90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1984. See aastanumber kannab George Orwelli romaani pealkirja. Aga õnneks nii jube kui Orwelli romaanis elu siiski pole, kuigi ka sellele võib ka vastu vaielda, sest igasugu asju toimub. Näiteks peetakse Austrias kinni NSV Liidu välisluure kasuks töötanud Norra päritolu agent Aarnet Reholt. 24. jaanuaril tuleb müügile esimene Apple Macintoshi personaalarvuti. Ja kui seda esimest Apple'i arvutit vaadata, siis ei meenuta küll õuna, pigem õunakasti. Sel aastal sünnib ka Ameerikas esimene katseklaasilaps üheksandal veebruaril. Nõukogude liidu juht Juri antroopab. Californias ollakse rõõmsad. Disneylandis tähistatakse pidulikult Piilupart Donaldi viiekümnendat sünniaastapäeva. Nõukogude kosmonaut Jelena Savitskaja saadetakse esimese naisena avakosmosesse. Kas George Orwell oleks osanud seda ette näha? Osanax näha, et kusagil Nõukogude liidus kusagil tartus lärmab ja Veiderdab üks tüüp nimega Mati, ma kuulsin. Igatahes sel aastal on trükkiminekuks valmis, ma kuulsin luulekogu, mina, metsikuid mehike, ametlikult pääseb trükise kogu alles aastal 2005. Ma kutsi on ilmselt kõige uhkem eesti kirjanduslik müstifikatsiooni. Kui Artur Valdes oli Tuglasel selline tore mäng ühe väljamõeldud kirjanikuga, siis ma kutsi on võtnud füüsilise kuju, laenanud endale mati miiliuse keha. Et nende tekstide taga on peidu peier, teadsid vaid peier ise. Miilius ja Doris Kareva, kes olime kutsi ristiema. Igatahes pleieri tekstid miiliuse kehastuses on suurepärane kombinatsioon. Aga kogu see müstifikatsiooni läheb lõhki ikkagi inetult ja lollilt. Ja ju see ütleb ka inimese kohta midagi üleüldiselt ju meis kõigis sügaval on kusagil üks väike maguutši, kes tõstab pead. Ja muidugi peab ütlema, et mina, mina olen autor. Noh, nagu näha selle juhtumi puhul autor polnud surnud. Olgu selle murtud saladuse müüdiga, kuidas on, igatahes tekstid on selles kogus endiselt head ja kindlasti nendest tekstidest ja sellest, kuidas miilias neid luges hoogu saanud näiteks kontra või indrek rüütle või mõni teinegi karvik. Tänasel päeval sellist lärmamist luules eriti tihti ei kohta. Ollakse muututud kuidagi mõistlikeks, poliitiliselt korrektsetest kasinateks viisakateks. Ja võib-olla siinkohal olekski hea lugeda lõpetuseks paar rida maguutsit, ma ei mahu raamidesse korraliku kodusse Eesti Kirjanike pika-pika halli Rodusse, minu sünnitas suur valu, kogu vihkamise jõud mulle tundmata on teie värsi elegantne sõud.