirjas, et vahepeal helistas meile Mati Kaal. Ma loodan, et tegu on selle sama meie loomaaialugupeetud ja pikaajalise direktoriga, kes kes on meid parandanud ja aitäh Mati kalur selle eest, et tõesti selgub, et meie mälu on on veel lühem kui haugil. Et Saksamaa liidukantsler Gerhard Schröder on, on Eestis käinud ja, ja aasta oli siis 2000 ja, ja on ta on ta kohtunud ka riigikogu esimehe Toomas saviga ja nii edasi, täis täisprogramm töövisiit ja, ja ma küsisin vee välisministeeriumi pressiosakonnast, et värskendage minu mälu, palun, kas, kas Saksamaa kantsler on siin olnud, emad väitsid, mulle ka ei ole? No näete, näete vigu, mõnikord võime teha. Aga palju jäi, täna rääkimata. Me ei, tõesti ei kavatsenud oma saatest teha nii-öelda vene vene küsimuse saadata. Sel nädalal erutasid meie meeli lisaks Jaapani keisrile kindlasti hoopis muud asjad, kasvõi kasvõi need sündmused, mis möödunud laupäeval reede öösel vastu laupäeva Rakveres toimusid. Millest oleks võinud tulla Eesti suurim katastroof rahuajal. Õnneks jäi saabumata, tegu oli, kui, kui Lauri Viikna milleski õigus on, siis ta on kindlasti õigus selles, et ta ütles, et tegu on õnnetu, õnnelik õnnetus. Et seal läks kõik hästi, aga oleks võinud minna hoopis hullemini. Tegelikult nüüd tänu nagu, nagu ka pronks. Meie silmad mõnes mõttes avanesid, me saime targemaks. Milline bardakk meil tegelikult selles nii-öelda avalikus lõbumajanduses valitseb ja, ja siiamaani me me täpselt ei tea, millises seisukorras see tivoli tegelikult on ja ja dokumentatsioonid ei ole korrast. Eile õhtul juhtus jälle õnnetus. Ratas jäi seisma õnneks, õnneks siis, kui inimesed olid mitte seal ülemises otsas, vaid vaid alumises. Nii et nii et on, on veel küsimusi, millega kus me peame oma omapead murdma ja, ja õnnetus nagu selgub, tõepoolest ei, ei hüüa tulles. Aga sellega äkki aga lõpetame. Mart Linnart ja Aarne Rannamäe olid täna siin vikerraadio Rahva teenrite Tallinna stuudios. Peeter Ernits. Tartus aitäh kuulamast, meil on kordused ka. Ja järgmine kord siis juba siin rahvateenrite stuudios uus meeskond Lauri Hussari juhtimisel.