Et noored Ja nende teie, Eesti lugu. Kere. Üle 100 aasta tagasi suhtlesid eestlased ja soomlased agaralt ja palju eestlasi leidis Soomes ka uue kodu. Nii on see olnud ka viimased 25 aastat. Vahepeal oli aga meie vahel piir. Soomlaste hulgas oli aga neid inimesi, kes Nõukogude okupatsiooni ja Soome vaikiva ajastu ajal aitasid tõde Eestist maailma viia. Üks neist inimestest on täna vikerraadio stuudios Anu Marttile, keda võib nimetada ka teeneliseks kirjanduses muugeldajaks. Tema toimetas Eestist välja üle piiri tagasi keelatud materjale. Kõigepealt tuleb nimetada poliitvangide, hilja Rüütli ja Helmut tarandi käsikirju, millest vabas maailmas raamatut said. Esimeses saates räägib Anu Marttila, kuidas eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel üks noor ja uljas Soome naine eestlastest endiste poliitvangidega tutvus ja kuidas neist sõbrad said. Saatejuht on Piret Kriivan. Ma arvan, et me peame ikkagi alustama kohe päris kõige algusest, et millal Eesti teie ellu tuli, millal te saite teada, mis on Eesti ja kes on eestlased? No minu elus on Eesti olnud tegelikult lapsest saadik. Ma õppisin nelja-aastaselt lugema ja siis oli meil sellise lasteraamatut kui Aino pikuinen emanda ja paar muud, mis olid eesti keelest tõlgitud pildid, ilusad, need klassikalised raamatut vist 30.-test või 20.-test aastatest. Ja, ja neid oli kodus Aino väike perenaine ja ja Pöial-Liisi oli üks ilusat illustratsioonid, ma olen kunagi siin läinud raamatuantikvariaadi akna peal neid eestikeelseid versioone. Ja vaat mu isal oli teatud kontaktid Eestiga, tema korjas, eks Libriseid. Ja tal olid need sõpru, kellega ta vahetas marke oli Eestis. Ja siis, kui Eesti ka enam ei saanud, siis tal olnud väliseestlased. Ja siis oli veel isa, töökoht oli odava kirjastus ja selle kaudu oli Aino Kallas, tema tuttav ja Tuuli leiunen, kelle abikaasa oli Valev Uibopuu. Ja oli orbist teisigi odava oliga välja andnud mingeid eestiteemalisi raamatuid, nii et Eesti oli tegelikult olemas. Aga ma teadsin ka seda, et oli raudne eesriie ja see Eesti oli seal taga. Aga kui palju, kui te nüüd lastekirjanduse lugemisest suuremaks, kas või mitte, et kui palju siis näiteks eestlastest räägiti ja mida teati sellest olukorrast, mis siin on ja, ja kas, kas üldse räägiti? No Soomes üldiselt ei räägitud, minu meelest teatud ringkondades võib-olla räägiti minu kodus näiteks räägiti aga see Eesti ametlikult ei olnud nagu olemas. Ja üks näide sellest on see, et meil hakati kasutama nimetust neurovosto Eesti. Ehkki soome keeles eesti Jon Viro. Ja sellega taheti nagu hävitada see fakt, et selle maa nimi, selle iseseisva eesti nimi soome keeles oli Viro. Aga minu vanemad, kes olid noh, nende poliitiline arvamus oli teine. Et meil räägiti Virost ja, ja Viro naistest ja see oli no nii nagu oli õige. Aga kuidas see siis juhtus, et Eestisse käima sattusite? Ei saanud ka niisama olla. No see päris niisama ei olnud, mina 66. töötasin sotsiaalainete õpetajana meditsiinikoolis Helsingis. Laevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel oli avatud 65. aastal ja see laev sõitis suvel mõned korrad. Aga mina ei tea, palju neid sõitjad oli, igatahes kevadel 66, kui laevaliiklus oli juba olnud ja oli teada, et see jälle suveks avatakse hakkasid minu kolleegid, mõned vanemad daamid rääkima, et kuulge, naised, et lähme, et käime Tallinnas ära, see on huvitav ja põnev ja keegi oli enne sõda käinud ka Tallinnas juba. Ja nii me siis üheskoos kogusime selle grupi kokku ja tellisime reisibüroost matka. Ja meile veel lubati Helsingis