90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1990 uus kümnend hakkab kohe raginaga pihta. Jaanuaris ründavad Berliinist tuhanded inimesed Stasi peakorterit, et kätte saada oma toimik. Samal kuul hakatakse lammutama oma Berliini müüri. Moskvas avatakse Nõukogude liidu esimene McDonald's. Ilmselt on see üks verstapost, mis tähistab NSV Liidu lagunemist. Juba seitsmendal veebruaril nõustub NLKP v keskkomitee loobuma oma võimumonopolist ja vähem tähtis polnud see aasta kindlasti ka Eesti jaoks. 30.-le seltsil kuulutab Eesti NSV ülemnõukogu välja Eesti vabariigi taastamise kurikuulsal. 15. mail toimub Tallinnas lossi platsil interrinde meeleavaldus, mille peale Edgar Savisaar kutsub kristlasi appi. Lõikab läbi raadio. Toompead rünnatakse, kordan, Toompead rünnatakse. Eestlased tulidki appi. Huvitav, mida Savisaar täna raadios võiks hõigata tegelikult miks mitte sedasama teksti mis sel aastal toimub kirjanduses? Londonist tuleb müügile Hanicureši ääreline buda Tallinnas Peters, autori indigo. Mõlemad on debüütromaanid. Ja kui olla suuresõnaline, siis ka Peeter Sauter on äärelinna buda. Kuigi muidugi ei ole ta mingi buda ja tegelikult seda ütleb ka, kui reisiromaan me kõik oleme inimesed, meil kõigil midagi, mis ei sobi ühiskonna paraadportree-le jäädaksegi äärelinna. Mis sellesse autori raamatus siis teistmoodi on. Lisaks sellele ääre Lindlusele, mis on pigem maailmavaateline asi, ollakse nii-öelda luuser, torkab silma selles raamatus teksti kõnelisus. Ongi tunne, et kogu see raamat on Sautheri jutt sisekõne ja ta ei tegelegi sellega, kuidas seda korralikuks kirjanduseks teha on, nagu on samal raamatu ülesehitusega, ta justkui hakkab kusagil pilt ja ühel hetkel saab raamat läbi. Aga mingit finaali suurt lõppu moraali üldistust ei ole, oleks ikka kusagil äärelinnas ja ei olda buda. Kõik on samamoodi ja ilmselt läheb samamoodi ka edasi, Southern nagu raadio, mille teed lahti ja sa satud poole pealt kedagi kuulama. Ja siis ühel hetkel paned raadio jälle kinni. Southern puhul on ikka öeldud, et ta kirjutab kogu aeg ühte ja sama raamatut. Ja kuigi tal on ka teistsuguseid lugusid, kus on ka algus ja lõpp, siis võib-olla mingis üleüldises mõttes see nii ongi, et kogu aeg on üks raamat. Sest meetod on sama. Soundtrack räägib justkui oma elust, Souteril pikem projekt justkui elukestev õpe. Ta kirjutab ennast uuesti ja uuesti, igas ajas lahti ja dokumenteerib end. Sündmused ja liikumine tema raamatutes on täiesti olemas aga need pole kuidagi teatraalselt struktureeritud ega orienteeritud vaid need kulgevad samas rütmis nagu autori elu. Kui olla jällegi suuresõnaline, aga miks ka mitte?