90 aastat Eesti Raadio 90 raamatut 90 päevaga. Tervist, mina olen Urmas Vadi ja aasta on 1994. Sel aastal vannutatakse Lõuna-Aafrika presidendiks Nelson Mandela. Gulagi arhipelaagist autor Aleksander soolseniitsen naaseb pärast kahtekümmet eksiili aastat tagasi Venemaale. Detsembris tungivad Venemaa väed Tsetseeniasse. Seitsmendal juulil Bill Clinton esimese USA presidendina. Visiidid Balti riikidesse. Sedapuhku küll Riiasse. Aga ta oleks võinud tulla ka Eestisse, sest jaanuaris avatakse Paju lahingu mälestussammas. 31. augustil lahkuvad viimasedki okupatsiooniarmees Esselonid Eestist. Septembris avaldab riigikogu umbusalda, sest peaminister Mart Laarile 28. septembril toimub Läänemere katastroof. Upub reisiparvlaev laev Estonia. Sel aastal sai Eesti esmakordselt Eurovisiooni lauluvõistluse finaali lauluga nagu merelaine. Saime kaks punkti. 24. koha. Koht seegi. Sel aastal annab värske kirjastus Ilmamaa välja Ene Mihkelsoni romaani nime vaev. Raamatu kaanel vaatab üks silm. Mihkelson romaani Ahas veeruse uni kaanel vaatab juba kaks silma. Olgu silmi palju on igatahes keegi, vaata kas siis Mihkelson keegi teine Mihkelson, kes ei ole Ene Mihkelson või siis vaatab keegi hoopis kolmas. Mida see silm vaatab, seda, mis toimub ja mis toimus. Ja saab toimuma Mihkelsoni kohta mõeldud, et ta on mälukirjanik. Samas võibki öelda, et on mäluta kirjanik nagu kärbes, kes lendab vastu aknaklaasi ja siis lendab jälle Mihkelson kolmes romaanis kordub üks arhe lugu ja Mihkelson kirjutab seda lugu uuesti uuesti. Nii nagu Mihkelsoni kohta võib öelda, et kas mäluta või mälukirjanik võib öelda, et ta on ajakirjanik. Mitte selles mõttes, et igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik, vaid kohe konkreetselt. Ta küll osutab minevikule ja vaevub sellesse. Peategelane käib ringi, otsib midagi, küsib, paneb pilti kokku, talle räägitakse midagi, enamasti segast juttu, järelikult ei taheta rääkida, varjatakse midagi. Aga selle juures on vähemasti sama oluline see aeg, milles see raamat on kirjutatud. Alati on selleks ajaks mingi oluline lausa pöördeline ühiskondlik sündmus. Näiteks romaani katkuhaud alguses viiakse minema pronkssõdur, nime vaev kirjeldab Eesti iseseisvumise taastamist. EÜS-i maja ees on väljas lipukangad, sinine ja must ja valge. Nüüd võiks ju Mihkelsoni romaani peategelasel kõik hästi olla, me saame ju vabaks ja ta ongi liigutatud. Aga midagi on ikka valesti. Ka selles uues ajas ja Mihkelson Hill läbiv. Ta tegelased ei oska end hästi tunda, sest nad jäävad küll ellu. Aga sellist asja, et istuks diivanile ja jooks konjakit ja ütleks, et oli, mis on, nüüd on elu ilus, ei ole ikka otsita iseennast ajas. Lihtne see ei ole. Seda pole ka lihtne lugeda, aga kui juba kord rea peale saad, siis pärast seda enam anno haavat lugeda ei taha.