intuurist, lubas, et jah, et me saame ka haiglat külastada Tallinnas. No see oli ju väga põnev, meditsiinikooli õpetajad lähevad siis Tallinna haigla tutvuma. Ja mina loomulikult olin üks esimestest, kes tahtsid, et mul oli, see huvi, oli olemas, aga tundsin ka huvi nagu eesti keele vastu, aga mul ei olnud seni olnud kunagi võimalust eesti keelt õppida, nii et mina ühtegi sõna ei osanud. Ja nii me tulime siis. Ja kui me olime Tallinnas siis öeldi meile, Inturisti haage, mingeid haiglate ei tule, teid viiakse lasteaeda, me ei tahtnud sinna lasteaeda minna, ta meid vägisi viidi, nii et mina olen siis ka ühes lasteaias käinud, akusse oli, seda ma küll ei tea, aga no Tallinnas kusagil oli. Aga Meil oli kummaline vedamine, sellel matka siis, et samas turismigrupis oli üks soome arhitekt, professor, kes oli tuntud Soomes tervisekeskuste planeerija ja temal oli isiklik tuttav Eesti NSV tervishoiuminister Väino Rätsep. Ja kui tema koolis hommikul, kui me kohvilauas istusime, kuulis, kui meie kurtsime tahad näit oli see lasteaeda veetud ja kus me ei tahtnud käia, siis tema ütles, et äkki ma saan teid aidata, ma helistan Rätseppale. Ja nii ta tegi. Ja pool tundi või tund aega hiljem helistas Rätsep talle tagasi ja ütles, et teid oodatakse Pelgulinna haiglas. Ja kohe kiiresti-kiiresti siis see grupp kokku ja mina veel ei tahtnud. Oli väga ilus ilm, päike paistis, mul oli selline kaamera kaasas ja ma mõtlesin, ma lähen vanalinna jalutama, teen ilusaid pilte, aga need naised sundisid mind sinna kaasa tulema. Ja nii nagu minu elus tihtipeale hunniku midagi ei taha, siis see just ongi see, mida ma oleks pidanud tahtma. Täpselt nii käis ka seekord, nii et, et see visiit seal Pelgulinna haiglas muutis terve minu elu see tähendab, et seal te kohtusitegi hilja rüütliga, seal ma kohtusin hilja rüütliga, hilja, Rüütli oli Pelgulinna haigla ülemõde. Ja kui me tulime sinna haiglasse, ta võttis meid uksel vastu ja siis meid viidi sinna saali. Asja Pelgulinna haiglasaal on väga huvitav. Kõikides kohtades oli Lenini pilt ikka saali ees, aga Pelgulinna haigla saalis oli leenindaga. Ülemõde oli leiutanud välja mingisuguse põhjused, miks Lenini oli palju parem seal taga olla. Siis ta sai valvata seda, et keegi tukkuma ei jää ja ja see oli läbi läinud, nii et haigla partorg oli heaks kiitnud, et jah, leian poiss seal taga olla. Ega ma siis aru ei saanud, ta hiljem rääkis seda ja naeris, nii et pisarad lendasid silmadest. Nojah, igatahes ülemõde pidas kõne ja siis juhuslikult tuli minu kõrvale istuma ja siis rääkis haigla peaarst Vello Ilmoja ilmuyali paar nädalat varem olnud Soomes. Ja eestlased rääkisid eesti keeles ja meie giid Ludmilla Kollo Sis tõlkis soome keelde kui hästi tõlkis, keegi ei osanud arvata, et me ei teadnud sellest midagi, et kui täpselt ta nüüd tõlkis, aga igatahes kui ilma ja rääkis. Ja siis ta rääkis, et ta oli paar nädalat varem olnud Soomes, nad olid käinud Helsingi Ülikooli haiglas. Ja siis Ta hakkas rääkima seda, mida nad kõik olid seal näinud ja ta hakkas nutma tali nii võetud sellest ja ta oli nii emotsionaalne, ta jutust ei tulnud enam midagi välja. Ja see keed läks üha punasemaks ja punasemaks näos, ta oli ta lõhki minemas, raevust ilmselt, aga ta pidi ikkagi kuidagiviisi tõlkima, mul ei ole üldse meelesena, mida ta rääkis. Aga, aga noh, igatahes see oli, see oli hästi kummaline ja, ja selline eluks ajaks jäänud mulle meelde see pilt sellest. Aga see hilja rüütliga tuttavaks saamine oli ka huvitav lugu, sest et kui ta istus minu kõrvale siis mina sosistasin talle, ma ei