90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Aasta on 1988, sel aastal toimub palju laias maailmas, aga eriliselt oluline, kas ta just Eesti jaoks liiguvad uued tuuled, inimesed on ootusärevad. Aprillis teeb Edgar Savisaare ettepaneku moodustada rahvarinne perestroika toetuseks. Tartu muinsuskaitse päevadel tuuakse taas avalikkuse ette Eesti lipu värvid. Samal kuul kasutatakse ka Eesti esimene aktsiaselts balt Service. Juunis koguneb Tallinnas öölaulupidudele isamaalisi laule laulma ligi Ta 1000 inimest. Kohe pärast seda toimub Tallinna lauluväljakul rahvakoosolek. Kohtutakse NLKP konverentsi delegaatide, ka Otepäält leitakse üles vabadussõja mälestussammas. 11. septembril toimub Tallinna lauluväljakul aasta suurim massiüritus, milleks on Eesti laul 1988, kus Trivimi Velliste jõuab esimesena avalikult Eesti iseseisvumise taastamist. Ja oktoobris toimub Tallinna linnahallis rahvarinde esimene kongress. Novembris võetakse vastu reaalsus deklaratsioon. See on Eesti NSV ülemnõukogu otsusega vastu võetud dokument millega Eesti NSV ülemnõukogu deklareerib oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil. Sel aastal ilmub Madis Kõivu ja Vaino Vahing romaan Ensbiil laskumine orgu. Raamat maksab 80 kopikat ja kõigi nende eelpool ülesloetud sündmuste taustal mõjuvad need mehed. Vahing Kõiv nagu ufod. Nad tegelevad vaid enda sisega vähemustega. Selle asemel, et minna lauluväljakule isamaalisi laule laulma, suunduvad nemad hoopiski orgu. Ühelt poolt on see muidugi sümboolne otsing kuhugi või millestki välja murdmine, teisalt minnaksegi Võrumaale. Kunagi tundus mulle, et ents, piilon, raamat ja iga endast lugupidav humanitaar on lugenud. Jäi muidugi kahtlus, kui palju oli neist sügavmõtteliselt kaasa noogutajatest, neid, kes tõesti olid selle raamatu läbi lugenud. Hämarate, see kastan selle saamatust kindlasti rohkem kui selgust. Psühhiaater, põhk ja füüsik eff vaevlevad oma ängide ja kriisidega. Kahjuks on see spiil, füüsiku jaoks on seal ka midagi muud. Asja teeb huvitavaks veel segasemaks, et kirjutajaid on kaks vahing ja kõiv. Häälte ja mõtete paljusus, vahest hääled räägivad koos ja ühest asjast. Peamiselt aga tühistavad teineteist. Meenub multifilm prostakvaašina, kus onu Fjodor kirjutab emale-isale kirja ja sinna teevad lisandus iga kass ja koer. Aastal 88 on veel see aeg, kui raamatu lõpus on nii-öelda sinopsis. Ja see annab teada, millest siis raamatus on jutt. Romaanis on püütud anda pilt 60.-te aastate lõpus ja seitsmekümnendatel aastate alguses põhiliselt Tartus elanud ja tegutsenud eesti intelligentsi elust nende isikutraumadest ja Essteetilisest kreedost.