90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut, 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi, Osto on 1968 20. augustil tungivad Varssavi lepingu organisatsiooni väed Tšehhoslovakkias teevad lõpu Praha kevadele Ameerika kosmosele laeva Apollo seitse pardalt toimub esimene otseülekanne. Paavst Paulus, kuues mõistab avalikult hukka kõik kunstlikud rasestumisvastased vahendid. Eestis teeb 25. mail Rapla Virtsu rong viimase reisi enne kitsarööpmelise raudteeliini likvideerimist. Tartus toimub üliõpilasi päevade raames tõrvikurongkäik, millele järgnevad rongkäigust osavõtjate ülekuulamised, läbiotsimised ja nii edasi. Detsembris ilmub Eesti nõukogude entsüklopeedia esimene köide. Sel aastal ilmub raamatuna Juhan Smuuli Muhu monoloogid ja polkovniku lesk. Esialgu võiks ju mõelda, et miks need monoloogid ja näidend Remniku lesk ühtede kaante vahel on? Vastus on väga lihtne ja samas ka huvitav. Selleks ühiseks jooneks on jõulised hullud naised. Ühelt poolt polkovniku lesk oma lendlausega arstid ei tea midagi. Ja teisalt muhu monoloogidest suvitaja, kes on meile tuntud ka filmist, siin me oleme. Loomulikult on selleks võimas naine, keda kohalikud kutsuvad kohviveskiks jõuab endale kõike, sest ta on nõukogude inimene ja Tallinnast. See kohviveski on muidugi sellise autoriga, et kui ta käima panna, tuleks tema eest põgeneda ja seda ju tehaksegi. Polkovniku lesk on mullaga kogu aeg tundunud surematuna, sest tal on tema staatus. Ja teisalt ta teab ise oma tervisest kõike kõige paremini ja võimalik, et ta teeb ise endale ka operatsioone. Ilmselt lesk seetõttu, et ta lihtsalt oma juttu ja volüümiga on oma mehe tapnud. Võimalik, et polkovniku lesk elab veel praegugi tänapäeval ja ehk on ta isegi mitmeid kordi uuesti abiellunud, kuid võimalik, et ka need mehed on tema jutu peale langenud. Ei hakka siin Juhan Smuuli-le psühhoanalüüsi tegema, et kas ta kartis suuri ja tugevaid naisi. Aga muidugi jääb üles küsimus, miks muul ikkagi, aga merele kippus. Kas tema jäine raamat ja jaapani meri pole mitte sündinud sellest, et ta tahtis lihtsalt põgeneda? Lõpetuseks kaks kirjandusloolist anekdooti, Juhan Smuul? Ist esimene Juhan Smuul on oma APobedaga sõitnud kaldast alla merre väikesesse väina. Smuul vaatab kahetsevalt oma tobedat. Ka teised inimesed kogunevad vaatamas Smuuli ja tema popeedat. Viimaks muul lausub. Tühja sellest autost. Aga pagasnikus oli kast viina. Anekdoot Juhan Smuul on oma popeedaga sõitnud kaldast alla merre. Väikesesse väina ilmub välja miilits, kes tahab Smuuli-le trahvi teha. Smuul aga lausub. Pole kellelegi ja asi, kus ma oma autot pesen.