tahtnud ju teiste juttu segada, sosistasin talle soome keeles, et puhoteco suunamia, et kas te räägite soome keeles? Tema raputas pead. Vaatasin, et noh, natuke minust vanem inimene, ta äkki ta oskab saksa keelde, et on kindlasti olnud oma nooruses saksa Ayala heidab, vanasti ma nii palju, ma teadsin, et saksa keel oli Tallinnas olnud väga tavaline siis ma küsisin tema käest saksa keelest, Sprehendusid, hoitš, kas te räägite saksa keelt? Tema vastas mulle saksa keeles ihaabige Kont, Aaber, yht, arf nihke õnnen. Ehk ma olen osanud, aga ma ei tohi osata. Mina jäämakaimutlesid, appikenev, solinud mingi sõnum, mida ta täpselt ütles, seda ma ei tea, aga no loomulikult ma sain nendest sõnadest aru, aga et mis seal taga oli peidus, sellest ma aru ei saanud. Aga nii palju ma aru sain, et seal oli midagi peidus. Ja siis, kui me sealt läksime, siis keegi minu kolleegidest küsis tema nime ja ja aadressi. Nii et meil siis kellelgi see nimi, aadress oli. Ja mina sain selle aadressi ja siis ka mina hakkasin temaga. Lõppude lõpuks sellest algas nagu minu kirjavahetus temaga. Aga üks asi on selline, mis minu meelest on hästi huvitav ka, mida võiks rääkida sellest hilja Rüütli oskusest ridade vahele või mingist sümboolsete asjadega öelda midagi muud, kui esialgu välja tuleb. Meie grupi juht kutsus teda hotelli meiega kohtuma, et ta mõtles, et istume kohvilauas ja ajame juttu seal seal tellis ja tema lubas tulla, aga ei tulnud. Ja meie naised siis juba hakkasid kaagutama, et näed, lubas tulla ja ei tulnud ja mina siis ütlesin, et kuulge, et äkki ei saanud tulla. Et kust meie teame, mis takistused inimesel on. Ja siis, kui me järgmisel päeval läksime tagasi Helsingisse, Me olime juba laeva peal, aga laev oli sadamas. Siis kuulutati valjuhääldajad meie grupi grupi juhti tulema sinna sadamahoonesse tagasi tema läksis alla Läks sinna sadamahoonesse ja ja siis anti talle seal selline üks plastik katkot, öeldi, et eile toodi siia selline plastik katkot noodis, tema tuli tagasi laeva peale ja meie siis kõik ütlema, et kuule, näita nüüd, et mis seal on. Ja seal oli 16 väikest lillekimpu, maikellukesed ja meelespead. Ja naised ütles, et vaat kui tore, näe, sinivalged lilled nagu Soomelik ja mina siis ütlesin Gurjev ainult hullud olete idioodid, et kas te aru ei saa? Et see, need on meeles pead. Vaata eesti keeles on see meelespea saksa keeles son Ferkischmannist. Inglise keeles on Forget minut, ainult soome keeles on lemmiki. No see ei ole seesama. Aga no nii palju pidi igal inimesel haridust olema, et oleks aru saanud, et et toodi meile 16-le inimesele tervitus, ära unusta mind. Ja alles hiljem, paar-kolm aastat hiljem, kui ma seda jutuks võtsin, kunagi sain teada, et tema ei olnud sugugi toonud seda kotikest sinna laeva peale sinna sinna sadamasse, aga tema oli toonud hotell, tali tulnud sinna hotelli, aga teda ei lubatud sisse. Aga kes siis selle edasi toimetada, tema tema andis, tema andis Schweitzerile seal ukse peal uksehoidjale, andis selle, ütles, et sellele grupile. Aga see toodi alles sadamasse neile, sest ju nad olid selle läbi vaatanud, et äkki oli midagi peidetud sinna veel lillelehtede vahele. Iialgi teadsid. Siis teie sõprus hakkas kirjavahetuse kaudu edasi minema. Jah, siis hakkas selline hästi ebaregulaarne kirjavahetus, sest et seal oli kolmas osapool ka seal vahel kui mina saatsin kirja, mina ei tea, kas see tuli otse Tallinna. Aga seda ma tean, et kui minule saadeti kiri, siis kummalisel kombel sellel oli ka moskvatempel selle ümbriku peal. Nii et, et mingi kolmas osapool