90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1964. Nõukogude liit saadab orbiidile esimese mitmeliikmelise meeskonnaga kosmosele vaeva Wos hood üks Šveitsi ja Itaalia vahel avatakse Suur-Saint, Bernardi tunnel. NLKP komitee esimeseks sekretäriks saab Leonid Brežnev, Eestit külastava Soome president Urho Kaleva Kekkonen. Tallinnas avatakse kino Kosmos ja avatakse Eesti riiklik vabaõhumuuseum. Tõraveres avatakse Aga Wilhelm Struve-nimeline astrofüüsikaobservatoorium. Selle aasta suvest hakkab tegutsema Eesti üliõpilaste ehitusmalev. Ühesõnaga muutkui, lubatakse ja avatakse ja tehakse tööd. Ja seda, et töö käib, on näha Raimond Kaugveri sel aastal ilmunud romaanist igapäevane leib. Romaani pealkiri on muidugi väga täpne ja tabav, sest raamatu keskmes ongi töö. Tallinnas ehitatakse trammiteed. See, mis on halvasti tehtud, tehakse uuesti. Sest mitte kõik briga kvoodid ei ole usinad, vaid on Kapusserdajaid. Raimond Kaugveri on ka ise töötanud aastatel 50 kuni 61 Tallinna trammitrustis ja seda, et tal on oma isiklik kogemus lugedes selgelt tunda. Noh, ühelt poolt on see muidugi tore, et inimene tunneb materjalid, millest ta kirjutab, teisalt aga upub kaugkõikidesse nende trammide ehituse detailidesse ära. Seda romaani saaks kindlasti kasutada hästi. Teatmeteosena, kel vaja teada, kuidas tollal trammiteed ehitati, võib lugeda kaugveri romaani töö või nagu raamatu pealkiri ütleb, igapäevane leib ja selle teenimine on allutanud justkui kõik endale alla kõik inimsuhted, kõrgemad sihid ja huvid. Ja tegelikult on see töö allutanud enda alla. Raamatu ülesehituse. Raamat algab väga huvitavalt, ühe trammitrusti, töölise ja kes oli küüditatud, tuleb vangilaagrist tagasi, Stalin on juba surnud. Ema on väike ja häbi tundes täiesti murtud. Tema süü seisneb selles, et ta oli koos oma mehega andnud sakslastele üles inimesi fašistide mobilisatsiooni eest varjasid. Aga see liin, mis on väga huvitav ja ka mõned teised liinid justkui maetakse nende töökirjeldustele alla. Ja kaugver pole selle töö suhtes kuidagi irooniline, vastupidi õilistab tööd. Ilmselt on ka kaugver lugenud arvelt seda lauset, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb midagi. Ja midagi tõesti tuleb. See ei ole küll armastus, see ei ole uhkuse vaimustus, millegi ülesehitamisest. See oleks taas on igav. Raamat lõpeb selliselt, ei ole midagi erakordset, selles õhtus nagu ei ole eluski, mida me elame. Samas natuke hiljem temast ei tüdine iial, nagu ei tüdine kunagi, ega keegi, igav taevasest leivast, mis on meedia üles kasvatanud ja annab meile iga päev uut jõudu.