90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Olen Peeter Helme ja aasta on 1971. Selle aasta kõige olulisem sündmus on loomulikult uue raadiomaja valmimine. Eesti Raadio ajaloos on üldse huvitav aeg. Nimelt hakatakse 1971. aasta esimesest jaanuarist regulaarselt edastamas reosaateid, milleta tänapäeval raadiot hästi ette ei kujutagi. Populaarsust koguvad ka igasugused raadiomängud. Just 71. aastal toimub esimest korda aastalõpuraadiomäng. Tere talv, mis saab ülipopiks tänu rasvasele peaauhinnale, milleks on tuusik välismaale. Maailma sündmuste kohta polegi nagu midagi öelda. 1971.-na, kas tal juhtub muidugi palju, aga paljude asjade uudisväärtus pole enam endine. Ameeriklased käivad kuu peal juba näilise rutiilsusega tuntumad riigipöörded järjest tavalisemaks piirkonnas, mida tuntakse üha enam kolmanda maailma nime all. Nõnda ehitatakse üldiselt õlgu, kui Ugandas kukutab Milton poolte valitsuse. Kindralmajor Idiamiin. Bangladesh kuulutab välja iseseisvuse ning sellega kaasneb kolmas India-Pakistani sõda, mis muidugi ei meeldi kellelegi, kuid ei üllata samuti kedagi. Üllatada suudab hoopis Mats traat. 1971 ilmub varem kolm luulekogu avaldanud autori sulest esimene romaan, tants aurukatla ümber. Omapära Meil on teos igas mõttes juba sünniloolt. Nimelt kirjutab traat algul filmisse Saariumi üles võtta seda kahtlast Eesti taluelusoojusega kujutavat lugu ei lubata ning traat täidab dialoogide vahet tekstiga. Nõnda sündiv jutustamislaad on ainulaadne. Jaan Unduski sõnadega. Teoses on kaks jutustajat. Üks neist on futuristlik filmilik kaamerasilm, mis liigub sinna-tänna, vahetab pidevalt vaatepunkte ja katkestab eetilist heietust. Teine on autori või igaviku hääl, mis kommenteerib seda, mida kaamera talle näidata suvatseb. Kommentaator ei tea sageli ette, mida ta järgmisena näha saab, kuid ühtlasi on temas kõike teada. Tammsaarelik nostalgiat, mis tingib üleajalisi üldistusi. Traati on vahel nimetatud Jaan Krossi mantlipärijaks. Aga laenates hulluskilt. Tegelikult on traat meie aja Tammsaare ja tants aurukatla ümber, mis 1987. aastal siiski Peeter Simmi käe all filmiks saab, on tulevase klassiku käeproov proov, mis on tänaseks ise muutunud klassikaks.