oli ja seda ma ka tean, et sellest pruunik liimi, millega minu kirjad oli ümbriku sisse puhastid sisse liimitud, nii et natuke üldse ümbrikust välja tahtnud tulla. Sellist hilja Rüütli kindlasti ei kasutanud. Aga, aga noh, kui ma teadsin, et see kolmas osapool on olemas, siis ega midagi sellist ei saanud kirjutada, mis ei, ei kannatanud seda kolmandat osapoolt. Ja siis hiljem ma hakkasin ka tegema, sest vahest oli väga pikk vahe, et kui ma saatsin kirja, ütleme nii, augustis ma võisin detsembris saada sellele vastus, et noh, see oli natuke nagu pikk aeg ja loomulikult oleks tahtnud nagu rohkem teada saada. Ja siis ma hakkasin saatma lahtiseid postkaarte. Sest no sinna panin lihtsalt, et tervitus Helsingist või midagi lihtsalt, et oli selline märk, et ma olen olemas, et ilmselt need ei läinud Moskva kaudu ma oletan, et nad latset kiiremini. Millal te siis järgmine kord kohtusite, kuidas teil siis õnnestus Tallinna tulla? Järgmine kord oli juunikuus 67, esimene oli 66. aastal ja siis ma tulin üksinda, tähendab, ma reisibüroost ostsin ostsin lihtsalt ühe koha grupi sellist grupist ega ei saanudki muid, see muide oleks teistmoodi, oli võimatu reisida üldse. Nii et mina osalesin siis ühes grupis, aga see oli selline matket, et soli Soome laev, Ariadne, kui mul on õigesti meeles pead, ma ei anna. Ja, ja ma ööbisin laeval, et kui laev tuli Tallinna sadamasse, siis inimesed tulid laevast, logisevad trepist, Allased püssimehed olid seal ootamas, võtsid su passi ära ja siis sai, tuldi selle sadamahoone kaudu linna peale. Hilja Rüütli seal ootamas oma sõbraga, keda ma juba nagu teadsin, et selline inimene on olemas, sest meie kirjavahetus käis esialgu sellises soome, Eesti isegi saksa segakeeles, nii nagu see meie esimene vestluski. Aga siis, kui ma olin sõnaraamatu ostnud, siis me leppisime kokku, et hilja rüüti kirjutab mulle eesti keeles ja mina kirjutan Soome keeles. Ja talvel 67 olin male läinud ka juba eesti keele kursustele. Rahvaülikooli, nii et mul hoia, siis sai hirmsasti nalja, tegin jubedaid vigu ja, ja, ja sai nalja, aga noh, see elu oligi naljakas. Lilia Rüütli õppis siin soome keelt ja tema läks Soome, tema keelega sai ka nalja ema ja huvitaval kombel algusest peale meie meie suhtluskeeleks tuli ikkagi eesti keel, nii et ka see esimene kord, kui ma olin, eks ma siis juba purssisin kuidagiviisi. No seda hirmus naljakat eesti keelt ja, ja võib-olla ma olen tänapäevalgi veel naljakas, aga no näiteks, no mul on meeles, et et kui ma pidin nüüd ütlema, no kuidagiviisi tuli, tuli pisaratest juttu, et kui inimene nuttis pisarad, siis soome keeles on see küünel. Ja issand, et nad naersid, nendel oli nii naljakas, et ma valin kindlasti väga, aga huvitav, naljakas kujul, aga kui hea, et see ei heidutanud? Ei, ma olen sitke. Ja see oli selline ta ikkagi heatahtlik, et nemad olid äärmiselt viisakad inimesed ja tõepoolest Ma ütlen, et paremaid eesti keele õpetaja, et kui nemad kaks ja siis Eesti raadio ei oleks mina suutnud ette kujutada, sest et ma hakkasin eesti raadiot kuulama või pean tõesti tänama eesti raadiot oma eesti keele oskuse eest. Sest kuis raadio mu kogu aeg mängis, ükskõik mida sealt tuli. See asi ei olnud tähtis, vaid see, et ma kuulsin õiget eesti keelt. Et raadiost ei räägita, halvasti, ei räägita. Slangi ema mulle kunagi ütles, et kuule, sa oled võib-olla eelmises elus olnud, eestlased õppisid nii kiiresti selle keele ära. Võib-olla tõesti kõlab niimoodi. Aga kuidas siis teie tulite laeva pealt maha, saite linna peal? Kus me saime, jah, ja sadam, nemad