90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist minul on Urmas Vadi aasta on 1986 sest algus on ikka väga jube. Jaanuaris plahvatas USA kosmosesüstik Challenger, seda plahvatust näevad oma kodudes kümned tuhanded televaatajad. Hukkub seitse meeskonnaliiget. Veebruaris mõrvatakse Stockholmi kesklinnas Rootsi peaminister Olof Palmer. Palme on käinud just kinos, naisega ka ilma ihukaitsjateta. Aprillis toimub Raina Valgevene piiril katastroof Tšernobõli aatomielektrijaamas. Milline on selle katastroofi mõju Eestile? Selle kohta liigub erinevaid jutte. Üks väga selge ja otsene mõju on see, et paljud Eesti noormehed, kes teenivad aega Nõukogude sõjaväes saadetakse seda õnnetust likvideerima. Kestab endiselt Gorbatšovi alkoholipoliitika karskus võtab maad. On neid, kes liituvad karskusühinguga. Ka osa inimesi seisab ikka veel viinasabas. Ka puskari ajajatel on nüüd rohkesti tööd. Sel aastal ilmub kaks suurepärast lasteraamatut. Oliver Kallase koomiks, seiklus, sekantias ja ott, orderi lasteluuleraamat. Mine metsa. Me kõik ju teame Ruja laulu, metsa läksid sa. Kui kuulata seda orderi teksti Ruja esituses, siis nagu ei tulegi pähe, et see on lastelaul. Pigem on see selline naiivne ja helge laul sellest, kuidas keegi läks metsa kohtas seal kedagi ja tuli metsast välja. Aga toimunud oli muutus mühas mets Meis mõlemas olenevalt kontekstist tähendus muutub näiteks read. Metsa läksin ma metsa, oli kauge maa, tee peal kokku, saime meie sinuga. Siin lasteraamatus, pole sellel mingit erilist varjundit, jõu saadi kokku mõne sõbra, aga Urmas Alenderi esituses näib asi teine olevat. Kellega ikkagi saadi kokku? Ei tundu, et see oleks olnud naabrimees, igatahes mingi õrn salapära siinjuures on. Mets on selles orderi kogus täiesti läbiv. Kui orderit ette kujutada, siis ta oli selline suur ja tugev tüüp, habemega justkui metsavana. Aga sellest raamatust kumab igalt poolt läbi, et tema suhe loodusesse on väga selgelt urbanism keerunud inimese oma, kelle jaoks mets on küll midagi kaunist, samas ohtliku loomi vastandatakse näiteks televiisori ja tolmuimejaga metsikut loodust linnaga selles tule metsa, mine metsa. Luuletuses ütleb Arder, et metsa jääda sa ei saa, sa pead sealt ükskord ikkagi välja tulema, motiiv kordub raamatu viimases luuletuses. Seisan metsas, Oll ja hingan sisse-välja. Seisan metsa all, ei tule metsast välja. Mets on taeva all ja metsa all on maa, kes jääb kauaks metsa, ei enam välja saa. No see luuletus on selline, et ta võib küll laste oma olla, aga kui näiteks Jaan Tätte seda laulaks, siis ohkaks vaimustunult nii mõnigi lapse ema ja ka vanaema.