90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1980 Gruusiast, Piliisis peetakse maha esimene rokkfestival Nõukogude liidus. Seda festivali kutsutakse rahvasuus ka nõukogude puutustokiks. Esimese preemia pälvivad seal festivalil Gunnar Graps ja Magnetic Band ja Mashina Vremeni. Polonia raudteejaamas paneb üks terrorist pommi. Surma saab 85 inimest. New Yorgis lastakse oma ukse ees maha John Lennon. Juunis ja juulis saavad Tallinnas valmis ümber ehitatud Pirita magistraaltee Pirita olümpiaspordikeskus, hotell, olümpia ja uus Tallinna lennujaama hoone. Põhjust neiks ehitusteks on küllaga, sest 20.-st 30. juulini peetakse Tallinnas Moskva olümpiamängude raames purjeregatti. Sel aastal sünnivad Priit Võigemast, Maarja-Liis Ilus. 80 on ilus number, sama ilus ja ümmargune nagu Miška või Vigri. Kirjanduslikus mõttes on ilus. Aastal ilmub Doris Kareva luulekogu pildid. Aleksander Suumanni Meil siin hüper boreas Priit Pärna Raamat tagurpidi. Umberto Eco Roosi nimi ja Andres Ehini ajaviitepeerud lähevad lausa alla lendama. Kindlasti võiks ühiseid jooni tõmmata kõigi nende raamatute vahel, aga Ehini ja Pärna raamatud on justkui sugulased või naabrimehed sest see ruum, milles need kaks raamatut paiknevad, on väga sarnane ja see tagurpidi sus on neis mõlemas raamatus olemas. Pärnal on selleks üks poiss, kes tahab teha kõike tagurpidi. Ehinaga kirjutab justkui tagurpidi ja kui Ehini nime tagurpidi lugeda, siis loeme kokku. Nihe. Kõigis neis Ehini juttudes on sees nihe ja see ei ole üldsegi mitte see sürrealism, mida Ehin teeb oma luules vaid seal on justkui väga selge aega kontekst, milles Ehin igapäevaselt liigub. Aga muidugi on ka siin nihked. Kui tahta neid jutte kuidagi nimetada, siis miks mitte eesti maagiliseks realistiks. Vahepeal oli see väga moes. Aga miks mitte ka lihtsalt napakatakse juttudeks, Tammsaare juba niimoodi kirjutaks. Kuigi Tammsaarest paljudest teistest kirjanikest on ka Ehini raamatus juttu nimelt loos viimast korda intelligendikestest tuuakse Ehinile Tammsaare senitundmatu jutt, millele peab Ehin tegema statistilise analüüsi. Peale lugemist ütleb Ehin selle Tammsaare käsikirja kohta et on ilmvõimatu uskuda, et klassik on sellise absurdi kokku kirjutanud. Viimaks tuleb välja selle Tammsaare loo taga seisavad ufod. Tammsaare käsikiri haihtub ja Ehin nendib kokkuvõtvalt ja minu arust ütleb ta Enda raamatu kirjutamise kohta siin nii mõndagi. Küllap otsivad ufolased emotsionaalse kontaktivõimalust või vähemasti tahavad nad teada saada, mille peale me naerame ja mille peale me nutame. Võimalik, et see on neile palju tähtsam kui meie niinimetatud objektiivsed teadmised mida me väljendame valemite või geomeetriliste kujundite.