tulid sinna, seal oli selline kanavõrk, see oli ju see sadamaala oli ju täiesti veeritud, sinna ei saanud keegi tulla. Ainult Väikse putka kaudu, mis oli see kanakuud, seal vist kana, koodikslik kutsutigi, ma minu meelest seda, seda sadamahoonet, seda vana. Ja, ja nemad olid seal selle selle traataia taga siis ootamas. Ja siis me läksime linna peale, ega siis mingit sõiduvahendit ka ei tulnud sinna sadamasse, et ikka inimene pidi jala minema sealt trammi peale, aga tramm sõitis nii nagu tänapäevalgi. Number üks, kaks trammid sõitsid ja bussid sõitsid. Ja läksime siis sinna hilja Rüütli koju ja ja siis see kodu mul on meeles kuidagiviisi, see oli üks tuba kahetoalises korteris, teises toas oli võõras inimene ja siis köök oli ühine ja see oli hästi väike, väikese tuba. Nii nagu ilmselt nendes standardsetes kahetoalises korteris tas oli. Ja Helmut Tarand, kes oli selline, no niisugune naljahammas, et teist, sellist inimest ma ei ole elus näinud. Temal oli iga asja kohta väga hea nali. Jaa, jaa, tal oli meeletu anekdootide tagavarata võis mitu tundi rääkida, anekdoote ilma ennast kordamata. Mina võin Kaned anekdooti rääkida, aga ma kordan ennast kahjuks. Aga temal oli uskumatu mälu ja uskumatud poliitilised naljad, ilmselt kogus need kuidagiviisi, ma ei tea, aga, aga ma sain väga hästi valgustatud. Ja tema rääkis selle hilja korter voi selle elamise kohta ka, et jah. See ene oli dist ilmumas just selle laiama, selline tunne. Esimene nede entsüklopeedia, kas ta ei olnud 60.-te aastate loomutu? Ma ei tea täpselt, aga no igatahes tema ütles, et jah, et sinna tuleb Nikita Hruštšovi kohta tuleb sinna selline artikkel. Et see olevat Nõukogude tuntud arhitekt. Ta ühendas vannitoa ja kepsu. Ta katsus lage ja põrandat ühendada, aga see ei õnnestunud veel täiesti. Ja seda plaadi need jutud olid ja ma mäletan ka seda siis nad esimest korda, kui ma olin juba, siis nad rääkisid oma elust nii palju, et ma teadsin, et nad mõlemad olid võrkuta, vangid olnud ja enne olid istunud hiljal istunud minu teada teist aastat vangis Tallinnas, enne kui ta viidi, võrgutas. Ja et nad seal vangilaagrid olid, olid nagu tuttavaks saanud. Aga see, kui ma tulin sealt ja läksin sinna laeva peale ööbima tagasi, siis ma istusin selle voodiservale, mõtlesin, et inimene, mis sa teinud oled, sa oled naernud laginal, teised on rääkinud oma elu kõige jubedamaid asju. Võrkud ta vangilaagrist, kaevandustest, raskest sunnitööst ja saared naernud, nii et sul on pisarat jooksnud. Et kuule, kas sul häbi ei ole inimene. Aga nad ise naersid ka kõvasti. Ja siis ma kunagi hiljem küsisin Helmut Tarandi käest, et kuulge kas te ei hakanud vihkama neid venelasi. Nad panid teie elu ja nahka. Ja need röövisid teie elu. Tema ütles, et kuulge, Anu, venelased ei ole seda väärt, et neid vihata. Et vihkamine on nii tugev tunne, et see võib inimese tappa. Paljud mehed vihkasid ennast surnuks ja laagris. Aga meie mõtlesime, et need ei ole seda väärt, et neid vihata. Meie naersime nende üle, naersime iga päev ja teate, ütles tema, see vene värk oli nii hull, et me ei pidanud üldse kunstlikud naerma, see oli nii tobe ja totter, kõik see süsteem oli nii totter, et neel aitas küll. Iga päev oli mingisugune asi, mille üle tõesti laginal naerda. Ja kui oli selline päev, et ei olnud midagi naerda siis me mõtlesime ise välja. Ja mõelge, missugune tõe, tera missugune tarkus, missugune inimlik tarkus. Ja, ja siis nad ütlesid seda ka, et, et meie otsustasime juba siis, kui me sinna meid sinna viidi. Et see asi ei jää siia, meie tulenesid vägisi