90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi, aasta on 1972 30. jaanuaril leiab Põhja-Iirimaal terri linnas aset verine pühapäev. Youtube on teinud sellest laulu Sandeid. Plaadi Sandei kosmoses on viimasel ajal palju liikumist. USA Kennedy kosmosekeskusestalgab Apollo 16 mehitatud lend. Kuule Ameerika kinno jõuab aga film ristiisa. Torontos toimuvad esimesed eesti päevad. 72. aasta suvel saab valmis Viru hotell ja Eesti Televisioon alustab värvisaadete edastamist. Umbes sama oluline kui Viru hotell soomlastele ja Eesti rikatele. Sama värviline ja tähtis kui vaata Eesti televisioonis on sel aastal kirjastuse kunst poolt välja antud voolt Disney koomiksiraamatus, Piilupart, Miki ja teised. Endast lugupidava poisi ja tüdruku, aga kann. Nooruki jaoks oli elu küsimus. Kas sul on see raamat ja sa oled tegija või sul ei ole seda raamatut ja ka sind ennast ei ole. Minu ema oli pikalt poe raamatu järjekorras seisnud ja meil oli see Donaldi koomiksiraamat aga siis läks raamat kuhugi kaduma. Ja see traagika oli kirjeldamatu, nagu oleks päike kustunud, nagu oleks kokku kukkunud Viru hotell. Ja eestitelevisioon muutuks mustvalgeks ja näiteks õhtusteks multikates ainult klaasikillumängu. Selle raamatu tiitellehe teisel küljel on kirjas, et pildid on pärit tekstid tõlgitud soomekeelsest ajakirjast agu Anka huvitav Disney kompanii taskusse jõudis kunst kirjastuselt autorihonorari. Aga juu toonased kommunistlikud inimesed sellele ei mõelnud, kõik, mis oli, oli kõigi oma ja see Disney on nüüd meie oma oli ainult hea. Mis sellest Donaldi koomiksiraamatus siis nii erilist oli? No muidugi see rõõm, et pilte oli palju, lugemist vähe ja toimub midagi, on küll raamat, aga tegelikult on nagu multikas paremad koomiksid selles raamatus on need, kus tegutseb Donald päris normaalne inimene või noh, part, ta ei ole. Dollaldan neurootiline kindlasti tegutseb rohkem, kui mõtled klassikalise koomilise kangelasena, ta ei tunnista enda vigu seni, kuni asjad väga valesti. Aga ka siis tuleb lõpuks kusagilt lahendus, mis tegelikult sobib Donaldile. Kindlasti edastas raamat meile hoopis teistsuguseid edasi, kui me seni olime harjunud, siin ei ole kusagil metsas kännu otsas kassi, kes kutsub lapsi lugema ja kes ei oska lugeda, saab tukast sugeda. Selle asemel et olla korralik ja usin, kasin võib-olla hoolimatu ablas ja pöörane ning taga ajada ei vähemat ega rohkemat kui kulda. See liin, muuseas, on raamatus läbiv sellele mõelda, siis, kas need väärtused, mida Piilupart Donald esindab polegi mitte kapitalistliku maailma üks aluseid.