90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina pean Urmas Vadi ja aasta on 1978 punaste brigaadide sissid röövivad Itaaliat peaminister Aldo Moro nõudes kõigi kommunistidest vangide vabastamist. Esimesel märtsil leiab aset hauarööv, sel korral ei ole tegemist mõnevaara, aga vaid lahti on kaevatud Charley Chaplini haud ja laip koos kirstuga varastatud kaks töötut immigranti sooviva Chaplini laiba eest lunaraha. Päris loll nali, ilmselt isegi Chaplin poleks naernud. Ameerikas jõuab kinolinale intiline muusikalifilm. Kriis ründab Kambodža Londonisse nii esimene katseklaasi. Louis Braun. Eestis tähistatakse Tammsaare sajandat sünniaastapäeva. Ilmub ka Jüri Üdi luulekogu Ma olin Jüri Üdi, seal on read. Käib kulla üle, kuldamine ei väsi naine, mees ei, nolk käib oma aia muldamine ja naabri aeda lendab solk. Mu rahvuse eestlane ja sugumees. Ma olen sündinud NSVs. Ja sel aastal trükib ajakiri Looming äraga Madis Kõivu ja Hando Runneli näidendi küüni täitmine. Kõiv ja Runnel kasutavad pseudonüümi Jaanus Andrews noorem. Ühtpidi on seal kõik eesti kirjanduse austajale tuttav tegelased on maainimesed, tegevuspaigaks on könn ja ka tegevus on tuttav, tehakse tööd, täpsemalt pannakse heinu küüni. Ka pealkiri ütleb seda, kõik olekski justkui selge, aga midagi on ikkagi teistmoodi. See ei ole siiski päris realism ega sotsrealism, seal ei täideta viisaastaku plaani. Üks mees küll käsutab ja õiendab, et tööd peab tegema. Aga mida näidend edasi, seda kahtlasemaks kõik muutub, keegi kaob heintesse isegi. Ta ilmub lõpuks välja. Aga kus, mis ajas ja ilmas ta päriselt käis, me ei tea ka see küün ise. See hein, mida sinna pannakse, muutub aina ebamäärasemaks. Tegelikult pole kõivu puhul mitte midagi selge, kõige vähem aeg. Kõiv küll kirjutab näidendi alguses, et selle teksti puhul on täidetud nii aja kui tegevuse ühtsus. Ühelt poolt nii ongi, aga teistpidi on see nali, sest see, kuidas see aeg seal liigub, pole kuidagi ühetine. Kohe näidendi alguses küsitakse, palju kell on? Vist on 10, vist on 10 hommikul, niisiis tööpäev on alanud, terve päev, hangutakse heinu, kuid vahepeal liiguks aeg eriti kiiresti ette ja taha, vahepeal jääb kõik seisma ja lõppeks ei lõpegi midagi ära. Isegi see näidend, näidendi viimane monoloog loen, et lõpu remargi. Aga see jutt ei lõpe kunagi ära. Sellel jutul ei ole lõpuna Haagi, sest eesriie on ammugi ette vajunud. Teater ammugi tühi, aastaid juba tühi ja varemeis varemeil ehk Kasekesedki kasvamas. Võib-olla metski selle koha peal võib-olla metski saanud kivis üheks naftax nende lademete kohale ehitatud uus ajakohane bensiinijaam, teenindamine ööpäev läbi veoautodele talongidega, sõiduautodele sularahas.