tagasi ja me tahame, et inimesed saavad sellest teada. See ei saa olla selline Nõukogude Liidu sisene saladus. Maailm peab teada saama, mis siin on olnud. Nendel oli kindel veendumus selles, et Eestimaa miski aja pärast on uuesti vaba, nemad olid vabadusvõitlejad. Juba siis, kui mina 67. aastal nendega rääkisin siis teil tekkis nendega mõlemiga kohe peaaegu kohe usalduslik suhe, nad usaldasid teid. No ma arvan, et nad usaldasid mind, aga, aga see suhe oli esialgu. See oli ikkagi selline. Me nägime ainult niimoodi üks kord aastas ja, ja näiteks hilja, Rüütli, kes hiljem mind sinatas. Ta täietas mind kaks-kolm aastat. Helmut Tarandiga. Me teietasime tema elu lõpuni. Ja nemad omavahel teietasid tarandi elu lõpuni. Ja ma kunagi seda küsisin hiljem, mitte alguses ma olin juba kuidagiviisi, ma teadsin, et, et Eestimaal kombeks kohe inimest tinatada. Nemad ütlesid, et teate, see teietamine, see tähendab palju rohkem kui see sinatamine. Sest Vene vangivalvurit sinatasid kõiki vange. Ja need inimesed, kes olid harjunud viisakate kommetega, kui neid mingisugune vangivalvur sinatas, kui esimest korda nägid Nendel tekkis kohe selline vastureaktsioon. Et kõige paremad sõbrad olid need, keda teie Patti kutsuti küll eesnimega, aga teietati. Ja see oli minu meelest väga ilus komme. Ja ma hiljem sain tuttavaks hilja Rüütli sõbrannaga helmiga. Helmi oli veermaa siis, kui ta asumisele saadeti ja hiljem Siberi sinna vangilaagrisse võrkutaarse saadeti. Tema abikaasa oli esimese Eesti vabariigi viimane siseminister ja ta oli politseiülem olnud. Ja, ja sellepärast verma viidi vangilaagrisse ja Ta suri juba juba 40.-te alguses, oli 40. vist või ma ei mäleta enam, ma olen seda kunagi lugenud. Aga Helmi tema abikaasana sai süüdistuse sellepärast, et tema ei olnud teatanud võimudele, et ta elab sellise isamaa reeturid. Aga Helmi sattus sinna võrguta laagrisse hiljaga ja hilja ütleb, et Helmi päästis tema elu, sest et Helmi verma andis osa oma leivaportsionist hiljale ja ütles, et teie olete noorem, Teie, vajate rohkem toitu. See oli see 200 grammi, mis nad said ta sellest andis osa veel teisele ja sellest helmistunud. Ta oli õudselt armas inimene ja hästi tark inimene ka. Ehkki ta ütles, et siis, kui mu mees veel elas, ta ütles alati, et ta mees oli mitu aastat temast vanem olevat öelnud, et, et kuule, kuidas sa nii? Ma ei mäleta enam seda sõna on igatahes selline noh, natuke nagu mitte nii meid päris tark inimene oled. Ja siis ta, ta naeratas ilusti, ütles, et nüüd ma oma arvates olen targad kahjuks, et minu mees seda enam ei näe. Ta oli tõeline leedi mõisaproua ja, ja nii edasi, no uskumatu koju. Nii et ma tänu nendele inimestele hiljaleja ja Tarandile ja keda me muide kutsusime nimega Tarzan. See on ka naljakas lugu. Me läksime kuskile külla kellegi juurde ja, ja siis tarand tuli seal esimest korda ja siis hilja. Mul Katgadus meelest ära, kuidas tegi tuttavaks, tutvus, tutvusta teda ja, ja, ja siis ja siis ütles, et see on härra Tarand. Aga noh, see jäänud peret prouale meelde. Ja siis ta hiljem kunagi ütles härra tar. Ja siis tema abikaasa ütles, san Tarzan ja siis tuligi sellest ja, ja seda me kasutasime, kirjavahetus kogu aeg oli Tarzan. Ja ükskord, kui ma hiljem vist ei mäleta enam aastat, see võis olla 80, isegi võib-olla ei millase Viru hotell valmis, ma ei tea. Ei, see oli ikkagi 70.-te lokkujast. No siis on, ma jäin vahele, laev ei liikunud talvel ja ma tulin bussiga Leningradi kaudu. Ja ma jään piiril vahele ja ilmselt sellepärast, et mind oli minu telefoni Soomes oli pealtkuulatud. Sest et muide, ma ei saa aru, kuidas oli võimalik otsida mind üles sellisest 60-st grupist. Ja eraldi hakata mind minu asju urgitsema. No mul oli üks, üks raamat peidetud pidama, siis smugeldas Soomest Eestisse. Hiljem selgus, et jumal tänatud, see ei olnud nõukogudevastane. Ja sellel raamatul oli, see oli Bernard Kangro romaan Joonatan kadunud veli. Ja seal oli pühendus minu sõbrale Tarzanile Bernard Kangro. Ja siis hakati mind pigistama, et kes see Tarzan on. Ja mina ütlesin, et mina teason härra Tarzan. Et üks meesterahvas, Tarzan, ärge tehke nalja, sellist ei saa olla mina. Miks ei saa olla, et ma olen alati teadnud, et tema kui Tarzan. Ja, ja ma ütlesin, teate, ma pean elu lõpuni istuda siin ja te võite mind pigistada debatte, mott, hambaid hakata kiskuma suust välja ka ikkagi Jon Tarzan, mina muud nimed ja loomulikult ma teadsin aga, aga et see oli selline nõks, mil ma olin nagu selle ise välja mõtelnud, et et kui sa mängid lolli, siis sa oled nende tasemel ja, ja siis ei olnud probleeme. Ma olen väga palju saanud, sellel oli no vaid vaid rääkis, oli minu õige loomus, tilgad lollina olen, olen saanud ühtteist teha, mida, mida teised hirmuga vaatasid pealt. Kas te mäletate, mismoodi ja millal ja kes tegi või tuli juttu sellest, et nad kirjutavad oma laagrikogemustest ja, ja et teie võiksite neid tekste hakata välja viima? Eestist no ma arvan, et see, see tuli välja kunagi umbes võib-olla 70 71, nii et ma olin juba Nov kolm-neli-viis aastat võib-olla käinud ja see kirjavahetus oli olnud ja nad teadsid kindlasti, et mina ei ole mingi luuraja. Nad teadsid, et, et ma olen usaldusväärne. Ja siis nad ükskord hilja minu käest küsis, ta ütles mulle, et kuule, tead sa, selline asi. Et, et kas oleks mõeldav. Mina ütlesin ilma mõtlemata loomulikult. Ja see tundus nagu põnev, ma, ma üldse ei mõtelnud, et see on ohtlik ka. Aga, aga no see, see suhe oli ka selline. Ma vankumatult uskusin temasse ja, ja, ja ma jagasin selle selle, tema soovi või, või kuidas seda öelda, et, et, et poolest, et kui ma saan kaasa aidata, miks mitte. Ja siis oli ainult välja tuli mõelda see, et kuidas see siis käib. Ja esialgu ei olnud need romaanid veel. Mul on tunne, et esimesed, mida ma, mida ma viisin, olid need tarandi see luulekogu, mille Dali Vorgutaaž juba kirjutanud Volga ta värsivõrkudele värsid, aga see ei olnud tal üheskoos tali laiali jaganud, selle üks lipik ühele mehele teineteisele, sest seal vangilaagris ei tohtinud mingit paberit olla inimestel ja soli juhuslikele, paberi lipikutele kirjutatud ajalehte vahest nägid siis ajalehest oli rebitud tükki ja sinna peale ja ja hilja, Rüütli hakkas koguma nende vanade vangidel käes, et kas teil veel on neid ja Osada kindlasti kirjutas uuesti. Et ma smukeldasin neid välja ja siis oli selliseid artikleid, selliseid naljakaid artikleid, hõljetone, kuidas neid kutsutakse. Üks on mul nimi, on meeles, et ilmusid, selles tuli munas, mida andis välja Nad, Kangro Lundis. Kangro ja Tarzan olid pinginaabrit ülikooliajad ja ma sain aru, et need olid perekonnasõbrad, isegi. Nii et ma teadsin, et kui ma midagi olin, olin sinna Soome saanud, siis ma kiirutasin Kangrole kirjaja ja saatsin edasi. Ja, ja mul on tänapäeval tuline kahju sellest, et mul ei olnud mingit, ei olnud arvuteid ja, ja selliseid asju veel. Et oleks planeerinud need asjad enne, kui ära. Et nii, et minul ei ole nendest esimestest juttudest muud kui see, mis tulimullas ilmus, osa osa nendest tuli muldades, mul on kodus olemas. Aga need olid sellised naljakad jutud, oli selline võimlemisharjutusi ausammastele oli ja, ja Telford püsti pikali nüüd, kuidas siis mingi sammas pandi pikali ja jälle püsti ja jälle pikkaline nõukogude ajal esimese okupatsiooni ajal siis saksa okupatsiooni ajal siis uue nõukogude okupatsioonijala ja ja sellised Ta tegi ju selliseid juhutöid, tal ei olnud töökohta esialgu, ta oli salaja ju Tallinnas. Ja niimoodi selliseid asju tal olid nagu võimalus uurida ja nüüd hästi huvitavaid asju, mida ma sain palju teada, nii nagu ma loomulikult tean, et see, see 1905. aasta sammas, mis on seal Estonia ees, see on hei, takso. Ja see, mis sinna balti jaamas pandi, see selline soldatid, see oli relvaga vastu Moskva rongile. Rääkis Sala kuller Anu Marttila, soomlanna, kes vahendas välismaailma Nõukogude Eestist keelatud kirjandust. Anu eesnimesid ei maksa ennast eksitada lasta. Selle kohta ütleb Anu ise, et küllap seal olid ettenägelikult vanemad, kes andsid talle nime, millega eestlaste hulka sulanduda. Kuigi nime saida Karjalaga rase oma vanavanaema auks. Järgmises saates nädala pärast räägi vanu Marttile sellest, kuidas salakaupa üle Nõukogude Eesti ja Soome piiri viidi ja toodi. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja saate lõpetuseks valisin Aili Helmi kodanikunimega hilja Rüütli dokumentaaljutustusest. Kuradil ei ole varju katkendi, mis iseloomustab autorit ja tema vaimujõudu. Ta ei teadnud, kui paljukest ta maganud võis olla, aga kamine ängistas. Tsement põrandast õhkus jäist külmust. Külm oligi ta äratanud. Maarja tõusis, tegi mõned ägedad liigutused, aga külm ei tahtnud taganeda. Külmale põrandale ta istuda ei tahtnud ja taburetilt ei olnud sugugi parem. Külmad seinad litsusid vastu õlgu. Ta hakkas oma uut eluaset lähemalt vaatlema. Akent sellel ruumil ei olnud. Kõrgel ukse kohal oli telliskivi suurune ava, millest ähmast elektrivalgust kambrisse neist tulevad peale pool ukse klapi oli ukses klaasi silm, mida vaadeldes ei olnud raske märgata, et keegi sealtpoolt parajasti sisse vaatas. Bastik mõtles maarja ja hakkas lubjatud krohviseinu kompima. Ta pani tähele, et puudutustele vastasid eri kohtades erinevad kõvad ja kõlad. Need koputas ta mitmel korral uuesti läbi ja seadis peagi kokku heliredeli mitte ehk nii puhta kui klaveril, aga nagu juhuslikult ritta seatud Timpanitel. Sellel seinapillil sai mängida lihtsaid lauluviise ja neil oli imelik mõju. Nad olid midagi muud kui iseeneselauluhääl asjad väljaspool iseennast. See tegi südame kergemaks. Aga sooja see küll ei andnud. Külm ronis visalt ning vihaselt viimastessegi luudesse-kontidesse. Natuke aitas külmatunnet kergendada lõunane supp, mille maarjakiiresti ära sõi, ilma et sellel maitset oleks tundnud ja ilma, et selle nime iial teada oleks saanud. Lõpuks hakkasid ka mõtted selle külma käes hanguma. Esialgu tegi see vihaseks, et miski enam naljakas ei paistnud olevat. Et huumoritaju päris jäägitult oli kadunud. Kadunud aga kuhu see punker on siin ju nii väike, et kuskil peab see naljahimu siin ometi olema. Ja kummaline küll, et just seda mõeldes tuleb maarjasilme ette. Üks lugemisest tuttav kartsakamber milles šveik koos Vabatahtlik Marekiga kaasvangide lõbustamiseks oma võitlusvaimu tõstmiseks sõjasümfooniat ette kannavad. Tervist, vana tšehhi tobu Togumis, tobu, selle kena rahva ainus õige filosoof püüab maarjakõval häälel ja see juba ajab talle endale naeru peale. See naer tõi tasakaalu tagasi. Vaata kui väikest konksu on vaja, et tema norgia kurbus kõik selle otsa riputada. Oligi vist juba õhtu, sest uurija tuli Maarjale alla vanglasse isiklikult järele.